Räägin veel lühidalt ekspress perest ja sellega käis kaasas üks nali ka.
Rääkisin Andule, et ma lähen ekspressi tegema ja tema tegi kohe järelduse, et jutt käis Eesti Ekspressist. Korraks öeldi mulle isegi, et ma polegi päris loll blond, aga siis ma seletasin talle, kuidas asjad tegelikult on ja, et too Ekspress on alles tulevikumuusika ja seda ka võib-olla.
See pere elab ühes neist uutest ja kallitest majadest vaatega Tallinna lahele ja sadamale ja üks lisaväärtus on sellel majal veel, aga sellest ma ei kirjuta, sest te ei pea teadma täpselt, millist maja ma mõtlen. Samas aga lastele pole maja planeerimisel üldse mõeldud. Maja on ehitatud kahe suure sõidutee vahele ja lastele pole isegi mänguplatsi suvatsetud teha. Mina ei julgeks seal küll oma lapsi välja mängima lasta. Nii ohtlik on.
Selle pere korteris on ka naljakas see, et korteri enda eest on tõenäoliselt paar miljonit makstud, aga sisustuse peale minimaalselt kulutatud. Ju sai raha otsa vms ja seda tehakse tulevikus. Nende kodu onbsuur aga minimalistlikult sisustatud. Vähemalt lastele on palju ruumi jooksmiseks jäetud.
Kuna neil telekat ei ole, vaatavad lapsed filme ja mängivad arvutis ja arvuteid on seal peres mitu ning tegemist on üsna uhkete asjapuudega. Mina pidin ikka kõvasti ajusid ragistama, et täita nende masinate abil kõiki laste soove ja päris kõiki ei õnnestunudki täita.
Ma sattusin vaimustusse ühest nende pere arvutist, mis koosneski suurest ekraanist, hiirest ja klaviatuurist. Ei mingit suurt kasti laua all. Kogu riistvara oli ekraani sisse kokku pressitud. Väga ilus nägi välja see Apple, aga Macintoshi tarkvara on minu jaoks küll nagu hiina keel. Vajab kõvasti ümber harjumist.
See pere harrastab ka väga keskkonnasõbralikku eluviisi. Minu ehmatuseks kasutasid nad lastel marlimähkmeid, aga õnneks olid siiski ka mingid öko pabermähkmed, mis lähimal vaatlemisel ei tundunudki nii jubedad ja asjade pesemine ei kuulunud ka minu kohustuste hulka. Tuli kõik lihtsalt teatud kraanikaussidesse visata.
Muidu oli kõik tore, aga kui mind miski häiris, siis oli see poisi vägivaldsus ja ka sõnakuulmatus. Kui tavaliselt lapsed vastavad kõigile küsimustele ja kuulavad, kui neid ikka korduvalt keerata, siis need lapsed oskavad neile mitte meeldivaid küsimusi ignoreerida ja kui nad midagi pahasti teevad, siis vaadatakse vaid hiigelnaeratusega otsa ja ei öelda ei ei'd ega jah'i arusaamise või kokkuleppe märgiks, et rohkem nt väikest õde ei löö. Õnneks väike polnud vägivaldne.
Võimalik, et ka esmaspäeval tegelen Tartus selle tüdrukuga, sest nad pidid sinna mingitele matustele tulema ja teada saades, et ma ka pool aega seal resideerin, öeldi, et võib-olla tahaksid nad MLi õhtuks minuga jätta, kui mulle sobib. Eks näis...
Rääkisin Andule, et ma lähen ekspressi tegema ja tema tegi kohe järelduse, et jutt käis Eesti Ekspressist. Korraks öeldi mulle isegi, et ma polegi päris loll blond, aga siis ma seletasin talle, kuidas asjad tegelikult on ja, et too Ekspress on alles tulevikumuusika ja seda ka võib-olla.
See pere elab ühes neist uutest ja kallitest majadest vaatega Tallinna lahele ja sadamale ja üks lisaväärtus on sellel majal veel, aga sellest ma ei kirjuta, sest te ei pea teadma täpselt, millist maja ma mõtlen. Samas aga lastele pole maja planeerimisel üldse mõeldud. Maja on ehitatud kahe suure sõidutee vahele ja lastele pole isegi mänguplatsi suvatsetud teha. Mina ei julgeks seal küll oma lapsi välja mängima lasta. Nii ohtlik on.
Selle pere korteris on ka naljakas see, et korteri enda eest on tõenäoliselt paar miljonit makstud, aga sisustuse peale minimaalselt kulutatud. Ju sai raha otsa vms ja seda tehakse tulevikus. Nende kodu onbsuur aga minimalistlikult sisustatud. Vähemalt lastele on palju ruumi jooksmiseks jäetud.
Kuna neil telekat ei ole, vaatavad lapsed filme ja mängivad arvutis ja arvuteid on seal peres mitu ning tegemist on üsna uhkete asjapuudega. Mina pidin ikka kõvasti ajusid ragistama, et täita nende masinate abil kõiki laste soove ja päris kõiki ei õnnestunudki täita.
Ma sattusin vaimustusse ühest nende pere arvutist, mis koosneski suurest ekraanist, hiirest ja klaviatuurist. Ei mingit suurt kasti laua all. Kogu riistvara oli ekraani sisse kokku pressitud. Väga ilus nägi välja see Apple, aga Macintoshi tarkvara on minu jaoks küll nagu hiina keel. Vajab kõvasti ümber harjumist.
See pere harrastab ka väga keskkonnasõbralikku eluviisi. Minu ehmatuseks kasutasid nad lastel marlimähkmeid, aga õnneks olid siiski ka mingid öko pabermähkmed, mis lähimal vaatlemisel ei tundunudki nii jubedad ja asjade pesemine ei kuulunud ka minu kohustuste hulka. Tuli kõik lihtsalt teatud kraanikaussidesse visata.
Muidu oli kõik tore, aga kui mind miski häiris, siis oli see poisi vägivaldsus ja ka sõnakuulmatus. Kui tavaliselt lapsed vastavad kõigile küsimustele ja kuulavad, kui neid ikka korduvalt keerata, siis need lapsed oskavad neile mitte meeldivaid küsimusi ignoreerida ja kui nad midagi pahasti teevad, siis vaadatakse vaid hiigelnaeratusega otsa ja ei öelda ei ei'd ega jah'i arusaamise või kokkuleppe märgiks, et rohkem nt väikest õde ei löö. Õnneks väike polnud vägivaldne.
Võimalik, et ka esmaspäeval tegelen Tartus selle tüdrukuga, sest nad pidid sinna mingitele matustele tulema ja teada saades, et ma ka pool aega seal resideerin, öeldi, et võib-olla tahaksid nad MLi õhtuks minuga jätta, kui mulle sobib. Eks näis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar