Unenägudest...

Nüüd tuleb üks segane jutt, sest minu unenäod ongi hästi segased, aga ma üritan tänased siia kirja panna, et mitte täitsa ära unustada.

Kõigepealt nägin empsi vana töökaaslast Girtatt oma mehega ja me pidime koos minema kuskile üritusele. Mingi segadus oli seal, sest mina sõitsin neile järgi ja siis pidin veel tagasi sõitma empsile järele. Vahepeal aga olid nemad Tartu poole ajama pannud ja meid ära unustanud. Kui neile see või siis meie meelde tulime, siis nad sõitsid kuhugi kõrvalisse kohta, mille nimi oli midagi samblaga seoses. Seal pidid nad meid järgi ootama.

Edasi on suur lünk...

Siis oli justkui Leili pere koos meiega rannas või jälle ei olnud ka. Igatahes ma tean, et oli mingi tuttav noorpaar väikselapsega, mina ja üks kena võõras mees. Edasi läks nii, et iga kord, kui vanemad selja pöörasid, jooksis see väike laps vette ja pidid kaks korda ära uppuma. Siis ma viisin ta vetelpäästjate juurde kontrolli ja need kommenteerisid, et tänane esimene uppunu. Siis ma vaidlesin, et ta pole surnud ju.

Mingil hetkel tulid need vanemad ka sinna - ma ei tea, kes kutsus - ja olid väga kurjad mu peale.

Siis on jälle lünk....

Mingil hetkel me saime selel kena kutiga rohkem tuttavaks ja ka lähedasemaks, võib öelda. Ta rääkis mulle midagi samal päeval Kaitseliitu astumisest, kuhu ta ei jõudnud ja mul hakkasid kohe hilinenud päevade numbrid ja vastavad trahvinumbrid silme ees jooksma. (Ärge küsige. Ma tean, et see on veider.)

Seejärel me läksime temaga koos kuhugi sealt ilusaid rannaäärseid tänavaid mööda. Ta tahtis kuhugile minna ja otsem pidi saama läbi ühe aia. Me ronisimegi üle aia ühe sirelipu abil, mis aia ääres kasvas. Pean tunnistama, et vähemalt unenäos olin rosote läinud. Olime aias ja hakkasime ümber majanurga minema, kui märkasime kedagi ja siis tuli ringiga tänavale tagasi minna. Tema läks ees üle aia ja kui minu kord tuli, siis sõitsid samal ajal Katsi vanemad meist mööda ja mul oli hull vaelejäämise tunne. Häbi, et nemad mind sellisest küljest näevad. Pole ju kuigi classy.

Viimaks...

Ma nägin unes suurt mandariinikujulist mandariinikorvi, millest oleks nagu tükk koort ära kooritud ja seest tühjaks tehtud. Sees olid tavalised ja TÜRKIISSINISED mandariinid. Ma sõin ühe sinise ära ka. Ainult koor oli sinine. Seest oli tavaline aga maitsetu. Ma üritasin sellest kirjust korvitäiest pilte ka teha, aga esimene tuli halvasti välja ja siis aeti mind kahjuks üles...

Sinna mu sinised lemmikpuuviljad jäidki...

Unenägudeni!

M