Olen jah. Olen jah. Kijrutasin meelega kaks korda, sest hetkel olen mõlemat. Olken kaks päeva ühikas koristanud - küürinud ja kraapinud, nühkinud ja pühkinud. Võtsin julguse kokku ja hakkasin isegi elus esimest korda külmkappi sulatama. Siinne eksemplar oli augustist peale kordagi sulatamata töötanud ja sügavkülmast pressis jää nii välja, et uks läks katki. Meil oli siin ikka jube väga sitane ja mul tuli hull koristamistuhin peale. Sellised tujud käivad mul kolm-neli korda aastas. Ülejäänud aja suudan ma ümbritsevat mustust kuidagi ignoreerida, aga enam ei suutnud, vot!
Võib-olla on asi selles, et mu ema on täielik pedant ja meie kodu peab kogu aeg läikima. Seal saan mina pidevalt vastu päid ja jalgu, sest mu sokid vedelevad ksukil voodi ääre all või on mõni tass pesemata jäänud või vannitoa peeglil on väike hambapasta pritse. Huh! Vahel ta ajab mu hulluks, sest mulle meeldib väike segadus. Nii on kuidagi kodusem ja parem. Kõik ei pea läikima nii nagu mõnel väljapanekul. Kodu on kodu. Seal elatakse ja sellest peab olema mõni märk.
Erinevalt ühikast ei ole aga meie kodu kunagi must ja võigas. Ma ei saa kunagi öelda oma kodu kohta sitane ja ei tahagi. Meie WC-pott on alati briljantne ja segistitel praktiliselt pole veeplekke, kardinad on alati sirged ja jala all enamasti ei kleepu. Kui kleepub, siis läheb üks meist kohe tolle koha kallale.
Ärge saage valesti aru. Ma ei ole üldse pedantne inimene, aga ma pole ka mingi siga. Viimased aga paistavad meie ühikaboksis elavat. Ma ei ütle muidu midagi halba meie naabrite kohta - ja Kats on veel korralikum kui mina - aga neil tundub olevat sügavalt ükskõik, millised ühisruumid välja näevad. Koristamisega venitatakse maksimaalselt kuni on oht, et mõni auk läheb umbe või prügi hakkab kraanikausi alt uksest välja valguma.
Kodus ma ei pea eriti tihti koristama, aga siin tekib lausa tahtmine seda teha. Muidugi on vastik ka, aga olen avastanud, et näiteks WC küürimine polegi väga jälk tegevust. Lihtsalt tuleb panna kummikindad kätte ja pika varrega küürimishari on ka olemas.
Minu meelest on palju rõvedamad koristavad tegevused dushinurga trappi? puhastamine või nõudepesu. Kas te olete kunagi pesnud kuuekümne inimese kolmekäigulise eine tagajärjel tekkinud nõusid? Mina olen ja uskuge mind - ei ole midagi rõvedamat, kui katsuda pesukausi lögast põhja, otsimaks pisemaid asju. Näiteks terariistu.
Noh, seekord ma tegin absoluutselt kõike. Käisin kõik rõvedad augud üle, pesin ja sulatasin külmkappi. Selleks kulus rohkem kui ööpäev ja köök ujus pidevalt. Isegi fööniga sulatasime vahepeal ja sorkisime terariistadega. Sinna oli igasuguseid huvitavaid asju kinni jäätunud. Porgandite ja herneste seas ka üks porikärbes. Tõeliselt tervislik koht oma toidu hoidmiseks oli meil.
Ma tegin seda kõike üksi, aga kahjuks see puhtus kaua ei kestnud. Tänaseks olid juba uued moosiplärakad ja pliidil kõrbenud plekid. Ma tegelikult ei vajanud ega palundki abi, aga minu meelest on iseenesest mõistetav, et kui mina olen loengus või mujal ära, siis keegi teine tõmbab ikkagi vahepeal jälle ujuma hakanud põranda kuivaks, aga ei.
Teised hoidsid kogu selle aja kas hirmust või aukartusest mu meelekindluse ees oma tubadesse varju või kui väga oli ikka vaja minust mööduda, siis kiideti, et küll ma olen ikka tubli. Olen jah, krt küll, aga kas ma pean siis seda kõike üksi tegema? Selleks korraks igatahes on rahu majas ja lahing mustusega võidetud. Kahjuks pole sõda läbi ja vist ei saagi kunagi.
Täna tegin veel ühe asja ära, mis juba tükk aega järjekorras ootab. Käisin ära arvuti hoolduses oma WiFi muredest rääkimas ja tundub, et nii, nagu haigused kardavad arsti, kardavad arvutid garantiiremonti. Mees vajutas seal nuppu ja kõik funkas, aga miks siis poole aasta jooksul kõik rohkem ja vähem itikad mu läpakal WiFit tööle pole saanud, ah? Me ei saa ju kõik lollid olla.
Eile oli selles mõttes ka naljakas päev, et kaks inimest küsisid põhimõtteliselt, kas ma pean dieeti ja vastus on ei. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis avastasin, et ma ei jõua selle mõttega kunagi üldse kuhugi. Isegi mõte ise, et hakkan dieeti pidama, jääb alati pooleli.
Lugesin ka palju. Nimelt teise Maria jutustusi. Mulle meeldib lugeda sellist kerget kirjandust. See aitab ennast lõdaks lasta, aju üleliigsetest mõtetest tühjendada ja siis avastasin midagi, millele olen varem ka põgusalt mõelnud. Mulle meeldiks toimetaja olla.
Ah. Aitab tänaseks kah!
Võib-olla on asi selles, et mu ema on täielik pedant ja meie kodu peab kogu aeg läikima. Seal saan mina pidevalt vastu päid ja jalgu, sest mu sokid vedelevad ksukil voodi ääre all või on mõni tass pesemata jäänud või vannitoa peeglil on väike hambapasta pritse. Huh! Vahel ta ajab mu hulluks, sest mulle meeldib väike segadus. Nii on kuidagi kodusem ja parem. Kõik ei pea läikima nii nagu mõnel väljapanekul. Kodu on kodu. Seal elatakse ja sellest peab olema mõni märk.
Erinevalt ühikast ei ole aga meie kodu kunagi must ja võigas. Ma ei saa kunagi öelda oma kodu kohta sitane ja ei tahagi. Meie WC-pott on alati briljantne ja segistitel praktiliselt pole veeplekke, kardinad on alati sirged ja jala all enamasti ei kleepu. Kui kleepub, siis läheb üks meist kohe tolle koha kallale.
Ärge saage valesti aru. Ma ei ole üldse pedantne inimene, aga ma pole ka mingi siga. Viimased aga paistavad meie ühikaboksis elavat. Ma ei ütle muidu midagi halba meie naabrite kohta - ja Kats on veel korralikum kui mina - aga neil tundub olevat sügavalt ükskõik, millised ühisruumid välja näevad. Koristamisega venitatakse maksimaalselt kuni on oht, et mõni auk läheb umbe või prügi hakkab kraanikausi alt uksest välja valguma.
Kodus ma ei pea eriti tihti koristama, aga siin tekib lausa tahtmine seda teha. Muidugi on vastik ka, aga olen avastanud, et näiteks WC küürimine polegi väga jälk tegevust. Lihtsalt tuleb panna kummikindad kätte ja pika varrega küürimishari on ka olemas.
Minu meelest on palju rõvedamad koristavad tegevused dushinurga trappi? puhastamine või nõudepesu. Kas te olete kunagi pesnud kuuekümne inimese kolmekäigulise eine tagajärjel tekkinud nõusid? Mina olen ja uskuge mind - ei ole midagi rõvedamat, kui katsuda pesukausi lögast põhja, otsimaks pisemaid asju. Näiteks terariistu.
Noh, seekord ma tegin absoluutselt kõike. Käisin kõik rõvedad augud üle, pesin ja sulatasin külmkappi. Selleks kulus rohkem kui ööpäev ja köök ujus pidevalt. Isegi fööniga sulatasime vahepeal ja sorkisime terariistadega. Sinna oli igasuguseid huvitavaid asju kinni jäätunud. Porgandite ja herneste seas ka üks porikärbes. Tõeliselt tervislik koht oma toidu hoidmiseks oli meil.
Ma tegin seda kõike üksi, aga kahjuks see puhtus kaua ei kestnud. Tänaseks olid juba uued moosiplärakad ja pliidil kõrbenud plekid. Ma tegelikult ei vajanud ega palundki abi, aga minu meelest on iseenesest mõistetav, et kui mina olen loengus või mujal ära, siis keegi teine tõmbab ikkagi vahepeal jälle ujuma hakanud põranda kuivaks, aga ei.
Teised hoidsid kogu selle aja kas hirmust või aukartusest mu meelekindluse ees oma tubadesse varju või kui väga oli ikka vaja minust mööduda, siis kiideti, et küll ma olen ikka tubli. Olen jah, krt küll, aga kas ma pean siis seda kõike üksi tegema? Selleks korraks igatahes on rahu majas ja lahing mustusega võidetud. Kahjuks pole sõda läbi ja vist ei saagi kunagi.
Täna tegin veel ühe asja ära, mis juba tükk aega järjekorras ootab. Käisin ära arvuti hoolduses oma WiFi muredest rääkimas ja tundub, et nii, nagu haigused kardavad arsti, kardavad arvutid garantiiremonti. Mees vajutas seal nuppu ja kõik funkas, aga miks siis poole aasta jooksul kõik rohkem ja vähem itikad mu läpakal WiFit tööle pole saanud, ah? Me ei saa ju kõik lollid olla.
Eile oli selles mõttes ka naljakas päev, et kaks inimest küsisid põhimõtteliselt, kas ma pean dieeti ja vastus on ei. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis avastasin, et ma ei jõua selle mõttega kunagi üldse kuhugi. Isegi mõte ise, et hakkan dieeti pidama, jääb alati pooleli.
Lugesin ka palju. Nimelt teise Maria jutustusi. Mulle meeldib lugeda sellist kerget kirjandust. See aitab ennast lõdaks lasta, aju üleliigsetest mõtetest tühjendada ja siis avastasin midagi, millele olen varem ka põgusalt mõelnud. Mulle meeldiks toimetaja olla.
Ah. Aitab tänaseks kah!
1 kommentaar:
Mina noogutan peaga.. Jah koristajatädi on üks hädavajalik tädi... eriti kui sul on kaks last ja kaks kassi. Aga kui sul on nii kallis ja tubli mees nagu mul siis pole tegelt koristajatädi väga vaja. Natuke meelitamist ja juba toad läigivadki. ;)
Postita kommentaar