Kuidas ta julgeb?

Helistasin ükspäev Talle, sest tahtsin teada, kas me kohtume ka tema seekordse visiidi jooksul või mitte. Saime kaks sõna rääkida, kui telefonitoru võttis üle ta isa. Keegi, kellest olen palju kuulnud, aga kordagi mitte näinud. Ja kuulnud olen vaid halba, pean tunnistama. Aga mulle meeldib luua oma arvamused siiski ise. Nüüd on mul isiklikult põhjust temast halvasti mõelda.

Ma tean, et purjus inimesed muutuvad kõik lõvideks, aga mis mõttes keegi lambist ähvardab bemmiga mu töökohta sisse sõita? Ilma igasuguse põhjustea. Ainus põhjus võis olla mulle oma jutuga muljet avaldada. Avaldaski. Aga ei mingit wow-efekti. Pigem hirm ja õudus ja vastikus. Miks mõnele meeldib, kui teda kardetakse? Hirm ja lugupidamine on ju väga erinevad asjad. Solvusin, ühesõnaga. Ja siis püüdis ta mulle veel loengut pidada teemal, et kõik peavad tema kõnedele alati vastama. Nojah... ma kahtlen, et edaspidi seetõttu, et talle nii meeldiks, ta kõnedele rohkem vastama hakkan. Antud situatsioon sai alguse sellest, et ta püüdis minu kaudu pojale ligi pääseda. Aga imelik, et ta üldse arvab, et mina suudan Teda midagi tegema panna, kui ta ise ei suuda. Ja ma otsustasin, et lasen neil oma probleemid ise lahendada, ei sekku selesse. Andsin teate edasi ja eemaldusin võimuvõitlusest. Võimuvõitlus on neil kahel kahjuks tugevasti välja arenenud ühine joon. Isegi minuga peab võimu üle võitlema. Sellest ja paljust muustki võiksin eilse põhjal veel pikalt rääkida. Aga ei räägi. Lihtsalt ei räägi ja kõik. Mõned teavad. Teised ei saagi teada. Kuigi nii tahaks oma mõtted veelkord siia kirja panna.