Mul on lihtsalt võib vist öelda, et liigagi palju tegemist olnud. Viimasesse nädalasse on mahtunud viimane tööpäev Matuga, minu sünnipäev, tükk shoppamist, intervjuu lehe peatoimetajaga, Sandra sünnipäev, Jassi Zahharovi kontsert ja mööda Eestit kolistamine ja midagi oli veel, sest mäletan, et kolmapäev oli ka üsna tihe päev, aga see on ka kõik, mida ma mäletan. Ei tea, kas asi on selles, et viimasel nädalal on neli päeva möödunud alkoholi seltsis? Väga hull minu kohta.
Meelde tuli. Kolmapäeval käisin kingitusi ostmas ja siis raamatukogus ja siis kleepisin mingi totaka peo reklaamipostreid linna päeale kohtadesse, kus tegelikult selle eest raha maksma peaks, aga mitte minusugune tüdruk:D
Nimelt, Nadja helistas mulle eelmisel päeval, et kuule. Kas sa saad ühest kohast mingid postrid ära tuua? Ta jättis vist teadlikult mainima, et pärast pean nendega mööda linna ringi jooksma ja nagu diplomaat erinevate kaubanduskeskuste tähtsate ninadega läbirääkimisi pidama, et kuhu ikka tohib reklaame kleepida. Ega ei täpsustarud ka, kas on juba kokku lepitud teatud kohtadega, et sinna võib või kellega ma antud teemal rääkima peaksin. Need I say, that... esimesest kohast tulin tagurpidi tagasi, sest mul ei olnud kokkulepet piletileviga, kes seal valitseb. Suur üllatus küll eks!? Kammoon. Nadja on vist ikka väga lihtsameelne. Ta ei suvatsenud mulle mainidagi, et teip jms on ka minu enda organiseerida. Ma siiski lootsin, et ta mõtleb nii kaugele ka, aga võtsin igaks juhuks varustuse kaasa ja hea oli, et võtsin.
Siis käisin mööda tunneleid ja saingi turvameestelt loa parimatesse kohtadesse postrid üles panna, kuigi tegelikult olid seal ka klaasitagused kohad, millel info all reklaamivõimaluse pakkuja kontaktide kohta. Mina sain tasuta. Üks turva veel oli õnnetu, et oi, et temaq tuleks küll, aga peab tööl olema sel päeval. Ma ei hakanud ütlema, et mina küll sellele mõttetule ja ülehinnatud üritusele ei lähe. Reklaami peal polnud isegi ühtegi esinejanime, mida ma teaksin.
Sünnipäevaga olid lood nii, et ma ei saanud arugi, et see käes on. ISegi siis, kui vanemad juba õnnitlema tulid, oli mul raske enda sellele lainele viimisega. Ma olin ennast täielikult raamatumaailma viinud ega saanud sealt välja nii kiiresti ja kell oli tõesti nii palju, et õige päev oli käes.
Kingitusevalikud olid ka lahedad. Pakuti õlivahetust - tehtud ja kingitused ei ole tagasiulatuvad; pukside vahetust - ei ole aus, sest ma ei tea isegi, millised need on; diktifoni - mul on kaks; laserprinterit - tahan enne kindlaks teha, kas eelmine on ikka perses; GPSi - ei, aitäh või raha. Lõpuks läksime kingi ostma kasuisaga ja kohe, kui mul enam valus ei ole, olen väga rahul.
Päeval käis minu juurest läbi ka hunnik külalisi ja õnnesoove tuli ka nii palju, et mu Orkuti scrapide arv kahekordistus. Kingiti meiki, pehme loomake, hiigelkarp rafaellosid; Svealt sain selle kleidi, mille ise välja osta plaanisin. Sandra käest sain hiljem ühe väga loodusliku maski, mis naha väga mõnusaks teeb ja Notsu õhupalli.
Tore päev oli. Kergelt organiseeritud kaos, mis lõppes alasti ujumisega. Pidime Sveaga minema Eva-ülikonnas, sest kummalgi polnud ujumisasju ja mina ei viitsinud minna neile tuppa järgi. Poisid pidid ka pärast tulema ja pime oli juba. Käisimegi siis paljalt Pirita jões ja väga fun oli.
Arvake ära, mida poisid tegelikult tegid? Riff ei tulnudki. Pooled ei avaldanud soovigi ja Reijo tuli vaatas meid niikaua kalda pealt, kuni meil oli külm ja tahtsime välja tulla ega liikunud sentimeetritki kohast, kus meie riided olid. Ega ma pole mingi eriti häbelik tüdruk. Lugesin kolmeni, hoiatasin teda ja tulin välja. Ta on mind kord varem ka paljalt näinud, nii et mis siis? Svea järgis minu eeskuju. Kas te ka annate endast noorematele head eeskuju?
Svea ja Reijo jäid ka ööseks minu juurde. Reijo veel tülitses selle pärast kõvasti Sirliga. Pärast aga ütles ta mulle, et vahet pole, kas ta saab sõimata mitte ära tulla tahtmise pärast kohe kodus või alles hommikul. Üks variant aga kindlustaks talle meeldiva öö vähemalt.
No meil oligi tore. Tegin kõigile ära rummijoomises ja koos hävitasime Rafaellosid. Pärast vaatasime veel naistekat videost ja Reijo pidas vapralt vastu. Mina jäin esimesena magama, nii et ei oska rääkida, millega öö lõppes. Ja "hommikuga" ei ole see vastus, mida ma ootan.
See tuleb nüüd väga pikk postitus, aga te ei pea kõike lugema ning lõpus on püant. :D
Reedel käisin autoremondis ja ausalt, ma peaksin hakkama oma musi terroriseerima, et saaksin tihemini seal käia. Melasis on lihtsalt väga laheda jutuga remondimehed. Mul on iga kord lõbus. Ainult siis oli mark, kui nad ütlesid, et aa - see on see põlenud auto ju. Nad mäletavad siiamaani.
Pärast käisime Sveaga odavate riiete poes, kus ma polnud aastaid käinud, kuigi nüüd mõtlen, et oleks vist ikka pidanud. Tulin tagasi 30-kroonise roosa topi ja 110-kroonise seelikuga. Mõlemad näevad väga head välja, kusjuures. Juba olen mõned inimesed kadedaks ajanud. Kas teile meeldib ka inimesi kadedaks ajada? Kasvõi natukenegi...
Vahetasin lillelise kleidi veidi tõsisema roosa seeliku ja topi vastu ning läksin kokku saama Üliõpilaslehe toimetajaga ja see oli tore. Polegi väga midagi pikemalt kirjutada. Räägin hoopis sellest, kuidas enne veel hüppasin läbi mänguasjapoest, kus enne polnud käinud ja tulin tagasi kahe ägeda aparaadiga Sami jaoks. Oleksin tahtnud endale ka mõnda uut mänguasja, aga vanus 2:0 dikteerib juba ette nii mõndagi. Pluss ma alles eelmisel päeval sain kass Timmy. Nüüd on vaja leida võimalus mänguasjad uuele omanikule viia enne, kui ta suureks kasvab. Eile oleksime peaaegu läinud Rakverre, kui mõni poleks mänguasju teise autosse jätnud.
Õhtu möödus Mattiasega minu pool. Ta oli esimest korda ja päris shokis, sest jäi autos magama ega mäletanud siia jõudmist. Mõelge ise - võõras kohas ja ilma vanemateta olla. Ta klammerdus täiega minu külge ja läks veel oma tund aega enne, kui nägu naerule tõmbus. Vaatasime Lottet.
Ööseks oldi ka plaanid. Keiu kutsus mind Terrariumisse ja mõtlesingi minna uusi kingi sisse kandma. Ja kahetsen väga. Enam ei lähe ma kunagi üksi klubisse. Pidime seal kokku saama, aga ei saanudki, sest mitmete sõnumite vahetamise järel sain teate, et nad siiski jäävad Patricusse, kus sinnani olnud olid ja ootavad mind ka. Halloo! Kui ise kutsute klubisse ja ütlete, et olete kindlalt enne kahteteist seal, siis on kena ka nii teha.
Kui küsisin, millises Patricus nad on siis, saabus vastus alles tunni aja pärast, aga mina olin selleks ajaks juba kodus. Kuulge. Ma ei ole minngi lükka-tõmba, kes ootab nurgas, kuni teil on nii igav, et tuleb meelde oma telefoni kontrollida. Ootasin 15 minutit ja tulin ära. Teinekord olen targem. Üksi klubis nagu soliidne ja seksikas müürilill diivanil istuda ei ole üldse fun ega üldse mitte see, mida ma ootasin.
Laupäeval sõitsime vanematega, kes otsustasid ka Lõuna-Eestisse tulla ja Dianega Sandra sünnipäevale Krootusele. Seal oli väga tore. Neil on väga ilus kodu ja veel ilusam tulevane kodu. Nad hakkavad elama palkmajas, mille õuel on hiiglaslik katusega varjualune - ideaalne suvepidude jaoks.
Nalja sai ka - vähemalt algul oli naljakas. Üks Sandra endine klassivend ei suutnud mu nime ära õppida ja ma ei andnud talle eksimist enne andeks, kui ta mulle kirjaliku vabanduse esitab. Nüüd on mul telefofis üks halenaljakas sõnum. Ta sai ka ükshaaval mu telefoni numbreid ära arvata nagu üks tüüp varemgi.
Vahepeal saabus minu üllatuseks mu onutütar Liis sinna koos ühe kutsutuga ja siis tuli välja, et nad tunnevad ka Sandraga üksteist. Eesti on ikka nii väike.
Siis tuli mul ja Sandra toanaabril Riinul idee oma esimene pohmakas ära korraldada ja ikka ei õnnestunud. Käisin poole tunni jooksul kolm korda erinevate poste käevangus tualetis ja kõik kolm viinakoksi ning üks rummikoks tulid välja tagasi. Jalad olid küll pehmed all ja tuju hea, aga ka üks hilisem rumm ei teinud mu hommikut tavalisest erinevaks.
Ja nüüd tuleb üks ülestunnistus, mille pärast mul häbi on. Viimased kaks korda käisin WC-s selle Madisega, kes ka meie joomisüritusega liitus ega suutnud mu nime ära õppida ja teisel korral ei tulnud me tagasi laua juurde, vaid liitusime lõkkeäärse seltskonnaga. Minu ainus eesmärk oli sooja saada. Tal oli vist juba midagi muud mõttes.
Kohe, kui maha istusime, tekkis mu põlvele ka kolmas käsi. Ma ei reageerinud - ei viitsinud. Kui ülejäänud seltskond ära hajus, läks asi tõsisemaks. Mul on vahepealt mäluauk, aga mingil hetkel hakkasime suudlema. Mee-le-tult. Poiss oli kena ja tundus tore ja see osa toimis väga hästi. Ühel hetkel tuli Diane teatama, et enamik rahvast on juba tagasi linnakoju viidud ja kõik on ära koristatud ja kohe on meil ka minek. Ma ei tea, kuidas kõik küll nii kiiresti käis. Minu meelest oli möödunud vaid minuti või kaks. Vahepeal küll keegi hüüdis Madist, aga ta ei reageerinud. Ju talle meeldis minuga rohkem. Minul ei olnud mingeid mõtteid edasise osas. Temaga oli hea, aga ma polnud kindel, kas kellegi teisega või midagi muud tehes oleks kehvem olnud.
Millalgi jõudsime ka tagasi linna. Mul oli veel nii häbi, sest olin lubanud aidata koristada, aga see oli ära tehtud märkamatult. Siis mängisime Twisterit ja kui Sandra mainis, et teda pole juba mitu aastat tooliga tõstetud, siis panin poisid tööle. Talle meeldis. Ma ei tea, kuidas ta tähele ei pannud, et me Madisega vahepeal kadunud olime või veidi iseäralikult käitusime, aga kui talle kohale jõudis, siis ta tegi küll head nägu, aga tunnistas üles, et talle meeldib see poiss juba ammu.
Mul oli nii paha tunne. Tõsiselt paha. Madis ei saanud ka aru, miks ma teda järsku tõrjuma hakkasin ja muudkui proovis minuga kahekesi jääda. Lõpuks rääkisin talle ära, et ta meeldib kellelegi teisele ja ma ei saa sõbrannale nii teha. Pole kunagi teinud ja ei hakka ka tegema.
Sandra ütles, et kõik on OK, sest ma ei teadnud, aga äkki ma siiski teadsin ja olin unustanud? Ja ta oli kuri, aga ta ka ei ütle teistele halvasti. Korra, kui me Madisega lihtsalt kõrvuti istusime ja juttu rääkisime ning tema mind ikka ümber veenda üritas sõnadega: "aga sulle ju meeldis ka ja minule meeldid sina", tuli Sandra ja ütles mulle, et meil kummalgi pole lootustki, sest Madisel on kodus oma tüdruk.
Alles siis sain aru, KUI kuri ta on. Muidugi, tuli see mulle shokina. Ei uskunud, et ta selline siga võiks olla. Siis oli hea meel, et mina olin asjale joone alla tõmmanud enne, kui oleks olnud midagi kahetseda. Tegelt kahestsen sedagi, sest tegin väga heale sõbrannale haiget. Enam ta vist küll minu kohta "parim" ei ütle.
Öösel piinasime koos Madist. Pasteerisime teda ja sisi tegime pilte ja magada ka "vaesel poisil" ei lasknud. Neil vähestel hetkedel, mil jälle kahekesi olime, ta üritas mulle selgitada ja tunistas, et on jah tõeline siga ning pole kunagi varem nii teinud ja mina usun. Ärge röövige mult mu usku!
Tantsisime Sandraga veel ja jõudsime kokkuleppele, et ta on mu armuke nr.3 ja üks teine vetsusaatja - Tauri, kel oli ka sünnipäev, on nr.4. Ta kutsus mind ka oma pühapäeval toimuvale sünnale, aga ma ei saanud ju minna ja viis korda nädalas juua ei ole ka mõistlik vist. Aga hea on see, et sain ennast jälle üle mitme kuu tühjaks tantsida.
Ja mul on uus kinnisidee - ma tahan tätoveeringut. Mind peab vist küll enne uimaseks lööma, sest ma olen kohutav hellik, aga mul on ideaalne koht ja sümbol mõttes. Avastasin Sandra juurest enne teiste külaliste tulekut kehamaalingu pliiatsid ja nüüd kaunistab mu pahkluud üks Medusa-moodi päike ja see on lihtsalt üliarmas.
Mul koitis just, et lehest loetud seksikas ja soliidne, edukas isiklikus ja töises elus horoskoop läks vist täide. V.a. see tööosa. Aga jah. Tätoveeringut tahaks. Ma ei julge dushi alla minna, sest joonistatu võib muidu maha tulla ja mul tuli see väga hästi välja, arvestades minu kunstiannet (loe: puudumist).
Pühapäeval tulid vanemad mulle järgi ja seiklesime mööda Eestit - mina lebotasin autos sel ajal, kui nemad vaatasid asju, mis kellegi meelest vaatasmist väärt on. Ma ei vaidle igaks juhuks, aga kaasa ka ei läinud. Säästsin energiat, sest öö oli poolik ja kõht väga tühi ning süüa ei paistnud kusagilt. Üks pluss veel maaelu kohta. Seal müüakse gladioole kolm krooni tükk ja kleepsunätsu odavamalt, kui minu lapsepõlves.
Tiirutasime Põlvamaal õhtuni. Käisime veel Jassi Zahharovi kontserdil Räpinas, mis oli täielik pettumus ja siis sõitsime nelja tunniga jutiga koju. Saime veel hääletajatelt kutse kevadel kala sööma tulla Venemaa piiri äärde.
Over and out...
Meelde tuli. Kolmapäeval käisin kingitusi ostmas ja siis raamatukogus ja siis kleepisin mingi totaka peo reklaamipostreid linna päeale kohtadesse, kus tegelikult selle eest raha maksma peaks, aga mitte minusugune tüdruk:D
Nimelt, Nadja helistas mulle eelmisel päeval, et kuule. Kas sa saad ühest kohast mingid postrid ära tuua? Ta jättis vist teadlikult mainima, et pärast pean nendega mööda linna ringi jooksma ja nagu diplomaat erinevate kaubanduskeskuste tähtsate ninadega läbirääkimisi pidama, et kuhu ikka tohib reklaame kleepida. Ega ei täpsustarud ka, kas on juba kokku lepitud teatud kohtadega, et sinna võib või kellega ma antud teemal rääkima peaksin. Need I say, that... esimesest kohast tulin tagurpidi tagasi, sest mul ei olnud kokkulepet piletileviga, kes seal valitseb. Suur üllatus küll eks!? Kammoon. Nadja on vist ikka väga lihtsameelne. Ta ei suvatsenud mulle mainidagi, et teip jms on ka minu enda organiseerida. Ma siiski lootsin, et ta mõtleb nii kaugele ka, aga võtsin igaks juhuks varustuse kaasa ja hea oli, et võtsin.
Siis käisin mööda tunneleid ja saingi turvameestelt loa parimatesse kohtadesse postrid üles panna, kuigi tegelikult olid seal ka klaasitagused kohad, millel info all reklaamivõimaluse pakkuja kontaktide kohta. Mina sain tasuta. Üks turva veel oli õnnetu, et oi, et temaq tuleks küll, aga peab tööl olema sel päeval. Ma ei hakanud ütlema, et mina küll sellele mõttetule ja ülehinnatud üritusele ei lähe. Reklaami peal polnud isegi ühtegi esinejanime, mida ma teaksin.
Sünnipäevaga olid lood nii, et ma ei saanud arugi, et see käes on. ISegi siis, kui vanemad juba õnnitlema tulid, oli mul raske enda sellele lainele viimisega. Ma olin ennast täielikult raamatumaailma viinud ega saanud sealt välja nii kiiresti ja kell oli tõesti nii palju, et õige päev oli käes.
Kingitusevalikud olid ka lahedad. Pakuti õlivahetust - tehtud ja kingitused ei ole tagasiulatuvad; pukside vahetust - ei ole aus, sest ma ei tea isegi, millised need on; diktifoni - mul on kaks; laserprinterit - tahan enne kindlaks teha, kas eelmine on ikka perses; GPSi - ei, aitäh või raha. Lõpuks läksime kingi ostma kasuisaga ja kohe, kui mul enam valus ei ole, olen väga rahul.
Päeval käis minu juurest läbi ka hunnik külalisi ja õnnesoove tuli ka nii palju, et mu Orkuti scrapide arv kahekordistus. Kingiti meiki, pehme loomake, hiigelkarp rafaellosid; Svealt sain selle kleidi, mille ise välja osta plaanisin. Sandra käest sain hiljem ühe väga loodusliku maski, mis naha väga mõnusaks teeb ja Notsu õhupalli.
Tore päev oli. Kergelt organiseeritud kaos, mis lõppes alasti ujumisega. Pidime Sveaga minema Eva-ülikonnas, sest kummalgi polnud ujumisasju ja mina ei viitsinud minna neile tuppa järgi. Poisid pidid ka pärast tulema ja pime oli juba. Käisimegi siis paljalt Pirita jões ja väga fun oli.
Arvake ära, mida poisid tegelikult tegid? Riff ei tulnudki. Pooled ei avaldanud soovigi ja Reijo tuli vaatas meid niikaua kalda pealt, kuni meil oli külm ja tahtsime välja tulla ega liikunud sentimeetritki kohast, kus meie riided olid. Ega ma pole mingi eriti häbelik tüdruk. Lugesin kolmeni, hoiatasin teda ja tulin välja. Ta on mind kord varem ka paljalt näinud, nii et mis siis? Svea järgis minu eeskuju. Kas te ka annate endast noorematele head eeskuju?
Svea ja Reijo jäid ka ööseks minu juurde. Reijo veel tülitses selle pärast kõvasti Sirliga. Pärast aga ütles ta mulle, et vahet pole, kas ta saab sõimata mitte ära tulla tahtmise pärast kohe kodus või alles hommikul. Üks variant aga kindlustaks talle meeldiva öö vähemalt.
No meil oligi tore. Tegin kõigile ära rummijoomises ja koos hävitasime Rafaellosid. Pärast vaatasime veel naistekat videost ja Reijo pidas vapralt vastu. Mina jäin esimesena magama, nii et ei oska rääkida, millega öö lõppes. Ja "hommikuga" ei ole see vastus, mida ma ootan.
See tuleb nüüd väga pikk postitus, aga te ei pea kõike lugema ning lõpus on püant. :D
Reedel käisin autoremondis ja ausalt, ma peaksin hakkama oma musi terroriseerima, et saaksin tihemini seal käia. Melasis on lihtsalt väga laheda jutuga remondimehed. Mul on iga kord lõbus. Ainult siis oli mark, kui nad ütlesid, et aa - see on see põlenud auto ju. Nad mäletavad siiamaani.
Pärast käisime Sveaga odavate riiete poes, kus ma polnud aastaid käinud, kuigi nüüd mõtlen, et oleks vist ikka pidanud. Tulin tagasi 30-kroonise roosa topi ja 110-kroonise seelikuga. Mõlemad näevad väga head välja, kusjuures. Juba olen mõned inimesed kadedaks ajanud. Kas teile meeldib ka inimesi kadedaks ajada? Kasvõi natukenegi...
Vahetasin lillelise kleidi veidi tõsisema roosa seeliku ja topi vastu ning läksin kokku saama Üliõpilaslehe toimetajaga ja see oli tore. Polegi väga midagi pikemalt kirjutada. Räägin hoopis sellest, kuidas enne veel hüppasin läbi mänguasjapoest, kus enne polnud käinud ja tulin tagasi kahe ägeda aparaadiga Sami jaoks. Oleksin tahtnud endale ka mõnda uut mänguasja, aga vanus 2:0 dikteerib juba ette nii mõndagi. Pluss ma alles eelmisel päeval sain kass Timmy. Nüüd on vaja leida võimalus mänguasjad uuele omanikule viia enne, kui ta suureks kasvab. Eile oleksime peaaegu läinud Rakverre, kui mõni poleks mänguasju teise autosse jätnud.
Õhtu möödus Mattiasega minu pool. Ta oli esimest korda ja päris shokis, sest jäi autos magama ega mäletanud siia jõudmist. Mõelge ise - võõras kohas ja ilma vanemateta olla. Ta klammerdus täiega minu külge ja läks veel oma tund aega enne, kui nägu naerule tõmbus. Vaatasime Lottet.
Ööseks oldi ka plaanid. Keiu kutsus mind Terrariumisse ja mõtlesingi minna uusi kingi sisse kandma. Ja kahetsen väga. Enam ei lähe ma kunagi üksi klubisse. Pidime seal kokku saama, aga ei saanudki, sest mitmete sõnumite vahetamise järel sain teate, et nad siiski jäävad Patricusse, kus sinnani olnud olid ja ootavad mind ka. Halloo! Kui ise kutsute klubisse ja ütlete, et olete kindlalt enne kahteteist seal, siis on kena ka nii teha.
Kui küsisin, millises Patricus nad on siis, saabus vastus alles tunni aja pärast, aga mina olin selleks ajaks juba kodus. Kuulge. Ma ei ole minngi lükka-tõmba, kes ootab nurgas, kuni teil on nii igav, et tuleb meelde oma telefoni kontrollida. Ootasin 15 minutit ja tulin ära. Teinekord olen targem. Üksi klubis nagu soliidne ja seksikas müürilill diivanil istuda ei ole üldse fun ega üldse mitte see, mida ma ootasin.
Laupäeval sõitsime vanematega, kes otsustasid ka Lõuna-Eestisse tulla ja Dianega Sandra sünnipäevale Krootusele. Seal oli väga tore. Neil on väga ilus kodu ja veel ilusam tulevane kodu. Nad hakkavad elama palkmajas, mille õuel on hiiglaslik katusega varjualune - ideaalne suvepidude jaoks.
Nalja sai ka - vähemalt algul oli naljakas. Üks Sandra endine klassivend ei suutnud mu nime ära õppida ja ma ei andnud talle eksimist enne andeks, kui ta mulle kirjaliku vabanduse esitab. Nüüd on mul telefofis üks halenaljakas sõnum. Ta sai ka ükshaaval mu telefoni numbreid ära arvata nagu üks tüüp varemgi.
Vahepeal saabus minu üllatuseks mu onutütar Liis sinna koos ühe kutsutuga ja siis tuli välja, et nad tunnevad ka Sandraga üksteist. Eesti on ikka nii väike.
Siis tuli mul ja Sandra toanaabril Riinul idee oma esimene pohmakas ära korraldada ja ikka ei õnnestunud. Käisin poole tunni jooksul kolm korda erinevate poste käevangus tualetis ja kõik kolm viinakoksi ning üks rummikoks tulid välja tagasi. Jalad olid küll pehmed all ja tuju hea, aga ka üks hilisem rumm ei teinud mu hommikut tavalisest erinevaks.
Ja nüüd tuleb üks ülestunnistus, mille pärast mul häbi on. Viimased kaks korda käisin WC-s selle Madisega, kes ka meie joomisüritusega liitus ega suutnud mu nime ära õppida ja teisel korral ei tulnud me tagasi laua juurde, vaid liitusime lõkkeäärse seltskonnaga. Minu ainus eesmärk oli sooja saada. Tal oli vist juba midagi muud mõttes.
Kohe, kui maha istusime, tekkis mu põlvele ka kolmas käsi. Ma ei reageerinud - ei viitsinud. Kui ülejäänud seltskond ära hajus, läks asi tõsisemaks. Mul on vahepealt mäluauk, aga mingil hetkel hakkasime suudlema. Mee-le-tult. Poiss oli kena ja tundus tore ja see osa toimis väga hästi. Ühel hetkel tuli Diane teatama, et enamik rahvast on juba tagasi linnakoju viidud ja kõik on ära koristatud ja kohe on meil ka minek. Ma ei tea, kuidas kõik küll nii kiiresti käis. Minu meelest oli möödunud vaid minuti või kaks. Vahepeal küll keegi hüüdis Madist, aga ta ei reageerinud. Ju talle meeldis minuga rohkem. Minul ei olnud mingeid mõtteid edasise osas. Temaga oli hea, aga ma polnud kindel, kas kellegi teisega või midagi muud tehes oleks kehvem olnud.
Millalgi jõudsime ka tagasi linna. Mul oli veel nii häbi, sest olin lubanud aidata koristada, aga see oli ära tehtud märkamatult. Siis mängisime Twisterit ja kui Sandra mainis, et teda pole juba mitu aastat tooliga tõstetud, siis panin poisid tööle. Talle meeldis. Ma ei tea, kuidas ta tähele ei pannud, et me Madisega vahepeal kadunud olime või veidi iseäralikult käitusime, aga kui talle kohale jõudis, siis ta tegi küll head nägu, aga tunnistas üles, et talle meeldib see poiss juba ammu.
Mul oli nii paha tunne. Tõsiselt paha. Madis ei saanud ka aru, miks ma teda järsku tõrjuma hakkasin ja muudkui proovis minuga kahekesi jääda. Lõpuks rääkisin talle ära, et ta meeldib kellelegi teisele ja ma ei saa sõbrannale nii teha. Pole kunagi teinud ja ei hakka ka tegema.
Sandra ütles, et kõik on OK, sest ma ei teadnud, aga äkki ma siiski teadsin ja olin unustanud? Ja ta oli kuri, aga ta ka ei ütle teistele halvasti. Korra, kui me Madisega lihtsalt kõrvuti istusime ja juttu rääkisime ning tema mind ikka ümber veenda üritas sõnadega: "aga sulle ju meeldis ka ja minule meeldid sina", tuli Sandra ja ütles mulle, et meil kummalgi pole lootustki, sest Madisel on kodus oma tüdruk.
Alles siis sain aru, KUI kuri ta on. Muidugi, tuli see mulle shokina. Ei uskunud, et ta selline siga võiks olla. Siis oli hea meel, et mina olin asjale joone alla tõmmanud enne, kui oleks olnud midagi kahetseda. Tegelt kahestsen sedagi, sest tegin väga heale sõbrannale haiget. Enam ta vist küll minu kohta "parim" ei ütle.
Öösel piinasime koos Madist. Pasteerisime teda ja sisi tegime pilte ja magada ka "vaesel poisil" ei lasknud. Neil vähestel hetkedel, mil jälle kahekesi olime, ta üritas mulle selgitada ja tunistas, et on jah tõeline siga ning pole kunagi varem nii teinud ja mina usun. Ärge röövige mult mu usku!
Tantsisime Sandraga veel ja jõudsime kokkuleppele, et ta on mu armuke nr.3 ja üks teine vetsusaatja - Tauri, kel oli ka sünnipäev, on nr.4. Ta kutsus mind ka oma pühapäeval toimuvale sünnale, aga ma ei saanud ju minna ja viis korda nädalas juua ei ole ka mõistlik vist. Aga hea on see, et sain ennast jälle üle mitme kuu tühjaks tantsida.
Ja mul on uus kinnisidee - ma tahan tätoveeringut. Mind peab vist küll enne uimaseks lööma, sest ma olen kohutav hellik, aga mul on ideaalne koht ja sümbol mõttes. Avastasin Sandra juurest enne teiste külaliste tulekut kehamaalingu pliiatsid ja nüüd kaunistab mu pahkluud üks Medusa-moodi päike ja see on lihtsalt üliarmas.
Mul koitis just, et lehest loetud seksikas ja soliidne, edukas isiklikus ja töises elus horoskoop läks vist täide. V.a. see tööosa. Aga jah. Tätoveeringut tahaks. Ma ei julge dushi alla minna, sest joonistatu võib muidu maha tulla ja mul tuli see väga hästi välja, arvestades minu kunstiannet (loe: puudumist).
Pühapäeval tulid vanemad mulle järgi ja seiklesime mööda Eestit - mina lebotasin autos sel ajal, kui nemad vaatasid asju, mis kellegi meelest vaatasmist väärt on. Ma ei vaidle igaks juhuks, aga kaasa ka ei läinud. Säästsin energiat, sest öö oli poolik ja kõht väga tühi ning süüa ei paistnud kusagilt. Üks pluss veel maaelu kohta. Seal müüakse gladioole kolm krooni tükk ja kleepsunätsu odavamalt, kui minu lapsepõlves.
Tiirutasime Põlvamaal õhtuni. Käisime veel Jassi Zahharovi kontserdil Räpinas, mis oli täielik pettumus ja siis sõitsime nelja tunniga jutiga koju. Saime veel hääletajatelt kutse kevadel kala sööma tulla Venemaa piiri äärde.
Over and out...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar