Või vähemalt kõige raskem, mis hetkel meelde tuleb, sai täna tehtud. Oligi nutune ja tohutult kurb ja ikka korduvalt käis peast läbi mõte seda veel edasi lükata. Aga otsustasin, et enam rohkem ei tohi. See pole kellelegi hea. Mina nutsin ja tema oli rahulik, kuigi ootasin vastupidist, aga niipidi oligi parem. Õnneks pimedus ja eraldatus andis ka võimaluse paremini hakkama saada selle muutusega. Ja isegi mu ema nuttis veidi praegu, kui kuulis, mida ma tegin.
Ühesõnaga, me läksime lahku. Olen nüüd tagasi vallaliste klubis. Kui kauaks - kes teab. Hetkel ei taha isegi mõelda veel uuele suhtele. Temast paremat on nagunii üsna võimatu leida. Aga ma otsustasin, et seekord sai selle suhte aeg otsa ja temagi tundis seda. On aeg minna ja kasvada ja õppida ja areneda. Seista oma kahel jalal. Teha oma valikuid. Elada vaid endale. Kõik selleks, et järgmine kord olla juba parem selles kõiges. Parem partner. Tohutult kurb on hetkel ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar