Ma olen nii läbi, et ise ka ei usu, aga me ei jaksa korralikult virisedagi.
Räägin muud nalja. Kõigepealt pühendusega Meelisele. Meelis on mu kolleeg Üliõpilaslehest, kes mulle appi pandi ja korralik ajakirjanik, nagu ta on, tegi ta taustauuringuid minu kohta ja muidugi jõudis siia välja. Oli küll piinlik, aga mitte eriti kaua. Mul on hea meel, et teine sai vähemalt naerda. Tema ajas mind ka naerma, kui eile poole ööni juttu rääkisime. Nüüd tuleks veel üksteist ära ka näha.
Ja nüüd sa saad teada, miks ma slakide kohta küsisin. Ma ostsin omale elu esimese kooriva tselluliidikreemi - mitte, et seda väga vaja oleks - ja seal peal oli too sõna. Ja see kreem lõhnab nii hästi ja peaks vist mürke kehast välja viima. See aga on ju igal juhul hea ja ma olen potsikuhull.
Rääkisin täna esimest korda peale oma sünnipäeva Ragnariga ja jälle oli nii paha ja nii hea. Nagu viimasel ajal ongi. Ta sai mu jälle peaaegu nutma. Ja samas, kuidas sa oled kuri kellegi peale, kes räägib, kui palju sa tema jaoks tähendad? Ma tõesti ei tea, miks talle kõik andeks annan. Lööge mind, keegi. Nii, et ma saan ajukahjustuse ja kustub ära see osa, mis teda puudutab. See on vist ainus asi, mis aitaks otsi lahti tõmmata.
Aga samal ajal oli Sandraga fun. Näitasin talle oma ekse ja siis igasuguseid mitteametlikke teemasid ja endal olid ka silmad imestusest suured, kui nad kokku lugesin ja sain sellise numbri nagu 22, mis on isegi suhteline. Ja ma tõesti ei ole mingi lits. Ja siis lugesin kokku need, kellega asi suudlemiseni on jõudnud ja siis läks süda veidi kergemaks, sest minu viimaste arvutuste kohaselt on neid vaid üheksa. Aga minu vanuses... mul võiks juba olla ju küll 22 ametlikku ekspoissi. Aga fun oli neid meelde tuletada ja kokku lugeda.
Pühendame selle lõigu siis näiteks Rasmusele, kellega kõik alguse sai. Ma vist ei tunneks teda äragi, kui otsa jookseks. Huvitav, mida ta teeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar