Pidin eile häbi pärast maa alla vajuma

Aga enne mõned vanad võlad.

Laupäeva õhtul siis tuli Tartu Kutt jälle mulle külla ja seekord ainsa eesmärgiga mulle külla tulla. Sundisin teda kohe läbi paduvihma end Piritale vedama selleks, et ise üle poole aasta Katsi näha ja uutest ning täitsa vanadest inimestest koosnevas seltskonnas elus esimest korda Ristiisa saagat vaadata. Oli tore, kuigi meie rohkem kui esimese osani ei jõudnudki. Lihtsalt õhtu oli veninud juba üle igasuguste piiride pikale ja ei jaksanud enam ärkvel olla.

Niisiis sundisin teda enda "koledasse" autosse istuma ja rääkisin pikalt sellest, kui hea sõber see auto mulle olnud on ning kui ilusti oma kõrgele eale vaatamata vastu pidanud, kui siis keset vihmast ööd Linnahalli juures sumbuti alt ära tuli. Hea iroonia oli. Aga samas mul taaskord hea meel, et olgugi, et auto lagunes sõidu pealt ära, ei ole ma keset ööd üksi, üle tee on Statoil ja ma olin koos härrasmehega, kes ise mu auto alla ronis. Märg asfalt ei olnud üldse kutsuv. Üsna kilplaslikult said siis tükid kokku seotud benjiköiega ning sõit läks edasi.

Pühapäeval olime siis autovabad. Oleks ma teadnud, et mu isa ise sellist asja parandada oskab, ei oleks ma esmaspäevani oodanud, aga meil oli niigi tore. Leidsin lõpuks üles koha, kust uus promenaad algab ja jalutasime Kakumäele välja. Tagasi tulime mööda kivist rannikut suurematel ja väiksematel rahnudel balansseerides. Mul oli keerulisem, kuna minu lukuta jope taskutes olid kõik eluks vajalikud võtmed ning käed ka asju täis. Pidin seega vaid jalgadele toetuma. Aga tore matk oli.

Ja õhtupoolikul saatsin ta rongi peale. Arvan, et viimane musi jäigi viimaseks musiks. Vähemalt minu poolt. Kuigi tema tahaks vist kogu aeg koos olla. Mina aga veendun aina rohkem, et tema ei ole siiski see, keda m otsin. Ja ka selles, et Silmarõõm oli ikka väga täiuslik partner mulle. See Tattu Kutt on küll tore ja tark, aga sellest ei piisa mulle kahjuks. Ei taha suhet suhte enda pärast. Tahaks leida inimese, kellega tahaks suhet tema pärast.

Pühapäeva õhtu oli aga väga mark. Saatsin Tartu Kuti ära ja kutsusin Aivari külla, sest meil oli vaja inglise keelt õppida ja mul ei olnud tuju midagi tarka teha ega üksi olla. Ta tuligi lõpuks. Särades. Sest tema elus on keegi uus ja mul on väga hea meel. Aga mul on ka tema ees ülipiinlik, sest olenemata sellest, et ma tean väga paljusid sünnipäevi peast, magan ma nad juba pikemat aega maha, sest ei suuda oma teadmisi praktikas rakendada. Kaks ajupoolt ei tee koostööd vms. Et siis eile oli Aivari sünnipäev ja see tuli alles õhtu keskel meelde. Enne olin sundinud teda võõrkeele kallal veel pikalt higistama ja ta ei öelnud ka midagi. Väga piinlik igatahes. Pean talle selle järgmisel nädalal tähistades heaks tegema.

Täna oli ka veidi omapärane päev. Mitte nii väga töö mõttes kui järgneva osas. Läksin isa juurde autot parandama ja sain üle aastate ta naabripoisist klassivennaga jutustada. Nägin isegi tema väikest tütart. Ei tea, kas üldse keegi teine meie klassist teda näinud on. Ise pakkusin naabritele klatšimaterjali, kui nad mind poolõega segi ajasid ja ma asjad lahti seletasin. Edu neile, kui nad end paremini tunnevad minust kui sohilapsest jahudes. Tõsine probleem küll 21. sajandil:D

Sain ka kassiga mängida ja näha, kuidas isa mu auto kogemata kordades hullemaks tegi ning siis jälle enam-vähem korda sai. Ja siis selgus jälle, kui väike Eesti on. Isa ütles juba eile, et selgus, et tema uus naaber on mu töökaaslane. Tegelikult teab ta ka tema paarilist. Täna aga sain siis suhelda selle minu klassivennaga ja isa teise naabriga, kellega juba sügisel tutvusin ning siis selgus, et tema naist tean ma ka. Käisime sada aastat tagasi koos leeris ja ta on palju muutunud, mistõttu ma kohe teda ära ei tundnud, aga tema hakkas mulle rääkima, et teaks nagu mind ja mina panin isa vihjet "miitlits" ning tema nime kuuldes kokku, kes ta on. Tema läks siis tuppa ja tuli ootamatult tagasi meie leerilõpu pildiga, kus me mõlemad peal. Oli naljakas. Kuidas see võimalik on, et kolm isa naabrit on minu tuttavad ja ometi läks peaaegu 22 aastat, et meie kaks tuttavaks saaksime?

Õpetajaks olemise rõõmudest ja kõigest muust ka

Reedel oli lasteaias hooaja lõpupidu. Oli veidi kurb, aga ka rõõmus. Meie esimene lend ju hakkab lõpetama ja kuigi mul on kurb, et nad meie juurest nüüd teiste õpetajate juurde edasi liiguvad, on mul nii uhke tunne ka. Meie tibud on nii ägedad. Ja nad tõid meile palju lilli ning toovad hiljem veel. Ja mu kodu lõhnas nii, et pea hakkas valutama.

Aga siis läks päev veel imelikumaks. Pakkuge, mida teevad noored inimesed reede õhtul. Vastus - sõidavad Jäneda lillelaadale. Saavad tuttavaks Veiko bossiga, kes üsna esimese asjana küsib, kuidas neiud üheöö suhetesse suhtuvad ja kes kellega magada tahab. Külmetavad, kohmetuvad, tantsivad veidi ja naeravad ootamatult üle aastate uuesti nähtud kivipeast põhikooli klassivenna üle. Ta vist ei saanud lõpuni aru, kes mina olen ning üritas täisaurul külge lüüa. Laulis isegi Lady GaGa saatel midagi armastusest ning trügis meiega tantsima. Tundus, et ainus areng alates põhikoolist oli tema puhul see, et ta ei haisenud enam pesematuse ning dressides haudumise järele. Seejärel hiilisime salaja poiste tuppa magama ja laupäevase päeva veetsime laadal patseerides. Põhirõhk oli erineva hea toidu tarbimisel, aga sain ka savist kuke ning imeliste kummikute omanikuks. Hämmastav, kui erinev oli laadaplats õhtul ja hommikul ning kui vähe seal turvalisusele rõhku pöörati. Eriti öösel. Meile tuli see muidugi kasuks, sest saime ilma igasuguste vaidlusteta tagasi külalistemajja oma asjade järele. Inimesed lihtsalt usaldasid meid. Mingi väikekoha värk vist. Ainus nõme asi kogu selle ürituse juures oli see, et ikka oli üks inimene, kes endal nosu täiesti täis võttis ja siis kõik muretsema pani enda tehtud lolluste pärast.

Laupäeva õhtust ning järgnevast ei jõua ma praegu kirjutada, aga märksõnad on Kats, Ristiisa, autojamad, meestejamad ja matkamine.

Ma juba kolm päeva plaanin süüa - edutult

See tähendab siis midagi päriselt õhtuks süüa. Plaan oli ette võtta kõrge lend nimega mac and cheese plus eggs, aga ei lähe õnneks. Kaks päeva järjest elasin mingitest snäkkidest ja arvasin, et täna ikka kokkan, sest kodus ei ole enam süüa - nagu tegelikult ka - homme pean poodi röövima minema või vähemalt kõvera pangakaardi käiku laskma. Aga täna oli ju meie rühma lõpupidu ja mis te arvate, kas oli söögiorgia või mitte? Kuigi mõnda asja tahaks veel ja paljusid ei jõudnud proovidagi. Aga mulle tõeliselt meeldib see, et üks perekond ignoreeris palvet midagi söödavat kaasa võtta ja tuli mänguasjapoe kinkekaardiga. Minu meelest oli see tõeliselt armas samm. Süüa oli ju küllaga. Nüüd aga saame investeerida oma lastesse. Aga jutu mõte jääb samaks - plaanid lihtsalt ei tööta. Varem ma ei saanud sellest hästi aru. Aga kui ise koged...

Ja siis veel. He really likes me. Who knows why... I don't.

Mul on vanainimeste haigus

Käisin täna allergoloogi juures. Ta oli ühtlasi töötervishoiu arst vms. Mul oli päris naljakas, sest ma polnud varem kummagi juures käinud ja ma siiani ei tea, mida nad täpselt teevad. Täna igatahes torkisid kaks tädi mulle kolmanda käsu peale korraliku koguse väikseid auke kehasse. Täitsa naljakas, kui kergelt ma sellega leppisin, aga arvestades viimase kuuga tekkinud uute aukude kogust mu kehas, oligi see köki-möki. 

Tegelikult olen pettunud. Ma ootasin kuu aega arsti vastuvõttu lihtsalt selleks, et ta mul ukse taga kõvast oodata laseks, kiiresti ja turtsakalt mõned küsimused küsiks ja testid telliks (kusjuures selgus, et olen allergiline vaid sellele ühele asjale, mida ma juba enne neile mainisin) ning ütleks, et tõenäoliselt ma ei ole allergik ja ega nemad ka ei saa seda rohkem midagi teha kui tavalised nahatestid, mida mulle kunagi juba korduvalt oma kodupolikliinikus tehtud on. Vähemalt läks kõik kiiresti. Ja elus esimest korda kuulsin, et pidevalt külmadel kätel ja jalgadel võib olla mingi seos aastaringse nohuga. Et äkki mul ongi allergiaga väga sarnane vasomotoorne nohu, mis ilmneb keskealistel ja vanematel inimestel, tuleb krt teab, kust ja on üsna allumatu igasugusele ravile. Õiget ravi polegi, sest kuidas ravida midagi, mille teket seletada ei osata. Ja see on minu elu. Üsna mõttetu käik.

Ma olen jobu

Või vähemalt käitun nii. Inimestega, kellega pole mingit põhjust jobuna käituda. Miks ma ei suuda hetkel pingutada uue suhte nimel? Flirt on selline asi, mis mul tuleb paratamatult. Aga tema helistab ja pingutab ja tahab hullult kokku saada ja on nii palju põhjusi, miks ma peaksin sellest kõigest huvitatud olema. Aga tegelikult väga ei ole. Võib-olla on asi selles, et ma jälle ei tea, kas siia jään ja et me oleme üsna erinevad. Pluss ma ei taha lihtsalt mängida ühe hea poisiga ja talle haiget teha, kui peaksin jõudma selgusele, et ei ole veel valmis uue inimese oma ellu laskmiseks. Ja mina siis olen kogu selle pingutuse kiuste selline "oh, whatever" tüüp. Tõesti mehestun siin vist. Ja kui ma olen laisk või väsinud või millegagi hõivatud, siis ma ei ignoreeri kõike seda tema nimel ega hakka momentaalselt maailma säravaimaks täheks. Ja ometi kui ma tahan seda olla, siis ju olen ka. Ja nii tihti tuuakse välja minu suhtlemisoskust ning uues olukorras kohanemise võimet. Ja julgust jms.

Aga sellega seoses... eile just mõtlesin, et miks on nii, et just nendes kohtades, kus ma väga tahaksin tunda end mugavalt, ei suuda ma end üldse lõdvaks lasta ega kohaneda? Miks ma enamasti kohanen suurepäraselt ja siis, kui tõesti oleks vaja end mõne kollektiivi osaks muuta, siis ma ei suuda end kuidagi hästi tunda?

Nii uskumatu

Üsna naljakas on teada, et nüüd tõesti mind oodataksegi Indiasse. Kuulda käske book your flight ja start preparing your visa. 

Nüüd, kus ma enam lootagi ei osanud. Ja nüüd, kui ma olin juba juuri ajama hakanud. Aga vanajumal pidigi plaanide tegemise peale naerma. Ja täpselt nii on. Ja tundub, et seekord jääb see poole vinnaga elamine vähemalt lühikeseks. Pean kohe karmid otsused langetama. Täna veel ei julgenud tööl rääkida. Rääkisime vaid ühest võimalikmust tulevikust. Tegelikkuses on ju neid vähemalt kaks. Ja ma ei suuda mingit lõplikku otsust langetada. Et kas minust saab suhtleja või õpetaja. Mõlemas valdkonnas saan tegelikult teha mõlemat. Hetkel lihtsalt arvan, et pean hüppama ja vaatama, kas tiivad kannavad. Lõppude lõpuks ega lapsed ilmast otsa ei saa. Selle võrra naljakam oli saada täna üks alates sügisest oodatud lapsehoidmise pakkumine. Ei öelnud neile ka midagi kindlat. Ei ole ju minu eluski midagi kindlat. Ja enne ma midagi ette ei võta, kui mul on kirjalik tõestusmaterjal käes.

Unistuste sünnipäev

Paradiisilik. Ja see polnud isegi minu oma. Neli erinevat meest tegid mulle massaaži. Ühte piinasin lausa kaks korda ja pikalt. Ja viies sealt seltskonnast on mulle lugematul arvul kordi varem samalaadset mõnu pakkunud. Oeh. Vahel on lausa väga tore mehi ära kasutada ja tundub, et nemad ise ka ei kurda, kui mängu tulevad õlid ja antakse vaba voli rinnahoidjaid lahti haakida:D Ja tundub, et üks neist sai mu saladuse jälile. Siiani ajab muigama:) Ta ju proovis päris mitmel moel kontrollida ka.

Eile oli siis see tähtis päev, kui osalesime kooriga Pop/Jazz kooride võistlusel ja arvatavasti kaotasime kõigele vaatamata ning õhtul oli eks-Silmarõõmu sünnipäeva pidu. Ja tore oli. Nägin kalliks saanud inimesi üle pika aja. Sain CHRi kõhtu katsuda, kuigi midagi veel ei tundnud. Sai naerda ja flirtida. Sai targemaks ja muljutumaks. Sai hästi süüa. Sain uusi tuttavaid. Sain veidi parema ülevaate inimestest, kes teda nüüd ümbritsevad ja nad on toredad. 

Aga ta ise suutis mind veidi šokeerida. Ma ei ole siiani otseselt temaga rääkinud edasi liikumisest. Tundub liiga imelik. Ja samas ta loeb siit seda nagunii. Aga seekord natuke tuli jutuks minu vist vallalisus. Ja ma ei tea, kas see tuli tema vastulöögina või täiesti sõltumatult, aga öösel rääkis tema oma vallalise elust. Kuidas tuuakse peolt naisi koju ja hommikul üritatakse neist vabaneda. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ta seda tüüpi on. Ja veel vähem seda tüüpi, kes kommenteeriks, et need pole naised, vaid litsid. 

Nagu mismõttes? Mina olen siis ka ju lits. Mul on ka olnud ühe öö suhteid. Aga miks ühe öö suhete puhul ainult naine lits on? Ühe öö suhted iseenesest on ju täiesti ok, aga miks peab sealjuures ühte osapoolt alandama, kui on selge, et mõlemad said, mida tahtsid?

Oeh

Oleks nii palju öelda, aga enam ei oskagi kusagilt alustada. Elu on ikka nii naljakas. Sandra külaskäik oli tore, mida tõestab ka 200+ uut pilti mu arvutis ja netiavarustes. Ja ajakirjanduse esimese kursuse tudengite ponnistused ajavad ikka veel südamest naerma. Kui tegu polnud esmakursuslasega, siis ajaks nutma, aga hetkel olen optimist. Lugege ise sääsejuttu koos kommentaaridega. Pisarad, ma ütlen. Pisarad! 

Aga nüüd tuleb teha raske valik. Tegelikult on see vist juba tehtud. Nüüd face the consequences koht.

Omaette elamise varjupooled

See on ropult kallis. Tahaks siis vähemalt kinnisvara omanik olla, mitte maksta kinni teiste inimeste eest remondirahasid jms.

Sain täna esimest korda rahulikult kommunaalkulude arvet vaadata. Isegi ilma põhikuludeta nagu vesi, elekter ja gaas moodustavad need pisikulud minu jaoks üle tuhande kroonise summa. Lisaks siis eelnevad ja üür ise ja ime siis, et raha kipub väga kiiresti näppude vahelt välja libisema.

Samas korter ja maja on ju super. Kõhutunde järgimine tuli kasuks. Oeh. Igapäevane ving ja hala. Tegelikult polegi ju midagi halvasti. Olen siin kitsipung lihtsalt. Ja eks neid kortereid tuleb tulevikus veelgi. Üritan siis tulevikus ikka korralikumalt taustauuringuid kulude koha pealt teha, kuigi ega siis mõiste renoveerimislaen mulle päris uus olnud praegugi. Lihtsalt ikka usud inimesi pimesi. Nojah... ja vastatakse ju ainult neile küsimustele, mida tuleb meelde küsida.

Intensiivne elu ei lase blogida

Kurb, aga tõsi.

Alates laupäeva hommikust olen põhimõtteliselt orav rattas olnud. Ja ratas pöörleb aina kiiremini. Kõigepealt see tattoostuff ja hirmulebo veidi pärast seda. Siis juba esimene katse nina õue pista, sest ilm oli ju fantastiline. Veetsime õhtu ja öö ja suure osa ka järgmisest päevast Aivariga. Käisime Maci ründmas, õppisime inglise keelt - mina olin siis see kuri õpetaja - ja tegime koos neid koduseid asju, mida ma üksi ei viitsi kuidagi. Järgmisel päeval aga ärkasin mina taas vara. Ma ei saa enam aru, mis toimub, aga seekord aitas vara ärkamine mul päevaga hakkama saada. Esimese poole päevast veetsime loomaaias. Alati tore. Siis saatsin tema koju ja tulin ise ka koju viimaks laule pähe õppima.  Sellest ei tulnud aga eriti midagi välja, kuna olin arvestanud, et lähen alles vastu ööd Uue Sõbraga kinno, aga ta helistas äkki ja palus mul kohe startida. Ja kas te teate, kuidas selline kiirustamine naisterahvale mõjub? Imekombel jõudsin isegi õigeks ajaks. Tõenäoliselt seetõttu, et ta ütles mulle veerand tundi varasema aja. Tark mees:D

Film ise oli täiesti ulme ja nii sünge, kui olla saab. Mul oli pärast veel pikalt sitamaitse suus ja temal ka, kuigi talle meeldivad ajaloolised väärtfilmid. Mulle jälle meeldib uusi asju proovida. Kuigi niipea PÖFFile vms ei kisu. Käisime veel söömas ja siis jalutasime minu juurde. Selle öö veetsin juba uue noormehega. Tema rääkis mulle mu hüpnotiseerivatest boamao silmadest ja ilusast kõhust ning mina sulasin. Minu meelest on see eriti äge, et talle meeldivad minu juures need kohad, mis mulle endale ei meeldi väga. Loodetavasti tähendab see seda, et ta hindab mind kõrgemalt kui ma ise, mitte et ta oleks imelik vms. Seda kõike oli hea kuulda, sest vaadatud filmis oli üks koht, mis mulle nii mu enda värskeid kogemusi seoses alandamisega meenutas, et mul läks korraks tuju ära. Aga mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et probleem ei ole minus. Ei ole lihtsalt head põhjust, miks peaks keegi teine tahtma üht inimest nii alandada. Eriti veel kedagi, kes on andnud endast parima tolle alandaja heaks.

Aga see selleks... ma rohkem ei räägi, sest S ei lubanud mul temast rääkida. Põhimõtteliselt... Samas ma pean ju info läbi töötama verbaalselt ja kirjalikult, et edasi minna. See tuleb juba päris hästi välja. Enam ei tundugi, et mdiagi oleks valesti või halvasti. On see, mis on.

Niisiis oli üks unetu öö, sest ma ei oska kunagi esimestel öödel magada inimese kõrval, kes ei ole lihtsalt sõber. Me oleme nii erinevad, aga millegipärast see täitsa töötab. Sellevõrra toredam oli ees ootav 13-tunnine päev. Just jõudsin koju. Oli pikk tööpäev, ületunnid arenguvestluse näol - esimene läks suurest närveerimisest hoolimata üsna hästi - ja kooriproov, mille jaoks ma ei jõudnudki õppida. See maksis kätte ka. Sain terve seltskonna ees korra punastada, kuigi püüdsin seda hirmsast vältida. Siis, kui mul paluti korraks mitte kaasa laulda, sest ma ei saanud mingeid nõmedaid kõrgeid noote kätte. Ja ma pole enam kunagi kindel, kas saan või mitte. Juba laupäeval ees ootav kontsert ei lisa just kindlust.

Nüüd aga peaks veel tööd tegema. Ja ma üldse ei jaksa ega viitsi. Hull nädal ootab ees.

Ma tegin selle ära!!!

Ise ka veel ei usu. Ja viimase minutini kahtlesin, kas julgen või mitte ja kas tulemus võiks vastata oodatule. Ja nüüd olen täitsa rahul. Või noh... eks lõpptulemus selgub veidi hiljem. Ja tehnoülevaatus tuleb ka paari nädala pärast. Ema mõtles ise välja, miks ma temaga täna grillima ei läinud  ja ei olnudki väga šokeeritud:D Tore! Igatahes, see ei olnud üldse nii valus, kui ma kartsin. Ei ühtegi pisarat ega karjet, kuigi lubasin show'd teha. Vahepeal ei olnud üldse valus ja ei olnud vahet, kas oli pastakas või nõel. Siis jälle oli mõlemaga ülivalus. Ja erinevad kohad käitusid ka erinevalt. Viimaks värvilise tindiga muutus nii valusaks, et läksin üleni krampi ega suutnudki lõdvestuda. Tegija nägi ka, et nüüd ma küll hoian end väga kõvasti vaos, aga jalg lihtsalt värises ja värises. Samas olin ma isegi osale meestest silmad ette teinud kõige oma vingu ja hala juures. Suutsin ka üsna hästi paigal püsida ning harjutasin kõvasti hingamist. Oligi lihtsam, kui muudele asjadele mõtlesin. Aga ligi kolm tundi hiljem oli mu jala peal imekaunis detailne päike. Näitus avatakse kahe nädala pärast:D Ja minu jalast tehti pilti ka. Nii äge olen kohe:D

Uitmõtteid

Miks on nii, et ma kipun tegema teeneid inimestele, kes mulle hea põhjusega ei meeldi?

Miks igal pool heades sarjades kui üldse siis mainitakse Eestit halvas kontekstis? Felicity ja paha sokolaad, Gilmore Girls ja kindlustuspettused. Neid on olnud veel, aga need kaks tulid vaid meelde hetkel.

Ja ma saan aru kultuurierinevustest ning kliimaerinevustest, aga miks käib suur osa maailmast välisjalanõudega toas?

Kas ainult mulle tunduvad ameerika stiilis lillekimbud enamasti kole maitsetud ja veidrad? Miks nad kõike kokku panevad? Kas minu eestlaslik konservatiivne maitse on hoopis neile veider?

Miks alles nüüd hakkavad eestisse tulema isuäratavalt pakitud aasia kiirtoidukohad?

Miks mõndadele inimestele sa lihtsalt ei meeldi? Ilma, et sa oleksid neile midagi halba teinud.

Kas see on normaalne, et mul on Gilmore Girlsi vaadates naeruhood? Kõvahäälsed.

Kui tore see on, kui kergelt väikelapsi rõõmsaks teha saab!

Miks enamikule inimestest maitseb vaniljejäätis?

Miks köök kunagi rohkem kui mõned tunnid puhas ja korras ei seisa?

Kuidas šokolaad teeb alati kõik paremaks?

Miks ei suudeta teiste kogemustest õppida? Minu puhul tihti ka mitte enda varasematest kogemustest.

Kes ütleks mulle, mis oleksid õiged valikud minu jaoks?

Uitküsimused oleks vist olnud õigem pealkiri.

Vahel kohe ei taha see targem olla

Näiteks täna. Või paar päeva tagasi. Vahel tahakski kohe lapsik olla. Kätte maksta. Tagasi teha. Isegi siis, kui on vastaseks laps.

Täna siis oli selline päev, kus istusin liivakasti äärel, jälgisin lapsi ja esmakordselt koorisin end võimalikult paljaks, et veidi päikest ligi lasta. Siis aga tuli ühele meie rühma poisile geniaalne mõte minu selja taha hiilida, mõlemad minu jalas oelvad püksid eemale sikutada ja sinna vahele kühvlitäis liiva kallata. No tõsiselt fun ja ikka veel oleks nagu sipelgad püksis. Annab ikka tulla sellise asja peale, ma ütleks:D

Aga muidu täna on täpselt selline ilm, mdia ma armastan. Troopiliselt soe ja niiske, päikest ja ootamatuid vihmavalinguid. Mul ei olnud üldse kahju vihma käes olla samal ajal, kui teised paaniliselt varjualust otsisid. Selliseid ilmu on nii harva. Sel aastal on olnud kaks sellist väikese vahega. Ja kas see pole mitte selge märk, et ma siiski peaksin Indiasse põrutama?

Täna on jälle dilemmad laes. Igalt poolt peale ühe koha on tulnud positiivsed vastused. Jah, võin kooli kandideerida. Jah, mind oodatakse Lätti vabatahtlikuks, kuigi kahjuks mitte päris erialaselt. Ja mind oodatakse Indiasse, aga ma ei tea, kas ma saan ja tohin ja kas see on ikka ok värk.

Tore oli vähemalt vana klassivennaga kokku põrgata ja saada kutse grillpidude hooajale. Mul on juba nii grillliha isu. Kaalub veidi üles seda, et lihased hakkavad järjest enam valutama.

Ja mina veel arvasin, et täna polegi millestki kirjutada

Kallid sõbrad. Järgnev võib teid šokeerida, isegi traumatiseerida.

Mina käisin täna jooksmas. Päriselt ka. Tahtsin õue minna ja mitte üksi. Raunol oli mingi jooksukohustus ja kutsus kaasa jalutama. No ja kuna ma vähemalt illusiooni loomise eesmärgil sportlikud riided selga olin pannud, siis otsustasin, et tühja kah - jooksen. 

Nõme idee! No tõesti. Jooksmine ilma hädavajaduseta jääb vist alatiseks minu mõistes idiootsuseks. Aga ma pingutasin ja arvan, et jooksin kokkuvõttes oma poolteist-kaks kilomeetrit ikka. Neljasel rajal. Kuna ma jooksen pigem kiiresti ja jupiti, siis sai ikka lugematu arv kordi ühe tüdrukuga üksteisest mööda joostud. Ja Raunole kaotasin vaid 10-15 minutit. Tema jooksis terve tee:D Aga temal ei olnud pärast paha ka. Minult, olenemata mõõdukusest, on siiani sporditegemisest võrdselt hea ja halb olla. Rammestus - hea. Valu hingamisel - halb. Õnneks see on juba minevik ja suutsin isegi laulda. Rohkem ei šokeeri.

Naljakas päev

Pesen eksi pesu, flirdin tunde kõige uuema naeru suule toojaga ja ignoneerin kõige aktuaasemat tegelast.

Üllatavalt produktiivne päev on olnud.

Ikka mõned drastilised sammud peab tegema

Teisiti ei suuda isegi mina. Ja drastiline pole üldse minu stiil. Aga mõned haavad paranevad paremini, kui sirge lõike asemel on rebitud tükk välja. Ja kui pole enam ausust, austust, hoolivust ega heatahtlikkust, siis pole enam midagi parandada ka. Iga kahe inimese vaheline suhe eeldab neid ja mõningaid sarnaseid ja mõningaid erinevaid omadusi. Enam ei näe ma meil midagi ühist. Ja iga kord, kui avastan, et olen end vihaseks ajanud, hingan korra sügavalt sisse-välja ning liigun edasi.

Eile veel mõtlesin, et mdiagi suurt ja olulist juhtus ja ma tahaksin kohe helistada oma parimale sõbrale ja kõik ära rääkida. Aga siis avastasin pettumusega, et teda pole enam minu elus. Kurb on ikkagi. 

 LeAnn Rimes - Life Goes On 

You sucked me in
And played my mind
Just like a toy
You would crank and wind

Baby I would give till you wore it out
You left me lyin' in a pool of doubt
And you're still thinkin' you're the Daddy Mac
You should've known better but you didn't
And I can't go back

Oh Life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Wish I knew then
What I know now
You held all the cards
And sold me out

Baby shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back


Na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na,
It made me strong
Oh yeah, got this feeling that I can't go back

Life goes on, and it's only gonna me strong
Life goes on and on and on

Shame on you, if you fool me once
Shame on me if you fool me twice
You've been a pretty hard case to crack
Should've known better but I didn't
And I can't go back

Oh life goes on
And it's only gonna make me strong
It's a fact, once you get on board
Say good-bye cause you can't go back
Oh it's a fight, and I really wanna get it right
Where I'm at, is my life before me
And this feelin' that I can go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Na, na, na, na, na
Life goes on
Na, Na, Na, Na
It made me strong

Oh yeah
Gotta feelin' that I cant go back

P.S. Kui ketti tagasi tahad, pead kiirustama, sest see lendas just neljanda korruse aknast alla. Finders - keepers eks.

Nüüd on joon all!

Enam pole meil tõesti mitte millestki rääkida.

Naljakas. See on palju vähem valus, kui ma arvasin. Võib-olla on pisarad lihtsalt otsas? Võib-olla keeldub mu ego neid sellise inimese pärast enam rohkem valamast? Ei tea...

Tean lihtsalt, et mul ei ole midagi kahetseda. Selle juures, kes ma olen ja kuidas oma elu elanud olen. Igal asjal on algus ja lõpp. Tihti me ei oska neid küll ette aimata, aga nad tulevad tahes-tahtmata. Ma ei vihka teda. Ega soovi talle halba. Aga ma tõesti ei näe enam ei midagi head. Ei mingit lootust. Nii siis surebki lootus. Vaikselt. Vaiksel ööl, kui isegi autode müra kosta ei ole. Üksinda. Pimeduses. Et sündida uuesti kusagil mujal kellegi teisega.

Kistakse jälle sajas suunas

Tegelikult ju kisun peamiselt ise. Oma kodu? Pikem peatus? Töö? Kool? Ikkagi otsad lahti ja teise maailma otsa? Mehed või mitte mehed? Suhet või mitte?

Ma juba ligi kaks aastat tunnen end kui kodusadamata laev. Ma tahaks kõike. Ja ma ei tahaks millesti loobuda millegi teise nimel. Ei taha olla see märter, kes enda õnne ohverdab kogemata. Või teiste heaks. Jälle on üsna ahvatlevad pakkumised laual. Kuigi nüüd on juba veidi rohkem juured all. Mida küll teha? Lõigata katki kõik köidikud ja minna täiesti üksi? Või valida turvalisem võimalus? Ja mingit turvavõrku ju väga ei jääks. Aga hing igatseb midagi... Ja ega ta vist niisama rahu ei saa.

Paralleeluniversum

Mida rohkem ma mõtlen, seda enam mulle tundub, et minu ja Tema puhul ongi just paralleeluniversumiga tegu. Aina rohkem kahtlen, kas miski oli üldse kunagi päriselt? Ja kõik minu katsed neid kahte maailma ühendada on ju ka liiva jooksnud.

Back to life, back to reality

Back to life, back to the present time

Back from the fantasies...

Nii teemakohane lugu. Ju kahe nii tugeva isiksuse kokkupõrkest ei saagi muud tulla kui paratamatu plahvatus ja seda tähendabki right kind of wrong. Nüüd ma tean.

Aga naljakas on see, et kui mulle korraks tundus, et terve maailm kukkus kokku ja mina jäin varingu alla, siis tegelikkuses ju nii ei ole. Elu läheb edasi. Ka minu oma. Ei ole nii, et ma otsiks ümmarguses toas nurka, kus kükkis, käed ümber põlvede, end edasi-tagasi kiigutada. Ei, ma suudan ka naerda ja päikest nautida; end sõprade seltsis hästi tunda, astuda üks samm teise järel ja isegi unistada.

Avastasime, et juustuleib oliividega ilma leivata on super kombinatsioon ja Martini's ei ole midagi head. Võib-olla koos Sprite'ga. Ja õpetasin ühe noormehe shoppama. Ja seda me siis tegimegi täna. Ja jalutasime pikalt. Viisin oma sellel talvel ostetud kõrge kontsaga saapad välja jalutama ja mu kaaslane sai mind korduvalt kinni püüda, et ma kõrgustest nendega alla ei sajaks. Ma ei tea, mis toimub. Pole nagu esimene kord kontsi kanda ju:D

Ja siis... ja siis tegin suure sammu oma pikaajalise unistuse poole - astusin sisse tätoveerimissalongi. Ja muidugi ma kardan hullumeelselt. Aga ma nii väga tahan ka ja sealne tätoveerija jättis mulle väga hea mulje. Kuigi ta igati hoiatas mind ka, et kõik ei pruugi õnnestuda ja võib-olla tuleb mitu korda seda teha. Aga mulle tundub, et võin end tema kätte usaldada. Nii ma siis sodisin hetkel oma tätoveeringupliiatsitga enda ja Aivari peale kavandeid ja lähiajal on plaanis julgus kokku võtta. Ma tahan seda just sel kevadel teha. Hing ütleb, et on õige aeg. Muutuste aasta ju ka. Ja mul on hea tuju.

Väljas on nii selgelt kevad. Suvalistes kohtades avastan end kellegagi flirtimas. Või õigemini teisi endaga seda tegemas. Ja kuna see on fun, sis ma ei näe ka mõtet pidur olla. Võib-olla siis täna siiski. Mulle nii meeldib ta silmist lugeda igasuguseid soove. See on armas ja meelitav, kuigi ei tundu õige. Aga ma teen endast parima, et ta haiget ei saaks.

Paistab, et kõik hakkab jälle korda saama. Oma kohale loksuma. Ma unistan suvest ja meie planeeritavast suveseiklusest. Ma ei ole isegi Tema peale enam nii kuri. Ja kui ta otsustab mind asendada proovida, siis mis muud mul üle jääb, kui talle edu soovida. Kuigi on valus mõelda, et see tal nii kergelt käib. Ma ei usu sellesse, et kõik asendatavad on. Usun, et elu läheb edasi. Aga et iga inimene jätab sinna oma jälje. Ja isegi, kui see on väike, vaevutuntav või äratundmatu, siis on see olemas.

Just curious...

Is it weird to love someone who you don't even like?

Me kohtusime jälle!

Ei, ei olnud juhus, aga minu jaoks muutus plaanipäraseks ka alles väga viimasel hetkel. Jutt käib siis reedel kohatud noormehest. Täna sattus ta millegipärast Tallinnasse ja pärast mitmeid ebaedukaid kõnesid, õnnestus meil lõpuks kohtuda.

Ei midagi erilist ei heas ega halvas mõttes. Hetkel on mul huvitav, sest ta suudab mind veel väga palju üllatada. Ma ei saa endale vastu püüdes inimesi ikkagi kastidesse lahterdada. See on see tüüp. Too on too. Tema praegu ei mahu ühtegi kasti. Oleks nagu hea poiss taas, aga selle jaoks satub ta liiga kahtlastesse olukordadesse. Oleks nagu lihtne maapoiss, aga ei ole ka. Ma olin nt ta erialast täiesti valesti aru saanud - ajasin vist kaks inimest segamini - ja nii naljakas jälle, kui väike Eesti on. Ta on/oli S-i eksi kursavend. Oleks nagu korralik, aga siis jälle mitte. Põnev see elu. Aga hetkel meeldib mulle tema juures see, et ta ei püüa isegi praegu - päris alguses - mulle mulje avaldamiseks kõva meest mängida. Ta on täpselt see, kes ta on ja ta on selgelt rahul iseendaga. Oi, kuidas ma kadestan teda. Ma ei ole veel päris seal, aga loodetavasti varsti jõuan ka. Ta on vist juba saanud aru, et pettusega nagunii kaugele ei jõua ja enesepettusega ka mitte. Seega on kohe algusest peale mõistlik keskenduda päriselt ka sobivate sõprade ja partnerite otsingule. Samas tema standarditest ei tea ma veel midagi. Ja ega ma ju täpselt tea ka seda, mida tema mõtleb minust.

Oi, mulle nii meeldivad algused. Isegi, kui nad tulevad ootamatult. Täiesti plaaniväliselt. Ja mulle meeldivad uued tuttavad. Meeldib flirtida. Meeldib see hetkeline vabadus ja teadmatus. Ei mingeid kohustusi. Ei mingeid lubadusi. Lihtsalt jälle keegi, kes tahaks mind paremini tundma õppida. Ja mina teda ka. Täiesti uus ja erinev kõigist eelmistest jälle.

Mul on praegu täielik deja vu

Olen oma mõtetega tagasi seal, kus viisteist kuud tagasi - siis, kui uuesti päriselt suhtlema hakkasime. Ei teagi, miks enne seda pikem paus oli. Ju ma ei viitsinud enam seda jamamist välja kannatada. Aga siis oli tal mind vaja ja nii palju hoolisin temast ikka, et tema jaoks olemas olla raskel ajal. Võtsin lihtsalt vastu otsuse, et ma aitan ta sellest tookordsest jamast läbi no matter what ega mõtle kaugemale.

Praegu olen umbes samas kohas. Ükskõik, millise nurga alt ma asju kaalun, ta on ikka jobu. Ja ma mõtlen lihtsalt, et kui nii kohtleb ta oma kõige kallimaid, siis ma ei julge mõeldagi, mida ta veel oma vihavaenlastele teeb. Ja ma mõtlen jälle, et ka jobudel on vaja seda kedagi enda kõrvale. Seda kedagi, kes sunniks neid pingutama ja end kokku võtma, paremaks inimeseks saama. Ja seda eelkõige nende endi jaoks. Eks me mõlemad oleme ennast hävitava iseloomuga vist.

Ometi on mul raske veenda ennast selles, et ta ongi üks suur jobu. Või vähemalt aru saada, mis mul viga on, et ma temast kauge kaarega mööda ei käi. Ka siis mitte, kui ta teeb ikka ja jälle mulle haiget rohkem kui keegi teine. Ja ikka ma lasen ta liiga lähedale. Seekord läks siis selleks veidi üle aasta. Ja iga kord ma mõtlen, et ehk ma õpin sellest. Ja et enam kunagi ei lase teda nii lähedale, et võiksin ise haiget saada. Aga võib-olla ma olengi hea harjutusmaterjal. See, kelle peal ta oma sigadused korda saadab, et siis kunagi kauges tulevikus kellelegi teisele hea sõber ja kaaslane olla. Just thinking...

Ikka veel on palju arenguruumi

Ma ei saa aru, miks ma ei suuda Teda ka vihata? Ometi ju põhjust oleks. Ja minu plaan temast vähemalt kuu aega eemale hoida on ka haledalt läbi kukkunud juba kolme päevaga. Imelik, kuidas siis, kui me ei suhtle sellepärast, et ma ei taha, otsib ta meeleheitlikult võimalust mu ellu tagasi pääseda. Erinevalt tema tavalistest paarinädalastest kadnud olemistest. Aga ju siis on vahe tema ja minu soovidel.

Igatahes, ma vihkan seda, et ta mind ikka veel enda pärast muretsema paneb. Ja sõnatuks võtab, kui on üsna selge, et on oma jamad ise endale kaela tõmmanud.

Vähemalt sain ma oma eilsetele küsimustele vastuse. Ei, ei olnud meeldiv, aga ma arvan, et ma pidin seda teadma. Nüüd aga on vaja selgusele jõuda, kas ma suudan kunagi seda jackassi jälle usaldada. Nii nagu varem siis.

Ja kuigi kõik ei ole kaugeltki korras, andis ta ühe lubaduse - loodan, et see pole üks neist, mida ta hiljem nimetab väljapressimise nime all kehtetuks.

Ja ikka mind paneb veel imestama, kuidas talle jäävad õigused ja mulle... ma ei teagi, mis mulle jääb. Kohustused pole ka päris õige sõna.

Ja see ei ole aus, et ta ütleb, et tema ei suuda minuga mitte suhelda. Aga minu soovid ja vajadused? Kuhu need jäävad? Ei, hetkel ma ei lase neid tagaplaanile jätta.

Ah... eks aeg näitab, mis sellest sasipuntrast saab. Tavaolukorras aitaksin ma tal praegu taaskord ta enda poolt perse keeratud elu harutada ja hoiaksin teda kahe jalaga maa peal ning mõistuse juures, aga praegu... praegu peab ta küllise enda keedetud supist välja ujuma.

Hetkel aga naudin uut tekkinud olukorda - teadmist, et vähemalt kellelegi ma jätsin väga hea mulje ja ta tahab mind kindlasti veel näha. Maitsed on selgelt erinevad ja kõik ei ole jobud oma lähedaste vastu. Õnneks on mul veel hulk häid sõpru, kes lodoetavasti kuhug ei kao.

Miks inimesed ei võiks olla ilusad ja head?

Ja mind ei huvita, et sa ei taha, et ma sinust kirjutan! See polegi sulle mõeldud! See on minu jaoks.

Ma ei väsi imestamast, kuidas inimesed mõnikord ei taipa, et nad ise milleski süüdi on - kaasa arvatud ma ise - ja kui raske seda eelkõige iseendale tunnistada on. Kui juba endale tunnistatud saaks, siis vast oleks teistelegi tunnistamine ja näiteks vabandamine käkitegu. Nüüd sa siis süüdistad minu sõpru selles, et ma sinuga suhelda ei taha. Nagu tõsiselt või? Haarasid viimasest õlekõrrest? Nii nagu mu sõbrad ei suuda veenda mind sinuga suhtlemist lõpetama - ja nad ei proovikski, sest nad teavad, et see, kui nad mulle sinust halvasti räägivad, teeb ikka veel mulle haiget - ei suuda sa nende kaudu mind ka tagasi võita. Selleks sa pead ikka midagi enda juures muutma, õppima mind hindama. Mulle ikka veel tundub, et sa seda ei tee. Miks muidu mängid sa pidevalt minuga ja riskid sellega, et ühel hetkel saab mul mõõt täis ja mitte sina ei ole see, kes minema jalutab... nagu tavaliselt sinu elus vist.

Ja ometi... ometi ma ei saa ikka veel aru ja tahaks ikka veel teada, miks ma sulle ei meeldi?

Mis mul viga on?

Kas ma ei ole piisavalt ilus?

Piisavalt seksikas?

Piisavalt lahe kaaslane, kellega sõprade ees uhkustada?

Kas ma olen liiga paks?

Liiga igav?

Liiga nõudlik?

Või lihtsalt halva iseloomuga?

Why am I not good enough?

Ja see, kui sa ütled, et ma ei meeldi sulle niimoodi, doesn't make much sense too.

Ma olen vast kirjutanud siia kuhugi sellest, kuidas me tutvusime ja kõik saigi alguse sellest, et ma kõigile nähtavalt meeldisin sulle just niimoodi. Ja see, kuidas sa muutusid selliseks kaitsvaks isaseks minu suhtes või see, kuidas sa minu lõbustamisega palju vaeva nägid või see, kuidas sa ei julgenud ise mu numbrit küsida, aga saatsid sõna minu sõbrannaga... rääkimata väidetavalt breathtaking momentist... see oli ju ilmne ja seda ma ei kujuta endale ette. Ei ole wishful thinking. Tol hetkel polnud mul põhjustki kedagi või midagi otsida. Ja neid segaseid sõnumeid on olnud aastate jooksul nii palju, et ma hakkan juba oma mõistuses kahtlema. 

Aga jah. Palun lõpeta mu sõbrannade süüdistamine ja nende sellesse segamine! Ja tead, üsna veider on kuulda, et sa kurdad ühele mu sõbrannale, et oled teise armunud või teada, et flirdid mõne mu klassiõega. Ei ole ju nii, nagu me peaksime ühes seltskonnas liikuma. Nagu tõesti. Sa võid ju vähemalt nii palju minu heaks teha, et otsid armastust kusagilt kaugemalt. Sinule oleks see siis lähem nagunii.

Tainted Love

Sometimes I feel I've got to
Run away
I've got to
get away
From the pain
You drive into the heart of me
The love we share
Seems to go nowhere
And I've lost my light
For I toss and turn
I can't sleep at night

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Now I know I've got to
run away
I've got to
get away
You don't really want anymore from me
To make things right
You need someone to hold you tight
And you think love is to pray
But I'm sorry I don't pray that way

Once I ran to you (I ran)
Now I run from you
This tainted love you've given
Give you all a girl could give you
Take my tears
And thats not nearly all

Tainted love
Tainted love

Don't touch me please
I cannot stand the way you tease
I love you though you hurt me so

But I'm going to pack my things and go

- Pussicat Dollsi versioonist katkend, kuigi mulle meeldib Mansoni versioon rohkem. Aga üldse ei meeldi mulle see, et ma ise selle läbi elama pean.

Kusjuures mul ei õnnestunud Ta eest põgeneda ka sel lahedal volbriööl. Ta justkui kummitaks.

Kõigepealt sain kätte ühe postipaki, mille peal oli mark ühe mehega - tema nimekaimuga. 

Ja siis... seejärel suutis teda mulle meelde tuletada ka keegi, kes temast mitte midagi ei tea. Nimelt rääkis mulle tolle õhtu väljavalitu oma elust mingi anekdoodi, kuidas nad sõbraga olid õlut ostnud - üks Rocki ja Teine Mägra õlut. Ja siis sõber oli öelnud: R nagu ... (Tema nimi) ja tema vastu M nagu M*nn. Ma ei propageeri ropendamist, aga see sõnapaar ajas mu naerma. Sobis nii hästi kokku lihtsalt.

Naerda sain õnneks veel eile ka. Jalutasin Raekoja platsile oma toimetajaga kohtuma, kui mulle vastu jalutasid kaks noormeest, kes hoidsid käest kinni ühel Käsna-Kalle kaisukal ja talle pidevalt igasuguseid küsimusi tema soovide ja heaolu kohta esitasid. Muidugi hakkasin naerma ja kui nad seda märkasid, siis küsiti: "Käsna-Kalle, kas sa tahaksid selle tüdrukuga suudelda?" Siis vallutasid mu juba tõelised naerukrambid. Ma pole kunagi varem endast ja Käsna-Kallest niimoodi mõelnud:D

Ja eilse päeva parim lause S-ilt: Kuule Riin, tule aita mul Mariat erutada!

Võõrutusravi vol 1

Eile oli volber ja mul pole ammu volbril nii tore olnud. Siiani ei suuda meenutada, mida ma näiteks eelmisel aastal samal ajal tegin. Blogi ka seekord ei aidanud mälu taastada. Mäletan, et volbril on alati väga külm olnud ja ma eelistaksin pigem toas olla. Aga ei ole.

Eile oli vastupidi - troopiliselt soe. Mõnuuuuus. Ma arvan, et ei olnud väga segane vahepeal keset ööd vaid lühikeste varrukatega kleidiga õues käia. Ja ma sain lõpuks oma uut kleiti kanda. ja nägin välja vapustav. Kindlasti oleks olnud ka kleidi seljast ära aitajaid, aga õnneks mul on püsipartner S, kellega voodit jagada ja kes mu end tagasi hoides ka minu sooviavalduse peale kleiti lukustada aitab:D

Igatahes, ma olen Tartus ja ma tulin siia S-i kutse peale korporatsioon Rotalia pidu külastada. Pidime lausa külaliste listis olema ja sinna ei pidanud igasugused sisse saama. Dresscode jne. Tegelikkuses me sinna korporatsiooni ei jõudnudki. See oli lihtsalt nii eraldi neist kahest, kus käisime. Aga kõigest ikka kronoloogilises järjekorras.

Jõudsin Tartusse pärast üheksat kõige kiuste. Tallinna poolel oli veel mingi action, mille tõttu oli bussijaam päästeautosid täis ja inimesi muudkui nügiti majja sisse tagasi. See sai aga nii kiiresti läbi, et nüüd on natuke raskesti usutav, et see üldse juhtus. Kui viimaks Tartusse jõudsin, sundis S mind end ilusaks tegema, kuigi ma ei tundnud end üldse ilusa ja väärtuslikuna - aitäh S. Seejärel veidi veinitasime S-i ja Riinuga ja südaöö paiku liikusime välja. 

kõige esimese asjana tulid vastu mingid suvalised tüübid, kes pakkusid tasuta kallisid. Ja kes olime meie, et keelduda sellisest asjast eks? Eriti, kuna see tundus nii tore ja õige algus super õhtule. Mul oli seda nii väga vaja. Mul on nii väga vaja tunda taas, et ma olen palju väärt ja et mitte keegi ei või minuga mängida ega mind alaväärsena tundma panna.

Korp! Revelias oli kohe algusest peale väga tore. Otsustasime olla avatud ja kohe algusest peale ütlesin vähemalt mina igale poisile, kelle pilk minul peatus "tere". No nemad olid muidugi ka üliviisakad. See meeldib mulle väga korpipoiste puhul. Ja minu esimene korpikülastus oli väga lahe. Kohe läks kuidagi nii, et varjutasime kõik teised kohal viibinud tüdrukud. Või vähemalt mulle tundus nii. Enesekindlus ja sõbralikkus lihtsalt teevad nii. Ja kuna me ei püüdnud käituda nunnalikult nagu korralikud naiskorporandid, siis oli meil ka lõbus. Ja meestel intrigeeriv. Ja imekombel ei tulnudki lapsi ahistada. Ma nagunii olen oma õppetunni kätte saanud - see ei tööta - ja minu põhimõte mitte noortega jännata oli väga õigustatud. Seekord sattusid ette omavanused ja lõplik valik oli lausa vanem. Mul oli kohe plaan teha lollusi. Selliseid, mida tavaolukorras kahetseks, aga kuna ma juba nii messed up olen, siis palusin S-il end vaid nõmedatest tätoveeringutest eemale hoida. Igatahes, perfect night oli.

Sai naljakaid asju süüa, tüübid tegid momentaalselt jooke välja ja ma ei räägi siin seisukohast, et neid on tore ära kasutada, vaid et on tõeliselt armas, kui küsid meeldiva välimusega noormehelt, kust juua saab ja siis tema vastuseks läheb ja ostab sulle klaasi mahla ning ignoreerib lauset, et sa võid ise ka enda eest täiesti edukalt maksta. See on lihtsalt selline armas old school käitumine ja taaskord põhjus, miks eelistada vanemaid mehi. Või siis, kuidas rebased on kohustatud või aukohustatud sind eskortima ja õhtul koju saatma. Või kuidas nad sulle oma jakki pakuvad, kui sul külm hakkab. Või sinu asju tualeti ukse taga hoiavad. Või elementaarsest viisakusest toovad sulle pokaali, kui ise pudelist veini jooma hakkavad. Jne jne jne. 

Niisiis me istusime korporatsiooni juhtkonna lauas ja inimesed kogunesid meie ümber. Ja meil oli lõbus. Tohutult lõbus. Ja vahepeal käisime ka korporatsioon Sakala peol, kus nägin enda üllatuseks vanu Tallinna tuttavaid ja nägin, et kunagine hea tuttav oli vahepeal väga suure ja ümmarguse kõhu ette kasvatanud. Hirmuäratav, kui minuvanused inimesed paljunevad.

Sakala aias ol iväga mõnus. Riinul vist mitte nii väga, sest ta otsustas pärast seda lahkuda. Ja õnneks me leidsime noormehe, kes oli täiesti nõus teda koju viima. Tõesti paha oleks, kui oleks pidanud tal üksi minna laskma.

Meie liikusime sealt tagasi Reveliasse, kus nägin uuesti üht varem kohatud nnunnut poissi ja siis em tantsisime, kuigi mul ei olnud algul üldse tuju.  Aga tema vaba käitumine ja enda lolliks tegemise hirmu puudumine ka tantsuplatsil mõjus mullegi ergutavalt. Ja kõik oli nunnu ja hea. Natuke aega saime ka kottpimedas kitarri saatel vanu eesti laule laulda. Mitte, et keegi meist ühegi laulu sõnu täies pikkuses oleks teadnud. 

Ja siis muidugi oli ka veidi romatikat ja suudlemist - ei enamat. Veel tundus liiga veider. Aga samas tundus see nii hea mõte olevat. Tema ei teeks mulle raudselt haiget. See oli kohe näha. Isegi, kui temas ei ole potentsiaali ega erilist väljakutset minu jaoks, et ma teda oma tulevikus näeksin, oli mul tänu talle ja teistele tore.

Kunagi, kui oli juba valge, otsustasime koju ära minna ja teda paluti meid saata. Mitte, et ta ei oleks tahtnud. Lasime tal siis poole tee pealt orsa ringi keerata ja läksime ise Maci. Tee peal leidsime veel uusi tuttavaid, kellega käsikäes pikas reas Maci poole jalutada. Mul oli tore, S pirtsutas veidi. Ja kui me lõpuks söögi, mida ma tegelikult ei tahtnudki, kätte saime ja kodu poole teele asusime, asus veel üks tüüp meid jälitama ja muudkui nõudma, et me temaga rummi jooksime. Mis oleks igas teises olukorras tempting, aga mõte iseenesest selle tüübiga pudelit jagada - ütleme lihtsalt, et not so tempting. Magama saime alles pool kaheksa hommikul vms. Ajal, mis normaalsed inimesed ärkavad ja nüüd kohe-kohe suundun oma toimetajaga kokku saama. Tore, et mu telefon täiesti tühi on. Ärge üritagegi mind kätte saada:D