Armid jäävad... Ma olen nüüd kole.

See lause kõlab hästi, aga halvasti. Täna hammustas mind näkku tuttava koer, kes pole väidetavalt mitte kunagi varem kedagi hammustanud. Lucky me... Mina pole ka kunagi varem koera käest hammustada saanud ja täna ka... esimese asjana kiljusin, siis jooksin WC-sse ennast vaatama ning pesema ja kuigi mul väga vedas, olid näol jäljed, mis sekunditega tumelillaks läksid. Mind ei häirinud üldse niiväga valufaktor, kui teadmine, kui kergesti mulle armid jäävad ja mõte, et nüüd on mu näolapp rikutud. Ja pisarad hakkasid voolama.

Juhtunus ei süüdista ma muidugi absoluutselt tuttavat koeraomanikku, kes mul loomaga mängima minna lubas ega ka koera niiväga kui iseennast. Ise olin loll, et liiga lähedale läksin peaaegu võõrale loomale.

Tegelikult ei ole Rambo mulle üldse võõras. Me lihtsalt ei kohtu eriti tihti. Just samal ajal rääkisin koerale, et ta ei tohiks mind küll võõrastada, sest mina tean teda esimesest päevast peale ja käisin kaasas teda vanast kodust ära toomas ning siiani ajab naerma see, et meil mõlemal koeraga hakaks tee peal paha ja me oksendasime sõbranna venna salaja võetud auto täis. Koer oli mingeid maksatükke söönud ja need nägid välja ning haisesid ikka väga rõvedalt.

Ma kükitasin koerale lähemale plaaniga teda paitada ja kallistada, aga ta vist ehmatas või midagi, tegi korraks kõva häält ja järgmisel hetkel oli mu põses kinni. Ma nüüd mõtlen, et mul vedas ikka roppu moodi, sest üks suurem jälg jäi meelekohale täpselt ühe paha punni peale, mis arvatavasti kaitses mind tõsisemate vigastuste eest, sest kunagi autokoolis vms räägiti, et meelekohal on arterid nii lähedal, et seda kohta vigastades võid juba minutitega verest tühjaks joosta. Seal aga on mul minimaalne jälg nüüd.

Muidugi, hirmul olid suured silmad, aga põse peal on ka vähe korralikum kihvajälg ja pikad triibud. Õnneks koer vaid riivas mind. Ju ta ei plaaninudki rohkem teha kui mind hirmutada ja see tuli tal väga hästi välja. Ma ehmatasin nii, et raske oli rääkida ilma vahepeal nutmata ja siis selles olukorras sunniti mind korralikke manöövreid autoga ette võtma.

Olin nimelt tol hetkel sõbra isa juures õlivahetuses ja siis ta käskis mul autoga selle agregaadi pealt, millega autod üles tõstetakse, tänavale sõita ja tänav oli parajasti autodest nii umbes, et mina panin liikluse garaazhist välja tagurdades lõplikult kinni ning siis olin sunnitud tagurdama oma auto kümne cm kaugusele postist viimasesse vabasse kohta.

Tavaliselt ajaks mind selline autot ohustav olukord väga närvi, aga tol hetkel oli see küll viimane minu prioriteetide järjekorras. Parkisin auto uude kohta, haarasin kasuisalt tema auto võtmed, sest minu oma ei olnud veel valmis, ja sõitsin just sellises olekus, nagu ma olin, haiglasse. Ma ei teadnud, mida teha. Peast käis läbi vaid mõte teetanuse süstist ja desinfitseerimisest.

Polikliinikus rahustas keegi mu maha peale seda, kui olin veel rohkem närvi läinud, sest ühtki arsti, kellelt ma abi küsida oleks osanud, ei olnud kohal. Lõpuks pöördusin suvalise kitlis tädi poole, kes koridoris vastu tuli ja tema siis rahustas mind ja tatsas minuga ringi ning lõpuks saatis mu apteeki puhastusvahendeid ostma ja käskis suhkruvett juua. Just nagu meil müüdaks kuskil sellist asja. Ja minu kodu on linna teises otsas.

Käisin ostsin hoopis shokolaadi ja siis läksin puhastusvahendite järgi ja shokolaad tegigi ära kõige suurema osa minu maha rahustamisest.

Edasine päev kulges tavapäraselt v.a. see, et koeraomanik tegi pooled asjad mu autol tasuta, kuigi ma nõudsin, et ta laseks mul maksta. Ta jalutas ikka lihtsalt minema. Ma vaid loodan, et nad koera sellepärast magama ei pane või midagi muud nõmedat ei tee. Ise ju trügisin temale liiga lähedale, kuigi mul olid kahtlused selle koera iseloomu osas. Usaldasin teist arvamust rohkem kui enda sisetunnet ja tulemus on käes.

Siiani aga magan ehmatust välja. Põsk on paistes ja valus, nagu oleksin vastu lõugu saanud:) Siiski loodan, et arme ei jää ja olen õnnelik, et õmblema ei pidanud ja et oli tegu korraliku, puhta kodukoeraga.

Ja kuidas Sinu päev oli?