Kõigepealt aga räägiks halbadest asjadest ja pärast poole headest. Siis lähen vähemalt hea tujuga magama ja Jumal teab, kuidas ma seda praegu tahan. Silmad valutavad ja sügelevad juba väga.
Selles süüdistan nii meganohu, mis kõik mu peauurded tatti täis on ajanud kui tänaseid Raineri matuseid. Jube masendav oli vaadata, kuidas vanad inimesed lahinal nutavad, sest tunduvalt noorem inimene on surnud. Läinud. Kõik. Asi on lõplik.
Mina olin millegipärast pähe võtnud, et mina matustel ei nuta. Mul oli ka põhjust pärast hea välja näha, sest ärkasin tööpakkumise peale ja pidin juba täna peale matuseid kliendiga kokku saama, aga peamist põhjust mitte nutmiseks ma ei tea ise ka.
Lõpuks läks kõik ikka nii, nagu arvata oli - kohe, kui see palgatud onuke suu lahti tegi, keeras keegi ka minu pisarakraanid lahti. Ma ei teagi, miks nii järsku. Ei tule isegi meelde, millest tore onuke rääkis, aga kõlas see üsna ilusasti.
Jube oli näha Raineri perekonda - ema peast halliks läinud, kuigi see võis ka arem juhtuda; tütar, keda muidugi miski rööpast välja ei löö värskelt kollaseks värvitud peaga, näost punane ja pisarates ja punaste silmadega isa, kes isegi ei üritanud kõva meest mängida ja ennast tagasi hoida.
Hästi kurb on ka see, et ta on nii kaua võidelnud enda joomiskalduvuse vastu ja nüüd enam ei suutnud. Ma nägin peielauas, kudias viinapitsid ära korjati. Ei tea, aks asi oli pereisas või viina puudumises või maetu viinavastasuses. Kusjuures praegu hakaksin mõtlema, et sellel on kindlasti seos isaga.
Matus oli muidu hästi ilus. Loomulikult oli imelik kuulata võõrast inimest Rainerit ülistamas, sest mida tema ka teab? ja pärast teda auku vajumas läbi krematooriumi põranda. Saladuskatte all võin rääkida, et seejärel ma ootasin ja lootsin ka kohe leeke tõusma hakkavat, aga vist siis ikka tehakse kremeerimist inimeste silme alt ära, sest see on nii masendav ja valus vaadata, kuigi ta ei karju ja liha põlemise hais pidi ka väga õudne olema. Ma olen kannibal vist, kuigi ka mul on olnud perioode, kus ma turul lihaleti ääres nutma hakan, sest mul on tükeldatud loomadest kahju.
Mul olid nutmise pärast süümekad ka tegelikult. Ärge nüüd tulge ütlema, et nendeks pole põhjust, sest mul oli tunne, et mul pole õigust nutta ja see võib paista silmakirjalikuna, sest me polnud ju üldse enam lähedased ja kuigi suurema osa oma lapsepõlvest veetsin koos tema õega ja veel ühe sõbrannaga ja puutusi npäris palju kokku ka Raineriga, ei tulnud mul kohe meelde kuigi palju konkreetseid asju temaga seoses - mälestusi.
Muidugi peielaua kõned tõid üht-teist tagasi, aga ikkagi. Kuidas ma võisin unustada? See, et me polnud enam kokku puutunud ja et ma ei mäleta, ei tähenda ju veel, et ta minu jaoks tühi õhk oli. Ma ei tea isegi, kes ta minu jaoks oli, aga ka temal oli koht minu elus ja üldiselt temale mõeldes on ainult hea tunne sees, kuigi väga palju konkreetset ei meenu ja sellest on tõsiselt kahju.
Täna aga oli üsna asjalik päev. Viisin oma saapad parandusse ja ma ei tea, miks just täna ja miks sinna, sest nad olid nurgas seisnud juba üle kuu aja, oodanud professionaalset abi. Igatahes otsustasin viia nad vana klassiõe ja pinginaabri vanemate kingaparandusse ja minu rõõmuks oli ka sõbranna juhuslikult seal. Ta oli parasjagu Soomest tulnud ja elab üldse Saaremaal hetkel. Väga lahe oli vanu aegu meenutada ja niisama juttu ajada. Mind kutsuti jälle külla Saaremaale ja kui tuju on, siis lähen ka järgmise nädala algul.
Autoga sain ka kõik korda - vähemalt organiseerimise/delegeerimise poolelt. H omme läheb actioniks ja mulle väga meeldisid need autoala inimesed, kelle peale täna sattusin. Nad olid väga sõbralikud ja suhtusid mõistvalt minusugusesse blondi, kes erinevat tüüpi puksiiridel vahet teha ei suuda. No sorryyyyyyyyy eks:D
Kuna täna oli kõik kellaajaliselt ära planeeritud ja hommikul lisandus veel plaane, sisi sain jälle kasuisa oodates närve kulutada, aga seekord oli see phendatud millegi meelvidaga. Käisin panga juures Rosalindis ja leidsin sealt väga palju ilusaid värvilisi ja mustrilisi sukkpükse ja o-da-valt. Kõik jäid saja krooni piiresse.
Suutsin ennast sundida piirduma kahe paariga seekord ja ostsin lisaks uued korralikud kulmupintsetid selleks, et avastada hiljem matusele minnest kadunud paari koti väiksest sahtlist. Nagu Murphy seadus, aga need kuluvad ikka ära, ma arvan. Need uued on selliste nõelpeenikeste ja teravate otstega. Ettevaatust! Ma kannan nüüd külmrelva kaasas:D
Päeva nael oli muidugi see tööintervjuu. Ma saan oma esimese lapse selel firma kaudu ja meie intervjuu kliendiga oli üsna naljakas, sest nii tema kui mina oleme firmas uued ja ei teadnud kuigi täpselt kõike.Laps oli üliarmas pooleteist aastane poisipõnn ja ta oli nii iseseisev võrreldes näiteks Kikuga. Ta täitis vanemate korraldusi ja sai suurelt jaolt endaga ise hakkama.
Häbelik ta ka ei ole. Kohe hakkas minuga suhtlema ja mulle asju kätte andma - tüüpiline kas sa tahad minu sõber olla stiilis lastemäng, mida korduvalt mänginud olen, aga see on nii armas. Talle meeldib väga joonistada ja ta joonistas hoolega ka emem tehtud minu töögraafiku peale:)
Emme muidugi üritas teda oma paberitele joonistama saada, aga minul polnud selle vastu ka midagi, sest uskuge või mitte. See pooleteistaastane joonistas mulle peaaegu täiusliku pisikese südame sinna peale. Muidugi võis see kogemata juhtuda, aga mulle meeldib mõelda, et ta ongi nii armas ja andekas. Kui vaid kõik poisid mulle pidevalt südameid märkmikusse või kaartidele sirgeldaks:) What the heck! Tegelt kõlbaks ka südamega e-kaart, arvestades seda, kui kaua ma juba üksi olnud olen ja Incu kupeldamine ei mõju.
Üks armas asi veel... ära minema hakates tehti mulle selgeks, et Matu - kutsume teda nii eks - on meister asjade ärapaigutaja ja loll mina andsin ikka alateadlikult auto ainsa võtme lapse välja sirutatud käekesse. Küll ta oli rahul ja küll ma olin ehmunud oma eksitust märgates ja siis hakaksid emme-issi üritama seda metalli ja plastiku tükikest Matu käest kätte saada ja kui see neil õnnestus, siis läks lahti üks õudne kisa, mida see laps muidu harva teeb.
Issi pistis talle asenduseks kätte esimese pihku sattunud asja, milleks oli kruvikeeraja ja poiss tahtis minuga vahetust teha. Isegi emme koduvõtmed ei ajanud asja ära. Mind aga ajas jälle naerma, kui geniaalne see laps kogemata on, sest tõepoolest - lõppude lõpuks ajavad nii kruvikeeraja kui autovõti asja ära. :D
Muide ta on ka selles mõttes takr poiss, et otsustas ära, kes on tema jaoks parim lapsehoidja mulle järsku enda sülle nihverdamisega:)
Homme siis esimene päris tööpäev. Wish me luck! (ja auto asjus ka)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar