Tükike sügist

Mulle ei meeldi labased inimesed!

Aga noh, kellele meeldiks eks!?

Tänase päeva põhiline mõte mu peas on see, et kas imelikud inimesed tõmbavad ligi teisi imelikke inimesi ja kui imelik mina veel selle loogika kohaselt olen. Juba jälle üritas minuga sõbraks saada kaks imelikku inimest. Üks tuli lihtsalt head isu soovima, mis muidu oleks tore ja viisakas, aga antud kontekstis oli väga off topic. Ja teine leidis mu trennis üles ning enam eemale ei läinudki. Ma ei oska öelda ka konkreetselt teistele halvasti ega neid ära ajada. Lootsin, et ta saab ise aru, et ma ei taha temaga lähemalt tuttavaks saada, kui ma eriti vestluses ei osale ega ise tema vastu huvi üles ei näita. Aga mida ma ka tean. See ei seganud teda mind igasugustest asjadest, mida ka tihti lähedastele ei räägita, esimestel tutvusmiminutitel informeerimast. Asjadest, mida ma tõesti ei tahtnud teada. Ja ma ei tahaks teda solvata ka, aga tundub, et ta on seal trennis kõigile kustumatu mulje jätnud oma külgekleepumise ning kummalise käitumisega - kuulsin teisi teda taga rääkimas. Mitte mingeid suvalisi klatsimoore, vaid temaga hädas olevaid vanemaid sümpaatseid naisterahvaid. Ja ta veidi tõmbab tagasi mu soovi seal trennis edasi käia. Muidu oleksid ju uued trennisõbrad ägedad, aga sellised - tänan, ei!

Tõeliselt nõme naine

Reisisaatjad on olnud kuum teema nii blogides kui suures meedias. Mõni neist on sümpaatne ja mõni mitte. Aga nii on see ju kõigi inimestega. Keegi ei saa kõigile meeldida. Aga see pole hetkel põhiteema.

Minu kodubussis on toredad reisisaatjad. Täna hommikul oli buss üsna tühi, nii et reisisaatja sai istuda ja see on ju täiesti okei, et nad võimalust kasutavad. Mis nad ikka jalus tolgendama peaks, kui kellelgi neid parajasti vaja ei ole ning terve päev püsti seista on tohutult kurnav ning üsna varsti ka väga valulik tegevus.

Niisiis, reisisaatja istus juhi taga esimeses pingireas sisemisel pingil, kust tal on võimalik igasugustele olukordadele reageerida. Bussis oli veel hulk vabu kohti, nii et probleemi ei olnud. Aga siis tuli üks naine ja marssis otsejoones tema juurde. Reisisaatja tõusis püsti ja naine ei läinud istuma mitte tema kõrvale aknaalusele tühjale kohale, vaid võttis just nimelt tema koha ära. No wtf? Milleks lihtsalt heast peast selline bitch olla? Ma ei seedi inimesi, kes on ilma igasuguse põhjuseta teiste vastu vastikud. Nii raske oli siis kuhugi mujale istuda v? Oleks siis, et ta oleks tulnud eest uksest ja see oleks olnud esimene vaba pink või veelgi, et tal oleks olnud raskusi kõndimisega, aga ei. Ta tuli tagant ette ja võttis meelega just selle koha. Tõeliselt nõme! Kusjuures välimuse põhjal oleksin arvanud, et tegemist on sümpaatse inimesega, aga me vast kõik teame juba, kui petlik välimus olla võib.

Ma olen siiani kuri selle nõrgemale liiga tegemise pärast ja mul on kahju, et ma ei ole veel nii tugev inimene, et enda siin välja elamise asemel talle seal oma arvamust näkku ei öelnud ja õiglust paika ei seadnud. Aga ma usun karmasse, nii et küll tuleb ka aeg, mil keegi talle samaga vastab. Võib-olla mitte samas vormis, aga see saab olema vähemalt sama alandav ja ebameeldiv.

Täna öösel nägin unes, et otsisime mööda Nõmmet mu vanaema maja selleks, et avastada, et olime just seal enne otsingu algust olnudki ja jõudsin temaga kohtumisele nii lähedale, et hirm hakkas. Ma olen imelik eks?

Aga ma olen õnnelik. Olenemata sellest, et ma vist jään kõige kiuste jälle nohuseks. Juba aevastan kogu kehaga. Aga ma leidsin just Silmarõõmule ideaalse jõulukingituse. Ja ma mõtlengi ideaalse. Ja praegu on alles oktoobri keskpaik:D

That's the way he can make me feel...

...ja sellepärast me olemegi koos!

Leidsin musta kulda

Lõpuks ometi. Ja Eestist. Enam ei sõltu oma Soome kontaktidest. Sandra, ole kade:P

Jutt ei käi muidugi naftast. Mida ma sellega teeksin? Jutt siis soolalagritsast. Kvaliteetsalmiakkist. Stockmann müüb seda ja veel üht-teist, mida mujalt ei leia. Peaks hakkama seal tihemini käima.

Ja seal on teisigi häid musti asju. Eile vedas nii hullult, et sain Hulludelt päevadelt viimase paari enda suuruses trennitosse. Minu esimesed mustad. Huvitav, et mu brändiasjade arv on viimase kahe päevaga põhimõtteliselt kahekordistunud:D Aga trenni jaoks siiski tahtsin taas korralikke papusid, mis igasugusele koormusele vastu peaksid.

Minu esimene trennist põgenemine

Suutsin peaaegu kaks nädalat trennis käia nii, et iga järgmine trenn tekitas minus vaimustust ja soovi veel ja veel tagasi minna. Aga siis tegin selle vea, et läksin taaskord joogal ja pilatesel põhinevasse BodyBalance'i trenni ja see oli tõesti suur viga. Ma olen korra ennegi pilateses käinud ja kahetsenud, aga tollest korrast jäi vähemalt meelde, et hea lihastrenn oli, kuigi pidin selle sundhingamisega ära lämbuma. See kord olin täiesti nagu kala kuival ja see bodybalance viis mu just balansist välja. Treener iseenesest oli väga tore. Aga see trenn lihtsalt ei läinud üldse peale. Ma ei ole kunagi nii palju peas keerutanud mõtet, et saaks juba läbi või läheks ära, aga ei tahtnud treenerit oma lahkumisega solvata. Lõpuks peale neljakümmet minutit ei pidanud siiski enam vastu ja jalutasin sealt paljajalu ära, sest ei tahtnud enam hetkegi seal viibida. Ka mitte papude tagasi panemiseks. Ja pärast pidin veel piinlikkusega sellele treenerile taas otsa vaatama, sest järgmine trenn hakkas sealsamas. Nüüd igatahes on selge, et minu teema on tants ja ainult tants. Ja lodoetavasti vesiaeroobika ka, sest leidsin täna endale sobiva trikoo. See ütleb Goddess:P

Üks mu elu huvitavamaid komplimente

Kui ta oleks prostituut, siis mina oleksin see, keda ta suudleks.

Irooniat kamaluga jälle

Ma olen see tüdruk, kes emale heas tujus olles orhidee ostab ja siis seda kaks päeva igale poole kaasa tassib, et see autos ei külmetaks ning süles sõidutab või justkui väikest last kurvides käega turvab. Kõike selleks, et lill eluga lõpuks koju jõuaks. Ja siis lõpuks... punktist x kodu poole teele asudes suure seltskonna ees maa jalge alt kaotab ning haledalt käpuli käib. Käed lõhki nagu väiksel lapsel, jalg valutab ning lill on nii sodiks, et isegi elustamine ei aita ja koju jõuavad vaid alumised lehed ning puru.

Aga huvitav oli see, et ma jõudsin eile - päev pärast kukkumist isegi trenni ja tegin kaks trenni jutti, mis oli superfun. Lihtsalt üllatasin ennast sellega, et oma olematu füüsilise vormiga hakkama sain ja täitsa edukalt. Ei jäänud edasijõudnute bailatino tunnis kellelegi alla. Vähemalt mitte uue kava õppimisel. Vanade kiiresti käigu pealt selgeks saamine võtab siiski veel palju aega, ma kardan.

Kuidas mahutada oma päevaplaani kõike, mida tahaks?

Ma otsin praegu sellele küsimusele vastust, sest käisin eile ülilahedas edasijõudnute bailatino tunnis, mis tõotab olla keeruline ja pingutamist nõudev, aga ka seda väärt. Et aga muidu peaks ma minema teise treeneriga algajate tundi ja see ei ole selline tund, kus iga tund võetaks uut kava või korrataks ühte ja sama, siis puudumine teeb asjad üsna võimatuks. Nüüd ma siis arvutasin igatr pidi, et kui ma sel ja sel päeval käiksin kahes tunnis järjest, siis kas ma tapaksin end nii ära? Oleks see füüsiliselt ja ka ajaliselt võimalik? Ja kas viies puudumised miinimumini, suudaksin ma seal tunnis teistega ühele tasemele jõuda ja seal püsida, sest seal trennis pidid paljud käima juba neljandat aastat järjest ja mina pole vist juba kaks aastat üldse trennis käinud. Aga esimese taaskäimise nädala põhjal arvan, et ma ei olegi veel lootusetult roostes ja kui siiani olen hakkama saanud - mõnes tunnis ka paremini kui enamus - siis miks peaks üks superlahe, kuid pingutust nõudev tantsutund mul üle jõu käima. Ja pealegi seal on väga laheda olemisega treener, kes vist on ka minu tugitreener tegelikult. Seega mul ju peaks olema loomulik õigus tema trennis käia, eks?

Muust elust veel nii palju, et ma sain veidi vähem kui viie päevaga oma kudumisprojektiga ühele poole. Kudusin Silmarõõmule enda meelest superilusa salli ja kuigi see võttis oodatust tunduvalt rohkem aega, jäin rahule. Kas teil on ka kududes nii, et te ei jõua ära oodata vaheldusekohti? Uut värvi triipe? Teistsugust mustririda jne. Mind ajab pidevalt ühe asja tegemine hulluks.

Ja nädalavahetus oli mõnes mõttes piin. Esimesed poolteist päeva võitlasin endaga, et mitte Talle helistada ja haledalt paluda, et ta ikka minu jaoks ka aega leiaks oma Eesti visiidi ajal. Aga ma ei tahtnud ju nii hale olla ja see oleks olnud tema võit, kuigi selles mõngus vist ei ole päriselt võitjaid ja kaotajaid ja kanged olles kaotame mõlemad. Halvimal juhul sõbra tervikuna. Ja siis viimased pool päeva, kui olin jõudnud ära oodata tema kõne, milles ta teatas, et tal siiski ei ole minu jaoks aega (või piisavalt tahtmist kokku saada), võitlesin endaga, et ise mitte teda üles otsida, nagu talle oleks meeldinud vist. Aga õnneks oli mul teisel päeval olemas Kats, kes lubas mind tagasi hoida lollusi tegemast. AH, miks ei võiks elu kunagi lihtne olla? Miks ma pean pidevalt mõtlema, kas me ikka oleme sõbrad või on tema minu jaoks olulisme sõber kui mina tema jaoks? Kui üldse oluline olen. Olenemata tema aeg-ajalt tulevatest kinnitustest sellele. Sest teistes situatsioonides paneb ta mind end alaväärtuslikuna tundma. Ebaolulisena.

Noh, vähemalt Silmarõõmuga on kõik korras ja see on tegelikult väga suur asi. Avastame end isegi samamoodi mõtlemas ja väga ebatavalistes ning etteennustamatutes situatsioonides:D Ja ma ei suuda kirjeldada, kui hea meel mul on, et temaga kunagi nüüdseks juba üheksa kuud tagasi tuttavaks sain, sest vähe on nii toredaid inimesi kui tema. Nii armsaid ja usaldusväärseid, tasakaalukaid ja samas tegutsemisvalmeid.

Esimene kasvatajapäev sai ka üle elatud. Mitte päris nii, nagu ma ette kujutasin, aga mitte ka kehvemini. Eks läheb veidi aega enne, kui saame asuda päriselt ettenähtud programmi täitma, sest kaheaastastele ei tee selgeks, et me teeme nii mitte sellepärast, et see oleks väga vajalik või ülimalt fun, vaid seepärast, et keegi tähtis tädi või onu käskis. Ma saan väga hästi aru, et lasteaed kui alushariduse asutus saab ja peabki lapsi edasiseks eluks ette valmistama ning oleks väga hea, kui kõik lasteaiad suudaksid seda ühtmoodi ja ühel tasemel teha, aga sellistes kohtades ei saa rakendada standardnorme, sest keegi meist ei ole standardne.

Miks eraldada väliselt erivajadustega lapsi teistest veelgi?

KMi tõttu käin päris tihti ühes erivajadustega lastele mõeldud koolis ja olen hakanud mõtlema, et miks osa vanemaid veel süvendab võimalust, et ühiskond nende võsukesi välja tõrjuma hakkaks? Miks riietada neid silmnähtavalt tobedalt, lõigata neile kummalised soengud ja kasutada prillidena pudelipõhjasid? Miks neid niimoodi veel märgistatakse, kui eesmärgiks peaks ju olema ka nende laste ühiskonda integreerimine? Kas vanemad teevad seda meelega või milles asi? Miks mul on võimalik tihti lihtsalt välimuse - ja ma ei mõtle selle all ebatavalist miimikat või käitumist - põhjal ära öelda, et vot sellel lapsel on midagi viga ja et teisega ei ole kõik päris korras?

Asi pole ju siinkohal kinni rahalistes võimalustes, sest see jutt ei puuduta kõiki erivajadustega laste vanemaid ja ka väikse rahaga on võimalik end normaalselt riietada. Näiteks, kui juba juuksurisse minna, siis võiks ju lasta teha midagi lapsele sobivat ja armsat, mitte midagi silmnähtavalt valet. Ja kindlasti on palju vanemaid, kes annavad vastavalt oma võimalustele endast parima lapse heaks. Ma lihtsalt ei saa nendest teistest aru.

Paljud kindlasti peavad mind nüüd vastikuks pealiskaudseks inimeseks, aga minu jutu mõte ei ole selles, kes on cool ja kes mitte. Minu mõte on selles, et vanemad võiksid ja peaksid andma endast parima, et oma last ühiskonda sulatada, sest ma ei tea veel ühtegi mitte omal tahtel eraklikku inimest, kes sellises seisus õnnelik oleks. Ja lapsed ei ole ise süüdi selles, et nad teistest erinevad. Nad ei pruugi osata ka oma olukorda muuta ega selleks üksi võimelised olla. Vanemad, nähke natuke vaeva, et laps end teiste seltskonnas mugavalt tundma hakkaks. Tihti ei piisa selleks küll vaid uuest välimusest, aga see väike muudatus võib palju ära teha.

Erutus ja ärritus igapäevaelus

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu elu on viimasel ajal jälle üsna hullumeelseks muutunud ja ma ei naudi üldse sellega kaasnevat stressi. Kunagi mulle väga meeldis, kui mu päevaplaan otsast lõpuni erinevaid tegevusi täis oli, aga siis oli see lõbus eustressi täis mäng, et kas ma suudan ja jõuan kõike ning kas oskan oma tegevusi hästi planeerida. Nüüd aga on üks pidev jooksmine mitme koha vahel. Tihti ei stressa ma ka mitte enda vigade parandamiseks, vaid teiste inimeste peede päästmiseks ja see on vastik. Ma olen siis närviline ja kipun end teiste peal välja elama. Mulle ikka veel meeldib, kui mul on mitmeid erinevaid tegevusi mu elus ja ma ikka veel tahan olla see inimene, kes teistele alati võimaluse korral vastu tuleb, aga ma tahaksin siiski, et mul oleks aega rahulikult ühelt tegevuselt teisele üle minna ilma nendevahelise meeletu tormamiseta. See oligi kõik, mida ma öelda tahtsin. Nüüd tuleb lihtsalt mõelda, kuidas sellist mõnusat elu saavutada.

Üks põhjus, miks mulle meeldib Eestis elada

Siin on kõik inimesed üldjoontes võrdsed. Ei ole suuri klassivahesid; eliiti ja tavainimesi. Muidugi on olemas tippspetsialistid ja lihttöölised, kõrge- ja madalapalgalised, kuulsused ja tavainimesed, aga vähemalt enamus meist ei ürita neid erinevusi rõhutada.

Siin võid iga päev igapäevaelu situatsioonides kohata kuulsusi ja mitte keegi neist ei tee end erilisemaks ega kasuta ihukaitset vms. Kõik on lõppde lõpuks lihtsalt inimesed. Meie ametid on lihtsalt erinevad ja erinev on ka meie tutvusringkonna suurus. Aga minu meelest on see väga lahe, et reaalne elu meile kõigi inimlikkust meelde tuletab ja ebajumalate tekke ära hoiab.

Sellest, kuidas KM minu ehmatuseks suureks saama hakkab

Nimelt avastasin üks päev, et minu üheksaaastasel väikesel sõbral, kes ei oska veel kingapaelugi kinni siduda ning ei saa ka lukkudest alati jagu, on hakanud kaenla alla karvad kasvama. Võib-olla see ongi normaalne nii vanade eesti poiste puhul - ma omal ajal ei käinud sõprade kaenlaaluseid piilumas - aga minu jaoks oli see suur shokk. Ta on ju veel nii väike ja abitu. Kuidas ta siis saab juba välja näha nagu suur mees? See on jabur vastuolu ju, aga tundub, et aasta-aastalt hakkabki aina enam silma paistma, kuidas ta oma eakaaslastest erineb. Ja mul on kurb selle pärast, sest ma ei tea, kuidas ma saaksin tal aidata teistele järgi jõuda. Kui üldse. Tema sõbrad hakkavad varsti juba tüdrukutest mõtlema ja igasuguseid meelemürke järele katsetama, aga meil kellelgi pole aimugi, milliseks KMi teismeiga kujuneb. Ja minu hirmuks on see aeg juba vähemalt füüsiliselt poolelt algamas.

Huulepulgatädid ja ripsmetuššichickid

Kas olete märganud, et naised jagunevad üldjoontes kaheks: nooremad värvivad enamasti ripsmeid ja vanemad võõpavad huuled üle. Jutt siis nendest naistest, kes igapeävaselt rohkem meiki ei teegi. Aga mul tekkis küsimus, et miks see on just nii? Miks ühed tähtsustavad üht ja teised teist näoosa rohkem? Kunagi kuskilt lugesin, et huulte värvimine ja punane huulepulk on justkui seksi sümbolid, väljakutsuvad tegurid, mis mehi meelistama mõeldud. Ja just seepärast pidi emadel automaatselt karv turri minema, kui nad avastavad oma tütred huuli punaseks värvimas. Samas punast küünelakki peetakse väidetavalt veel täitsa süütuks. Kas siis punased huuled ongi küpse viljaka naise tunnus? Ja vanuse kasvades avastavadtütarlapsed järjest küünte, siis ripsmete ja lõpuks huulte värvimise?

Kumba gruppi teie kuulute? Võite vabalt mu teooria ümber lükata ka.

Mina ise olen pigem ripsmetušši chick, aga mitte ainult. Minu jaoks kõige olulisem meigielement on hoopis kulmupliiats. See on ka ainus, mille kasutamisest ma ei loobuks. Ja ilma selleta tunnen end alasti. Kuid igapäevaselt hoolitsen ka nahaühtluse eest ning silmadega mängin vastavalt tujule. Huuled jäävad aga tihti täiesti värvimata ka muidu täismeigi korral. Vot nii!

Hommikuti õpetaja, õhtuti striptiisitar

Ärge uskuge kõike, mida loete! Aga uskuge poolt. Jube lahe oleks, kui ma jätaksingi teid praegu mõtisklema, kumba poolt, aga tegelikkuses on mõlemad osaliselt tõsi. Esmaspäevast siis olengi päriselt lasteaias õpetaja. Eilsel avapeol said meie uued lapsed ka ära nähtud ja vanematega tutvutud. Algus oli hea. Loodame, et jätkub samamoodi. Ja ka see striptiisitari osa ei ole täiesti vale. Jälle trennimuljed ühesõnaga. Käisin esimeses StripDance'i tunnis ja olen nüüd nii vaimustuses. Jah, ma ei ole päris kindel, kas sealne õpetaja rütmi tajub või mis värk vahepeal on, aga tund ise on ülinaiselik ja mõnus. sunnib mõtlema ja pingutama, aga keerulised osad vahelduvad aegasematega, kus on põhiline see, et korrektselt kõik sammud ära teeks ja ka rütmis püsiks. Ja minu jaoks on see väga fun väljakutse. Juba ongi plaan hakata reedeti kaks tundi jutti tegema, et kindlasti ka stripitunnist osa võtta saaks. Ja huvilistele, ei, me ei koori seal riideid seljast ära ja ähkima ka ei pea. Lihtsalt väga loomulik ja loomalik tund.

Poksikott

Kui veel eile hommikul tundsin end kui kick-ass tibi, siis tänaseks hommikuks on seis selline, nagu ma oleksin üle kere korralikult peksa saanud. Vähemalt ma arvan, et selline tunne võiks siis olla. Isiklikku kogemust ei ole. Aga absoluutselt igalt poolt valutab liigutades ja juba enda voodist välja veeretamine on tõeline katsumus. Kuid üritan täna ikkagi jälle trenni minna. Seda tahtsingi öelda.

Veel on plaanis kirjutada:

huulepulganaistest ja ripsmetuššitibidest

eustressist ja distressist minu elus

sellest, kuidas KMist minu ehmatuseks mees hakkab saama

kuidas Kalev Spa iseenda mainet alla viib

ja võib-olla veel millestki

Muidu ka teistmoodi nädal

Peale selle, et ma peaaegu surma saanud oleksin, suutsin ka täiesti lambist ära mienstada, lõpuks ometi ja esimest korda täiesti üksi trennis käima hakata ning sadat erinevat lasteaiaasja teha. Siiani pole valmis. Ahjaa. Sefiiritorti proovisime ka Silmarõõmuga teha, aga esimene vasikas läks aia taha. On paremat tehnikat vaja. Ja laulmas käisin teist korda ja kuigi mul on vaja kiiresti ning palju järgi õppida, on pärast alati nii positiivne enesetunne ning muudkui laulaks, kui vaid sõnu mäletaksin:D

Ja trennis on nii äge. Kaks korda olen juba käinud. Peale esimest polnud minu üllatuseks isegi lihased valusad. Kuigi trenn ise oli vägev. Ja teises trennis sai minust kick-ass beib. Ma olen kunagi väa ammu ka korra või paar käinud võitluskunstidel baasnevas trennis ning nüüd tuli jälle meelde, millise meeletu energialaksu sellest saab. Elad oma stressi välja ja saad kohe kõhnaks ka. Samas aga midagi tapvat ei juhtu ja kokku ei kuku. Nüüd on küll lihased valusad, aga ikkagi tahan reedel jälle minna ja jälle uude trenni. Ja eile käisin elus esimest korda ka jõusaali hirmuäratavate riistadega tutvumas, sest jõudsin liiga vara klubisse kohale. rauno siis näitas mulle üht-teist, sest tegelikult me ikka hakkasime koos seal klubis käima. Lihtsalt samu asju ei tee. Ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult kui trenn on piisavalt karm, siis ei jõua nagunii samal ajal sõbrantsidega muljetada ja pole vahet, kas nad on kaasas või ei. Käid ju seal nagunii iseenda pärast. Enivei, jõusaalis käik maksis mulle kohe kätte ka. Vigastasin selga nii nagu tavaliselt külmetudes. Täna päev otsa vastik olnud. Aga rohkem selle postituse raames ei virise. Tegelikult tahaks veel sajast asjast rääkida.

Alates esmaspäevast on mul kaks sünnipäeva

Nimelt õppisin isikliku kogemusi läbi, kui habras üks elu olla võib. Alels tagant järgi saan aru, et oleksin väga vabalt surma saada võinud ja siiani ei tea, miks seda ei juhtunud. See on umbes sama jabur, kui olukord ise, kuidas see juhtus. Mõned juba teavad ja nende reaktsioonid on olnud üsna imelikud, pean lihtsalt mainima. Mõni pole vist arugi saanud, mida ma tegelikult rääkisin. Justkui käiks jutt filmist või midagi. Mõni on tükk aega vait olnud ja siis ma olen lihtsalt rääkinud ja rääkinud veel. Ja mõni on käitunud täpselt nii, nagu ma oleksingi oodanud. Kohe reageerinud, et misasja. Ja ehmatanud. Ja mõned on seda konstateerinud kui iga teist fakti, et ahah. Või nii...

Asjast siis. Olin KMi juures. Ühel hetkel kutsus ta mind appi, sest ta arvutil oli pilt taskusse läinud. Tavaliselt tähendab see seda, et juhe on välja tulnud ja aku tühjaks saanud. Üritasin siis seegi kord juhet paremini seina torgata, aga nende rahvusvaheline adapter stepsli ja pistiku vahel torkas hoopis mind. Ehk siis sain ootamatult väga korraliku elektrilöögi. Nii korraliku, et kohe kiljatasin. See oli selline adapter, millel on mitu paari metallharusid ja ühed olid väljas. Ma vist läksingi pahaaimamatult nende vastu ja sain kahe sõrme vahele siukse suraka, et sure ära. Eneseiroonia on lahe eks:D Rohkem ma seal toas ühtegi elektririista ei puutunud. Alles pärast selgus, et need pistikuorad käivad adapterisse sisse-välja ja normaalolukorras ei tohikski väljas olla, aga võib arvata, et laps oli ühe nupu asendit muutnud ja nii need orad olidki ohtlikku asendisse saanud. Vedas, et laps ise neid katsuma ei sattunud. Aga minu reaktsioon pani ka teda kogu kremplist eemale hoidma.

Helistasin kohe Silmarõõmule, et küsida, kas ma peaksin midagi tegema edasiste õnnetuste ära hoidmiseks ja oma lugu ära rääkida. Ma ise polekski asjast eriti midagi arvanud, aga Rauno ütles mulle kohe, et ma tänagu õnne, et elus veel olen. Sest elektriga oleksid võinud mu sõrmed krampi minna ja ma voolu alla jäädagi. Ja alles siis hakkas mulle asi kohale jõudma. Mõelge, kui nõme viis see oleks olnud suremiseks. Ma isegi ei osanud sellist riistapuud karta. Nüüd kardan ikka kohe väga. Oleks siis, et oleks ise mingi lolluse teinud või pannud end ohtlikku olukorda teadlikult. Aga ma isegi ei näinud neid orasid enne, kui tundsin. Aga mis möödas, see möödas. Nüüd on ju kõik hästi jälle.

Never say never ehk jutt sellest, kuidas põhimõtted painduvad

Eelmisel nädalal sattusin üsna ebameeldivasse olukorda - mis täpselt, jääb saladuseks, sest see on lihtsalt nii isiklik. Igatahes, see oleks võinud mu elu igaveseks muuta ja olekski muutnud minu valikutest hoolimata. Küll erinevalt. Üks variant olnuks see, et ma loobun suurest osast oma unistustest ja tulevikuplaanidest. Teine variant aga see, et loobun oma põhimõtetest, riskin vaimse tasakaalu ja tervisega. Kumbki ei kõla hästi mu kõrva jaoks siiani. Ja õnneks see dilemma läks ära enne, kui jõudsin hakata pro/con listi koostama, kuigi Wordi fail oli juba lahti. Jõudsin palju mööda netti kolistada ja erinevate inimeste arvamusi lugeda ning sel viisil end veel rohkem hirmutada. Nüüd loodan vaid, et ei pea niipea sama dilemma juurde tagasi tulema, sest ma lihtsalt ei ole selleks veel valmis. Kohe üldse mitte. Ja mitte üheski mõttes. Segase teksti lõpp.

Video makes the radio star

Uus vanasõna, ma loodan. Nimelt otsustasin kandideerida ühele huvitavale töökohale, kus ka kandideerimisprotsess teistest suuresti erines. Nimelt tuli enda tutvustus youtube'i videovormis üles laadida tavapärase CV+kaaskiri paketi asemel. Ja seetõttu tegimegi Annikaga kolmapäeval elus esimest korda televisiooni. Sadu duubeleid ja kilode kaupa nalja, sest mul oli KM kaasas, kes just kuigi suure vaimustusega video loomisesse ei suhtunud ja pidevalt kas pildile hüppas või heliefekte tegi. Mis oli küll tohutult naljakas, aga lõpuks ajas päris kurjaks. Aga kokkuvõttes oli meil tore päev ja video sai ka paarkümmend minutit enne tähtaega ilusti üles laetud.

Ainult üks asi mind häiris ja see on eestlaste paranoia. Me tahtsime ühe klipi ka kuskil viisakas kohvikus filmida, käisime ilusti veel enne luba küsimas ja selgitamas, et meil on vaja lihtsalt ilusat tausta ja filmime personaalsetel eesmärkidel ehk sellest ei saa neile mingit kahtlase väärtusega reklaami. Ometi saime paar väga kategoorilist "ei-d" ja hakkas juba tunduma, et jääb ära, kui meid ühe ülemusega kokku viidi ja tema ütles, et aga muidugi võime tema kohvikus paarikümnesekundilise klipi filmida. Aitäh talle! Ja teistele: võtke rahulikult! Oleks siis, et me oleksime luba küsimata midagi filmima hakanud või teinud videot kommertskanalitesse kommertsiaalsetel eesmärkidel. Aga ei olnud ju nii.

Muidu aga... kes hästi otsib, võib mind veel mõnda aega youtube'ist üles leida. Minu meelest tulemus oli ka päris hea täisalgajate kohta, kui väga varieeruv heli välja arvata, aga seda me tõesti ei osanud ise parandada. Vähemalt olen jälle targem ja igati rahul, et väljakutse vastu võtsin. Ka siis, kui sellest asja ei saa. Meil oli fun.

Tänasest on mul vend

Ja nii ongi. Mul on nüüd vend. No tegelikult oli ta juba algusest peale. Minu elu algusest siis. Ta juba 30 ju. Ainult, et minu elus on ta uhiuus ja mina tema omas veel uuem ning veel suurem üllatus. Ja täna juhtus ootamatult nii, et isa tegi meid tuttavaks. Muidugi, meie esmakohtumine polnud kaugeltki ideaalne. Ega ka koos veedetud päev. Sest nii mu isa kui vend ja kõik nende tuttavad, kellega täna kohtusime, olid täis nagu templielevandid. Ja olenemata sellest, et mu lähisugulased mu ees selle pärast korduvalt vabandasid ja rääkisid, kui piinlik neil on purjus olemise eest, ei takistanud see neil edasijoomist. See selleks. Meie kohtumine oli meile kõigile ootamatu ja kõik joovad vahel. Aga just enne seda, kui me lahku läksime, tegi mu vend enda margi maha. Ta palus, et ma läheksin poodi talle viina ja suitsu tooma. No tere hommkust! Minu meelest ma ei ole talle veel midagi võlgu. Ja muidugi, ma teeksin talle nii mõnegi teene. Aga sellist ma küll ei tahaks. Kuigi shokist isegi nõustusin esialgu. Õnneks siiski asjad ni ikaugele ei läinud. No aga mida ta mõtles? Kas ta oli tõesti juba nii täis, et ei andnud endale oma tegudest aru? Et see on igat pidi inetu. Ja mulle alandav. Eriti nii värske tutvuse puhul. Ja eriti, kui ta tahab endast mulle head muljet jätta. Sest mina küll tahtsin talle head muljet jätta. Ja tema jättis mulle ka väga südamliku ning toreda mulje, mida ta pidigi olema. Oli näha, et ta ei teadnud täpselt, kuidas minuga käituda. Alustuseks tellis mulle minu protesteerimisest hoolimata väga uhke jäätise. Ja oleks ma ei tea mida kõike veel kokku ostnud, kui ma vaid kergetki soovi avaldanud oleksin. Ja lubas sada korda, et kui mul on mingi mure, siis nüüdsest igavesti on mul olemas suur vend, kellele helistada ja kes alati aitab. Mis on nii armas. Aga ma tõesti ei kujuta hetkel veel ette, millega ta mind aidata saaks. Aga tema püüdlikkus ol iväga armas. Ja pani mind muhelema. Ta kordas veel, kuidas ta tahaks kõik kaotatud aastad tasa teha. Ja küsis sada korda, kas võib mulle helistada. Kutsus külla ja niisama välja. Näha oli, et ta tahaks kõike korraga. Et talle meeldib mõte väikeõest. Nagu mullegi mõte suurest vennast. Mulle meeldib üldse see, et ma ei ole enam üksiklaps. Ja kohe varsti saab minust ka tädi, sest mu vennal on viieaastane poeg, kellega ma ka arvatavasti kohtun. Vend juba küsis, kas ma olen nõus teda vahel hoidma. Ja muidugi olen. Ma olin juba lootuse kaotanud, et minust kunagi tädi saada võiks. Aga selgus, et ma juba teoreetiliselt olen.

Mis veel... minu meelest on see nii armas, kuidas mu isa ja vend minuga uhkustavad. Kõigi tuttavate ees. Muudkui kordasid. See on minu laps. See on minu õde. Minu UUS õde. Vähemalt nemad kaks tunnistavad minu olemasolu. Ja neil on selle üle hea meel. Ja mul on nii hea meel, et mu perekond sel aastal juba kahe liikme võrra kasvanud on. Mis sellest, et algus on imelik ja mis siis, et ei ole võimalik aega tagasi keerata. Aga mul on nüüd suurem vend, kes mind igati kaitsta tahab. Ja ma ei jõua ära oodata seda, mil teda kaine peaga näha saan. Et mis mulje jääb siis, kui ta end julgeks joonud ei ole.

Ja ma sain täna paljusid loom ipatsutada. Ning tutvusin enam-vähem esimese punkariga minu elu jooksul. Kusjuures ta tundus nii normaalne inimene olevat. Ja ma sain oma lihasaagi kätte. Kuigi erinevalt isast ma vist toorelt teda sööma ei hakka. Hetkel kõik, sest tohutu uute muljete hulk on mu ära väsitanud.

Jahimehe tütar

Isa kordab mulle seda aeg-ajalt. Et olen jahimehe tütar. Ja eile õhtul kutsus ta mu ootamatult kaasa värskelt lastud looma nülgima. Ma tean, et see kõlab paljude kõrvadele halvasti. Ega ma isegi teadnud, kuidas ma reageerin sellise protseduuri nägemisele. Ma olen ju enamuse oma elust või noh välja arvatud need esimesse elukümnesse jäänud puu otsas elamise aastad selline girly girl olnud. Isa ütles ka, et ta oli kõigeks valmis. Aga mind üllatas mu külmaverelisus. Ei ajanud mind miski oksele. Suutsin isegi veidi aidata. Looma paigal hoida ja veidi isegi noaga töötada. Ja tõesti üllatasin ennast.

Muidu olin ka tubli. Proovisin paljusid erinevaid toite, mida ma muidu ei söö. Isegi selle looma maksa, sest see ei haisenud nagu seal. Aga maitse oli ikka vastik, nii et kuupsentimeetrisest tükist oli enam kui küll.

Muidu oli ka huvitav. Sain jälle palju uut teada. Ja kogeda. Ma vist pole rääkinud teile sellest, mida mu "õde" minust arvab. Tal on minusse juba kaugelt nii palju usku, et tal poleks kohe üldse midagi selle vastu, kui ma DNA testi tegema nõustuks. Sest kes teab - äkki ma veel kipun ta päranduse kallale või äkki issi armastab teda nüüd minu jagu vähem või kes teab? Ma ei tea. Kõik on jaburad põhjused. Ja oleks ta siis mingi teismeline. Aga ok. Ma rohkem endale eelarvamusi ei tekita. Võib-olla ta muidu on väga tore inimene ja tegelikult ma ju väga tahaksin oma vanemat õde-venda ja vanaema tundma õppida. Ma olen ju alati üksiklaps olnud ning kes meist ei oleks õde-venda igatsenud?

Aga vähemalt mõned mu värsked lähikondsed on aktsepteerinud minu olemasolu. Vanaema on vist algusest peale näha küsinud, aga siiani pole see millegipärast veel juhtunud. Loodetavasti ikka varsti juhtub. Isa ennast olen ju küll viimasel ajal tihemini nägema hakanud. Ja väidetavalt isa ja vend on minu au kaitsmiseks lausa ühe mehe lõua loperguseks löönud. Mis on väga meelitav. Kui see tõsi on.

Ahjaa... üks teema veel. Mu isa eile muudkui kallistas mind ja andis mulle põsemusi ja isegi suudles mu kätt. Ja siis rääkis mulle, kui kallis ma talle olen. Kui südamelähedane. Et tema veri. Ja et tal on nii kahju, et ta ei saanud mind kasvatada ja et nüüd, kui ma luban, siis hakkab ta mulle igasuguseid asju õpetama. Ja et miks ma küll teda varem üles ei otsinud. Tema väidab, et see oleks olnud nii lihtne. Aga ma ju proovisin. Ikka ja jälle. Ja edutult. See selleks.

Tegelikult tahtsin rääkida sellest, mida ta mulle ütles. Et olen kallis jne. Ja mitte lihtsalt formaalsusena. Sest ausalt, mina ei suutnud talle samaga vastata, sest ma isegi ei tea, kas ja mida ma tema vastu tunnen. Ju on veidi raske ka end täielikult avada inimesele, kes kakskümmend kaks aastat lihtsalt puudu oli. Ja toob vabanduseks selle, et täitis emale antud lubadust eemale hoida. Kas see peaks minu jaoks vabandus olema? Sest ei ole. Ma saan aru, et ema ei tahtnud temaga enam tegemist teha, aga mina ja ema oleme kaks erinevat isikut ja ma ei suuda kokku lugeda kordi, kus mu silmad on vesiseks läinud teistele oma olematust isast rääkides ja veel kurvem on see, et rohkemgi on kordi, kus ma olen täiesti külma närviga rääkinud lugu Barbie'st, kus isa pidi varsti mulle nuku tooma, aga ei tulnudki tagasi. Ja ma ei tea, kas ja millal juhtub see, et isa on minu jaoks rohkemat kui tuttav, kellega ma muidugi alati kokku saada tahan, aga kellega siiski mingit distantsi hoian. Ja tema tahaks nüüd küll armastavat isa mängida. Nagu ma ei tahaks. Muidugi tahaksin. Aga see on raske minu jaoks. Teda nüüd järsku usaldama hakata. Ma olen isegi tugev ja usaldan inimesi üsna kergesti ning ka andestan palju. Aga ta on natuke erijuhtum. Tegelikult isegi palju. Ja ma ei ole see, kes teise rõõmustamiseks talle valetaks oma tunnete kohta. Ah... mul läks mõte katki. Aga võite soovitusi jagada, kuidas selles olukorras käituda.

Üks asi veel. Erinevus ema ja isa vahel. Nii naljakas, kui see ka ei ole, me oleme temaga peaaegu iga kord seksist rääkinud. Ma ei teagi, miks. Ju ta üritab mulle kiirkorras elu õppetunde anda. Et mida tohib ja mis poleks mõistlik. Mis on naljakas. Aga kohati isegi tore. Ja emaga oleks imelik nii seksist rääkida. Kuid isaga täiskasvanuna suhtlema hakates... miks ka mitte? Meie vahel on nagunii piisav distants, et ei oleks mingit valehäbi.

Minu esimene lapsevanemate koosolek

...õpetajana. Sobilik teema õpetajate päevaks eks!?:)

Aga tegelikult ka. Elu läks jälle nii, et kui sulgus Dubai uks, kukkus mulle sülle üks muu pakkumine, mis mu kindlasti mõneks ajaks õnnelikuks teeb. Nimelt eile sai alguse mu tõeline lasteajaõpetaja karjäär.

Veel ei tea, mis saama hakkab, aga koht on mulle ju ammu tuttav ja suurem osa kolleege niisamuti. Nüüd aga avatakse uus pisitibude rühm, mis hakkab kandma nime Ubinad ja nende jaoks võeti tööle peaaegu täiesti uus meeskond. Minu kaasõpetajad on minuvanused, nii et usun, et sain juurde ka kaks uut sõpra. Ja nüüd saan juurde ka päris ametliku kasvatajakogemuse koos suure paberimajanduse ja täpse planeerimisega. Ja kui eile nägime ära lapsevanemad ning nemad said kätte eelinfo, siis nädala pärast tulevad pisitibud ise ja siis hakkab kindlasti kõigi jaoks kummaline harjutamisaeg. Me ju keegi ei tea veel, kui kiiresti nad lasteaia reeglid üle võtavad ja kas üldse on võimalik esimestel nädalatel tegevuskavast kinni pidada. Aga kuigi algus on nii põnev kui hirmutav, ootan seda kogemust huviga.