Heihopsti!
Mul on jälle palju mõtteid peas. Eks ma siis lasen nad siia jupp-haaval välja.
Eile tõestasin endale ja teistele veekord, et ma pole just suurem asi valetaja. Ma jään isegi hädavalega vahele. Pisiasjad ei loe, nagu see, kui ma empsile ülen, et juba õpin, aga tegelt alles loen jutukat. See on mu oma probleem, oma risk.
Niisiis käisin eile õiguse õpikut TTÜ Tallinna Kolledzhisse tagasi viimas. See oli ühe meie tuttava nimel, kes seal ise töötab, kuna selle kooli raamatukogu ei anna õpikuid välja teiste koolide õpilastele. Kitsipungad sellised. Mujal olid otsas ka, niisiis kasutasin jälle tutvusi ära.
Seal istub alati keegi receptionis ja kontrollib, kes koolis ringi liiguvad või tegelt mina ei tea, mida ta seal teeb. Istub ja vahib teisi igatahes. Eile oli seal mingi onu, kellest oma inimese nägu tehes mööda tormasin, aga siis jäin lolli peaga keset tuba seisma, sest ma ei mäletanud enam, kuidas sinna raamatukogusse sai. Võõras maja ikkagi.
Onu hakkas kohe küsimusi esitama, et kuhu minek jne ja kuna ma ei tahtnud endale ega tuttavale jamasid, siis ajasin talle jama, et mul on raamatukogusse vaja minna, et selle juhatajaga on kokkusaamine jne, aga ei. Sellest jäi onule väheks. Ta hakkas uurima, kas ma olen nende kooli õpilane ja kuna ma ei tahtnud valetada rohkem kui vaja, siis ütlesin et ei ole, aga mul on vaja ikkagi raamatu tagasi anda. Ütlesin, et see on sõbra nimel, aga sõber on haige.
Onu pakkus lahkelt, et ma jätaks raamatu tema kätte, aga mind edasi lubada ei tahtnud. Mina üritasin talle ikka selgeks teha, et ma tahan selle isiklikult üle anda. Onu võttis juba telefoni, et raamatukogusse helistada ja küsis, et mis tolle haige õpilase nimi on. Siis oli tunne, et olen täiega plindris. Otsustasin alla anda öeldes, et see ple tegelt õpilase vaid töötaja nimel. Kohe kui Kaare nime mainisin, läks onul nägu rõõmsamaks ja ju siis tädi telefoni otsas kinnitas talle, et ma pole mingi turvarisk. See raamatukogutädi on tegelt hästi tore.
Onu juhatas mu siis pidulikult õigesse kohta. Mul oli ikka veel närvitsemisest veidi raske hingata. Pabistaja olen mõne koha pealt, noh. Edasi läksid asjad õnneks plaanipäraselt. Siis helistasin Kaarele ka, et raporteerida ja tema rääkis, et ta plaanib sealt varsti töölt ära tulla, aga tal oli tädiga juba mingi diil tehtud, et mina võin ikka nende abi kasutada, mis on suurepärane. Eks ma siis järgmine kord valmistan mingi jutu ette, et end sisse vusserdada.
Teate, mis on irooniline? Alles paar päeva tagasi psühhi eksamiks õppides, mis muide ei läinud väga hästi, kuulasin netis Talis Bachmanni loengut "Psühholoogia ja õigus: kuidas tõde kätte saada?", kus ta rääkis ka polügraafist ja sellest, kuidas aru saada, et teine inimene meile valetab. See oli hariv ja huvitav. Kui ma vaid suudaks ise ka neid tunnuseid vajadusel vältida, aga see pidigi üsna võimatu olema. Üheksal juhul kümnest jääd ikka valedetektoriga vahele.
Muide see mees peab väga huvitavaid loenguid. Nüüd on isegi veidi kahju, et õigel ajal kohal ei käinud, aga samas jälle oma arvutist nende vaatamisel on mitmeid eeliseid.
Mul on jälle palju mõtteid peas. Eks ma siis lasen nad siia jupp-haaval välja.
Eile tõestasin endale ja teistele veekord, et ma pole just suurem asi valetaja. Ma jään isegi hädavalega vahele. Pisiasjad ei loe, nagu see, kui ma empsile ülen, et juba õpin, aga tegelt alles loen jutukat. See on mu oma probleem, oma risk.
Niisiis käisin eile õiguse õpikut TTÜ Tallinna Kolledzhisse tagasi viimas. See oli ühe meie tuttava nimel, kes seal ise töötab, kuna selle kooli raamatukogu ei anna õpikuid välja teiste koolide õpilastele. Kitsipungad sellised. Mujal olid otsas ka, niisiis kasutasin jälle tutvusi ära.
Seal istub alati keegi receptionis ja kontrollib, kes koolis ringi liiguvad või tegelt mina ei tea, mida ta seal teeb. Istub ja vahib teisi igatahes. Eile oli seal mingi onu, kellest oma inimese nägu tehes mööda tormasin, aga siis jäin lolli peaga keset tuba seisma, sest ma ei mäletanud enam, kuidas sinna raamatukogusse sai. Võõras maja ikkagi.
Onu hakkas kohe küsimusi esitama, et kuhu minek jne ja kuna ma ei tahtnud endale ega tuttavale jamasid, siis ajasin talle jama, et mul on raamatukogusse vaja minna, et selle juhatajaga on kokkusaamine jne, aga ei. Sellest jäi onule väheks. Ta hakkas uurima, kas ma olen nende kooli õpilane ja kuna ma ei tahtnud valetada rohkem kui vaja, siis ütlesin et ei ole, aga mul on vaja ikkagi raamatu tagasi anda. Ütlesin, et see on sõbra nimel, aga sõber on haige.
Onu pakkus lahkelt, et ma jätaks raamatu tema kätte, aga mind edasi lubada ei tahtnud. Mina üritasin talle ikka selgeks teha, et ma tahan selle isiklikult üle anda. Onu võttis juba telefoni, et raamatukogusse helistada ja küsis, et mis tolle haige õpilase nimi on. Siis oli tunne, et olen täiega plindris. Otsustasin alla anda öeldes, et see ple tegelt õpilase vaid töötaja nimel. Kohe kui Kaare nime mainisin, läks onul nägu rõõmsamaks ja ju siis tädi telefoni otsas kinnitas talle, et ma pole mingi turvarisk. See raamatukogutädi on tegelt hästi tore.
Onu juhatas mu siis pidulikult õigesse kohta. Mul oli ikka veel närvitsemisest veidi raske hingata. Pabistaja olen mõne koha pealt, noh. Edasi läksid asjad õnneks plaanipäraselt. Siis helistasin Kaarele ka, et raporteerida ja tema rääkis, et ta plaanib sealt varsti töölt ära tulla, aga tal oli tädiga juba mingi diil tehtud, et mina võin ikka nende abi kasutada, mis on suurepärane. Eks ma siis järgmine kord valmistan mingi jutu ette, et end sisse vusserdada.
Teate, mis on irooniline? Alles paar päeva tagasi psühhi eksamiks õppides, mis muide ei läinud väga hästi, kuulasin netis Talis Bachmanni loengut "Psühholoogia ja õigus: kuidas tõde kätte saada?", kus ta rääkis ka polügraafist ja sellest, kuidas aru saada, et teine inimene meile valetab. See oli hariv ja huvitav. Kui ma vaid suudaks ise ka neid tunnuseid vajadusel vältida, aga see pidigi üsna võimatu olema. Üheksal juhul kümnest jääd ikka valedetektoriga vahele.
Muide see mees peab väga huvitavaid loenguid. Nüüd on isegi veidi kahju, et õigel ajal kohal ei käinud, aga samas jälle oma arvutist nende vaatamisel on mitmeid eeliseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar