Ja kõrvarõngapede
ja käekotipede
ja kindlasti ühtteist veel, mis mul kohe meelde ei tule, aga point on selles, et ma olen uhke selle üle, sest see teeb minust minu.
Välimusepede olen ma nagunii. Minu jaoks küll pole eriti vahet, kas kellelegi on loodus andnud rohkem või vähem, aga ise tuleb küll endast parim anda, et hea välja näha. Näiteks alati, kui ma näen kedagi kitkumata või lohakalt kitkutud kulmudega või väljakasvanud juuksejuurtega ning mõistan, et nad võiksid ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju paremad välja näha, siis ma olen nõus neile ka vastu tahtmist kohe pintsettidega kallale minema.
Enamus mu sõpradest kusjuures peab vägagi lugu minu kätetööst. Juustevärvimise usaldan ma siiski proffidele. Ja sellest, et ma võin ka jube laiskvorst olla ega jõua kuigi regulaarselt aeroobikasse ühel või teisel põhjusel, ma täna ei räägi. :P
Aga tulles tagasi mu suuremate fetishite juurde...
kõrvarõngaid on mul ca 50 paari, ma arvan ja need on ainult need massiivsemad. Pudinaid ma ei ole kokku lugenud. Enamasti mulle meeldivadki just need suured, säravad ja värvilised või hõbedased. Suvel tekkis mul üsna hea mõte, kuidas hoida oma ehetekogu nii, et mul oleks see tervikuna pidevalt silme ees. Muidu võib kergesti juhtuda, et unustan ära mõne paari olemasolu ja see ei jõuagi kõrva rohkem kui kord või kaks. Muide mul ongi periooditi see kõrvarõngaste fännamine. Mõnikord raiskasin Järve keskuses tööpäeva jooksul ühe ehtepoepausiga terve päevapalga ära. Teinekord seisavad mu kõrvad nädalaid või kuid tühjad. Ehtimata.
Aga ma tahtsin ju sellest kavalast leiutisest rääkida. Ma ostsin veidi üle kahemeetrise jupi pehmet ja karvast tumedat kasukataolisest materjalist riiet, õmblesin ääred ära ja riputamissanga külge. Kõrvarõngad tahtsin sinna külge riputada.
Lootusrikas mina mõtles, et seal peaks jääma ruumi ka paljudele tulevastele rõngastele, aga oh ei. Sain riba kohe kahe paralleelse kõrvarõngareaga ühest äärest teiseni täis. KAS TE NÜÜD KUJUTATE ETTE, KUI PALJU KÕRARÕNGAID MUL ON???
Ja ma ostan pidevalt juurde. Kusjuures ma olen korduvalt nii teinud, et ostan meeldivad rõngad ära ja siis avastan, et mul pole neid millegagi kanda. Siis ei jää muud üle, kui kõrvarõngaste juurde ka midagi selga osta:D;)
Käekotte on mul ka juba üsna väiksest peale palju-palju. Siuke beib olengi. Meil ja ehted ja kotid. Kingade vastu mul nõrkust pole. Vist sellepärast, et minu suurusele pole kuigi kerge leida jalas ilus välja nägevaid kingi. Mul on nr 40 jalg. Päris mõnus lumeinimese kompleks tekkis oma klassis, kus kõik teised tüdrukud olid 36d, aga see selleks. Nüüd on mul piisavalt tuttavaid, kellega ka vajadusel kingi vahetada. Aga ikkagi on naljakas mõelda, et mu emal ja isegi Raunol on must veidi väiksem jalg. Viimane avastus oli kindlasti üsna karm nii mulle kui talle. Meeste egod pidid ju väga õrnad olema:)
Kottidest nii palju, et mul on suuri ja väikseid, veidi praktilisi ja enamik ilusaid värvilisi. Mulle meeldivad üldse värvilised asjad. Hallis Eestis tõstavad need kõvasti tuju aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen paras harakas:D
And last but not least... KÄEKIRJAD
Minu meelest näitab käekiri üsna palju inimese iseloomu kohta. See võib olla peenutsev ja kauamaalitud või lihtne, ilus ja hoolikas, küps ja lapsik või sulaselgelt lohakas. Hea käekiri jätab ka inimesest alati hea mulje. Mind on nt alati häirinud see, et Kats on küll jube tore inimene, aga tema käekiri on ka jube. Sry. Ükskord ta üllatas mind siiski väga mitte enda moodi ja ilusa kirjaga. Tavaliselt see siiski selline pole. Selle kohta ei saa ka öelda lohakas kritseldus või lapsik. Ma ei tea kedagi teist sellise kirjaga. Vahuri kiri häiris mind ka. See oli nagu kolmanda klasi poisikesel, kes pigem läheks kirjutamise ajal politseid ja pätte mängima. Teravanurgalised ja ülipikkade sabadega kirjad mulle ka ei meeldi. Ja liiga lihvitud.
Poiste käekiri on enamasti jubedam, kuigi jah. Ma tean ka väga ilusa käekirjaga eksemplare. Need inimesed on ise ka väga megad.
Võib-olla see pole teiste jaoks such a big deal nagu minu jaoks, aga mulle on see totaalne fetish, millest mööda vaadata on vägagi raske. Minu enda käekirja pean nii mina kui paljud teised üsna ilusaks. Ideaalseks koolist puudumise tõendi kirjutajaks peetakse mind ka:D
Ma kirjutaks teile käekirjaliselt, aga pole võimalik vist. Mul pole ka enam ammu pliiatsiga Pocket PC-d kahjuks, nii et katsuge ette kujutada;)
Polegi rohkem südame peal.
Muide... ma nägin täna öösel unes korduvat süsti saamist. Kas keegi teab selle tähendust?
ja käekotipede
ja kindlasti ühtteist veel, mis mul kohe meelde ei tule, aga point on selles, et ma olen uhke selle üle, sest see teeb minust minu.
Välimusepede olen ma nagunii. Minu jaoks küll pole eriti vahet, kas kellelegi on loodus andnud rohkem või vähem, aga ise tuleb küll endast parim anda, et hea välja näha. Näiteks alati, kui ma näen kedagi kitkumata või lohakalt kitkutud kulmudega või väljakasvanud juuksejuurtega ning mõistan, et nad võiksid ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju paremad välja näha, siis ma olen nõus neile ka vastu tahtmist kohe pintsettidega kallale minema.
Enamus mu sõpradest kusjuures peab vägagi lugu minu kätetööst. Juustevärvimise usaldan ma siiski proffidele. Ja sellest, et ma võin ka jube laiskvorst olla ega jõua kuigi regulaarselt aeroobikasse ühel või teisel põhjusel, ma täna ei räägi. :P
Aga tulles tagasi mu suuremate fetishite juurde...
kõrvarõngaid on mul ca 50 paari, ma arvan ja need on ainult need massiivsemad. Pudinaid ma ei ole kokku lugenud. Enamasti mulle meeldivadki just need suured, säravad ja värvilised või hõbedased. Suvel tekkis mul üsna hea mõte, kuidas hoida oma ehetekogu nii, et mul oleks see tervikuna pidevalt silme ees. Muidu võib kergesti juhtuda, et unustan ära mõne paari olemasolu ja see ei jõuagi kõrva rohkem kui kord või kaks. Muide mul ongi periooditi see kõrvarõngaste fännamine. Mõnikord raiskasin Järve keskuses tööpäeva jooksul ühe ehtepoepausiga terve päevapalga ära. Teinekord seisavad mu kõrvad nädalaid või kuid tühjad. Ehtimata.
Aga ma tahtsin ju sellest kavalast leiutisest rääkida. Ma ostsin veidi üle kahemeetrise jupi pehmet ja karvast tumedat kasukataolisest materjalist riiet, õmblesin ääred ära ja riputamissanga külge. Kõrvarõngad tahtsin sinna külge riputada.
Lootusrikas mina mõtles, et seal peaks jääma ruumi ka paljudele tulevastele rõngastele, aga oh ei. Sain riba kohe kahe paralleelse kõrvarõngareaga ühest äärest teiseni täis. KAS TE NÜÜD KUJUTATE ETTE, KUI PALJU KÕRARÕNGAID MUL ON???
Ja ma ostan pidevalt juurde. Kusjuures ma olen korduvalt nii teinud, et ostan meeldivad rõngad ära ja siis avastan, et mul pole neid millegagi kanda. Siis ei jää muud üle, kui kõrvarõngaste juurde ka midagi selga osta:D;)
Käekotte on mul ka juba üsna väiksest peale palju-palju. Siuke beib olengi. Meil ja ehted ja kotid. Kingade vastu mul nõrkust pole. Vist sellepärast, et minu suurusele pole kuigi kerge leida jalas ilus välja nägevaid kingi. Mul on nr 40 jalg. Päris mõnus lumeinimese kompleks tekkis oma klassis, kus kõik teised tüdrukud olid 36d, aga see selleks. Nüüd on mul piisavalt tuttavaid, kellega ka vajadusel kingi vahetada. Aga ikkagi on naljakas mõelda, et mu emal ja isegi Raunol on must veidi väiksem jalg. Viimane avastus oli kindlasti üsna karm nii mulle kui talle. Meeste egod pidid ju väga õrnad olema:)
Kottidest nii palju, et mul on suuri ja väikseid, veidi praktilisi ja enamik ilusaid värvilisi. Mulle meeldivad üldse värvilised asjad. Hallis Eestis tõstavad need kõvasti tuju aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olen paras harakas:D
And last but not least... KÄEKIRJAD
Minu meelest näitab käekiri üsna palju inimese iseloomu kohta. See võib olla peenutsev ja kauamaalitud või lihtne, ilus ja hoolikas, küps ja lapsik või sulaselgelt lohakas. Hea käekiri jätab ka inimesest alati hea mulje. Mind on nt alati häirinud see, et Kats on küll jube tore inimene, aga tema käekiri on ka jube. Sry. Ükskord ta üllatas mind siiski väga mitte enda moodi ja ilusa kirjaga. Tavaliselt see siiski selline pole. Selle kohta ei saa ka öelda lohakas kritseldus või lapsik. Ma ei tea kedagi teist sellise kirjaga. Vahuri kiri häiris mind ka. See oli nagu kolmanda klasi poisikesel, kes pigem läheks kirjutamise ajal politseid ja pätte mängima. Teravanurgalised ja ülipikkade sabadega kirjad mulle ka ei meeldi. Ja liiga lihvitud.
Poiste käekiri on enamasti jubedam, kuigi jah. Ma tean ka väga ilusa käekirjaga eksemplare. Need inimesed on ise ka väga megad.
Võib-olla see pole teiste jaoks such a big deal nagu minu jaoks, aga mulle on see totaalne fetish, millest mööda vaadata on vägagi raske. Minu enda käekirja pean nii mina kui paljud teised üsna ilusaks. Ideaalseks koolist puudumise tõendi kirjutajaks peetakse mind ka:D
Ma kirjutaks teile käekirjaliselt, aga pole võimalik vist. Mul pole ka enam ammu pliiatsiga Pocket PC-d kahjuks, nii et katsuge ette kujutada;)
Polegi rohkem südame peal.
Muide... ma nägin täna öösel unes korduvat süsti saamist. Kas keegi teab selle tähendust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar