sest olen kohas, kus ma ei oska enam ise midagi paremaks teha. Südant võiks rahustada see, kui tead, et teed oma parima ja armastusega, aga kui sellest jääb väheks?
Räägin jälle tööst. Uuel semestril tulid meie rühma ka mitmed uued lapsed. Rõõm on, muidugi, näha, kuidas üle kaheaastased vanad olijad on nii ära kohanenud, et mitte miski ei loksuta neid. Aga siiski on veel vanast ajast lapsi, kelle puhul pead terve päev iga sekund vaeva nägema lihtsalt selleks, et ta ei nutaks. Ja nüüd on juures hulk uusi, kellega läheb ka aega enne, kui nad end lasteaias hästi tundma hakkavad. Ja see on normaalne. Ja me kõik anname endast parima, töötunde lugemata. Nüüd ka kohustuslikus korras ületunde tehes. Aga täna oli sellegipoolest üsna kohutav päev.
Meid oli varahommikust peale kolm tööl, aga lapsi tuli esimest korda kokku viisteist. Kujutage nüüd ette olukorda, kus üks õpetaja võtab need 8-10 suuremat ja läheb nendega tunde tegema ja kaks teist maadlevad 5-7 väiksemaga, kellest viis lakkamatult nutavad ja see nutt muutub aina haledamaks. Ja sa teed endast parima, et lohutada kõiki nelja sinu küljes rippuvat last, aga neile kellelegi ei piisa jagatud tähelepanust. Nad kõik tahaksid ainsana su süles olla. Ometi reaalsus on ka nii suure õpetajate arvuga kui meil see, et sa jõuad igaühega veidi rääkida, aga ei kuule, sest kõik nutavad ja ka räägitakse läbi nutuvõru; ja sa saad kõigile teha aeg-ajalt pai, aga üks laps nõuab su tähelepanu nii meeleheitlikult, et teeb sulle juba igati haiget, et sa ainult temaga oleksid. Ja nii nad nutavad ja nutavad ja nutavad ja nutavad. Ja sul on juba nii hale endast. Ja nii lootusetu tunne. Ja nii häbi nende lapsevanemate ees, kes veel lapsega kaasas käivad ja kelle lapsega sa jõuad tegeleda vaid murdosa ajast, sest laps eelistab nagunii vanema seltskonda. Eriti tädile, kellega kaasnevad karjuvad teised lapsed. Täna oli õnnistus, kui oli pool minutit vaikust. Aega, kui keegi ei nutnud. Aga siis hakkasid nad uuesti - üks, kaks kolm, neli. Kaanonis. Ja sa mõtled, et mida küll võivad need vanemad mõelda? Ei, seda ei ole tore ei osaleja ega ka kõrvalvaatajana läbi elada. Ja nii ei saa neile kohe kuidagi jääda muljet, et see lasteaed ongi see tore koht, kus nende laps õnnelik oleks. Ja ma lihtsalt loodan, et nad suudavad end meie olukorda piltlikult panna ning ära oodata selle mõne nädala pärast saabuva aja, kui loodetavasti ka nende lapsed neil eest ära jooksevad, kui aeg koju minna kätte jõuab. Kuigi mõne puhul on see ka praegu nii. Olenemata päevastest katsumustest. Aga me tõesti anname endast parima. Ja meie lapsed on tõeliselt pisikesed. Igasugused kategoorilised käsud ja keelud ei tööta. Kõigepealt peab see koht neile turvaliseks muutuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar