Ma olen praegu üks suur ving ja mul pole isegi mitte häbi selle üle. Lihtsalt jõud ei käi hetkel kõigist kohustustest üle ja ma olen lisaks kõigele muule haige keset suve.
Ja ma avastasin just, et mu Virumaa meeste limiit on täis - Siim, Vahur, Madis (teine Virumaa, aga siiski), et mitte arvestada Aivarit, kes metsikult solvus, kui ütlesin, et rohkem Virumaa mehi ei taha ja kaht naabrimeelst kohe kindlalt rajalt maja ei võta ning kes nädal enne sünnipäeva tunnistas, et ei suuda mulle vastu panna ning kelle kohta oma sünnipäeval kuulsin, et ta ilus ja hea suhe oli läbi saanud ja mul on tunne, et see on kuidagi minu süü.
Ja Ragnarist ka ei räägi eks. Ma ei tea, kes tema minu jaoks on või oli, aga ta ajaks pilli kohe väga lõhki. Tema põhjustatud pisaratest ma ei räägigi. Kas ütlesin, et peale kõike muud ei soovinud tema ja Andu mulle isegi õnne? Tunne on nagu poksikotil, nagu idioodil.
Tänast nalja ka... sõin kogemata roolis rummikomme ja siis vilgutasin politseiautole, sest tundus, et see säras näkku. Ega ma sii tol hetkel näinud, et see sinivalge auto oli. Hea, et nad mind kinni ei pidanud. Mu hingeõhk võis päris shokeeriv olla tänu neile "suvalistele shokolaadikommidele".
Aga peale nii väsitavat päeva on nii hea, et mul on Marko, kes ütleb minu kohta Unistuste Tüdruk või Uskumatult Seksikas või midagi muud, mis mu tuju heaks teeb. Ja nii peaaegu iga päev...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar