Täna oli siis see päev, millal ma pidin kahes kohas korraga olema ja veel mitmele poole minimaalse ajaga jõudma ja päris kõike, mida soovinuks, siiski ei jõudnudki. Kontrollisin üle, et kõik lapsed jõudsid tööle ja siis läksin ise uue kliendi juurde proovipäeva tegema. Veel enne, kui kohale jõudsin, tahtis üks autojuht minu musil külge maha sõita, aga peale head kogust kiljumist ja ropendamist jõudsin siiski eluga kohale uue pere juurde.
Pereema ja lapsed olid väga toredad. Poiss on vist kahene ja tüdruk hakkab viis saama, aga ma täpselt ei teagi. Mind hoiatati, et nad on üsna memmekad, aga kohe, kui ema ära läks, tulid nemad minuga juttu rääkima ja kõikvõimalikke asju ette näitama ja kätte tooma. Töö lastega on vist ikka õige minu jaoks.
Mind hoiatati ka, et nende suurem koer võib hammustada ja väiksem koledasti haukuma hakata. Tegelikkuses aga ei tulnud pisema suust minu suhtes piuksugi - tuli vaid tervitama ja siis sügamist nuruma ja suurem lasi ka endale pai teha. Kolmas koer oli ka ja kaks kassi. Need kuuluvad laste vanaemale, kes elab maja tagaosas. Seal läks lausa võimuvõitluseks ühe kassi ja koera vahel, kes saab minu sügavaid käsi nautida. Üritasin ennast võrdselt jagada.
Lapsed olid hästi armsad. Kogu aeg loobiti komplimente minu küünte, plätude või juuste kohta. Viimane on ka pealkirjaks. Ja siis poiss korjas mulle lilli. See oli nagu üliarmas. Mul on nüüd kaks kaheaastast gentlemani tutvusringkonnas.
Peale selle, et me perega klapime, sain sealt veel ühe kasuliku asja - Puhhi video, mida maleva lastega vaadata kavatsen lõpupeol. Ma vist kirjutasin meie Puhhiteemast ja see on justkui sülle kukkunud üllatus.
Aga see pere valmistas mulle veelgi suurema üllatuse. Nimelt... panin jälle puzzlet kokku ja sain teada, et käisin täna Katsu onulapsi hoidmas. Ja seda täiesti juhuslikult. Pärast rääkisin Katsule ka. Ma ei suuda ikak veel uskuda, et Eesti on tõesti nii väike, aga enamasti meenub see mulle vaid positiivses võtmes.
Peale tööpäeva pidime minema maleva lastega kinno, aga ma tegin natuke matat ja avastasin, et mul on targem mitte minna. Rahadega läheb kitsaks. Ja pealegi... oleksin pidanud enanst lõhki tõmbama, sest seltskond jagunes kaheks. Nad ei jõudnud filmi osas kokkuleppele ja mina ei saanud ega tahtnud ka pooli valida. Seega mindi kahte erinevat filmi vaatama peale seda, kui olin neile informatiivse loengu selle nädala kohta pidanud, nad tänase kohta üle kuulanud ja ise ära läinud.
Tuli välja, et nad saidki ilma minuta ka hakkama. Loodan, et homme mingit kriitikat ei tule. Ma ei hoiatanud täna ka kedagi ülematest, et ma ise kohal olla ei saa. Lapsed ise väitsid, et kõik oli korras peale selle, et nad ühe endi hulgast kuhugi bussi kinni panid ja muud moodi kiusasid. Tunudb, et psüühilisi traumasid ei tekkinud. Seega, ma väga ei muretse.
Aga homme ka päev. Head ööd!
P.S. Kuulake saksa euroka eelvooru lugu Monrose - Even Heaven Cries. Pidin täna hindama 2nd choice lugusid ja see on minu lemmik.
Pereema ja lapsed olid väga toredad. Poiss on vist kahene ja tüdruk hakkab viis saama, aga ma täpselt ei teagi. Mind hoiatati, et nad on üsna memmekad, aga kohe, kui ema ära läks, tulid nemad minuga juttu rääkima ja kõikvõimalikke asju ette näitama ja kätte tooma. Töö lastega on vist ikka õige minu jaoks.
Mind hoiatati ka, et nende suurem koer võib hammustada ja väiksem koledasti haukuma hakata. Tegelikkuses aga ei tulnud pisema suust minu suhtes piuksugi - tuli vaid tervitama ja siis sügamist nuruma ja suurem lasi ka endale pai teha. Kolmas koer oli ka ja kaks kassi. Need kuuluvad laste vanaemale, kes elab maja tagaosas. Seal läks lausa võimuvõitluseks ühe kassi ja koera vahel, kes saab minu sügavaid käsi nautida. Üritasin ennast võrdselt jagada.
Lapsed olid hästi armsad. Kogu aeg loobiti komplimente minu küünte, plätude või juuste kohta. Viimane on ka pealkirjaks. Ja siis poiss korjas mulle lilli. See oli nagu üliarmas. Mul on nüüd kaks kaheaastast gentlemani tutvusringkonnas.
Peale selle, et me perega klapime, sain sealt veel ühe kasuliku asja - Puhhi video, mida maleva lastega vaadata kavatsen lõpupeol. Ma vist kirjutasin meie Puhhiteemast ja see on justkui sülle kukkunud üllatus.
Aga see pere valmistas mulle veelgi suurema üllatuse. Nimelt... panin jälle puzzlet kokku ja sain teada, et käisin täna Katsu onulapsi hoidmas. Ja seda täiesti juhuslikult. Pärast rääkisin Katsule ka. Ma ei suuda ikak veel uskuda, et Eesti on tõesti nii väike, aga enamasti meenub see mulle vaid positiivses võtmes.
Peale tööpäeva pidime minema maleva lastega kinno, aga ma tegin natuke matat ja avastasin, et mul on targem mitte minna. Rahadega läheb kitsaks. Ja pealegi... oleksin pidanud enanst lõhki tõmbama, sest seltskond jagunes kaheks. Nad ei jõudnud filmi osas kokkuleppele ja mina ei saanud ega tahtnud ka pooli valida. Seega mindi kahte erinevat filmi vaatama peale seda, kui olin neile informatiivse loengu selle nädala kohta pidanud, nad tänase kohta üle kuulanud ja ise ära läinud.
Tuli välja, et nad saidki ilma minuta ka hakkama. Loodan, et homme mingit kriitikat ei tule. Ma ei hoiatanud täna ka kedagi ülematest, et ma ise kohal olla ei saa. Lapsed ise väitsid, et kõik oli korras peale selle, et nad ühe endi hulgast kuhugi bussi kinni panid ja muud moodi kiusasid. Tunudb, et psüühilisi traumasid ei tekkinud. Seega, ma väga ei muretse.
Aga homme ka päev. Head ööd!
P.S. Kuulake saksa euroka eelvooru lugu Monrose - Even Heaven Cries. Pidin täna hindama 2nd choice lugusid ja see on minu lemmik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar