juuli 19, 2007

Mina olengi Shakira!

Jepjep jep jep... Muud ma ei tahtnudki öelda.

Aga et ma ise ka kunagi hiljem aru saaksin, mida kuradit ma sellega öelda tahtsin, siis seletuseks: käisime täna maleva lastega Megazones ja seal jagatakse mängimiseks elektroonilisi veste, millel on sensatsiooniliste tegelaste nimed. Mina olin Shakira ja sain millegipärast sajaga pähe, aga vähemalt oli hästi lõbus ja kahe paralleelrühma lapsed ning juhid said omavahel tuttavaks.

Sain muuhulgas veel kord kinnitust, et alati tuleb nii lastele kui täiskasvanutele puust ja punaseks teha käsk, et nad räägiksid ise sinuga, kui mingi probleem on, mitte ei võtaks iseenesest mõistetavalt seda, et nemad lähevad sinna, kuhu tahavad, olenemata sellest, mida nad kellelegi teisele vaid kaks tundi tagasi lubanud on ja sellest ei pea teatama. Urr. Selline asi ajab mul harja punaseks, sest ma ju arvestan teiste inimestega ja minu meelest on iseenesest mõistetav hoopis see, et hoiatatakse, kui mingi jama on.

Aga mäng ise oli väga lahe ja teine grupp on ka tore ja mul on hea meel, et me seal ära käisime. Sain jälle hea idee, mida teine kordki teha vabal ajal, kui raha üle on. Kõik lasid end lõdvaks ja nautisid üritust. Lausa imeline, kuidas selline mäng lõhub piire ja ühendab gruppe. Ma vist ikka peaksin nendega üritama ka seiklusrajale minna või midagi muud taolist tegema. Ja kokkutulekule võiksime ka minna. Ja usaldusmänge peaks ka mängima selle seltskonnaga, aga kahtlen, kas nad kaasa tulevad. Õnneks ma olen nii naiivne, et proovin vast ikka.

Kommentaare ei ole: