Vaatasin eile mingit loodusfilmi veeloomadest ja mõtlesin, et vaene rai. Tal läheb kõik laiusesse.
Täna Matu juurest üle pika aja koju sõites nägin enda ees üht dziipi, mille raadioantenni küljes lehvis see pingeid tekitav oranzhi-musta triibuline lint ja esimene mõte oli, et vot talle tahaksin küll tagant sisse sõita. Majanduslikel kaalutlustel jäi see tegu tegemata. Ja siis hakkasin mõtlema, et aga mida see lindike üldse sümboliseerib ja vastust oma peast ei leidnud. Ka ema ei osanud mulle pärast seletada. Kui keegi on ajaloos tugevam, siis rääkige mulle ka, et ma teaks, kas see viha minus on õigustatud. Praegu toetun vaid katketele ja sisetundele ja mingi kodu kaitsmise instinkt on vist ka mängus.
Eile mõtlesin välja ühe alternatiivi, millega oma elus tegeleda, kui ajakirjandusest/suhtekorraldusest millegipärast asja ei peaks saama, aga mida rohkem ma mõtlen, seda kindlam olen, et suudan oma kahte plaani ühendada.
Idee on ehitada üsna suur hotell ja ma tõesti ei tea, kust ma selleks vajaliku kapitali saama peaksin ning mida ma üldse nii väga hotelliärist tean, aga mulle jäi üks kiikusga idee jalgu ja mõtlesin, et sellsit asja vist Eestis ei olegi. Ja ärge mitte mõelgegi minu ideed ära varastada! Ma hammustan.
Minu peas on kujutluspilt suurest hotellist, kus iga tuba on täiesti erinevat stiili ja siis kliendid saavad valida, millist tuba nad eelistavad või siis mängida fortuunaga, mis võiks olla veidi odavam, ja saada selle toa, mille mina juhuslikult või lähtuvalt hotelli täituvusest hetkel välja valin.
Ma ise olen praegu sellest ideest väga vaimustuses. See tundub lihtsalt nii lahe ja uudne ja huvitav projekt olevat. Aga oleks kõik vaid nii lihtne. Ma saaksin seal ju kõvasti proovida oma organiseerimis- ja suhtlemisoskusi ja just nende pärast läksingi oma eriala õppima. Pluss huvi reklaami ja kirjutamise vastu. Ja rutiinivabadus. Minu meelest elu peab siiski olema seiklus ja on ju kena, kui kunagi on midagi meenutada, sest kõik päevad ei olnud ühesugused. Vähemalt mulle tundub nii.
Täna Matu juurest üle pika aja koju sõites nägin enda ees üht dziipi, mille raadioantenni küljes lehvis see pingeid tekitav oranzhi-musta triibuline lint ja esimene mõte oli, et vot talle tahaksin küll tagant sisse sõita. Majanduslikel kaalutlustel jäi see tegu tegemata. Ja siis hakkasin mõtlema, et aga mida see lindike üldse sümboliseerib ja vastust oma peast ei leidnud. Ka ema ei osanud mulle pärast seletada. Kui keegi on ajaloos tugevam, siis rääkige mulle ka, et ma teaks, kas see viha minus on õigustatud. Praegu toetun vaid katketele ja sisetundele ja mingi kodu kaitsmise instinkt on vist ka mängus.
Eile mõtlesin välja ühe alternatiivi, millega oma elus tegeleda, kui ajakirjandusest/suhtekorraldusest millegipärast asja ei peaks saama, aga mida rohkem ma mõtlen, seda kindlam olen, et suudan oma kahte plaani ühendada.
Idee on ehitada üsna suur hotell ja ma tõesti ei tea, kust ma selleks vajaliku kapitali saama peaksin ning mida ma üldse nii väga hotelliärist tean, aga mulle jäi üks kiikusga idee jalgu ja mõtlesin, et sellsit asja vist Eestis ei olegi. Ja ärge mitte mõelgegi minu ideed ära varastada! Ma hammustan.
Minu peas on kujutluspilt suurest hotellist, kus iga tuba on täiesti erinevat stiili ja siis kliendid saavad valida, millist tuba nad eelistavad või siis mängida fortuunaga, mis võiks olla veidi odavam, ja saada selle toa, mille mina juhuslikult või lähtuvalt hotelli täituvusest hetkel välja valin.
Ma ise olen praegu sellest ideest väga vaimustuses. See tundub lihtsalt nii lahe ja uudne ja huvitav projekt olevat. Aga oleks kõik vaid nii lihtne. Ma saaksin seal ju kõvasti proovida oma organiseerimis- ja suhtlemisoskusi ja just nende pärast läksingi oma eriala õppima. Pluss huvi reklaami ja kirjutamise vastu. Ja rutiinivabadus. Minu meelest elu peab siiski olema seiklus ja on ju kena, kui kunagi on midagi meenutada, sest kõik päevad ei olnud ühesugused. Vähemalt mulle tundub nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar