Teate seda tunnet?
Täpselt nii ongi hetkel. Eile oli väga kummaline päev. Pidin asju ajama seoses tervisetõendi ja autokooliga ja sain naerda selle üle, kui kanaaju ma olen, sest ma marssisin linna kohale, et autokool ära lõpetada ja ma pidin veel mitu kilomeetrit jala käima, sest nende esindus Kuhlbarsi tänaval on väga nõmedas kohas. Teate ju küll Mainori vana maja?
Igatahes ma läksin kohale ja siis küsiti mult mingeid dokumente, mille ma muidugi olin käekotte vahetades teise kotti jätnud. Loll mina. Ajas naerma ja muidugi vihane olin ka enda peale.
Siis ei jäänud muud üle, kui et tuli oma uhkus alla neelata ja kasuisale helistada, autot küsida ja muidugi ma küsisin reede kohta ka. Teate, mis ta mulle vastas? Et ta oligi mulle öelnud ju, et tema nii vara linna ei jõua ja magades telefoni ei võta. Ei tea, kes see oli siis, kellelt ma kaks korda üle küsisin, kas võin temaga arvestada ja kes vastas, et võin küll. Nii palju siis sellest. Vaielda on ka temaga mõttetu ja mu oma autoga tegelemisega venitatakse ka maksimaalselt.
Ma saan aru küll, et raha ei kasva puu otsas jne, aga kaua võib?
Oma hajameelsus oli siis põhjuseks, miks ma naersin, aga tõsiselt rõõmustasim ma hoopis kuuldes uudist, et see Katsi sõber, minu tuttav, kellest ennegi rääkinud olen, tuli koomast välja ja tunneb inimesi ära, kuigi kõike muud peab ta hakkama uuesti õppima nagu väike laps. Küll see võib veider olla. Aga vähemalt ta ärkas. Nüüd on ju enam-vähem kindel, et ta jääb ellu ja paraneb.
Sellest uut lootust saanuna helistasime ka Raineri perele ja siis saabus shokk. Tema oli eelmisel õhtul meie hulgast lahkunud. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on. Ta oli ju ainult 26-aastane ja tal läks elus nii hästi. Hakkasingi mõtlema, et kas see, kui kõik noorelt kätte tuleb, tähendabki seda, et elu jääb lühikeseks?
Ma olen juba üsna palju pisaraid valanud ja valan kindlasti veelgi. Ma pole kunagi matustel käinud ja on raske uskuda, et keegi, keda ma isiklikult tundsin... teda lihtsalt pole enam. Nüüd tuleb mu elu esimene matus.
Imelik, et sellised uudised tulevad ühel päeval. Kuidas korraga rõõmustada ja kurvastada? Kuidas see käib?
Ma olen alati mõelnud, et no mis siis, et me viimasel ajal pole kohtunud. Aega on ju nii palju ja nüüd on see järsku otsas. Ongi kõik. Ei mingeid ajapikendusi. EI mingit lisaaega. Enam kunagi pole võimalik temaga koos olla, temaga rääkida, koos nutta või naerda. Catch up'ida. Mitte midagi ei saa enam. Teda ju ei ole.
Ma ju saan aru faktidest, et ta suri pühapäeval, et ta oli kaua haiglas, et matused on neljapäeval jne, aga millest ma aru ei saa, on see, et teda ei ole enam. Ka matus tundub, kui kokkusaamine üle pika aja, aga see jääb viimaseks. Üleüldse. Mitte kunagi enam. Kuidas? KUIDAS?
Nii ma siis käingi ringi nagu teatrilogo - üks pool näost naeratab, teine nutab.
Reaalsetest asjadest nii palju, et ma võtsin ohjad oma kätte auto asjus. Täna isegi pühkisin kullakese lumest puhtaks. Tal oli ikka väga paks ja raske vaip selga kasvanud. Meie esimene ühine lumekraapimine. Ühtlasi kraapisin ka mingi musta junni kapoti pealt kogemata ära, aga ma kavatsem selle üles otsida, kui lumi ära sulab. Kena oleks, kui ta seda enne reedet teeks, sest siis me läheme temaga remonti ja suure tõenäosusega sõidab puksiir sellest jullast siis üle.
Ja ebareaalsetest asjadest... Mida tähendab unenägu väga pisikesest titast, keda ma hoidsin ja muutuva näoga hõljuvast peast, kes mulle pähe pissis? Väga pikalt veel. Kas keegi veel näeb nii kummalisi unenägusid, kui mina? Midagi oli veel seoses meie klassi sõbrannade ja väikse poe ja Bacardi kokteilidega, kui see aitab;)
Täpselt nii ongi hetkel. Eile oli väga kummaline päev. Pidin asju ajama seoses tervisetõendi ja autokooliga ja sain naerda selle üle, kui kanaaju ma olen, sest ma marssisin linna kohale, et autokool ära lõpetada ja ma pidin veel mitu kilomeetrit jala käima, sest nende esindus Kuhlbarsi tänaval on väga nõmedas kohas. Teate ju küll Mainori vana maja?
Igatahes ma läksin kohale ja siis küsiti mult mingeid dokumente, mille ma muidugi olin käekotte vahetades teise kotti jätnud. Loll mina. Ajas naerma ja muidugi vihane olin ka enda peale.
Siis ei jäänud muud üle, kui et tuli oma uhkus alla neelata ja kasuisale helistada, autot küsida ja muidugi ma küsisin reede kohta ka. Teate, mis ta mulle vastas? Et ta oligi mulle öelnud ju, et tema nii vara linna ei jõua ja magades telefoni ei võta. Ei tea, kes see oli siis, kellelt ma kaks korda üle küsisin, kas võin temaga arvestada ja kes vastas, et võin küll. Nii palju siis sellest. Vaielda on ka temaga mõttetu ja mu oma autoga tegelemisega venitatakse ka maksimaalselt.
Ma saan aru küll, et raha ei kasva puu otsas jne, aga kaua võib?
Oma hajameelsus oli siis põhjuseks, miks ma naersin, aga tõsiselt rõõmustasim ma hoopis kuuldes uudist, et see Katsi sõber, minu tuttav, kellest ennegi rääkinud olen, tuli koomast välja ja tunneb inimesi ära, kuigi kõike muud peab ta hakkama uuesti õppima nagu väike laps. Küll see võib veider olla. Aga vähemalt ta ärkas. Nüüd on ju enam-vähem kindel, et ta jääb ellu ja paraneb.
Sellest uut lootust saanuna helistasime ka Raineri perele ja siis saabus shokk. Tema oli eelmisel õhtul meie hulgast lahkunud. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on. Ta oli ju ainult 26-aastane ja tal läks elus nii hästi. Hakkasingi mõtlema, et kas see, kui kõik noorelt kätte tuleb, tähendabki seda, et elu jääb lühikeseks?
Ma olen juba üsna palju pisaraid valanud ja valan kindlasti veelgi. Ma pole kunagi matustel käinud ja on raske uskuda, et keegi, keda ma isiklikult tundsin... teda lihtsalt pole enam. Nüüd tuleb mu elu esimene matus.
Imelik, et sellised uudised tulevad ühel päeval. Kuidas korraga rõõmustada ja kurvastada? Kuidas see käib?
Ma olen alati mõelnud, et no mis siis, et me viimasel ajal pole kohtunud. Aega on ju nii palju ja nüüd on see järsku otsas. Ongi kõik. Ei mingeid ajapikendusi. EI mingit lisaaega. Enam kunagi pole võimalik temaga koos olla, temaga rääkida, koos nutta või naerda. Catch up'ida. Mitte midagi ei saa enam. Teda ju ei ole.
Ma ju saan aru faktidest, et ta suri pühapäeval, et ta oli kaua haiglas, et matused on neljapäeval jne, aga millest ma aru ei saa, on see, et teda ei ole enam. Ka matus tundub, kui kokkusaamine üle pika aja, aga see jääb viimaseks. Üleüldse. Mitte kunagi enam. Kuidas? KUIDAS?
Nii ma siis käingi ringi nagu teatrilogo - üks pool näost naeratab, teine nutab.
Reaalsetest asjadest nii palju, et ma võtsin ohjad oma kätte auto asjus. Täna isegi pühkisin kullakese lumest puhtaks. Tal oli ikka väga paks ja raske vaip selga kasvanud. Meie esimene ühine lumekraapimine. Ühtlasi kraapisin ka mingi musta junni kapoti pealt kogemata ära, aga ma kavatsem selle üles otsida, kui lumi ära sulab. Kena oleks, kui ta seda enne reedet teeks, sest siis me läheme temaga remonti ja suure tõenäosusega sõidab puksiir sellest jullast siis üle.
Ja ebareaalsetest asjadest... Mida tähendab unenägu väga pisikesest titast, keda ma hoidsin ja muutuva näoga hõljuvast peast, kes mulle pähe pissis? Väga pikalt veel. Kas keegi veel näeb nii kummalisi unenägusid, kui mina? Midagi oli veel seoses meie klassi sõbrannade ja väikse poe ja Bacardi kokteilidega, kui see aitab;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar