Ma olen see tüdruk, kes emale heas tujus olles orhidee ostab ja siis seda kaks päeva igale poole kaasa tassib, et see autos ei külmetaks ning süles sõidutab või justkui väikest last kurvides käega turvab. Kõike selleks, et lill eluga lõpuks koju jõuaks. Ja siis lõpuks... punktist x kodu poole teele asudes suure seltskonna ees maa jalge alt kaotab ning haledalt käpuli käib. Käed lõhki nagu väiksel lapsel, jalg valutab ning lill on nii sodiks, et isegi elustamine ei aita ja koju jõuavad vaid alumised lehed ning puru.
Aga huvitav oli see, et ma jõudsin eile - päev pärast kukkumist isegi trenni ja tegin kaks trenni jutti, mis oli superfun. Lihtsalt üllatasin ennast sellega, et oma olematu füüsilise vormiga hakkama sain ja täitsa edukalt. Ei jäänud edasijõudnute bailatino tunnis kellelegi alla. Vähemalt mitte uue kava õppimisel. Vanade kiiresti käigu pealt selgeks saamine võtab siiski veel palju aega, ma kardan.
1 kommentaar:
tubli, Maria, tubli :)
Postita kommentaar