Ma olen täna nii asjalik, et ise ka ei usu

Mul oli tegelikult plaanis kirjutada lähiajal minust ja meestest ja mida ma neilt ootan, aga hetkel läks hoog üle ja ainus kõne või tekst, mis mu peas keerleb on PR Tartu Ülikoolile, täpsemalt sotsiaalteaduskonnale, mida ma millalgi oma vanasse kooli tegema lähen.

Nimelt ma sain üleeile ühe e-maili, kus kutsuti üles tudengeid minema oma vanasse kooli TÜ-le reklaami tegema ja mina võtsin üleskutse vastu, sest kui üldse millelegi reklaami teha, siis juba väärt asjale, eks! Nagunii on mul tulevikus plaan hakatagi ühe või erinevate firmade mainet kujundama. Miks ma muidu suhtekorraldust õpin!?

Igatahes, eile terve tee Tartust Tallinnasse ma mõtlesin läbi seda, mida täpselt rääkida oma vana ja kalli kooli abiturientidele ja ma ei kujuta ettegi, kui kaua see üritus aega võtta võib, sest juba minu peas võttis see circa kaks tundi. Igatahes ülesanne pakub mulle pinget.

Siiski ei teadnud ma veel eile, kas minu abi tahetakse. Täna sain vastuse. Ma oletasin, et asi käib nii, et mina annan oma jah-sõna ja siis TÜ korraldab kõik ära, aga nad on ikka üsna mugavad. Tänases mailis kirjutati mulle, et räägi ise kooliga läbi, lepi aeg kokku ja siis anna meile ka teada. Siis teeme mingi kiirkoolituse. Noh. Usun, et saan ka ilma hakkama.

Täna võtsingi julguse kokku ja helistasin veidi ebakindlalt vanale direktorile. Ma polnud päris kindel, kas ta mind nimepidi mäletabki. Nägu vast ikka. Aga direktor käitus nagu vana hea tuttav, öeldes, et muidugi mäletab. Kuidas siis ei mäleta ja oli täiesti nõus minuga kokku saama, kui leiame mõlemale sobiva aja, mis võib päris raske olla meie mõlema töö ja kooli kõrvalt, aga küll ma hakkama saan. Mõned neljapäevad ja reeded on mul siiski vabad. Seepärast arvasingi algul, et mul on aega seda reklaamüritust läbi viia.

Ma ei öelnud ka direle, millest ma rääkida tahan. Ainult, et tahaks näost-näkku rääkida ja ta oli nõus nii vähese info - ütlesin, et asi puudutab abituriente - põhjal minuga kohtuma. Elame, näeme. Igatahes oli natuke naljakas helistada kellegi mobiilile, kellele vastu jalutamine vanasti aupaklikkusest kohmetuma pani.

Tuleb mõnus väljakutse ja muidugi ma kardan ja närvitsen ka, aga tegelikult ma olen piisavalt edev küll, et mulle meeldiks suure auditooriumi ees kõneleda. Algul võib-olla higistan ja punastan veidi, aga pärast ei tahagi ära minna sealt ja usun, et korralik ettevalmistus tuleb ka kasuks. Saan vähemalt retoorikatunni kõneks harjutada.

Nimelt eile oli mul lausa kaks huvitavat ainet esmakordselt - Retoorika ja avalik esinemine ning kriisi- ja katastroofipsühholoogia. Mõlema puhul olidki üsna kõrged ootused ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Vähemalt üks koolipäev kolmest nädalas on tõeliselt huvipakkuv.

Teisipäev oli ka iseenesest üsna huvitav päev. Mitte, et loengud piget oleksid pakkunud, aga lõbus oli ikkagi. Esialgu sai nalja sellega, et kursavend kukkus trepist alla. Ausalt! Ma ei ole vastik inimene, aga see oli korraga nii naljakas kui hirmus. Kes on käinud Näituse ringis, teab millistest järskudest treppidest ma räägin. Tal oli terve käsi lõhki ja verine, aga samas see mats, mis terve sektori värisema pani, oli... ütleme amüsantne.

Teine huvitav osa teisipäevast oli õhtupoolik. Ma olin just sellel päeval mõelnud, et kas Vahur üldse suvatseb mulle head sõbrapäeva soovida, sest me polnud novembri algusest peale kohtunud - ainult paar MSNi vestlust ja telefonikõnet - aga sel õhtupoolikul ta helistas, et kutsuda mind korvpalli vaatama.

Algul ma sain aru, et ta ise mängib, aga jutu käigus selgus, et mul on pool tundi aega, et tuba ära koristada ja ennast valmis seada TÜ Rocki ja mingi üsna kõva Leedu meeskonna mänguks. Ma ütlesin: jah! Isegi ei tea, miks. Mulle ei meeldi meeskondlikud pallimängud. Minu meelest on need mõttetud ja isegi idiootsed, sest miks peaks kari mõistluslikke olendeid jooksma ühe palli järel? Võimalus üle tüki aja aga näha kedagi, kes mõnda aega tähendas mulle rohkem kui miski muu aga kaalus üles mu vaated ja nii me lõpetasimegi uues TÜ spordihallis.

Polnudki väga jube. Eriti mängu jälgida ei viitsinud. Pigem jutustasime niisama. Oli ju nii palju, millest üksteisele rääkida. Nii palju on ju vahepeal juhtunud meie mõlema elus. Saime lõpuks kätte ka mulle ja Katsile mõeldud elu esimese pokkeri kaardipaki, millel on hiiglaslikud numbrid. Vahur on juba septembrist peale lubanud meile mängimist õpetada õigete reeglite järgi. Võib-olla kunagi jõuame ka selleni.

Kui ta just enne Hiiumaale ära minna ei jõua. Ta sai alates suvest kolmeks aastaks sinna mingisse lennupunkti tööd ja läheb üle kaugõppesse.

Täna aga olin veel asjalik. Käisin kasuisa eest polikliinikus mingeid pabereid ära viimas ja hoidsin Matut. Täna käisime esimest korda väljas ja ta väsis nii ära, et hüsteeritses viimase pool tundi või veidi kauem, aga me ei saanud, sest ta polnud nõus kärusse minema, ja ma ei söandanud varem tagasi koju minna, sest Matu ema oli täna kodune ja tahtis aega õppimiseks.

Viimaks aga oli tibu nii väsinud, et ei osanud kuidagi olla ja mul oli nii paha, sest ei suutnud teda kuidagi aidata ja siis ta muudkui ronis emme ja minu vahet - käis kallistamas - ja nuttis vaikselt kuni uinumiseni. Käisime Matuga muidu Wismari pargis ja sain ka sealse esimese narkari kogemuse kätte. Mingi 12-13 aastane poiss tuli - ise üleni tuikudes ja punaste krillis silmadega - meie käest küsima, kas täna on esmaspäev. Ega ikka ei ole küll! Natuke hirm hakkas kõigi väikeste laste pärast, kes seal mängimas käivad.

Ühe mini pommuudise sain ka. Täna koju tulles avastasin, et autol on jälel nii palju rattaid all, kui olema peaks ja hiljem läksin naabrionu tänama abi eest ja ühtlasi uurima, milles probleem seisnes. Muide, me hoiame see kuu autoremonte elus, sest üleeile õhtul suri Saab ära, aga täna ärkas õnneks uuesti ellu.

Igatahes sain teada, et mu kummi sees oli olnud väike auk ja sellist tüüpi, mis juhuslikult ei teki, vaid on terava esemega kummi külje peale torgatud. Ma ei saa aru, kes on need jubedad inimesed, kes nii teevad ja millal ja kus see juhtuda võis. Ka kasuisale on kaks korda kruvi kummi keeratud. Mis haige huumor see on?

Õnneks uue kodu juures pole midagi karta - võiksin ka uksed lahti jätta, kui tahaksin, aga harjumusest plingib signa ka akna peal. Ongi kõik. Selleks korraks. Homem jätkan vast Matu seiklustega.