Kõigepealt ma jäädvustaks natuke tänaöiseid kilde minu kreisidest unedest.
Ma nägin... seda, kuidas me perearstiga mööda mingit kosmeetikaosakonda ringi jooksime ja mulle mingit näoõli otsisime ja ma tean küll, kust mu aju selle veidruse välja kookis. Ma juba tükk aega otsin omale tegelt juukseõli, sest teised krabisevad kuivusest nagu õled ja eile õhtul rääkisime sellest Katsiga.
Üks tädi proovis minu järgi ka minu valitud õli omale näkku ja see oli valge ja ta pidi seda siukse küünelakipintslitaolise esemega määrima ja siis ma mõtlesin, et ma olen nii loll, et ostsin ilma igasuguse proovimiseta ja kuna asjad olid juba kassas, ei julgenud enam ostu tühistada ka ja siis too tädi pidi veel ütlema, et see "õli" ei sobi talle üldse ja mul tekkisid enda osas veel suuremad kahtlused.
Siis nägin Sillut ja Incu ja Sillu pidi tooma mulle mingid raamatud tagasi, aga need olid katki, sest keegi laps oli neid rebinud ja tuuseldanud ja Sillu oli mind hoiatanud küll, aga ma olin ära unustanud ja polnud selleks valmis ja ma olin kuri ja endast väljas ja igati hädas, sest ei osanud seda kuidagi olematuks teha. Millegipärast läks too lapse lagastamistöö mulle väga hinge.
Ja siis nägin mingit hiiglaslikku kotttooli ja keegi püüdis sinna pidevalt istuda, aga libises alla ja oli ise nii rahul, sest see pidi olema "Sõprade" tool, mida iganes see ka ei tähenda, aga mõeldud oli seda sarja.
Siis nägin mingit uut trennivärki ja sinna puutusid kuidagi Laura ja Baabu ja tegemist oli vist minu väga ammuse treeneriga, aga ma ei mäletanud ta nägu enam. Originaalis pidi aga seda aeroobikat keegi teine andma ja ka kuskil normaalses ruumis. Meil aga tuli seda teha mingi õrre peal ja seal oli mingi pisike plaat, kuhu ma ära mahtuma pidin ja ma kukkusin pidevalt alla.
Ja last, but not least of my crazy dreams,
ma nägin, et me emaga läksime millegipärast pea Universaali ja see polnud üldse selline, nagu tavaliselt ja sinna pidi minema ka mingit imelikku teed pidi. Igatahes seal olid kõik seinad valged ja minimaalselt asju ja kõik ühest puidust ja ei mingit viirukihaisu, ainult kaks vana tuttavat nägu, kuigi ühte vist pole tegelt olemaski, ja meil oli nii hea meel üksteist näha jälle, aga kui ma küsisin, et kuidas neil läheb, sain umbmäärase vastuse, et pankroti poole. Loodetavasti ongi see nii vaid unes.
Rääkides Falcki junnidest, siis neist on mul juba ammu halb arvamus ja mitte sellepärast, et nii on moes, vaid ajendatuna isiklikust kogemusest.
Kunagi, kui alles Kristiine Primost sai Prisma, siis käisime sõbrannaga seal suvalisi odavaid ehteid muude asjade hulgas suvalisi odavaid ehteid vaatlemas, kuid ei ostnud midagi. Oli veel juhtumisi selline periood ka, kui Kats - sest tema see sõbranna oli - kandis korraga kaelas kõiki kette ja ripatseid, mida omas.
Kats ostis mingi joogi ja mina imekombel mitte midagi. Välja tulles küsis üks naisturva Katsi käest midagi, mida ma ei kuulnud. Ma arvasin, et me lihtsalt liigume edasi ja too naisturva lihtsalt läks samas suunas, seepärast kõndis meie taga. Siis aga tuli vastu teine turva ja meid eskorditi mingisse kitsasse koridori.
Ma olin segaduses ja hirmul, ei saanud ju millestki aru ja meid koheldi nagu kõntsa, süüdistati ehete varguses, väidetavalt oli kaamera ette vargus jäänud. Meid otsiti läbi ja alandati, kõrvuti mingite tavalisete toiduvarastega. Viimaks vaevus keegi lindi uuesti üle vaatama ja avastas, et muidugi me polnud milleski süüdi. Vabamdama aga ei hakanud keegi. Lihtsalt lubati lahkuda. Läksime hea meelega ära ja mul on siiani tõrge Kristiine keskuse vastu. Käin seal võimalikult harva ja mitet kunagi ei taha sinna üksi jääda, et see mingil juhul ei korduks. Nii vastik kogemus oli.
Sellest on aga aastaid möödas juba ja ma olen veidi julgemaks muutunud. Nüüd aga sain oma uue kehva Falcki kogemuse. Seekord õnneks olin mina vaid pealtvaataja rollis.
Rääkides asjast, kõik juhtus reede õhtul Incu poolt tulles. Ma arvestasin aega valesti ja pidin pool tundi Club Terminalis bussi ootama. Jube külm ja tüütu oli. Kell oli nii palju ka, et kõik poed olid kinni.
Ühel hetkel märkasin, et mingi turva läks minu naaberpingi juurde, kuhu oli üks poiss, käsi põsakil, magama jäänud. Ta lihtsalt julmalt sikutas poisi sealt alla, nii et too kukkus peaga vastu kivipõrandat sellise nurga all, nagu peakat hüpatakse.
Ma ei uskunud oma silmi. Nii ei tehta ju. Ja veel hullem, nii pole õigust teha mille kellelgi mitte kellelegi teisele. Poiss aga oli korralikult joobes ja ei ärganud selle peale. Seejärel hakaks too nõme venelasest junn teda kuidagi nägupidi põrandalt jälle üles sikutama, ise sõimates ja välja ajades.
Ma ei saa üldse aru, miks see vajalik oli. Ta oli puhas, ei lärmanud, lagastanud, oksendanud, ei seganud kedagi teist. Kuidas tema siis koju saama pidanud oleks?
Õnneks oli tollel poisil kainem sõber kaasas, kes korraks eemal käinud oli. Too sekkus siis ja küsis kohe, miks turva nii julm on ja mis ta nimi on. Too ei osanud aga sõnagi eesti keelt ja see sõber vist vene keelt ka mitte.
Vahepeal oli lähenenud teine turvanäss. See oli eesttlane, aga tal seisis suu üldse lukus. Poisid läksid üldise rahu mõttes välja, kui sellel kannatanul jalad jälel alla said. Turvad läksid veel väljagi nendega õiendama.
Mingil hetkel aga tulid poisid vaikselt tagasi, sest kuidagi oli ju vaja koju saada. Siis tuli välja, et too täis tüp tuleb minuga sama bussi peale. Teine sõber aga mitte. Kuulsin veel, kuidas see kainem sõber bussijuhti palus, et see ta sõbra õiges peatuses välja aitaks. Jube respect tekkis. Selliseid sõpru võiks kõigil ja palju olla.
Tegelt stoori veel seal ei lõppenud. Avastasin, et see poiss elab ühes meie naabermajadest. Ta sai ise kuidagimoodi meie peatuses maha ja läks lolli peaga mööda lühemat teed kuskilt kuuride tagant. Mina ei läinud, pole ka kunagi varem läinud. Mul oli tõsine hirm, et kui ta kukub seal, siis ta enam püsti ei saa ja külmub ära. Väga külm öö oli.
Ja ta vist kukkuski. Kuulsin kaugele mingit raksatust. Mina ja kaks neiut veel kõik vaatasime huviga sinna poole, oodates, kas ta ikka tuleb sealt välja. Õnneks seekord tuli. Nüüd saime kõik rahulikuma südamega koju minna.
Eelmisel nädalal nägin ka oma elu esimesed mustlased ära või vähemalt arvan, et seda nad olid. On ju alati räägitud, et neid tunneb ära välimuse järgi. Nüüd aga olen suhteliselt kindel, et ühel päeval Tartu Kaubamajast väljudes kõndsid minu ees kaks mustlasnaist. Nad olid sellised pisikesed ja tõmmud ja mitte väga noored ja rääkisid midagi saagiga välja pääsemisest ja, et nüüd neid enam kätte ei saa. Täpset sõnastust ei mäleta, sry, aga väga imelik jutt oli.
Ok. See on vist küll esimene kord, kui mul jutt otsa saab, aga täna jääb see ja... osa ära, sest ma olen väga väsinud ja pean pool kuus ärkama juba.
Nii et ööd!
Ma nägin... seda, kuidas me perearstiga mööda mingit kosmeetikaosakonda ringi jooksime ja mulle mingit näoõli otsisime ja ma tean küll, kust mu aju selle veidruse välja kookis. Ma juba tükk aega otsin omale tegelt juukseõli, sest teised krabisevad kuivusest nagu õled ja eile õhtul rääkisime sellest Katsiga.
Üks tädi proovis minu järgi ka minu valitud õli omale näkku ja see oli valge ja ta pidi seda siukse küünelakipintslitaolise esemega määrima ja siis ma mõtlesin, et ma olen nii loll, et ostsin ilma igasuguse proovimiseta ja kuna asjad olid juba kassas, ei julgenud enam ostu tühistada ka ja siis too tädi pidi veel ütlema, et see "õli" ei sobi talle üldse ja mul tekkisid enda osas veel suuremad kahtlused.
Siis nägin Sillut ja Incu ja Sillu pidi tooma mulle mingid raamatud tagasi, aga need olid katki, sest keegi laps oli neid rebinud ja tuuseldanud ja Sillu oli mind hoiatanud küll, aga ma olin ära unustanud ja polnud selleks valmis ja ma olin kuri ja endast väljas ja igati hädas, sest ei osanud seda kuidagi olematuks teha. Millegipärast läks too lapse lagastamistöö mulle väga hinge.
Ja siis nägin mingit hiiglaslikku kotttooli ja keegi püüdis sinna pidevalt istuda, aga libises alla ja oli ise nii rahul, sest see pidi olema "Sõprade" tool, mida iganes see ka ei tähenda, aga mõeldud oli seda sarja.
Siis nägin mingit uut trennivärki ja sinna puutusid kuidagi Laura ja Baabu ja tegemist oli vist minu väga ammuse treeneriga, aga ma ei mäletanud ta nägu enam. Originaalis pidi aga seda aeroobikat keegi teine andma ja ka kuskil normaalses ruumis. Meil aga tuli seda teha mingi õrre peal ja seal oli mingi pisike plaat, kuhu ma ära mahtuma pidin ja ma kukkusin pidevalt alla.
Ja last, but not least of my crazy dreams,
ma nägin, et me emaga läksime millegipärast pea Universaali ja see polnud üldse selline, nagu tavaliselt ja sinna pidi minema ka mingit imelikku teed pidi. Igatahes seal olid kõik seinad valged ja minimaalselt asju ja kõik ühest puidust ja ei mingit viirukihaisu, ainult kaks vana tuttavat nägu, kuigi ühte vist pole tegelt olemaski, ja meil oli nii hea meel üksteist näha jälle, aga kui ma küsisin, et kuidas neil läheb, sain umbmäärase vastuse, et pankroti poole. Loodetavasti ongi see nii vaid unes.
Rääkides Falcki junnidest, siis neist on mul juba ammu halb arvamus ja mitte sellepärast, et nii on moes, vaid ajendatuna isiklikust kogemusest.
Kunagi, kui alles Kristiine Primost sai Prisma, siis käisime sõbrannaga seal suvalisi odavaid ehteid muude asjade hulgas suvalisi odavaid ehteid vaatlemas, kuid ei ostnud midagi. Oli veel juhtumisi selline periood ka, kui Kats - sest tema see sõbranna oli - kandis korraga kaelas kõiki kette ja ripatseid, mida omas.
Kats ostis mingi joogi ja mina imekombel mitte midagi. Välja tulles küsis üks naisturva Katsi käest midagi, mida ma ei kuulnud. Ma arvasin, et me lihtsalt liigume edasi ja too naisturva lihtsalt läks samas suunas, seepärast kõndis meie taga. Siis aga tuli vastu teine turva ja meid eskorditi mingisse kitsasse koridori.
Ma olin segaduses ja hirmul, ei saanud ju millestki aru ja meid koheldi nagu kõntsa, süüdistati ehete varguses, väidetavalt oli kaamera ette vargus jäänud. Meid otsiti läbi ja alandati, kõrvuti mingite tavalisete toiduvarastega. Viimaks vaevus keegi lindi uuesti üle vaatama ja avastas, et muidugi me polnud milleski süüdi. Vabamdama aga ei hakanud keegi. Lihtsalt lubati lahkuda. Läksime hea meelega ära ja mul on siiani tõrge Kristiine keskuse vastu. Käin seal võimalikult harva ja mitet kunagi ei taha sinna üksi jääda, et see mingil juhul ei korduks. Nii vastik kogemus oli.
Sellest on aga aastaid möödas juba ja ma olen veidi julgemaks muutunud. Nüüd aga sain oma uue kehva Falcki kogemuse. Seekord õnneks olin mina vaid pealtvaataja rollis.
Rääkides asjast, kõik juhtus reede õhtul Incu poolt tulles. Ma arvestasin aega valesti ja pidin pool tundi Club Terminalis bussi ootama. Jube külm ja tüütu oli. Kell oli nii palju ka, et kõik poed olid kinni.
Ühel hetkel märkasin, et mingi turva läks minu naaberpingi juurde, kuhu oli üks poiss, käsi põsakil, magama jäänud. Ta lihtsalt julmalt sikutas poisi sealt alla, nii et too kukkus peaga vastu kivipõrandat sellise nurga all, nagu peakat hüpatakse.
Ma ei uskunud oma silmi. Nii ei tehta ju. Ja veel hullem, nii pole õigust teha mille kellelgi mitte kellelegi teisele. Poiss aga oli korralikult joobes ja ei ärganud selle peale. Seejärel hakaks too nõme venelasest junn teda kuidagi nägupidi põrandalt jälle üles sikutama, ise sõimates ja välja ajades.
Ma ei saa üldse aru, miks see vajalik oli. Ta oli puhas, ei lärmanud, lagastanud, oksendanud, ei seganud kedagi teist. Kuidas tema siis koju saama pidanud oleks?
Õnneks oli tollel poisil kainem sõber kaasas, kes korraks eemal käinud oli. Too sekkus siis ja küsis kohe, miks turva nii julm on ja mis ta nimi on. Too ei osanud aga sõnagi eesti keelt ja see sõber vist vene keelt ka mitte.
Vahepeal oli lähenenud teine turvanäss. See oli eesttlane, aga tal seisis suu üldse lukus. Poisid läksid üldise rahu mõttes välja, kui sellel kannatanul jalad jälel alla said. Turvad läksid veel väljagi nendega õiendama.
Mingil hetkel aga tulid poisid vaikselt tagasi, sest kuidagi oli ju vaja koju saada. Siis tuli välja, et too täis tüp tuleb minuga sama bussi peale. Teine sõber aga mitte. Kuulsin veel, kuidas see kainem sõber bussijuhti palus, et see ta sõbra õiges peatuses välja aitaks. Jube respect tekkis. Selliseid sõpru võiks kõigil ja palju olla.
Tegelt stoori veel seal ei lõppenud. Avastasin, et see poiss elab ühes meie naabermajadest. Ta sai ise kuidagimoodi meie peatuses maha ja läks lolli peaga mööda lühemat teed kuskilt kuuride tagant. Mina ei läinud, pole ka kunagi varem läinud. Mul oli tõsine hirm, et kui ta kukub seal, siis ta enam püsti ei saa ja külmub ära. Väga külm öö oli.
Ja ta vist kukkuski. Kuulsin kaugele mingit raksatust. Mina ja kaks neiut veel kõik vaatasime huviga sinna poole, oodates, kas ta ikka tuleb sealt välja. Õnneks seekord tuli. Nüüd saime kõik rahulikuma südamega koju minna.
Eelmisel nädalal nägin ka oma elu esimesed mustlased ära või vähemalt arvan, et seda nad olid. On ju alati räägitud, et neid tunneb ära välimuse järgi. Nüüd aga olen suhteliselt kindel, et ühel päeval Tartu Kaubamajast väljudes kõndsid minu ees kaks mustlasnaist. Nad olid sellised pisikesed ja tõmmud ja mitte väga noored ja rääkisid midagi saagiga välja pääsemisest ja, et nüüd neid enam kätte ei saa. Täpset sõnastust ei mäleta, sry, aga väga imelik jutt oli.
Ok. See on vist küll esimene kord, kui mul jutt otsa saab, aga täna jääb see ja... osa ära, sest ma olen väga väsinud ja pean pool kuus ärkama juba.
Nii et ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar