3:0

Next topic...

Kuna mu blogi ei tee enam oma uue ja ilusa kujundusega kuigi meelsasti rohkem kui ühe reavahe lõigu kohta ja ma olen avastanud, et ühte pikka joru on vägagi raske ja tüütu lugeda, siis postitan jupi kaupa.

Ma tahan rääkida kolmekümneseks saamisest. Ärge küsige, miks. Minul on alles see suur kaks-nullgi ees. Tuli lihtsalt tahtmine.

Lugesin eile mingit jutukat, kus räägiti jälle sellest kolmekümneseks saamise hirmu fenomenist. Ainus uus asi oli see, et seda väljendati fraasiga kolm-null ja see pani mu mõtted jooksma.

Kas KOLMKÜMMEND on siis 3:0 meie kahjuks, kui me ikka veel ainult kättesaamatute unistustega ja mittetäitunud eesmärkidega oleme või on see 3:0 meie kasuks, kui oleme oma eludega seal, kus olla tahame ja kannatustele 3-0 ära teinud. Siis on vist aeg puhata ja end lõdvaks lasta.

Mina üldjuhul ei karda konkreetseid numbreid. Pigem kardan ma ka kella tiksumist ja peas kummitab laulufraas: kes hooletu, jääb ilma...

Naiste jaoks ongi vist see vananemine õudsem kui meeste jaoks. Muidugi, meie suur eelis on see, et arvatavasi me ei jää kiilaks.:) Nõrk lohutus sellegipoolest.

Ma pean ennast küllaltki ambitsioonikaks inimeseks ja mul on juba aastaid paigas oma suuremad eesmärgid. Juba kaks ja pool aastat tagasi oli mulle selge, et ma tahan lõpetada keskkooli nii heade tulemustega, et saan TÜ-sse soovitud erialale sisse; et ajaks, kui saan 25 on mul kõrharidus, püsiv hea töökoht ja jalgealune kindlustatud. Sellel ajal tahaks ma esimese lapse saada. Pärast vaatab, kas neid tuleb veel, sest ma ei tahaks ka karjäärile adjöö öelda.

Ajaks, kui ma 30 saan, peaksid mu lapsed olema piisavalt suured ja iseseisvad, et käia lasteaias ja et mina saaks tagasi tööle minna. Mul peaks olema tore mees, kellega kujutan ette koos olemist elu lõpuni ja mitte sellepärast, et nii peab ja nii on lastele hea, vaid me tahame. Meil peaks olema ideaalne kodu ja head sõbrad, soovitavalt alles nii praegused kui ka uusi juures.

Mul on ju õigus unistada! Või mis!?

See pole ju tegelikult võimatute asjade nimekirjas, kuigi imeline oleks see kindlasti, kui arvestada seda, et minu pikim suhe kellegagi siiani on olnud kuus kuud ja enamasti on need minu otsusel lõppenud. Minuga lihtsalt on nii, et algul põleb lõke heledalt, aga mingil hetkel põleb ikkagi tuhaks või kustutab vihm selle. Ma lihtsalt ei taha uskuda mõistuseabieludesse ja koosolemisse selleks, et mitte üksi olla. Pigem olen üksi ja otsin seda õiget edasi, kuigi väike flirt now and then ei tee paha ju.

Teine asi, mida ma kardan, on see, et kõik mu sõbrad leiavad kellegi ja mina jään lõpuks ikkagi üksi ja seda kardan ka, et kunagine astroloogi ennustus, et ma leian alles kolmekümnendates oma õnne peab paika, aga sinnani on ju pool elu. Ma olen kannatamatu ka.

Niisiis 3:0 minu kasuks või kahjuks!? Kindlasti küsivad paljud peale minu endalt samuti seda.