juuli 13, 2007

Peened preilid

Eile õhtul poleerisime emaga hõbedat. See küll teeb meist rohkem Tuhkatriinud, aga selline naljakas tunne oli küll, nagu mängiks printsesse või muinasjuttu ja lõppude lõpuks... palju on järgi neid inimesi, kes kasutavad hõbedast lauanõusid? Meie ka ei kasuta, aga me hoiame neid kapis või antud juhul pappkastides ja aegajalt vaatame ning puhastame:D Päris hea stressimaandav tegevus oli.

Eilse päeva veetsin jälle Mattiasega ja mängisime mitu tundi väljas. Merilin oli ka ja küsis, kas ta võib Matu endale võtta, sest too on nii armas laps lihtsalt. Tema sõnad. Merilin on ise ka kuueaastane. Muidu... kes teab? Võib-olla oleksin andnud?:D Nääh. No way tegelikult. Kuidas anda ära midagi, mis isegi ei kuulu sulle?

Paar päeva tagasi käisin ka ühte titat hoidmas, kes oli kohutavalt armas, kuni ta avastas, et emme läks kodust ära ja siis nuttis ennast magama ja mitte üks minu teadaolev trikk ei aidanud. Lõpuks tuli issi varem koju. Kahju... Jälle endal paha tunne. Naljakas, et nii väike ja ise nii abitu inimlaps suudab suures inimeses tekitada veel kümneid kordi abituma ja saamatuma tunde.

Ma ei tea, kas ma kirjutasin, et ma hakkan võib-olla üht üsna haruldast autistlikku last hoidma. Saab olema huvitav väljakutse, aga ma olen siiani vägagi positiivselt meelestatud. Ja ta ise ei oska vist veel põdeda enda erilisuse pärast.

Täna lähen Robini sünnale ja näen Simonit ja Sami ka üle pika aja. Huvitav, kui suur Sam juba on?

Muide, mu selle nädala erandite arv sai täis ja tegin eile 500 kõhulihast + igapäevased lihasharjutused. Siiski, tunnistajaid ei ole, sest selleks ajaks, kui Sandraga jälle kokku saame, olen vast jõudnud juba mitu mitu korda reeglite limiidi ületada. Täna ka ei suutnud vastu panna ühele Geishale ja nüüd on süda paha ning süümekad.

Kommentaare ei ole: