On küll hilja, kuid...

Ma hakkasin just mõtlema sellele, et kell on nii palju ja kohe hakkas kummitama Code One:D Mis ma ikka veel üleval teen? Kuulan OMA muusikat. Teen tasa aega, kui mul läpakas ühtki oma vana lugu polnud. Nii hea on taas.

Täna on teemalugu ka:

Sweetbox - Cinderella

Here I am

Trying to find my way

I've kissed so many frogs but I've never found a prince

I think they lied

I was promised much more than this

Where's my happy-ever-after?

Cinderella is the queen of a kingdom

Cinderella got the dream she was dreamin'

I wanna know where is my happy end

Cinderella got a prince and kingdom

Cinderella got the dream she was dreamin'

I wanna know where is my fairy-tale?

Something's wrong

'cause all my glass shoes break

And no one's ever helped this damsel in distress

To hell with this

I'm not gonna waste more time

I won't wait to find prince charming

Cinderella are you really that happy?

Cinderella are you really that lucky?

I wanna know is your life like you dreamed?

Cinderella are you really that happy?

Cinderella are you really that lucky?

I wanna know is your life like you dreamed?

Kas pole mitte ilus? Ja mitte ainult. Üsna palju langeb kokku minu mõtetega. Mida ma siis ikka ni hilja arvutis teen? Und ei ole ja kuna ma nüüd elan väga eemal linnasüdamest ja öisest möllust, siis polegi midagi targemat teha. Täna pole ju ka selline õhtu, kui sõbrad mul või mina sõpradel külas olen. Niisiis... emps magab ja mina siin lugesin jälle armsaid Marta ja Potsataja poste. Minu meelest see on lihtsalt sõnuseletamatult armas, kui palju nad üksteisest hoolivad ja erinevalt enamusest tuimadest eestlastest (kuigi kumbki neist pole puhas eestlane, minu teada) ei karda rääkida oma tunnetest ei teineteisele ega ka ülejäänud inimestele. Tavaliselt kui jälle mõnda nende armast sissekannet loen, siis kõigepealt tekib selline härdusehetk, et küll on alles ilus asi see armastus ja siis väike kadedus, sest tahaks ju ka, aga küll tuleb, ma usun. Täna aga leidsin ühe posti, kus nad rääkisid tülitsemisest ja üksteise mõistmisest ja see oli jälle hingematvalt armas. See oli kirjutatud minu viimasel sünnipäeval ja kui ma oleks tundnud end sel päeval vähem armastusväärsena, siis võib-olla oleks ka nüüd kade, aga ei ole. Olen vaid õnnelik, et leidsin tõestust sellele, et maailm pole päris hukas ja häid asju juhtub ka. Olen õnnelik kahe minu jaoks täiesti võõra inimese üle.

Muideks, täna on kahel inimesel, kellele eile küünla panin juba tunduvalt parem. Üks ärkas koomast ja teine tundub ka elule tagasi tulevat. Selle üle on mul tõesti hea meel. Eriti, kuna ma tavaliselt ei tee selliseid asju. Siiski kaks sammu edasi, üks tagasi.

Täna käisin tädi 45ndal pulmaaastapäeval - aukartust äratav number eks!? Eriti minu jaoks, kellel on raskusi teise inimesega OMA RUUMI jagamise suhtes rohkem kui paar kuud. Siiski tahaks ka kunagi samas seisus ja sama kaua õnnelikult abielus olla. Tegelt tahtsin rääkida sellest, mis juhtus pärast. Nimelt põrkasime terminalis kokku mitmete tuttavatega. Ilmariga nt. Oli jälle kannatlikkuse proovilepanek.

Enne aga nägin lapsepõlvesõbrannat ja tema ema, kes oli ja on minu ema sõbranna. Seekord aga hakkasid mõlemad küsimuse: kuidas läheb? peale nutma. Nimelt sõbranna vend on haiglas hingamisaparaatide all, sest tal on juba kuid arenenud kopsupõletik ja arstidel oli liiga kiire temast lahti saamisega. Diagnoositi bronhiit ja isegi pilti ei tehtud. Nüüd aga on nii kurb seis ja ma ei teagi, mis edasi saab, sest siis tuli nende buss ja vestlus katkestati julmalt. Igatahes hoian kahte pöialt talle.

Nii ei ole ju aus. Inimesed, kes ei taha elada, ei sure, ja inimesed, kellel on siin elus nii palju oodata ja kes oma elu hindavad, ei saa seda kuidagi nautida. See on masendav ja midagi teha ka ei saa. Tahaks kuidagi aidata, aga kuna ma ei oska, siis lähen hoopis magama ära.

Kohtumiseni!