Workaholic

Hakkan lisaks shopaholicule ka workaholicuks muutuma. Arvake, mida ma tegin täna öösel kell kolm magamise asemel? Või täna hommikul? Või kõik selle nädala hommikud enne ametlikku tööaega ja suuremas jaos ka õhtud nii kodus kui koha peal?

Aga mulle meeldib. Meeldib süsteemi luua. Niisiis võtsin eraldi aega selle jaoks. Sest paistab, et keegi teine ei viitsi või ei taha, väidetavalt pole aega. Kuigi mina vist olen ainus, kes üritab ola ellu mahutada ka trenni, koori ja eraelu. Ja nüüd siis ka kohe tõsiselt igasuguseid võiks seda ja teist asju teoks teha. Et ometi kord hakkaks meie rühm õigesti tööle ja sellest jääks järele ka papertrail, mida kindlast kohast otsida oskame. Siiani on meil süsteem nimega Pidevalt kaduvad märkmepaberid.

Ja see ei sobi mulle enam. Mitte lõputult. Ja nii tore oleks, kui vähemalt see, kuidas mina süsteemi loon, kõigile sobiks, kui nad ise seda teha ei taha, aga kahjuks pole elu nii lihtne. Sel nädalal vihastasin ka ikka mitu korda (natukene), et mismõttega ma üldse minule kohustuseks pandud nädala täpselt ära planeerisin, kui plaane ignoreeritakse, tehakse omamoodi ja muudatustest isegi ei teavitata. Ma saan aru, et meile kõigile meeldib ise otsustada, aga seepärast ongi eraldi nädalad, mille saame algusest peale ise valmis planeerida ja nädalad, mil lähtume teiste valikutest. Ei tundu ju väga keeruline. Ei tohiks ka olla kellelegi liiga tegemine. Aga ometi ikka veel ei toimi.