Tundub, et paljud loevad sealt just selle sõna välja. Iga kord, kui astun mõne julge sammu, peab keegi kohe mulle jälle jala taha panema. Vimmase nädala võib kuulutada mu elu üheks kõige hullemaks nädalaks ja samas jälle it wasn't so bad at all. Oli ikka häid asju ka, aga oli ka üle mõistuse palju imelikke ja halgu asju. Haiget sai mu keha ja süda.
Eilne oli ikka haiget tegemise tipp jälle.
Pidin ju 7-9 Soomes olema Ragnari sünnipäeval ja muidu asju selgeks rääkimas. Lisaks lootsin veidi shopata, mõned kingitused osta ja Soomega insideri pilgu läbi tutvuda. Nõme on käia kogu aeg turistideradu. Seekord õnnestus näha ka päris Helsingit, aga mitte päris nii, nagu plaanisin. Mitte üldse kohe.
Juba hommik algas halvasti. Olin eelmisel päeval liiga elevuses ja ei mõelnud läbi, et on vaid üks võimalus 10st, et ma õigeks ajaks check in'i jõuan ja hommikul närvitsesin nagu segane, aga siiski jõudsin laevale. Buss pidi jõudma umbes 6.25 õigesse peatusesse, kust on veel mingi kilomeetri jagu või rohkemgi kõmpida ja mina pidin 6.15 sadamas olema. Keegi kuskil kõrgemal vist aitas mind.
Laevasõit oli igav ja ma olin nii õnnelik, kui jalad lõpuks jälle maad puudutasid võõra riigi pinnal. Ma ei jõudnud ära oodata, millal neist hiigelklaaskoridoridest ja passikontrollist läbi saan ning Ragnariga värskeid muljeid jagada võin. Ja siis... mitte midagi. Mitte kedagi ei olnud mul vastas.
Ma ei uskunud oma silmi. See lihtsalt ei saanud olla võimalik. Ta teadis, kuidas ma kardan üksi reisida ja kuna meie suhted on niigi väga haprad, siis sundisin teda lubama, et ta ei teeks midagi, et seda reisi minu jaoks ära rikkuda. Ja ta tegi ikka. Ta ajas päevad sassi.
Mina seda siis ju veel ei teadnud ja aru ei saa temast ikkagi. Päevad võid sassi ajada ja kaks tundi hiljaks jääda mõne soovimatu külalise puhul. Aga mina olin ju väga oodatud. Vähemalt nii ta väitis ja ni ma arvasin.
Ootasin siis sadamas. Jalutasin korduvalt ringi, otsisin teda. Mõtlesin, et ju ta jääb veidi hiljaks. Aeg aga liikus halastamatult edasi ja paanika minus süvenes. Ma ei teadnud, mida teha. Ma oleks talle helistanud, aga ma polnud jõudnud teha välispaketti nii et mu telefon täitis vaid kellafunktsiooni. Ma ei saanud laenata ka kellegi teise telefoni ega kasutada mõnd automaati, sest tal on jälle uus number ja ma isegi ei küsinud seda, sest olin nii kindel, et ta on mul õigeaegselt vastas ja meil on kolm päeva aega rääkida ja teha kõike muud ning pole võimalustki, et me üksteist silmist kaotame. Mul ei olnud ka tema aadressi, sest ma ei pidanud seda infot vajalikuks.
Ootasin pool tundi. Siis veel pool tundi. Siis mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Ta ei saanud eksida ära. See on tema kodulinn. Ka mina ei eksinud talle vajaliku info ettesöötmisel. Tallink Star. Länsiterminaali. 9:00. 7.08. Ma ei oleks ju saanud enam täpsemalt öelda.
Kuna mul ei olnud kedagi teist, kelle juurde minna, siis läksin küsima, kas saan tagasisõidu pileti ümber vahetada sama päeva õhtuks ja see läks lihtsamini, kui ma arvasin. Ma oleksin olnud nõus maksma ükskõik kui palju selle eest, aga hoopis mulle maksti peale.
Oleksin võinud ka kohe koju minna, aga mõtlesin, et ma ei saa ju nii nõrk olla ja otsustasin siis tüüpiline tibi olla ja shoppamisele päeva kulutada. Läks veidi aega enne, kui aru sain, kus ma olen, sest sadam oli minu jaoks võõras, ühtki tuttavat objekti ei paistnud ja kaardil punast täppi tähendusega Oled siin ei olnud.
Peale mõningat nuputamist hakaksin jalutama tuttavate tänavate suunas ja kokkuvõttes oli toredam päev, kui ma lootsin, et sellest tulla võib. Muidugi mitte nii tore, kui oleks pidanud olema. Aga minuga millegipärast juhtuvadki sellised asjad nag esimest korda elus üksi reisides võõral maal ja kontaktideta üksijäämine. Nuta või naera. Aga nuttes võiks meik laiali minna, nii et valisin naermise. Muidugi, sellele on ka tõsisemaid põhjusi. Ma lihtsalt ei taha nutta kellegi teise pärast. Öeldakse ju, et need, kes on sinu pisaraid väärt, ei aja sind nutma ja need, kes ajavad, ei ole sind väärt.
Maruvihane Maria jalutaski 2,5km võõra linna keskusesse oma lemmikpoodi Glitterisse, mis seekord tõsise pettumuse valmistas. Mul oli raskusi sealt mõne ilusa ehte leidmisega, aga päris tühjade kätega ka tagasi tulla ei saanud. See-eest H&M'i pidin küll tühjaks ostma. Varem olen ma alati sealt rahulikult kaks kätt taskus tagasi tulnud. Seekord nii ei läinud. Ma mõtlesin, et kas see on mingi Ragnari kättemaks vol 2 - jätta mind üksi võõrale maale peale ilusaid sõnu, et ma võiks tulla ja jäädagi jne. Aga tulles tagasi päeva juurde.
Nüüd ma saan aru, miks kõik soomlased retuuse kannavad. Kui Eestis on üks paar 300.-, siis Soomes on kaks paari 6 eurot. Mis te arvate, mitu paari ma ostsin? Tegelt ainult kolm.
Siiani aga kriibivad hinge üks kootud must minikleit ja teksaseelik, mis olid oma sordist viimased ja veidi liiga väiksed. Lasin müüjatel ka teise poodi helistada ja küsida nende järele ja arvutiasjanduses on Soome küll Eestist maas. Eesti omad võtaksid triipkoodi ja vaataksid arvutist, mida, kus ja kui palju on. Need aga kirjeldasid telefoni teel teise poe müüjale värvi ja hinda ja asja ja said ikka ehkupeale eitava vastuse. Ning kogu telefonivestlus võttis aega pool tundi paari sekundi asemel, mis ühtse aruvitsüsteemiga läheks.
Teine asi, mis mind Soome poodide juures imestama pani, et noortepoed on täis trendikaid pensionieelikuid. Eesti kortsulised tädikesed küll topiriiulites ei sori ega proovi hõbedasi kingi. See oli selline tore muigama panev üllatus.
Mul õnnestus käia kohtades, mis varem mulle ette jäänud pole ja osta üliodavalt asju, mida eestis pole või mis siin eraettevõtjate miljardäristumisele kaasa aitavad. Samas teised asjad olid seal nii kallid, et mu silmist võis shokki välja lugeda.
Olles juba shopanud tükk aega, kohtasin üht meeldivat mustanahalist meest. Pean enanst üsna tolerantseks inimeseks ja kuna vahel langen oma võrdõiguslikkuse põhimõtetega liiga sügavale, siis näiteks ei julge ma tihti teistsuguse nahavärviga inimestele isegi otsa vaadata, et nad jumala eest ei arvaks, et ma mingi vahtiv rassist olen.
Kuna aga see on ka tobe, siis otsustasin veidi kirjuma seltskonnaga linnas normaalset käitumist harjutada ja naeratasin esimesele vastutulevale mustale mehele ja guess what? Ta tuli minuga juttu rääkima.
Ma olin parasjagu kuhugi maa alla ära eksinud ning otsisin Anttilat taga. Tema jättis oma tegemised pooleli ja aitas mul seda ning teisi poode üles leida. Rääkisime juttu, õppisime üksteist paremini tundma ja ühel hetkel olime metrooga teel tema koju. Alles metroos hakaks minus paanika tekkima, et mida krdit ma teen? Jälle olen võõral maal võõras linnas võõra mehega võõras suunas kaasa minemas. I must be crazy or something to do things like that.
Seekord läks kõik hästi ja mees oli tore. Ta pidi vaid mingid asjad koju ära viima ja siis linan tagasi tulema, aga me jäime sinna pikemalt jutustama ja ta tutvustas mulle oma kodukanti ning pakkus mulle võimalust oma e-maile kontrollida. Ma olin talle rääkinud, kui ebatavalisse olukordama sattunud olin.
Ragnar oli mulle kirjutanud paar rida. Et ta on niiiiiii idioot ja et ta oli kell 11 sadamasse jõudnud ning edasi mind Glitterisse otsima läinud. Kõik õige, aga veidi liiga hilja.
Vastasin talle, et kui ta siiski mind näha tahab ning oma sünnipäevakinki kätte saada tahab, mida ma tunde otsinud olin, siis ta saab minuga sadamas kokku veidi enne, kui pidin tagasi sõitma.
Ma ju ei teadnud, kas ta üldse mu kirja õigeaegselt näeb või kas välja ilmub, aga lasin Nicolasel end veidi varem sadamasse viia. Saime jälle metrooga sõita, mis on minu jaoks uus ja huvitav ja hirmuäratav. Olen vaid korra varem Pereburgis metrooga sõitnud ja mind hirmutasid juba siis tohutud maa alal suunduvad eskalaatorid, mille käepidemete külge ma klammerdusin nii, et käenukid läksid valgeks ja samas teised inimesed jooksid eskalaatoritel nii, et ma pidin mitu korda tasakaalu kaotama ja kukkuma. Nicolas püüdis mu kinni.
Ta saatis mu sadamasse ja mina närvitsesin terve tee, et kas ma ikka jõuan õigeks ajaks õigesse sadamasse. Ma lihtsalt poleks suutnud välja kannatada veel mingeid jamasid. Jõudsime õigeks ajaks ja ta jõi minuga ootama laeva või Ragnarit - kumb enne tulema peaks.
Istusime pingime maha ja rääkisime juttu. tema käsi oli minu seljataga pingi seljatoel. Ühel hetkel jalutas Ragnar minu juurde. Ta oli juba mitu minutit istunud täpselt minu vastas umbes saja meetri kaugusel, aga ei uskunud, et see võin mina olla, kellel on musta mehe käsi ümber. Lõpuks ta siiski riskis ja astus ligi ja muidugi olin mina.
Nicolas pakkus, et jätab meid omavahele ja ma ei hakanud talle viisakusest valetama ka, et oi ei, palun jää. Seltsis ongi segasem. Kuigi ta oli väga tore, ei olnud tal vaja näha, mis edasi saama hakkab. Ma ei teanud seda isegi.
Ragnar ei püüdnudki end õigustada. Esimese asjana lõin teda ja siis kallistasin. Ja ongi kogu aeg siuke tunne, et ei tea, kas tahaksin teda kallistada, sest ma nii tahtsin teda näha ja imelikul kombel tahaksin ikka veel või lüüa teda, sest ta käitus jälle minuga nii halvasti.
Nimelt oli ta hommikul ärgates hakanud mõtlema, et ma pidin talle täna (tol päeval) teadma andma, millal ma täpsemalt tulen või kas ma ikka saan tulla ja siis talle tuli meelde, et see täna oli juba läbi ja et ma olin talle ka juba uuesti kirjutanud, millal ma tulen ja suurte tähtedega juurde BE THERE. Ma ei tea, kas need tähed oleksid pidanud olema veel suuremad, et ta ei oleks päevi segi ajanud ja kõik oleks läinud nii nagu pidi.
Ta rääkis, et oli eelmisel päeval sõbra sünnipäeva pidanud ja suure hulga raha maha joonud ning kui aru sai, et ma olen teda juba tükk aega sadamas oodanud, läks paanikasse ning helistas isale ja siis emale Eestisse, kes mind ei teagi, et küsida, mis nüüd saab ja mida edasi teha. Ema vaid naeris ja noris teda, et kaotas pruudi ära.
See oli muidugi hästi armas ja ta oli helistanud ka mulle korduvalt, aga telefon oli levist väljas ja ta ei teanud, kas mu telefon on tühi võii olen ma ikka veel Soome pinnal, kuni ma ta mailile vastasin. Siis ta oli ka kohe oma emale helistanud ja rääkinud, et leidis mu üles ning rääkis, mida ma kirjutasin. Ema soovitas tal turvalisuse huvides mulle tagasi kirjutada, et ma jätaks kingituse kuhugi kindlasse kohtaja ta tuleb hiljem järgi. Ta siiski ei teinud nii ja ma olin juba ammu netist väljas ka. Kusjuures, tegelikult ta isegi ei suhtle oma emaga. Ma pidin ta vist ikka väga paanikasse ajama. Noh. Paras talle. Mina olin ju rohkem paanikas.
Ja see mind koso Nicolasega nägemine pidi talle ka paras olema, sest ta on väga armukade inimene ja ka üsna rassistlik ja nüüd on ta ühele "neegrile" tänu võlgu, sest too aitas mind. Ta ütles, et kui tema oleks mina, siis ta ise ka ei räägiks endaga. Mina rääkisin. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma talle kõik andeks annan. See on nagu mingi eriti haige sõltuvussuhe, mis meil on. Ei saa lahti lasta üksteisest, aga koos ka hea ei ole.
Saime pool tundi juttu rääkida, mis minu meelest oli hullem kui üldse mitte kohtumine olnud oleks ja kindlasti hullem kui kolm päeva koos. Ma nii tahtsin, et meil oleks aega omavahel rääkida ja arveid klaarida ja lõbutseda ka ja täita lünki üksteise elude kohta. Poole tunniga aga tekkis rohkem küsimusi kui saadi vastuseid.
Ta ei tahtnud mind ära lasta ja hoidis isegi füüsiliselt kinni, aga antud juhul oleks ta konkreetselt põlvili pidanud paluma, et ma oleksin jäänud, aga seda ta ei teinud. Rääkis vaid kurvast saatusest, et ju siis wasn't ment to be. No three strikes, he's out. Täpselt kolm korda oleme nüüd lives kohtunud ja kui ikka midagi ei juhtunud, siis ei juhtu ka. Ja rohkem ma seda viga ei tee, et talle külla lähen. Vähemalt mitte ilma tagala kindlustamiseta.
Aga jah. Minu kolmepäevasest külaskäigust sai päevane kruiis. Ma pole kordagi olnud Helsingis kauem kui ühe päeva ja seekord ei olnud ka teisiti. Kahju. Ja palun ärge öelge, et on ikka jobu jah. See teeks ainult rohkem mulle haiget, sest mul on ikka mingi vajadus "vaeseid ja väeteid" - ka teda - kaitsta.
Eilne oli ikka haiget tegemise tipp jälle.
Pidin ju 7-9 Soomes olema Ragnari sünnipäeval ja muidu asju selgeks rääkimas. Lisaks lootsin veidi shopata, mõned kingitused osta ja Soomega insideri pilgu läbi tutvuda. Nõme on käia kogu aeg turistideradu. Seekord õnnestus näha ka päris Helsingit, aga mitte päris nii, nagu plaanisin. Mitte üldse kohe.
Juba hommik algas halvasti. Olin eelmisel päeval liiga elevuses ja ei mõelnud läbi, et on vaid üks võimalus 10st, et ma õigeks ajaks check in'i jõuan ja hommikul närvitsesin nagu segane, aga siiski jõudsin laevale. Buss pidi jõudma umbes 6.25 õigesse peatusesse, kust on veel mingi kilomeetri jagu või rohkemgi kõmpida ja mina pidin 6.15 sadamas olema. Keegi kuskil kõrgemal vist aitas mind.
Laevasõit oli igav ja ma olin nii õnnelik, kui jalad lõpuks jälle maad puudutasid võõra riigi pinnal. Ma ei jõudnud ära oodata, millal neist hiigelklaaskoridoridest ja passikontrollist läbi saan ning Ragnariga värskeid muljeid jagada võin. Ja siis... mitte midagi. Mitte kedagi ei olnud mul vastas.
Ma ei uskunud oma silmi. See lihtsalt ei saanud olla võimalik. Ta teadis, kuidas ma kardan üksi reisida ja kuna meie suhted on niigi väga haprad, siis sundisin teda lubama, et ta ei teeks midagi, et seda reisi minu jaoks ära rikkuda. Ja ta tegi ikka. Ta ajas päevad sassi.
Mina seda siis ju veel ei teadnud ja aru ei saa temast ikkagi. Päevad võid sassi ajada ja kaks tundi hiljaks jääda mõne soovimatu külalise puhul. Aga mina olin ju väga oodatud. Vähemalt nii ta väitis ja ni ma arvasin.
Ootasin siis sadamas. Jalutasin korduvalt ringi, otsisin teda. Mõtlesin, et ju ta jääb veidi hiljaks. Aeg aga liikus halastamatult edasi ja paanika minus süvenes. Ma ei teadnud, mida teha. Ma oleks talle helistanud, aga ma polnud jõudnud teha välispaketti nii et mu telefon täitis vaid kellafunktsiooni. Ma ei saanud laenata ka kellegi teise telefoni ega kasutada mõnd automaati, sest tal on jälle uus number ja ma isegi ei küsinud seda, sest olin nii kindel, et ta on mul õigeaegselt vastas ja meil on kolm päeva aega rääkida ja teha kõike muud ning pole võimalustki, et me üksteist silmist kaotame. Mul ei olnud ka tema aadressi, sest ma ei pidanud seda infot vajalikuks.
Ootasin pool tundi. Siis veel pool tundi. Siis mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Ta ei saanud eksida ära. See on tema kodulinn. Ka mina ei eksinud talle vajaliku info ettesöötmisel. Tallink Star. Länsiterminaali. 9:00. 7.08. Ma ei oleks ju saanud enam täpsemalt öelda.
Kuna mul ei olnud kedagi teist, kelle juurde minna, siis läksin küsima, kas saan tagasisõidu pileti ümber vahetada sama päeva õhtuks ja see läks lihtsamini, kui ma arvasin. Ma oleksin olnud nõus maksma ükskõik kui palju selle eest, aga hoopis mulle maksti peale.
Oleksin võinud ka kohe koju minna, aga mõtlesin, et ma ei saa ju nii nõrk olla ja otsustasin siis tüüpiline tibi olla ja shoppamisele päeva kulutada. Läks veidi aega enne, kui aru sain, kus ma olen, sest sadam oli minu jaoks võõras, ühtki tuttavat objekti ei paistnud ja kaardil punast täppi tähendusega Oled siin ei olnud.
Peale mõningat nuputamist hakaksin jalutama tuttavate tänavate suunas ja kokkuvõttes oli toredam päev, kui ma lootsin, et sellest tulla võib. Muidugi mitte nii tore, kui oleks pidanud olema. Aga minuga millegipärast juhtuvadki sellised asjad nag esimest korda elus üksi reisides võõral maal ja kontaktideta üksijäämine. Nuta või naera. Aga nuttes võiks meik laiali minna, nii et valisin naermise. Muidugi, sellele on ka tõsisemaid põhjusi. Ma lihtsalt ei taha nutta kellegi teise pärast. Öeldakse ju, et need, kes on sinu pisaraid väärt, ei aja sind nutma ja need, kes ajavad, ei ole sind väärt.
Maruvihane Maria jalutaski 2,5km võõra linna keskusesse oma lemmikpoodi Glitterisse, mis seekord tõsise pettumuse valmistas. Mul oli raskusi sealt mõne ilusa ehte leidmisega, aga päris tühjade kätega ka tagasi tulla ei saanud. See-eest H&M'i pidin küll tühjaks ostma. Varem olen ma alati sealt rahulikult kaks kätt taskus tagasi tulnud. Seekord nii ei läinud. Ma mõtlesin, et kas see on mingi Ragnari kättemaks vol 2 - jätta mind üksi võõrale maale peale ilusaid sõnu, et ma võiks tulla ja jäädagi jne. Aga tulles tagasi päeva juurde.
Nüüd ma saan aru, miks kõik soomlased retuuse kannavad. Kui Eestis on üks paar 300.-, siis Soomes on kaks paari 6 eurot. Mis te arvate, mitu paari ma ostsin? Tegelt ainult kolm.
Siiani aga kriibivad hinge üks kootud must minikleit ja teksaseelik, mis olid oma sordist viimased ja veidi liiga väiksed. Lasin müüjatel ka teise poodi helistada ja küsida nende järele ja arvutiasjanduses on Soome küll Eestist maas. Eesti omad võtaksid triipkoodi ja vaataksid arvutist, mida, kus ja kui palju on. Need aga kirjeldasid telefoni teel teise poe müüjale värvi ja hinda ja asja ja said ikka ehkupeale eitava vastuse. Ning kogu telefonivestlus võttis aega pool tundi paari sekundi asemel, mis ühtse aruvitsüsteemiga läheks.
Teine asi, mis mind Soome poodide juures imestama pani, et noortepoed on täis trendikaid pensionieelikuid. Eesti kortsulised tädikesed küll topiriiulites ei sori ega proovi hõbedasi kingi. See oli selline tore muigama panev üllatus.
Mul õnnestus käia kohtades, mis varem mulle ette jäänud pole ja osta üliodavalt asju, mida eestis pole või mis siin eraettevõtjate miljardäristumisele kaasa aitavad. Samas teised asjad olid seal nii kallid, et mu silmist võis shokki välja lugeda.
Olles juba shopanud tükk aega, kohtasin üht meeldivat mustanahalist meest. Pean enanst üsna tolerantseks inimeseks ja kuna vahel langen oma võrdõiguslikkuse põhimõtetega liiga sügavale, siis näiteks ei julge ma tihti teistsuguse nahavärviga inimestele isegi otsa vaadata, et nad jumala eest ei arvaks, et ma mingi vahtiv rassist olen.
Kuna aga see on ka tobe, siis otsustasin veidi kirjuma seltskonnaga linnas normaalset käitumist harjutada ja naeratasin esimesele vastutulevale mustale mehele ja guess what? Ta tuli minuga juttu rääkima.
Ma olin parasjagu kuhugi maa alla ära eksinud ning otsisin Anttilat taga. Tema jättis oma tegemised pooleli ja aitas mul seda ning teisi poode üles leida. Rääkisime juttu, õppisime üksteist paremini tundma ja ühel hetkel olime metrooga teel tema koju. Alles metroos hakaks minus paanika tekkima, et mida krdit ma teen? Jälle olen võõral maal võõras linnas võõra mehega võõras suunas kaasa minemas. I must be crazy or something to do things like that.
Seekord läks kõik hästi ja mees oli tore. Ta pidi vaid mingid asjad koju ära viima ja siis linan tagasi tulema, aga me jäime sinna pikemalt jutustama ja ta tutvustas mulle oma kodukanti ning pakkus mulle võimalust oma e-maile kontrollida. Ma olin talle rääkinud, kui ebatavalisse olukordama sattunud olin.
Ragnar oli mulle kirjutanud paar rida. Et ta on niiiiiii idioot ja et ta oli kell 11 sadamasse jõudnud ning edasi mind Glitterisse otsima läinud. Kõik õige, aga veidi liiga hilja.
Vastasin talle, et kui ta siiski mind näha tahab ning oma sünnipäevakinki kätte saada tahab, mida ma tunde otsinud olin, siis ta saab minuga sadamas kokku veidi enne, kui pidin tagasi sõitma.
Ma ju ei teadnud, kas ta üldse mu kirja õigeaegselt näeb või kas välja ilmub, aga lasin Nicolasel end veidi varem sadamasse viia. Saime jälle metrooga sõita, mis on minu jaoks uus ja huvitav ja hirmuäratav. Olen vaid korra varem Pereburgis metrooga sõitnud ja mind hirmutasid juba siis tohutud maa alal suunduvad eskalaatorid, mille käepidemete külge ma klammerdusin nii, et käenukid läksid valgeks ja samas teised inimesed jooksid eskalaatoritel nii, et ma pidin mitu korda tasakaalu kaotama ja kukkuma. Nicolas püüdis mu kinni.
Ta saatis mu sadamasse ja mina närvitsesin terve tee, et kas ma ikka jõuan õigeks ajaks õigesse sadamasse. Ma lihtsalt poleks suutnud välja kannatada veel mingeid jamasid. Jõudsime õigeks ajaks ja ta jõi minuga ootama laeva või Ragnarit - kumb enne tulema peaks.
Istusime pingime maha ja rääkisime juttu. tema käsi oli minu seljataga pingi seljatoel. Ühel hetkel jalutas Ragnar minu juurde. Ta oli juba mitu minutit istunud täpselt minu vastas umbes saja meetri kaugusel, aga ei uskunud, et see võin mina olla, kellel on musta mehe käsi ümber. Lõpuks ta siiski riskis ja astus ligi ja muidugi olin mina.
Nicolas pakkus, et jätab meid omavahele ja ma ei hakanud talle viisakusest valetama ka, et oi ei, palun jää. Seltsis ongi segasem. Kuigi ta oli väga tore, ei olnud tal vaja näha, mis edasi saama hakkab. Ma ei teanud seda isegi.
Ragnar ei püüdnudki end õigustada. Esimese asjana lõin teda ja siis kallistasin. Ja ongi kogu aeg siuke tunne, et ei tea, kas tahaksin teda kallistada, sest ma nii tahtsin teda näha ja imelikul kombel tahaksin ikka veel või lüüa teda, sest ta käitus jälle minuga nii halvasti.
Nimelt oli ta hommikul ärgates hakanud mõtlema, et ma pidin talle täna (tol päeval) teadma andma, millal ma täpsemalt tulen või kas ma ikka saan tulla ja siis talle tuli meelde, et see täna oli juba läbi ja et ma olin talle ka juba uuesti kirjutanud, millal ma tulen ja suurte tähtedega juurde BE THERE. Ma ei tea, kas need tähed oleksid pidanud olema veel suuremad, et ta ei oleks päevi segi ajanud ja kõik oleks läinud nii nagu pidi.
Ta rääkis, et oli eelmisel päeval sõbra sünnipäeva pidanud ja suure hulga raha maha joonud ning kui aru sai, et ma olen teda juba tükk aega sadamas oodanud, läks paanikasse ning helistas isale ja siis emale Eestisse, kes mind ei teagi, et küsida, mis nüüd saab ja mida edasi teha. Ema vaid naeris ja noris teda, et kaotas pruudi ära.
See oli muidugi hästi armas ja ta oli helistanud ka mulle korduvalt, aga telefon oli levist väljas ja ta ei teanud, kas mu telefon on tühi võii olen ma ikka veel Soome pinnal, kuni ma ta mailile vastasin. Siis ta oli ka kohe oma emale helistanud ja rääkinud, et leidis mu üles ning rääkis, mida ma kirjutasin. Ema soovitas tal turvalisuse huvides mulle tagasi kirjutada, et ma jätaks kingituse kuhugi kindlasse kohtaja ta tuleb hiljem järgi. Ta siiski ei teinud nii ja ma olin juba ammu netist väljas ka. Kusjuures, tegelikult ta isegi ei suhtle oma emaga. Ma pidin ta vist ikka väga paanikasse ajama. Noh. Paras talle. Mina olin ju rohkem paanikas.
Ja see mind koso Nicolasega nägemine pidi talle ka paras olema, sest ta on väga armukade inimene ja ka üsna rassistlik ja nüüd on ta ühele "neegrile" tänu võlgu, sest too aitas mind. Ta ütles, et kui tema oleks mina, siis ta ise ka ei räägiks endaga. Mina rääkisin. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, miks ma talle kõik andeks annan. See on nagu mingi eriti haige sõltuvussuhe, mis meil on. Ei saa lahti lasta üksteisest, aga koos ka hea ei ole.
Saime pool tundi juttu rääkida, mis minu meelest oli hullem kui üldse mitte kohtumine olnud oleks ja kindlasti hullem kui kolm päeva koos. Ma nii tahtsin, et meil oleks aega omavahel rääkida ja arveid klaarida ja lõbutseda ka ja täita lünki üksteise elude kohta. Poole tunniga aga tekkis rohkem küsimusi kui saadi vastuseid.
Ta ei tahtnud mind ära lasta ja hoidis isegi füüsiliselt kinni, aga antud juhul oleks ta konkreetselt põlvili pidanud paluma, et ma oleksin jäänud, aga seda ta ei teinud. Rääkis vaid kurvast saatusest, et ju siis wasn't ment to be. No three strikes, he's out. Täpselt kolm korda oleme nüüd lives kohtunud ja kui ikka midagi ei juhtunud, siis ei juhtu ka. Ja rohkem ma seda viga ei tee, et talle külla lähen. Vähemalt mitte ilma tagala kindlustamiseta.
Aga jah. Minu kolmepäevasest külaskäigust sai päevane kruiis. Ma pole kordagi olnud Helsingis kauem kui ühe päeva ja seekord ei olnud ka teisiti. Kahju. Ja palun ärge öelge, et on ikka jobu jah. See teeks ainult rohkem mulle haiget, sest mul on ikka mingi vajadus "vaeseid ja väeteid" - ka teda - kaitsta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar