jaanuar 23, 2010

Nagu kana - maas olla ei taha ja lennata ei oska

Selline tunne on siis praegu. Ma ei tea ise ka, mida ma tahan, aga viimasel nädalal on olnud pettumus pettumuse otsa. Nii eraelus kui tööl kui igal muul võimalikul moel. Toredatest asjadest vaid niipalju, et Annika vaikne sünnipäevapidu oli tore, kuigi ta ise ei paistnud seda nautivat väga. Mina aga sain uute ja vanade tuttavatega mõnusasti juttu ajada.

Aga mul on nii paljudest asjadest kõrini.
Kõrini sellest, kuidas ma ei tea, mida ma tahan ja mida justkui teaks, ei oska saavutada.
Kõrini, kuidas kunagi ei ole ma ise või mõni teine asi piisavalt hea.
Kõrini, kuidas ma pean pidevalt ja aina uuesti endale tunnistama, et mul on jälle pankrot. Isegi, kui see tähendas võimalust paar korda mu lemmikmeeste juures autoremondis käia ja saada kätte imeilusasti raamitud superilus raam.
Kõrini, kuidas ma ei suuda end mõneks asjaks kokku võtta.
Kõrini pidevatest valedest ja valeootuste tekitamisest.
Kõrini. Kõrini. Kõrini.

Ärge nüüd arvake, et ma nii depessiivseks muutunud olen, et end tapma või vigastama hakkan. Ei, selleks ma armastan ennast liiga palju. Ja oma lähedasi ka. Lihtsalt on paremaid ja halvemaid aegu. Ja pakun, et praegu läheb veel halvemaks enne, kui saab minna paremaks. Tuleb kõik vana seljataha panna, et olla tõeliselt avatud uuele.

Kommentaare ei ole: