Ma võiksin täiesti vabalt olla kass või siis jaaniussike. Või nahkhiir. Või mõni teine elusolend, kes sarnaselt minule istub parema meelega üleval öösel ilma väsimust tundmata, aga vihkab hommikuid rohkem kui midagi muud.
Ausalt. Hommiku esimesel tunnil on targem minust eemale hoida, sest siis ma mossitan ja torisen ja urisen ja lõrisen ja olen võimeline hammustama pea otsast ära igaühel, kes mind torkida julgeb. Ka süüta eksitus võib halvasti lõppeda. Näiteks telefonikõne teisest ajavööndist, millega seoses mul tuleb meelde, et mu ema suutis täna helistada sõbrannale, kes viibib kusagil USAs nende aja järgi kusagil kella viie ja kaheksa vahel a.m.
Sellise asja peale oleks mina väga kuri ja silmist lendaks sädemeid. :D
Siis, kui mul oma tempos ärgata lastakse, on kõik OK. Ärgates omast tahtes hetkel minu kehale sobival kellaajal olen ma ka esimesel tunnil väga sõbralik inimene. Muidugi ma ei pahanda, kui üles ajamiseks on hea põhjus või kui mõni sõer on hädas keset ööd või tal juhtub lihtsalt olema mõni mure, mida tahaks jagada. Küll aga vihastan selle peale, kui keegi ajab mu üles kusagil kella kolme-nelja ajal, et küsida, kas kuskil pidu on või kas ma tahaks peole tulla ja nende hääletoonist on aru saada, et ma peaks juba telefoniga rääkimise ajal pükse jalga sikutama suurest rõõmust. Fuh! No more comments.
Tegelikult ma hakkasin sellest ööloom olemisest rääkima seoses eilsega. Ma pidin ju Tartusse kimama, et hommikul eksamile minna ja läksin meelega nii hilja õhtul, et ma oleks võinud ka otsejoones magama minna, aga oh ei! Kus ma sellega!
Minu üllatuseks oli Kats seal ja meil oli ju vaja catch up'pida:D ja siis ei tulnud meil kummalgi und väga kaua. Tema võitis, sest tema silmad hakaksid kinni vajuma kella nelja paiku. Minul aga polnud märkigi väsimusest ja nii ma siis istusin voodis ja lamasin ja surusin silmi jõuga kinni ja proovisin erinevaid asendeid ja käisin wc-s ja vett joomas ja võtsin isegi pehme looma kaissu, mida ma pole seal olles kordagi teinud ja muidu ka juba aastaid mitte, aga ma olin juba meeleheitel. Viimaks hakkasin õppima uuesti. Lugesin veelkord kogu eksamimaterjali läbi, mis võttis aega umbes tunnikese, ma arvan. Tegelt jätsin ikka mõned eriti selged kohad vahele ka.;)
Igatahes magama sain alles peale kella viit, mis jättis mulle uneaega circa NELI tundi. Hullumeelne, et ma nii unetu just eksamieelsel ööl olema pean ja asi polnud närvis.
Hommikul ärkasin juba punaste silmadega ja ainus plaan oli eksamil mitte magama jääda. Mulle endale tundub, et mul võis päris hästi isegi minna, aga muidugi ülevalistumise eest tuli ikka lõivu ka maksta. Esiteks oli jälle see nõme korrelatsioon, mille mõistest ma küll aru saan, aga joonisel ikka rakendada ei oska ja ühed täiesti väljamõeldavad asjad vastasin risti vastupidi. Nende nelja punktiga võin kohe hüvasti jätta.
Üks väike pettumus oli ka. Me saame oma kauaoodatud psühholoogiliste testide tulemused alles märtsi teises pooles, kuigi pidime saama... umm.... NÜÜD KOHE. Ma olen ju hästi kannatamatu ja uudishimulik. Üks päev see uudishimu mu veel tapab, ma kardan:D
Igatahes head ööd ja teile ka veel palju päikest ja sädelevat lund!
Ausalt. Hommiku esimesel tunnil on targem minust eemale hoida, sest siis ma mossitan ja torisen ja urisen ja lõrisen ja olen võimeline hammustama pea otsast ära igaühel, kes mind torkida julgeb. Ka süüta eksitus võib halvasti lõppeda. Näiteks telefonikõne teisest ajavööndist, millega seoses mul tuleb meelde, et mu ema suutis täna helistada sõbrannale, kes viibib kusagil USAs nende aja järgi kusagil kella viie ja kaheksa vahel a.m.
Sellise asja peale oleks mina väga kuri ja silmist lendaks sädemeid. :D
Siis, kui mul oma tempos ärgata lastakse, on kõik OK. Ärgates omast tahtes hetkel minu kehale sobival kellaajal olen ma ka esimesel tunnil väga sõbralik inimene. Muidugi ma ei pahanda, kui üles ajamiseks on hea põhjus või kui mõni sõer on hädas keset ööd või tal juhtub lihtsalt olema mõni mure, mida tahaks jagada. Küll aga vihastan selle peale, kui keegi ajab mu üles kusagil kella kolme-nelja ajal, et küsida, kas kuskil pidu on või kas ma tahaks peole tulla ja nende hääletoonist on aru saada, et ma peaks juba telefoniga rääkimise ajal pükse jalga sikutama suurest rõõmust. Fuh! No more comments.
Tegelikult ma hakkasin sellest ööloom olemisest rääkima seoses eilsega. Ma pidin ju Tartusse kimama, et hommikul eksamile minna ja läksin meelega nii hilja õhtul, et ma oleks võinud ka otsejoones magama minna, aga oh ei! Kus ma sellega!
Minu üllatuseks oli Kats seal ja meil oli ju vaja catch up'pida:D ja siis ei tulnud meil kummalgi und väga kaua. Tema võitis, sest tema silmad hakaksid kinni vajuma kella nelja paiku. Minul aga polnud märkigi väsimusest ja nii ma siis istusin voodis ja lamasin ja surusin silmi jõuga kinni ja proovisin erinevaid asendeid ja käisin wc-s ja vett joomas ja võtsin isegi pehme looma kaissu, mida ma pole seal olles kordagi teinud ja muidu ka juba aastaid mitte, aga ma olin juba meeleheitel. Viimaks hakkasin õppima uuesti. Lugesin veelkord kogu eksamimaterjali läbi, mis võttis aega umbes tunnikese, ma arvan. Tegelt jätsin ikka mõned eriti selged kohad vahele ka.;)
Igatahes magama sain alles peale kella viit, mis jättis mulle uneaega circa NELI tundi. Hullumeelne, et ma nii unetu just eksamieelsel ööl olema pean ja asi polnud närvis.
Hommikul ärkasin juba punaste silmadega ja ainus plaan oli eksamil mitte magama jääda. Mulle endale tundub, et mul võis päris hästi isegi minna, aga muidugi ülevalistumise eest tuli ikka lõivu ka maksta. Esiteks oli jälle see nõme korrelatsioon, mille mõistest ma küll aru saan, aga joonisel ikka rakendada ei oska ja ühed täiesti väljamõeldavad asjad vastasin risti vastupidi. Nende nelja punktiga võin kohe hüvasti jätta.
Üks väike pettumus oli ka. Me saame oma kauaoodatud psühholoogiliste testide tulemused alles märtsi teises pooles, kuigi pidime saama... umm.... NÜÜD KOHE. Ma olen ju hästi kannatamatu ja uudishimulik. Üks päev see uudishimu mu veel tapab, ma kardan:D
Igatahes head ööd ja teile ka veel palju päikest ja sädelevat lund!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar