Minu kultuursesse detsembrikuusse mahtus siis kolm PÖFFi ja kaks Hollywoodi filmi, kolm teatrietendust ja päris mitmed kontserdid. viimaseid kokku lugenud ei ole. Aga nüüd siis ülevaade.
PÖFFi filmid olid kõik väga erinevad. Põdramultikas oli nii armas isegi oma klišeelike naljadega, et olin pätt ja hankisin netist endalegi. On saanud veel paar korda erinevate noormeeste seltsis vaadata.
Breiktantsufilm oli ka omamoodi huvitav. Eriti huvitav oli see, kuidas tegelaste vanus ja näitlejate vanus ei langenud üldse kokku. Ema ja tütar nägid välja sama vanad, vanaema aastat kümme vanem vast. Aga sellest tekkis hullem tahtmine ise kunagi niimoodi vanuste ja sooga mängida, reegleid järgimata.
Chaneli film oli jälle omamoodi. Minu jaoks kõige tõsisem ja igavam vast. Mul oli uni ja külm. Aga nii keeruline oli kujundada oma arvamust Chanelist. Kas talle kaasa tunda, et ta lastekodust tuli ja kabarees elatist teenima pidi? Või mõelda temast halvasti, sest ta kasutas seksi ning valesid elus edasi jõudmiseks?
New Moonist olen juba kirjutanud. 500 Days of Summerist veel mitte. See oli nunnu mitte järjekordne film armastusest, nagufilm ise end tutvustas. Ometi oli see armastusest. Aa veidi ebatüüpilisema lahendusega. Ei kahetse piletiraha maksmist.
Teatrietendustega on aga nii, et minu meelest läksid need järjest paremaks. Ses mõttes pidin vabandama R-i ees, et ta Evitale kaasa vedasin. Muusikal on muidugi alati turvaline valik. Enamusele söödav. Aga minu meelest ei olnud see midagi erilist. Ausalt. Ja ma ei saanud arugi seal kõigest seekord.
Pepeljajevi Margarita ja meister oli juba hoopis midagi muud. Koreograafia, tänapäeva tehnoloogia nii lavalise liikumise kui video osas... ja tõlgendus klassikast üleüldse. Mul oli väga huvitav. Ja koreograafiat - seda, kui lihtsalt see neil tulevat paistis - vaatasin aukartusega.
Viimati aga käisin GEPi viimast etendust vaatamas. Ja see oli super. Hoopis sinna oleksin pidanud ta kaasa võtma. Kuigi omamoodi huumor oli seda ka isa ja Silmarõõmuga vaadata. Tükk oli ju seksist, iga hinnaga iibe tõstmisest. Ühe minevik - selgelt - ja võimalik, et teise tulevik. Meie kõigi jaoks oli see ka eriline etendus, sest kõiki meid võeti osalema etenduses. No ok, teised said lihtsalt Rasmus Kaljujärvega kätt suruda, aga minu võttis ta lõpuks lavale kaasa. Esirea rõõmud. Mitte, et see poleks väga meelitav olnud, aga ma kandsin küll kõik erinevad punased toonid oma näol näitlejatele seal laval närveerides ette. Õnneks olime seljaga publiku poole. Lihtsalt adrenalliin nii möllas. Ei teadnud ma ju, mis ees ootamas. Vahel mulle meeldivad üllatused ja vahel mitte. Aga kui nad näiteks etenduse alguses oleksid läbi rääkinud minu ja teiste pisiosalistega, mis neil plaanis on, oleks ma julmalt rahul olnud. Ja tükk ise oli suuuuuurepärane. Polegi muud öelda. Vabalt läheks veel vaatama.
Kontsertidest... Birgiti ja Taneli jõulukontsert oli ilus kuuldemäng. Natuke pettumus oli, et õigeid väljalubatud suerstaare polnud, oli täiega külm see-eest ja näha polnud midagi. Kuigi jõudmine kohale pool tundi varem.
Bentoni kontsert oli tõeliselt ilus. Aga selle mehe diktsioonist ei saa ma üldse aru. Üheski keeles.
Kaarli advendikontsert oli superilus. Polegi muud öelda.
Rohkem ei tule hetkel meelde.
Ahjaa.. GEPi järelooper ka. Esiteks põrkasime teatri garderoobis kokku ühe kunagise ema JA isa töökaaslasega. Päris huvitav oli. Isa pakkus, et sealt alles hakkab tulema klatši nüüd. No mismõttes ma oma isaga nüüd äkki eks!?:D
Siis isa viis meid ristiema sünnipäevale ja maja ees põrkasime emaga kokku. Ema sundis isa end koju viima. Paistab, et mõlemad jäid ellu ka. Ja maja ees oli veel üks mees, keda me kõik teame. Aga ei isa ega tema räägi mulle, kust nad üksteist teavad. Igatahes teavad. Eesti on tibatilluke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar