Täna jällekord männipargis käies karjus K-M äkki: ORAV!!! Aega läks palju läks, aga lõpuks leidsin mina ka nimetatud pudulojuse üles. Ta oli nii armas, hüpates kohe mänguplatsi kõrval puult puule ja vahepeal alla tulles, et midagi maast võtta. Ja sellisel hetkel mõtlesin paratamatult, et kui loodus juba nii lähedale tuleb, ei saa öelda, et elu pole ilus.
Ja muidugi hakkas siis vihma sadama. Ja mulle meeldib vihm ka. Eriti mõnus on vihmaga autoga sõita. Sellel on ka oma miinuseid nagu näiteks fakt, et tagaaknast ei näinud muud, kui vaid uduseid tulesid ja möödasõitvad kihutajad pritsisid terve auto nii märjaks, et ma ei näinud välja ja ma sain kiljuda.
Aga vihm on fun ja kiljumine on fun ja kui ei peaks kartma, et möödakäijad saavad märjaks, siis ma sõidaksin ka sajaga poriloikudest läbi ja kui mul oleks olnud piisavalt mõistust, et hommikul aknast välja vaadata ja kinnised papud panna, siis ma oleksin hea meelega ka poriloikudes hüpanud, nagu väikesed lapsed seda teevad.
Tegin jälle Tammsaaret. Oh. Noh. Mul ikka juhtub, aga mõte sai kirja. Ja täpselt nii pikkade lausetena ma mõtlengi.
Ja muidugi hakkas siis vihma sadama. Ja mulle meeldib vihm ka. Eriti mõnus on vihmaga autoga sõita. Sellel on ka oma miinuseid nagu näiteks fakt, et tagaaknast ei näinud muud, kui vaid uduseid tulesid ja möödasõitvad kihutajad pritsisid terve auto nii märjaks, et ma ei näinud välja ja ma sain kiljuda.
Aga vihm on fun ja kiljumine on fun ja kui ei peaks kartma, et möödakäijad saavad märjaks, siis ma sõidaksin ka sajaga poriloikudest läbi ja kui mul oleks olnud piisavalt mõistust, et hommikul aknast välja vaadata ja kinnised papud panna, siis ma oleksin hea meelega ka poriloikudes hüpanud, nagu väikesed lapsed seda teevad.
Tegin jälle Tammsaaret. Oh. Noh. Mul ikka juhtub, aga mõte sai kirja. Ja täpselt nii pikkade lausetena ma mõtlengi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar