Ja ma mõtlen, kuni pea lõhkeb

Mis mul viga on?

Miks ma ei saa sinust üle ega ümber?

Miks on igal heal ka omad vead?

Nii palju mikse on veel...

Vähemalt ma ei nuta enam. Tegelt juba terve ööpäeva ei voola pisaraid. Nutab süda ja nutab hing ja mitte ainult eilse pärast. Kõige pärast. Sest ma olen nii nõrk tegelikult. Argpüks täielik. Ma kardan õnnelik olla teiste arvamuste pärast. Mul ei ole enam jõudu enda õnne eest seista. Loodetavasti see möödub. Sa ei loe seda. Ma olen üsna kindel. Aga mul on vaja see välja öelda. Sulle otse oleks isegi raskem, sest sa peaks teadma küll, kui halb ma EI ütlemises olen. See on üks lõputu mäng. Vahel veab ja teinekord jälle teen mina või teed sina vale liigutuse ja olemegi tagasi alguses.

Sa ütlesid mulle, et minu pärast lõikaksid küll veenid läbi. Mingis väärastunud dimensioonis, mis minus peitub, kutsub see esile meelitatud olemist. Nõmedasti kukkus välja see lause, aga ega ma sellisel kellaajal polegi paremaks võimeline. Anna andeks. Tegelikult ma ju ei taha, et sa nii teed. Ma ei taha, et keegi nii teeks. Millegipärast on mul valus, kui sul on valus. Vägagi valus. Kas see tähendab, et ma armastan sind?

Ma ei tea. Ma pole ju enam mingi titt, aga selle sõna tähendus on minu jaoks ikka veel võõras ja segane. See sõna tekitab minus aukartust. See tundub nii lõplik. Seepärast ma ei saagi aru inimestest, kes hakkavad kohe teistele rääkima, et armastavad neid ja msns nime taha südameid toppima. See on pigem esinemine. Võib-olla ongi teiste jaoks armastamine nii lihtne. Minu jaoks mitte.

Ma peaks praegu õiguse õpikusse süvenema, aga ma ei tee seda. Mul on ükskõik. Nii paljudest asjadest tegelt, aga mitte teiste arvamusest. Mitte SINU arvamusest. Praegu mängib listist mingi laul sõnadega: Don't go away, coz I need more time to make things right. Üsna minu mõte. Ma ei mäleta, mis lugugi see on, aga polegi oluline.

Tead, mis lugu mind veel päevi juba kummitab. Nelly Furtado - All good things come to an end. Ma polnud sellest kuulnudki enne kui sa selle saatsid. Kodus pole siiani kuulanud seda, aga millegipärast nüüd kuulen seda kogu aeg igal pool mujal. Millegipärast viib see mõtted alati sinule. See refrään muudkui kummitab... flames to dust, lovers to friends. Why do all good things come to an end?

Kui ma isegi teaks vastust sellele küsimusele... ma ikka veel ootan ja loodan, et äkki siiski pole nii. Äkki mõni hea asi püsib. Ma ni kartsin eile sind kaotada. Päriselt kaotada. Ma olen harjunud sinuga oma elus ja mulle meeldib nii. Teisiti ei tahakski. EI oskakski....

Aga rohkem ma ei areta siin täna teemasid. Liiga hale hakkab endast. Ja haletsemist ma tglt ei kannata.

Ööd!