Täna on päevakorras
*saatanast krediitkaardid
*olematu sõbrapäev
*väiksed kakipüksid
ja võib-olla üht-teist veel.
Krediitkaartide peale olen ma sellepärast kuri, et tehes endale üht, mõtlesin, et ma suudan krediiti mitte kasutada, sest peaks ilma ka hakkama saama, aga guess what? Ega ikka ei saa küll. Vahepeal oli vaja see ju tühjaks tõmmata, sest jõulud olid ja üks suur süümekas tuli ära kustutada ja nüüd, kui arve hakkas jälle miinusest nullile lähenema, oli vaja jätta mulle vaba tund aja parajaks tegemiseks Viru keskuses. Minuga aga ei tohi nii teha. Mind ei tohi ilma järelvalveta kaubamajja lasta, sest see lõpeb alati hävitavalt mu rahakotile ja eriti hävitavalt krediitkaardile ja siis pärast on paha olla.
See kord ka läksin lihtsalt tumesinist mini teksaseelikut otsima, sest seda nagu natuke on vaja, aga tulin tagasi ilusate uute kõrvarõngastega ja minu kasuks tuleb öelda, et seekord ainult ühe paariga, aga enne äraminemist sattusin veel Naomisse ja lahkusin sealt kümne minuti pärast 1400 krooni vaesemana. Õudne eks!?
Vähemalt pärast hakkas veidi kergem, sest tegin oma tuludeklaratsiooni ära, mitte et eriti tulusid oleks, aga seekord üllatavalt saan peaaegu tuhat krooni tagasi. Aga noh, need ostud olid seda raha peaaegu väärt ka. Täpselt minu jaoks justkui loodud. Ma ei saa veel sellest asjast aru, et mul oli eelmisel aastal vist isegi rohkem tulusid, aga sealt pealt ei saanud midagi tagasi. Kas esimesel deklareerimisaastal ei saagi v?
No ja teine teema, millest ma aru ei saa, on see lastefetish. Ma ise olen ka täiega selle ohver. Asi, millest ma aru ei saa on see, miks kõik või vähemalt enamus suuri inimesi tahab titadega mängida ja neid hellitada ja kaitsta, nende eest hoolitseda. Ma usun, et suuresti on asi selles, et väiksed lapsed on nii abitud ja siirad ja vahetud, kuigi kasvades abitus ja siirus vähenevad ning iseseisvus kasvab. Täpsemalt ei saa ma aru sellest, miks kõik tahavad pidevalt sülle võtta pisikesi inimesi, kelle püksid on enamasti "head ja paremat" täis. Vastik ju iseenesest. Ja oma laste puhul ma saaks veel aru, et vaja ju, aga võõraste laste puhul ma ei saa üldse aru, kui otsest vajadust ei ole ju ja siin ma lähen iseendaga vastuollu, sest ma olen ju ka nii palju lapsi hoidnud ja ometi on nii palju muid võimalusi raha teenida.
Sõbrapäevast ma ei kirjutanud pikelat, sest polnud eriti midagi kirjutada. Muidugi ärkasin korduvalt hommikuinimeste sõnumite peale, aga nii on see juba päris tükk aega olnud, aga seekord oli kõik ikka üsna teistmoodi. Esiteks olin mina pool päeva Tartus ja kõik sealsed tuttavad olid nii udud, et ei saanud üldse pihta, miks ma just sellel päeval neile head sõbrapäeva soovisin ja enda sõbrad olid nii kaugel. Seetõttu tuligi mul sel aastal piirduda sõnumite, ühe kaardi ja ühe kingitusega. Aga selle pärast ma polegi väga kurb. Kurb olen selle pärast, et ma kardan, et varem või hiljem saavad vanadest sõpradest kõigest vanad tuttavad ja sellest oleks nii kahju. Oli mõttetu sõbrapäev ja kõik. Ainus huvitav asi oli see, et sõnumeid saatsin suuresti just need inimesed, kellelt ma seda oodata poleks osanud.
Ma olen peaaegu alati sõbrapäeva ajal olnud vallaline ja seetõttu ei seostu see päev mul erilise romantikaga, vaid pigem jõuludega kingituste tõttu ja seekord oli huvitav ka see, et mu telefon viskas juba hommikul pildi raskusse ja ma ei saarnud välja ise ühtki sõnumit. Alles õhtul vastasin teistele. Ise ei algatanud midagi ja hoidsn nii raha kokku kui ka sain teada, kes mu peale ise mõtlesid.
Ma tahtsin veel blogistada eilsest õhtust, aga enam ei anta rahu, nii et jääb teiseks korraks. Tsau!
*saatanast krediitkaardid
*olematu sõbrapäev
*väiksed kakipüksid
ja võib-olla üht-teist veel.
Krediitkaartide peale olen ma sellepärast kuri, et tehes endale üht, mõtlesin, et ma suudan krediiti mitte kasutada, sest peaks ilma ka hakkama saama, aga guess what? Ega ikka ei saa küll. Vahepeal oli vaja see ju tühjaks tõmmata, sest jõulud olid ja üks suur süümekas tuli ära kustutada ja nüüd, kui arve hakkas jälle miinusest nullile lähenema, oli vaja jätta mulle vaba tund aja parajaks tegemiseks Viru keskuses. Minuga aga ei tohi nii teha. Mind ei tohi ilma järelvalveta kaubamajja lasta, sest see lõpeb alati hävitavalt mu rahakotile ja eriti hävitavalt krediitkaardile ja siis pärast on paha olla.
See kord ka läksin lihtsalt tumesinist mini teksaseelikut otsima, sest seda nagu natuke on vaja, aga tulin tagasi ilusate uute kõrvarõngastega ja minu kasuks tuleb öelda, et seekord ainult ühe paariga, aga enne äraminemist sattusin veel Naomisse ja lahkusin sealt kümne minuti pärast 1400 krooni vaesemana. Õudne eks!?
Vähemalt pärast hakkas veidi kergem, sest tegin oma tuludeklaratsiooni ära, mitte et eriti tulusid oleks, aga seekord üllatavalt saan peaaegu tuhat krooni tagasi. Aga noh, need ostud olid seda raha peaaegu väärt ka. Täpselt minu jaoks justkui loodud. Ma ei saa veel sellest asjast aru, et mul oli eelmisel aastal vist isegi rohkem tulusid, aga sealt pealt ei saanud midagi tagasi. Kas esimesel deklareerimisaastal ei saagi v?
No ja teine teema, millest ma aru ei saa, on see lastefetish. Ma ise olen ka täiega selle ohver. Asi, millest ma aru ei saa on see, miks kõik või vähemalt enamus suuri inimesi tahab titadega mängida ja neid hellitada ja kaitsta, nende eest hoolitseda. Ma usun, et suuresti on asi selles, et väiksed lapsed on nii abitud ja siirad ja vahetud, kuigi kasvades abitus ja siirus vähenevad ning iseseisvus kasvab. Täpsemalt ei saa ma aru sellest, miks kõik tahavad pidevalt sülle võtta pisikesi inimesi, kelle püksid on enamasti "head ja paremat" täis. Vastik ju iseenesest. Ja oma laste puhul ma saaks veel aru, et vaja ju, aga võõraste laste puhul ma ei saa üldse aru, kui otsest vajadust ei ole ju ja siin ma lähen iseendaga vastuollu, sest ma olen ju ka nii palju lapsi hoidnud ja ometi on nii palju muid võimalusi raha teenida.
Sõbrapäevast ma ei kirjutanud pikelat, sest polnud eriti midagi kirjutada. Muidugi ärkasin korduvalt hommikuinimeste sõnumite peale, aga nii on see juba päris tükk aega olnud, aga seekord oli kõik ikka üsna teistmoodi. Esiteks olin mina pool päeva Tartus ja kõik sealsed tuttavad olid nii udud, et ei saanud üldse pihta, miks ma just sellel päeval neile head sõbrapäeva soovisin ja enda sõbrad olid nii kaugel. Seetõttu tuligi mul sel aastal piirduda sõnumite, ühe kaardi ja ühe kingitusega. Aga selle pärast ma polegi väga kurb. Kurb olen selle pärast, et ma kardan, et varem või hiljem saavad vanadest sõpradest kõigest vanad tuttavad ja sellest oleks nii kahju. Oli mõttetu sõbrapäev ja kõik. Ainus huvitav asi oli see, et sõnumeid saatsin suuresti just need inimesed, kellelt ma seda oodata poleks osanud.
Ma olen peaaegu alati sõbrapäeva ajal olnud vallaline ja seetõttu ei seostu see päev mul erilise romantikaga, vaid pigem jõuludega kingituste tõttu ja seekord oli huvitav ka see, et mu telefon viskas juba hommikul pildi raskusse ja ma ei saarnud välja ise ühtki sõnumit. Alles õhtul vastasin teistele. Ise ei algatanud midagi ja hoidsn nii raha kokku kui ka sain teada, kes mu peale ise mõtlesid.
Ma tahtsin veel blogistada eilsest õhtust, aga enam ei anta rahu, nii et jääb teiseks korraks. Tsau!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar