Kirjad Kahele Triibule 9

Tere, mu kallis!

Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.

Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.

Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.

Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?

Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.

Beebihullus

Ma ei tea, mis nüüd siis toimub, aga mul on hea meel. Nimelt selgus eile, et ühed meie head sõbrad ootavad ka last ja ka poega ja kõige tipuks vaid paar päeva hiljem kui meie. Nii naljakas. Me plaanisime eile neile oma lapseootusest rääkida, aga nemad jõudsid ette. Vähemalt igati küpsete täiskasvanutena saime me hõisata, et meie tähtaeg on kaks päeva varem. Igatahes, super tore saab olema koos sellel teel käia :)

Muidu aga on meil täis saanud 19 nädalat. Peaaegu pool rasedusest. Ja selle nädalaga on meie lapseriiete varu kasvanud ühelt kingitud kostüümilt kahele suurele kotitäiele. Lisaks on ka minu ema beebihullus tabanud ja ta ostis ka hunniku asju kokku. Meie aga käisime täna järelturuga tutvumas, sest me oleme ammu arutanud ja jõudnud ühisele arusaamale, et me tahame järelturult lasteasju hankida. Kindlasti saab meil olema üks paras segu uutest ja kasutatud asjadest, aga turvavarustust valime väga hoolega ja ostame uuena. Riided jms aga võib vabalt meieni jõuda kellegi poolt juba paar kuud kasutatuna, säästes nii loodust ja meie raha.

Kõigepealt käisime täna kodu lähedal ühel ajutisel väljamüügil, mille naabrid olid korraldanud. Nüüd on hull isu oma kvartalis sama korraldada, sest siin on nii palju lapsi ja arvatavasti ka ülejäävaid asju. Ostsime sealt olematu raha eest üht-teist ning siis sain Antoni nõusse, et mõned päris kaltsukad üle vaadata. Ühte neist kiidavad kõik teadjamad eestlased ja saime sealt tõesti mõned asjad väga hea hinnaga. Näiteks viisaka soojakoti vankrisse 100 krooni eest samas, kui uute hinnad algavad tuhandest. Teiseks ostsime ühe lambavillase paksu kombeka, millega on ka vast vankris hea olla. Hind oli taas uuest kordades odavam. Ma tean, sest samasuguseid hoidsin just ka Kappahlis käes. Lisaks tulid koju veel nii mõnedki nunnud esemed ja teine ports veel ühest väkesest lastele pühendatud kaltsukast.

Täna oli nii aktiivne päev, et jõudsime ära tuua ka esimese tasuta beebipaki. Ma ootasin igasugust reklaamirämpsu ja seda oli muidugi ka, aga lisaks sellele saime terve paki mähkmeid, kaks pakki märgi salfakaid, kaks erinevat lutipudelit ja luti. Mulle väga meeldib, et saame nii erinevaid asju testida. Kunagi ju ei tea, mis meie Triibule sobima hakkab.

Nii tore on see beebiks valmistumine!

Tere, poja!

Täna oli meil taas kauaoodatud ultraheli. Seda viis läbi taas üks väga tore tädi, kes ütles, et sa oled ilus laps. Ta oli rahul kõigi sinu põhielementidega. Lisaks saime lõpuks kinnitust, et riskid geneetilisteks haigusteks on madalad.

Ultrahelisessiooni lõpus asus ta ka lõpuks vaatama, mis soost sa meil oled. Ja sa oled poiss! Meie poja!

Ausalt öeldes pean ma selle mõttega veel harjuma, kuigi sisetunne ütles juba ammu, et sa poiss oled. Viimasel ajal aga tundus mulle, et äkki sa oled hoopis tüdruk siiski. Ma olen pikalt ette kujutanud, mida ma väikese tütrega koos teeksin. Väike poeg aga... see on uus territoorium ka koos mu lapsehoidmise kogemustega. Ma ei ole end kunagi kujutanud ette poja emana. Kuidas see käib? Mina ju kasvasin üles tüdrukuna ja ilma õdede-vendadeta.

Suures plaanis oleksime me rahul olnud nii poja kui tütrega, aga tüdruku-uudisele oleksin ma vist tugevamalt reageerinud. Samas poisi või mehena saab sinu elu kindlasti lihtsam olema. Saad meie pikki geene nautida ja paremat palka. Lisaks oleme me rohkem üksmeelel poistenimede osas. Ja äkki saab sinust ühel hetkel Suur Vend? See oleks ka ju väga tore.

Igatahes, nüüd sain ma esimest korda shopata asju mõttega, et need on meie pisipojale. Sa said omale hunniku loomadega riideid, aga tegelikult tahaksime me siiski säästlikumad ja keskkonnasõbralikumad olla ning kasutatud asju sulle sobitada.

Sind ootavad ees juba paar sõpra ja sõbrannat ja nad kõik on väga toredad ja armsad. Kindlasti saad ka sina olema.

Ole sama hea kõhubeebi edasi ja loodetavasti varsti oled sa juba meie kätel, Triibu :)

Muide, mida sa lillelistest kangastest arvad? Sinu issi arvab, et sa kannaksid need välja nagu ka täna ostetud kiisudega body.

Kirjad Kahele Triibule 8

Nii kiiresti see läkski ja kõige kummalisem on, et juba praegu ma ei suuda hästi enam meenutada, kuidas enne oli. Tundub, et sa müttad kõhus kogu aeg. Sul on seal oma elu ja tegemised. Meie tegemised sind ei sega. Kui just issi kätt kõhule ei pane. Samas ära ajada sa seda ka ei püüa.

Ma ei suuda uskuda, et pea pool su planeeritud kõhuperioodist on juba läbi. Millal see juhtus? Samas meil saab olema veel üsna mitu kuud sõna otseses mõttes kooskasvamist ja nii põnev on, kuidas see küll tunduma saab. Kas ma jäängi selliseks õnnelikuks rasedaks, keda eriti miski ei vaeva? Mulle sobiks see küll, aitäh :)

Selgus, et sa saad omale ühe väikese sugulase - poisi - vahetult enne sinu sündi, aga samas ega see kindel ei ole, kumb teist enne jõuab. Nüüd ma mõtlen siin, et kas saab juba kolmandat põlvkonda olema nii, et poisid saavad pojad ja tüdrukud tütred. Äkki neljapäeval saame teada. Teised on igatahes seda mustrit jälginud.

Mõtlesin siin ka milelegi, mida lugesin. Et tita omandab juba ema kõhus olles ema järgi keeletunnetuse. Aga sinu emme ju räägib 99% ajast siin inglise keeles. Kas sellest saabki sinu default keel siis? Samas, küll me jõuame pärast kahekesi kodus olles eesti keeles vadistada.

Igatahes, ootame nagu hullud! Tead ju küll.

Nüüd sa siis näitad

Vahepeal on taas veidi aega mööda saanud ja sina oled 18 saanud. Järgmine 18 saab olema alles väga tüki aja pärast, aga see on juba suurem sündmus, seoses pesast väljalendamisega.

Igatahes, enne oma praegust 18ndat hakkasid sa endast märku andma. Ma ei olnud selles päris tükk aega kindel, aga hakkasin alakõhus üsna samas piirkonnas mingeid anomaaliaid tundma. Keegi nagu torkis pehmelt korra või paar. Sa oled mind juba ka kuidagi kõdistanud ja see pole eriti aus, sest ma ei saa sulle samaga vastata veel. On olnud ka mõned kung fu mitmeosalised löögid ja viimasel kahel päeval paistad sa seal vahepeal niisama ringi tantsivat.

Sinu issi tahaks ka juba nii väga sinuga suhelda. Pea iga kord, kui mina olen midagi tundnud, on ka tema oma käe või pea mu kõhule pannud ja ootama jäänud. Sina aga pole mingi dresseeritud ahv, et sa käsu peale hüppaksid. Issi peab veel ootama, aga vähemalt mul on hea meel, et sa seal selgelt elad. Isegi praegu, selle postituse kirjutamise ajal, andsid sa endast kergelt märku. Mul on selle üle nii hea meel, aga tööle keskendumisele see küll kaasa ei aita eriti.

Me käisime korra Amsterdamis sinu ja minu garderoobi täiendamas. Sinu jaoks said ostetud mõned esimesed riided, kui tädi Laura kingitus välja arvata. Nüüd ootab sind ees veel mõni body, mütsikesi, kindaid ja paar kombet. Ühte neist upud sa vist küll vähemalt esimesel aastal ära, aga see oli nii armas pehme ja valgenupsuline, et ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta. Küll sa pärast tänad mind. Või siis mitte, kui see sinu stiil ei ole.

Ikka veel on nii kummaline mõelda, et sa mu kõhus kasvad. Ja kasvad. See inimese meisterdamine on nii müstiline. Vähemalt oled sa üsna sõbralik tegelane siiani. Loodetavasti meeldime meie sulle ka.

Kiri Kahele Triibule 7

Tere, kallis!

Sel nädalal oled sa kahjuks mulle päris tihti haiget teinud. Mitte palju, aga piisavalt, et panna mind suu kaudu hingama ja kägarasse tõmbuma. Samas sul on hetkel täielik õigus egoistlik olla ja teha nii, nagu sulle endale kõige parem on. Meie su ju kitsikusse sõna otseses mõttes saatsime ja sinust peaks seal üks täisväärtuslik väike inimene saama.

Muidu aga valmistume hoogsalt sinu tulekuks. Räägime inimestele aega-mööda sinust. Onu Abdul arvas, et sa võiksid näiteks tema järgi nime saada. Oleme käinud proovisõitmas erinevate autodega, mis võiksid sinu vajadustele vastata. Natuke aga võiksid nad ka emmele-issile meeldida. Emme tahab, et see näeks viisakas välja ja oleks mugav kasutada. Issi tahab, et me mõlemad õnnelikud oleksime ja, et ka tal oma 190 sentimeetriga seal kitsas ei oleks. Me mõlemad tahame, et me igavesti selle auto orjad ei oleks, kes jäävadki oma võlga tagasi maksma.

Ega meil palju valikuid ei olnudki. Ainult kaks tegelikult ja nüüd tundub, et üks jääb selgelt peale. Minu jaoks on see tõeline üllataja. Ma ei arvanud sellest brändist enne midagi. Eks näis, kumb teist enne meie koju tuleb. Me loodame, et punane auto. Siis on sul juba mugavam tulla.

Ootame ikka, et sinu liigutusi tunda. Vahel nagu tundub, et midagi oleks, aga see võib ka lihtsalt meie soovmõtlemine olla. Sina annad endast siiani enim märku kerge ebamugavusega, olgu selleks siis need uutmoodi kõhukrambid või mu sabakondi valulik teisaldamine. Sellegipoolest armastame ja ootame sind hästi palju!

Sinu emme ja issi

17 - tuul ja torm

No tegelt mitte väga. Tänaseks olen ma juba 17 nädalat rase. Sina siis oled meiega ligi 15 nädalat olnud päriselt ja see on nii tore.

Nii naljakas, kuidas nüüd, kus teine trimester jookseb, paistan ma rohkem rase, aga tunnen end vähem rasedana. Lihtsalt enamasti pole kohe mitte millegi üle kurta ja nunnu punu on ka tekkinud. Mõned on juba aru ka saanud, et ju sa seal oled.

Kui üldse kurta, siis sabakondi üle või mis iganes see on, mis mul rahus istuda ei lase. Pidevalt on tunne, nagu oleks tagumiku ära põrutanud või üle pika aja rattaga sõitmas käinud. Ainult, et nüüdseks on see tunne olnud minuga juba ligi kaks kuud. Kindlasti aga saaks ka hullemini. Kui paremaks ei lähe, siis ma lähen lasen end mõnel profil mudida.

Meil aga on sinuga tore. Oleme palju ujumas käinud ja kunagi ma ehk räägin sulle, kui erakordselt ilus ja soe suvi meil oli siis, kui sa alles päris uus olid.

Eilse õhtu veetsin tervikuna sinu nimel googeldades. Sinu emme ju ei tea veel, mis vahe on erinevatel soojakottidel ja miks mitut ja millist vaja peaks olema. Nüüd ma küll tean veidi rohkem, aga selgeks ikka ei saanud, mida ostma peaks. Üleüldse, me sinuga peame ostma hunniku kalleid talveasju, mida me kumbki vast vaid paar kuud kanda saame.

Nüüd on ka üsna kindel, et kuigi sa saad alguses olema üks pisitilluke abitu putukas, on sul autot vaja, et mugavalt ringi liikuda ja kõik oma asjad kaasa võtta. Sinu issi tahab tutikat liisingautot, aga emme muretseb kulude suurendamise üle ajal, mil meie sissetulekud kokku kuivavad. Eks me siis esitame sulle hiljem arve või laseme sul end hästi mõnusasse vanadekodusse panna. No pressure!

Varsti näeme!

It's official

Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.

Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.

Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.

Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.

Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.

Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.

Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.

Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.

Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.

Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.

Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.

Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.

Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.

Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.

Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.

See ei ole saladus...

Sel nädalavahetusel saime rõõmuuudiseid jagada ka Lemmiku ema ning vennaperega. Paar päeva varem aga teavitasime Itaalias suvitavaid sugulasi, kes lubasid kohe sealt riideid vaatama hakata.

Eilne päev oli pikalt ette planeeritud. Kutsusime kõik enda juurde õhtusöögile, kus iga käik andis ühe vihje. Eelroaks olid näiteks beebiporgandid ja teised suupärased tervislikud snäkid dipikastmetega. Pearoana serveerisime baby back ribisid, mida polnud üldse lihtne leida. Need kadusid ka nii ruttu kõhtudesse, et kellelgi polnud aega mingitele tagamõtetele keskenduda. Magustoiduks serveerisime lausa kausitäie Kinder Surprise üllatusmune. See tundus kõige lihtsam vihje üldse ja lisaks oli lemmikul seljas tutikas Star Warsi T-särk kirjaga I am your father.

Ometi... mitte keegi ei küsinud midagi. Lõpuks kupatasime kõik diivani ette ja isegi filminimi 2Stripes ei paistnud kelleski mingeid tundeid tekitavat, aga kohe, kui film peale hakkas, kukkus Lemmiku ema lahinal nutma ja siis hakkasid mul ka juba pisarad voolama. Teiste reaktsioone ei jõudnudki jälgida. 7-aastane vennapoeg ei saanud mitte muffigi aru ja küsis, kas seal pildil on mingi mustikas. Ka ju üsna täppi :) Ega vanemad õed ka eriti tugevalt ei reageerinud, kuigi nimesid veidi pakkusid. Tulevase vanaema reaktsioon on siiani ainulaadne.

Pärast me veel rääkisime veidi juttu kolmekesi ja ta ütles, et tal on väga hea meel, et see beebi tuleb ja, et just meie tema vanemateks saame. Muidu on ta aga nii diplomaatiline, et ütles isegi, et ta poleks kunagi muidu küsinudki midagi lapseplaanide kohta, sest kunagi ei tea ju, miks mõni paar saab ja teine mitte lapsi. Enamik (vana)emasid vast nii diplomaatilised ei oleks. Aga igatahes, meie Triibu on väga oodatud ja ma ei jõua ära oodata, et Eestis ka uudiseid jagada.

Sa oledki päris!

Ma ei tea, kas tänane päev jääb mulle meelde kogu eluks, aga tõenäosus selleks on päris hea. Sest täna hommikul me nägime sind. Ei olnud kahtluski, et sa oled väike inimene. Niipea, kui arstitädi pani ultraheliasja vastu mu kõhtu, paistis sealt üks väike inimene. Sina!

Alguses sa vist magasid. Või mängisid surnut, et me su ometi rahule jätaks. Aga su süda lõi tugevasti, nii et sa ei petnud meid ära ja järele me ka ei jätnud.

Seejärel vahetasid sa taktikat ja hakkasid mu kõhus tantsima. Ühel hetkel me nägime isegi, kuidas sa sirutasid oma väikesed konnajalad välja ja ristasid need pahkluude kõrguselt. Sa nägid nii chill välja, nii et nüüd ma usun, et sul on seal päris mõnus olla.

Teine naljakas asi oli see, kuidas sa vahepeal kogu kerega hüppasid just nagu sa luksuksid. Hüppama pani sind natukene ka see, kui ma naerma hakkasin.

Igatahes, sinuga paistab olevat kõik hästi. Sul on varbad ja seedesüsteem ja lillekujuline aju. Ma käisin terve päeva ringi, naeratus näol, ja täna rääkisin ka sinu tulekust oma ülemustele. Õigemini, ma näitasin neile pisikest videot sinust ja tundus, et nende meelest oled sa ka hea uudis.

Su kere on vaid pöidlapikkune - tänaseks 5,4 sentimeetrit - ja sinu tulekuks ennustatakse nüüd 16. jaanuarit, mis mulle väga meeldiks, sest siis oleks meil mõlemal 16ndal sünnipäev.

Nüüd igatahes julgeme sinust ka teistele rääkida ja see on nii tore. Ma ei pea enam varjama, et ma nagunii mõtlen pea kogu aeg sinust.

Varsti näeme jälle!

Kirjad Kahele Triibule 5

Tere, mu kallis!

Ma nii tahaks sind juba näha. Nüüd loen tunde, sest vähem kui 48 on jäänud meie esimese nägemiseni. Lõpuks ometi! Ma olen nii kade Eestis elavate emmede peale, kellel paistab iga kuu mõni ultraheli olevat. Minul/meil tuleb nüüd esimene.

Sinu issi juba latrab sinu tulekust kõigile. Nädalavahetusel rääkisime ka sinu Rootsi vanaisa perele ja nad olid rohkem elevil, kui me oodata oskasime. Emme aga on veidi pahane, sest ta tahaks kõigepealt veenduda, et sinuga on kõik hästi. Meil ei ole siiani ju mitte mingeid tõendeid sinu olemasolu kohta. Eelmisel nädalal küll võeti mult mitu-mitu ampulli verd, aga keegi ei selgitanud, mida nad täpselt sellega peale hakkavad. Vähemalt öeldi, et kui midagi on valesti, siis kuuleme nädala jooksul. Möödas on kaheksa päeva ja seega on vast kõik nii minu kui sinuga hästi.

Igatahes, eile me ostsime ühe pisikese laimi. Valisin seda hoolega, sest just sina peaksid praegu laimisuurune olema. Väikese laimi suurune. Tegime siis laimiga "perepilti". Kohe-kohe saab see kriitiliseks peetud kaksteist nädalat täis ja siis ma vast hakkan ka sinust inimestele rääkima. Ma küll natuke kardan, aga emme ülemusel ja töökaaslastel on õigus teada sinust. Lisaks tahaksin ma juba ammu seda rõõmu kõigiga jagada ja mitte keerutada söögi osas. Või soovi korral avalikult vinugda, kui sa mu olemise ebamugavamaks muudad.

Järgmisel nädalavahetusel räägime ka sinu Rootsi vanaemale ja onule ja onuperele. Sinu ümber saab olema nii palju toredaid inimesi. Siis nädal veel ja me läheme Eestisse, kus sinu emme üles kasvas. Seal räägime sinust ka sinu Eesti vanaemale ja tädidele-onudele ja vast ka vanaisale. Ja seejärel saab sinu emme juba südamerahuga ka bookmarkida ilusaid beebiasju ja beebiasjade lehekülgi. Ma juba leidsin nii ilusad beebipesad ja arvaku su isa mida tahes selle praktilisuse kohta, me saame sellise omale ka. Ja me leiame võimaluse teha ilusaid pilte sinuga koos. Ning me läheme arvatavasti ka 4D uuringule, et sind veelkord näha ja seda mitte niivõrd meditsiinilisest vaatenurgast, vaid uudishimulike vanemate omast.

Armastusega,
Emme

Kui 30 oli hirmus, siis 31 on päris tore

Ma siin sain vahepeal aasta vanemaks. Kui ma eelmisel aastal põdesin päris korralikult, siis seekord võtsin uue numbri peaaegu et rõõmuga vastu. Nimelt mu elu on selle viimase aastaga nii palju muutunud ja seda paremuse poole. Seljataha aga jäävad paar üsna dramaatilist aastat, aga sellest olen ma natuke kirjutanud ka.

Aasta tagasi ei olnud mul ei tööd, oma kodu ega pere. Oli aga armastav partner. Oma kolmekümne esimesel eluaastal aga leidsin uue töö, ostsin mitte ühe vaid kaks kodu ja lisaks on meie poole teel Triibu! Õnneks ei olegi rohkem vaja. No okei, Triibu võiks ilusasti ja suuremate probleemideta meie juurde tulla.

Seekord ei tahtnud ma pidu. Otsustasime hoopis võtta ette ühe lühireisi. See võib meil jääda viimaseks omasuguseks, sest varsti olen ma maakera mõõtu ja siis on meid juba kolm ning elu muutub igaveseks.

Võimalike ja mõistlike lendude kombinatsiooni jahtides sai sihtkohaks valitud Amsterdam, kus me kumbki siiani käinud ei olnud. Ega me väga ei teadnud, mida oodata ka. Olin küll näinud mingeid sõprade ilusaid pilte sildadega ja päris kivi all me ka elanud ei ole, aga reisiks hakkasime googeldama vaid paar päeva enne väljasõitu ja internet ei lugenud üles eriti midagi põnevat. Samas reis ise oli väga tore.

Olime Lemmiku soovil broneerinud uhke hotelli kanalivaatega - ja maksnud selle eest röögatu summa - ning vaade oli tõesti ilus. Seda kogu linnas, mis on täis veidi kõveraid piparkoogimaju ja kanaleid ning sildu on tõesti igal pool. Me praktiliselt ühistransporti ei kasutanudki, sest jalutada oli nii tore. Samme sai ikka kõvasti tehtud ja selgus, et kui teised linnad loevad oma reklaamides ette iga suvalise viisakama torni, siis hollandlased ei vaevu, sest üks maja on ilusam kui teine ja me nägime vist ühte koledat tänavat. Ei ole nii, et üks vaatamist väärt asi linna ühes otsas, teine teises. Pariisist jättis see ikka tunduvalt parema mulje, kui igal pool suitsetamine välja arvata.

Me käisime väga mõnusal väikese grupi kanalituuril ja järgisime edasi sealse giidi soovitusi. Üks neist oli sealses kuulsas pargis papagoide otsimine. Neid pidi seal palju olema ja ühe leidsime ka. Lisaks käisime tornmaja katusel üle ääre kiikumas ja see oli õudsem kui näis. Ka Punaste Laternate rajoon sai külastatud ning seal väisasime prostitutsioonimuuseumi, mis oli väga huvitav. Olime ka parajad toiduturistid. Kui Hollandi enda köök ei ole midagi erilist - välja arvata hommikusöögid - siis nad on ju kõvad koloniseerijad olnud ja põnevam oligi avastada selliste riikide kööki. Samas midagi erilist me ei kogenud.

Hommikusöögid aga väärivad isiklikku lõiku kui mitte postitust. Esiteks on neil mingid kohalikud pisikesed pannkoogid, mis viivad keele alla. Meile aga soovitati ka munaga praetud banaanileiba, mida on veel täiendatud peekoniribadega ja kreeka pähklitega. See oli üks kummaline aga jumalik kombo.

Veetsime Amsterdamis neli päeva üsna vaba graafiku alusel ja saime osa ka mingist kanalimuusikafestivalist, kuhu suur osa publikust paadiga tuleb ja siis on kanalid umbes. Oli üsna omapärane elamus.

Kui keegi veel on sinna minemas, siis ilma suurte muuseumideta on 3-4 päeva piisav, et linnast ülevaade saada ja ka natuke poodides käia. Meie ostsime näiteks kuuseehteid keset suve, aga igaühele oma.

Kiri Kahele Triibule 6

Tere, mu kallis!

Me juba nii ootame sind. Sinu issi on korduvalt öelnud, et tule juba välja. Mitte, et me tahaksime sind kuidagi ohustada ja liiga vara tulema sundida, aga nii tore oleks ju juba kohtuda.

Viimasel ajal oled sa olnud kuidagi eriti hea laps. Ei aja emmet öökima ega midagi. Maksimaalselt mõned krambid päeva kohta. Ükspäev siiski olid mingit uut moodi krambid ka juba.

Sa hakkad mu kõhus juba päris palju ruumi võtma. Mind see veel ei sega, sest nüüd hakkab su kasv pigem väljapoole liikuma, aga seega ma enam ei näe otseselt vaeva ka, et sinu olemasolu enam saladuses hoida. Kes teab, see teab. Teised kuulevad-märkavad ka tasapisi.

Vahepeal suutsime sulle nii möödaminnes vankri soetada. Ma küll ootasin ja otsisin värvilisi, aga turvalisus ja mugavus olid olulisemad, nii et sinu esimene sõiduk saab olema must ja kerge mustriga. Selle leidmise eest pead aga issile aitäh ütlema, sest ta on vankritegoogeldamise täitsa üle võtnud. Lisaks maksime ära sissemaksu üliarmsa pesa jaoks, et sul saaks siin kodus ka alguses mõnus ja turvaline olema.

Täna aga on su emme veidi kade, sest teised sinuga samavanad beebid hakkavad järjest enda olemasolust oma emmedele müksudega märku andma, aga sina ei vaevu. Ehk ongi nii hea. Järelikult sul ei ole veel liiga kitsas vms, aga samas ma ju nii tahaks, et sa mulle enda heaolust rohkem märku annaksid. Muidu ma siin aina mõtlen ja loodan ning vahel tahes tahtmata ka muretsen natuke.

Kaks nädalat veel ja siis näeme sind taas telekast. Ehk selgub siis ka, kas sa oled poiss või tüdruk. Õnnelikud oleme me igal juhul, aga iga järgnev infokild sinu kohta teeb nii palju rõõmu.

Ega siis muud midagi seekord.

Kalli-musi-pai!

Otsin otsustajat

See beebimajandus on üsna keeruline ja ei ole üldse palju vaja enne, kui mul juhe kokku jookseb infouputusest. Kas poleks tore, kui keegi teeks head otsused minu ees ära, võttes arvesse minu/meie funktsionaalseid, finantsilisi ja esteetilisi eelistusi? Oleks ju!

Viimastel nädalatel olen hakanud tegema veidi uurimistööd beebile vajalike asjade teemal - mida kujutab endast üks hea vanker, millega beebit kanda ja millised võiksid olla turvatool ja beebipesa. Sellegipoolest ei saa ma veel aru hästi, misasi on travel system või baby jogger või misasi on pram ja mis stroller. Kas usaldada siinset kõige võrdlemise lehte, millel on vaid koondhinne aga ei mingeid kommentaare lasteasjadele või otsida ja võrrelda ise asju nii hästi, kui nende kodulehelt materjali leian. Järelturule pole ma veel üldse vaadanud, kuigi me mõlemad Lemmikuga leiame, et kindlasti oleks mõistlik paljud asjad just järelturult osta. Samas aga ma ei taha mingeid plekilisi ja kriibitud asju ja ei ole nii lihtne käia kõike oma silmaga vaatamas.

Kõige keerulisem ja samas kiirem paistab olevat turvatooliga. Kas osta niisama tool või koos turvalisema kinnitusraamiga? Aga kuhu seda kinnitada, kui meil oma autot ei ole? Kas osta sangaga imikutool või kallis ja kvaliteetne statsionaarne asi pikkadeks aastateks? Või mõlemad?

Kust leida nunnusid beebipesasid talutava hinnaga? Kas oleks mõtet Eestist osta ja kaasa vedada? Kui jah, siis millal? Sel aastal me ehk jõuamegi ainult ühe korra sinna.

Kust leida ilusaid rasedamantleid? Keset suve tundub see olevat mission impossible vähemalt.

Kust ma leiaksin hea vankrite võrdluse, mis võtaks arvesse ka turvateste?

Kas ja mis mööblit hakkab ruttu vaja minema? Kummutit? Mis mõõdus? Kuidas mähkimine käima hakkab ja kus? Kas ta hakkaks oma voodis magama? Kas kassid lasevad tal elada?

Kus saaks igasuguseid asju katsuda ja testida? Ma ei taha internetist pildi järgi osta. Tahaks kärutada erinevate vankritega ja näha, mida üldse meie laps igasugustest kiigutajatest arvab.

Samas on mul ikka veel tunne, et me mängime mingit pretend-game'i. Et tegelikult ei olegi mingit last ja äkki mul on üldse mingi paeluss või kõik veidrad tunded peas kinni. Sama rase kolleeg ütles täna, et ta tunneb end täpselt samamoodi, kuigi on juba mitu korda ultrahelis oma pisikest näinud. Me siin peame veidi veel ootama ja ma ikka veel loodan, et siis muutuvad asjad kuidagi reaalsemaks.

Pühapäeval rääkisime oma saladusest ka siinsetele sõpradele. Me ei olnud terve nädalavahetuse kindlad, kas ja millal. Lõpuks Lemmik siiski arvas, et räägime siis. Me ei olnud selleks mingit erilist strateegiat paika pannud ja nii ma siis rääkisin möödaminnes. Neil läks veidi aega, et aru saada, mida ma üldse ütlesin, aga lõpuks jõudis kohale ja siis tuli palju rõõmsaid emotsioone ja ma sain lõpuks rääkida sellest kõigest, millest ma nagunii kogu aeg praegu mõtlen. Seega peaproov perele teatamiseks on läbitud. Järgmised teadaanded on juba ka rohkem planeeritud.

Kirjad Kahele Triibule 4

Tere, mu kallis!

Ma ei jõua ära oodata, millal me sinuga lõpuks kohtume. Tore oleks sinu piltigi alustuseks näha. Ma loodan, et sa oled fotogeenilisem kui mina.

Päev-päevalt muutub raskemaks sinu teiste eest saladuses hoidmine. Vähemalt üks inimene on juba ära arvanud, et sa olemas oled ja onu Ricardo oleks peaaegu teistele ka välja rääkinud.

Kõige raskem on siis, kui emme kolleegidega välja sööma läheb. Sa ei luba mul ju nii paljusid asju süüa ega juua. Tahaks lõhevõileiba, aga enne tuleb kindlaks teha, kuidas seda valmistati. Tahaks Kreeka salatit, aga siis oleks ju imelik järsku ainult feta järgi jätta. Keegi kutsub kaasa sushile, teades, et su ema on soovitanud isegi seda konkreetset sushikohta, ja siis ma pean end kuidagi välja keerutama. Teised söövad mahlast roosat picanhat ja joovad veini ja sinu ema teeskleb pirtsutamist.

Sina aga paistad muudkui kasvavat või siis on su emme ise selles süüdi, et kõht tahab vägisi ette tulla. Sa võiksid ikka seal veel natuke aega rahus kasvada ja areneda ilma üleliigse tähelepanuta ja küll me jõuame sinust teistele veel rääkida ka.

Me oleme sinu issiga hakanud mõtlema, kuidas sinu saabumisest teistele rääkida ja meil on mõned plaanid. Mulle ju on alati meeldinud teistele üllatusi teha. Eks näis, kuidas neile seekord reageeritakse. Kui üldse.

Eile hakkasin tegema ka esimesi konkreetseid ettevalmistusi ja meisterdasime Nokiaga kahekesti kodus. Eks ma hiljem räägin lähemalt, mida.

Tänaseks oled sa ligi kaheksa nädalat mu kõhus ringi ujunud ja ametlikult on kümme nädalat täis. Ma loodan, et sul on seal mõnus ja varsti näeme, eks!

Kuidas sa end tunned?

Mina tunnen end päris hästi. Viimased neli päeva lausa täiesti normaalselt. Ei tea, kas olla õnnelik või mures. Eeldatavasti on ikka kõik korras.

Rääkisin sel nädalal tööjuures ühele personaliinimesele rasedusest ja juhtus kõige naljakam asi. Kui ma laususin, et olen 9 nädalat rase, vastas tema: mina ka! Ta on meist paar päeva maas. Seega see vestlus kulges palju õhinapõhisemalt, kui ma olin kartnud.

Erinevalt töökaaslasest ja paljudest teistest tulevastest emadest meie Facebooki grupis, on mul vägagi hea olla. Vist päris esimestest päevadest on olnud puhitustunne ja rinnad vahelduva eduga hellad, aga ei midagi ekstreemset. Testitegemise nädal oli natuke karmim, sest iga mõte ajas iiveldama ja lõpuks paar korda tuli toit välja ka, aga selles võis osaliselt ka närve süüdistada. Ei ole mul aga ei mingeid selja- või peavalusid. Ei ole probleeme toiduga. Ei ole tapvat väsimust ega emotsioonide virr-varri. Küsisin lemmikult üle viimase kohta ja ärkan pigem ise varem. Ei vaja ma erikohtlemist ega ole veel paiste läinud. Üldiselt tunnen vaid, kuidas miski kõhus venib, aga viimastel päevadel isegi mitte seda. Kui nii jätkub, siis on täitsa rõõm kõhtu kasvatada ja keskenduda vaid oma pisikese inimese ootamisele.

Millal ja kuidas

Täna oli meil esimene päris ämmaemanda aeg. Olime seda kolm nädalat kannatamatult oodanud. Õnneks ta oli väga tore ja kõik esmased asjad paistsid korras olevat. Samas oli nii naljakas, et ta ei teinud mitte midagi, et kontrollida, kas ma üldse rase olen. Ütles vaid, et kui ma juba kaks testi tegin, siis ta usub mind. Lähinädalatel pean siiski minema verd andma ja seejärel siiski juba ka valikulisse ultrahelisse, mis peaks andma mulle kindluse mõningate tõsiste kromosoomihaiguste osas ja noh - viimaks saab ka siis titat näha. Ehk hakkab siis asi rohkem nagu päris tunduma.

Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.

Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.

Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.

Kirjad Kahele Triibule 3

Nüüdseks peaksid sa olema mustika-suurune. Ma arvan, et äkki ma hakkangi sind Mustikaks kutsuma. Nii nunnu ju. Ja see suuruse jälgimine ning erinevate esemetega võrdlemine on ka oluliselt ägedam, kui ma oodata oskasin.

Viimasel nädalal oled sa olnud täitsa hea laps, kui nii võib öelda. Sinu issi küll ütleb, et sind on liiga vara lapseks kutsuda, aga mida tema ka teab :)

Tundub, et sa oled üks üsna rahulolev tüüp. Sulle küll alati ei meeldi, kui sinu emme kolleegid tööl oma sööki soojendavad, aga oleme ausad. Ega mulle ka ei meeldi paljud asjad, mida nad söövad. Siis arvad sa veel, et toidupoed ajavad öökima. Sõna otseses mõttes. Kumbki aga ei ole eriline probleem. Vähemalt lased sa emmel süüa ja küsid juurdegi. Mul tundub kogu aeg nälg olevat ja isegi, kui veidi iiveldab, siis söök üldjuhul aitab. Samas oled sa sundinud meid mõlemaid su issiga tükk maad tervislikumalt toituma hakkama. Šokolaadi sa ei tahagi, aga jäätist vahel ikka praeguse kuumaga ja arvestades, kui palju puuvilju ma praegu teadlikult söön, siis ei ole üldse vale sind puuviljaga võrrelda, mu kallis Mustikas.

Mis veel? Ma ei oska enam magada 12ni. Heh! Isegi mitte kümneni ja ma kahtlustan, et sul on midagi sellega pistmist. Harjutad emmet edasiseks eluks?

Tundub, et su tibatillukesusest hoolimata, loksub emmel kõhus miski ja võõras kõhukuju on ka, aga samas ma pole juba tükk aega saanud kõhtu sisse tõmmata normaalselt. Arusaadav ka, et sul läheb nii kitsaks.

Lisaks paistad sa olevat täitsa oma emme laps. Ükskõik, kui väsinud ta/me oleme, siis tantsutundi jõudes on alati tore ja teeme kõike korralikult kaasa.

Me sinu issiga ei jõua ära oodata esimest päris arstivisiiti ja kindlustunnet, et sinuga on kõik nagu peab olema.

Kiri Kahele Triibule 2

Tere, kallis!

Sa oled juba nädalakese olnud meiega. No tegelikult kauemgi, aga nüüd me oskame sinuga arvestada ja sa oled endast terve selle nädala ka väga selgelt märku andnud.

Sinu lemmiktoit paistab olevat soolakõrsikud ja lemmikjook on Coka. Häbi meile mõlemale! Aga... kui sa sellisel dieedil olles õnnelik oled, siis eks ma püüa sind usaldada.

Ja juba sa õpetad meile igasuguseid asju. Näiteks seda, et kui ma söön hommikuks maasikaid, siis need maitsevad ka välja tulles hästi. On oluliselt hullemaid asju kui maasikatoormoos.

Tundub, et sulle ei meeldi eriti lennata või äkki sulle just meeldib õhus olla ja probleem on maandumisega!? Miks muidu ma just siis üleni higiseks tõmbun ja saan omale oksekotiga tuult lehvitada? Juba jõudis kätte ka uus olukord, kus ma vahetasin oma mõnusa aknaaluse koha keskmise istme vastu, et olla vetsule lähemal. Kahjuks vahekäigupoolsed kohad olid juba kõik täis, aga pidasime vastu.

Lisaks jõudis juba kätte sinu pärast muretsemine. Kuna sa oled siin igapäevaselt mulle suurenenud süljevoolu ja hingamisharjutusi korraldanud, siis eile, kui ma end taas normaalselt tundsin, hakkas mul täitsa mure su pärast. Et kuidas nii!? Täna aga jätkus kõik "vanas" rütmis.

Sinu olemasolu muutub iga sammuga aina reaalsemaks. Täiteks käisid sinu emme ja issi esimest korda ämmaemanda vastuvõtul grupiloengut kuulamas. Otseloomulikult oli sinu emme seal teiste algrasedate seltskonnas ainus, kes pidi vahepeal mitu vetsupeatust tegema, aga ma ei kurda. Väga. Saaks kindlasti hullemgi olla ja tore, et sa sellist asja korraldad seltskonnas, kus sinu tulekust nagunii juba teatakse ja mitte näiteks emme töö juures.

Me vaatasime täna sinu issiga beebi arengu teemalist dokumentaalfilmi ja saime natuke targemaks. Lisaks loodame me väga, et sa kuulud selle 50% sisse, kes elusalt sünnivad. Sa oled siiani ju nii tubli võitleja olnud sinu emme kiire kevade kiuste.

Ootame armastusega!

Kiri kahele triibule 1

Alates tänasest hakkan ma avaldama tagant järgi minu enda jaoks väga märgilisi postitusi. Ehk on kellelgi veel huvitav.

----------

Ma olin täna öösel nii ärevil, et ei jäänud tükk aega magama. Mis teha, kui järsku on nii põnev lihtsalt plastikjoogitopsi pissimise tõttu!?

Eile nimelt oli meie jaoks väga eriline päev. Pärast hullumeelset kuud ei olnud mul ikka veel päevad hakanud ja käes oli rekordpikk tsükkel. Samas võis ju arvata, et kogu selle hullumeelsuse keskel ja olles alles märtsis pillid ära jätnud, et mu keha kohaneb stressi ja hormonaalse muutusega.

Lisaks arvasime me, olleks kuulnud teiste kogemusi ning toetudes enda omadele, et sinu tulekuni võib kuluda aastaid. Nüüd aga otsustasin siiski hommikul ärgates ära teha kodus vedelenud rasedustesti ja esimest korda elus näitas see mitte ühte, vaid kahte triipu. Meie Triibu!

Unesegasena ei tulnud mul pähe ühtegi huvitavat viisi, kuidas seda sinu tulevasele issile öelda. Nii et kui ta küsis, millal me vastuse teada saame, ütlesin vaid midagi sellist, et me vist juba teame. Sest pissipulga ekraanilt paistsid kaks selget ja rasvast triipu. Midagi, mida pole kunagi varem juhtunud, aga see-eest on mul testides alati hästi läinud ja ka rasedustestid on mulle just selliseid tulemusi näidanud, nagu ma olen tahtnud.

Me sinu isaga olime juba nalja viluks mänginud mängu, mis su nimeks võiks saada. See ei olnud üldse lihtne. Me veetsime suurema enamuse seitsmekäigulisest õhtusöögist nimesid edasi-tagasi loopides ja väga paljud kas lihtsalt ei meeldi meist ühele või teisele või kõlavad kas eesti, rootsi või inglise keeles imelikult või tähendavad midagi imelikku või oleksid rasked kirjutada jne. Aga me ei oodanud, et meil nimesid nii varsti vaja võiks minna.

Kuna ma pidin sel hommikul nagunii kodus tööd tegema ja kapis vedeles üks test veel, siis pissisin sinna peale ka. Ja jälle tulid kaks triipu. Aga nüüd ma ei usaldanud neid enam, sest järsku märkasin kuupäeva, mille kohaselt olid testid hiljuti aegunud. Samas internet ütles, et vanad testid valetavad väga harva positiivse suunas. Sinu issi aga üritas ka mind kahe jalaga maa peal hoida ja seletada, et igasuguseid asju võib juhtuda ja testid võivad valetada.

Seega sinu emme ostis veel ühe testi ja selgus, et tänapäeva testid on juba väga targad. Sellel oli digitaalne ekraan ja karmid juhised seda täpselt teatud maani ja täpselt 20 sekundit pissi sees hoida. Lisaks lubas see ennustada, kui kaua sa juba minu kõhus olnud oled. Minu kõhus. Minu Triibu! Nii sürreaalne. Ja see test kinnitas, et juba vähemalt kolm nädalat olen ma kellegi maja. Me sinu issiga ei tea, kas me veel päris valmis oleme sinu tulekuks, aga tea, et sa oled väga oodatud.

Eesti ja e-riik - nalja teete või?

E-riik vast tähendab igaühe jaoks natukene erinevaid asju, aga minu jaoks tähendab see seda, et enamikku vähemalt riiklikke asju saab ajada mugavalt digikanalite kaudu. Esimeses järjekorras näiteks võiks ligi pääseda erinevatele andmetele enda kohta ning vajadusel ka vajalikke taotlusi esitada. Süsteemid peaksid omavahel suhtlema, nii et inimene ei pea aina uuesti sama infot riigile andma. Minu hiljutine kogemus aga oli kõike muud kui seda.

Nimelt hakkasid mu isikut tõendavad dokumendid kehtivust kaotama ja, elades ise teises riigis, tundus kõige mõistlikum esitada taotlus uuteks digitaalsel kujul ning püüda puhkuse ajal dokumendid ka kätte saada.

Kõigepealt sain PPA lehte päris mitu korda risti-põiki läbi kammida, et välja selgitada, mida ma täpselt tegema pean, sest mingil kummalisel põhjusel on võimalik ID-kaarti taotleda läbi nende e-teeninduse, aga kui tahta passi ka, siis tuleb ikkagi kas läbi posti, näost näkku või e-maili teel suhelda. Kuskil aga polnud selgelt kirjas, kuhu ma siis neile e-maili saatma peaksin. Töötades ise digiturunduse spetsialistina, usun, et minu veebis navigeerimisoskused on üsna tasemel. Lõpuks lihtsalt oletasin.

Olles valmistanud ette kõik nõutud dokumendid, saatsin need ka ära ja jäin tagasisidet ootama. Kui 3-4 päeva oli möödas, proovisin neile helistada, sest ikka veel oli vaikus. Ma ei tea, miks nad ei suuda kogu protsessi lihtsalt automatiseerida, aga see selleks. Telefonikõne andis küll veidi rohkem vastuseid, aga pidin edasi ootama.

Kui möödas oli rohkem kui nädal, sain lõpuks vastuse kelleltki sealselt töötajalt, kes nüüd soovis ühest dokumendist uut koopiat ja digiallkirja. Olin enne küll väga hoolikalt näpuga järge ajanud nõudmiste osas, aga no olgu peale. Täitsin paberi uuesti ära, digiallkirjastasin ja lootsin, et asjad sobivad seekord ilma füüsilise allkirjata paremini. Õnneks sobisidki.

Edasi läks natukene paremini. Juba kahe päeva pärast oli pass valmis, aga kuna soovitati mõlema valmimine ära oodata enne järgiminemist, siis muudkui kontrollisin oma emaili. Möödus veel nädal ja mu mailboxis oli jätkuvalt vaikus. Minul aga hakkas aeg otsa saama ja seega läksin nende esindusse kohale, et kas või pass kätte saada.

Pass oligi täiesti olemas. Sain seda isegi käes hoida ja teeninduse tädi möönis ka, et kummaline, et ID-kaarti veel ei ole. Ta kontrollis oma andmebaasist ja nägi, et teine on trükitud, aga mitte veel kohal, aga ei saavat midagi teha, et asju enam kiirendada. Ta soovitas vaid järgmisel hommikul neile helistada ja uurida, kas see on jõudnud, aga ütles ka, et oleksin kõik dokumendid kiiremini saanud, kui oleksin nende kontorisse taotlema läinud. No muidugi on korralikus e-riigis kiirem minna kaks korda kuhugi kontorisse ja oodata järjekorras, kui et digitaalselt tellimus ära esitada! Hakkas jaburaks kiskuma.

Siis aga tuli kõige suurem löök. Tädi avastas, et ta ei saagi mulle mu passi kätte anda, sest mul oli kaasas ainult vana ID-kaart (pluss kaks teist isikut tõendavat dokumenti) ja käskis järgmine kord korralikumalt lugeda kättesaamise emaili. Emaili, mis oli tulnud nii hilja, et ma poleks nagunii midagi muuta saanud, sest mu pass oli Rootsis ja mina Eestis. Kes siis Euroopa-siseselt passiga reisib!? Niisiis, pidin passi tagasi andma ja ID-kaarti ka ei olnud. Ma olin väga lähedal vihapisaratele, aga sain sealt vähemalt avalduse, mille alusel saadetakse dokumendid ühel hetkel Rootsi Eesti saatkonda. Muidugi pidin sinna taas lisama kõik samad andmed, mida neile just korduvalt esitanud olin. See aga ei seganud neid mulle järgmisel päeval, reedel, pärast tööpäeva lõppu kirjutamast, et mu ID-kaart on nüüd Tallinna esindusse jõudnud. Mind aga ootas pühapäeval tagasilend. Seega minu varased pingutused dokumendid ära vahetada pole siiani mingit vilja kandnud.

Urr. Urrrr. Urrrrrrgh!

Kaks nädalat

Kaks nädalat võib tunduda kuradima pikk aeg. Või vaid kui hetk, kui sul on:

Kaks nädalat, et pidada maha kolm tõsist workshopi kolmes riigis ja enne nendeks ka tõsiselt valmistuda.
Kaks nädalat, et võõrustada kolme gruppi ööseks jäävaid külalisi.
Kaks nädalat, et pakkida, kolida ja lahti pakkida.

Ja muidugi on need juhtumisi samad kaks nädalat, mis tänasest jooksma hakkasid.


Wish me luck.

Pariis - ja siis?

Ma olen pikale mõelnud, et kuna ma veel Pariisis käinud ei ole, siis enne ei lähe ka, kui saan minna õige kaaslasega. Igasugune sõber või peika ei sobinuks. Tegu on ju siiski üheks maailma romantilisemaks peetava linnaga ja siis võiks ju juba täie rinnaga seda nautida. Seega olen reisi muudkui edasi lükanud ja kaasa kutsujatele Ei öelnud. Aga mitte enam.

Meil sai elukaaslasega veebruaris täis kaks aastat kohtumisest ja kuigi tema ei ole eriline kingiinimene, siis mina olen mitme eest ja ostsin talle üllatusena meile lennupiletid Pariisi. See sobis ka minusugusele laiskvorstile, sest ma ei pidanud kingituse leidmiseks ega kättesaamiseks isegi voodist lahkuma.

Igatahes, nüüd on värskelt seljataga meie pikk Pariisi nädalavahetus, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin võinud sellise Pariisiskäigu ette võtta kellega iganes.

Lendasime reede õhtul pärast tööd kohale. Kell oli maandudes juba nii mitu, et vedasime vaid kotid hotelli, mis omakorda oli põhjuseks, miks romantikast eriti asja ei saanud, aga see-eest sai täiega palju tehtud ja nähtud. Olime tavapäraselt jahtinud head hinna ja kvaliteedi suhet ning nüüd maandusime kogemata üsna hostelilikus uberikus, kus üheinimesevoodid krigisesid ja veeresid ratastel ning läbi seina kuulis sedagi, kui keegi kraanikaussi rögistas. Tuba ise oli pisike ja pime, vaatega 2-ruutmeetrisele sisehoovile, aga meid see kõik väga ei morjendanud. Kurjaks sain vaid siis, kui keegi koristaja viskas ära mu hoolikalt puhtaks loputatud taaskasutatava reisišampooni pudeli, aga jättis puutumata näiteks tühja veepudeli. Mida loogikat!?

Igatahes, sel esimesel õhtul käisime vaid Eiffeli torni nuusutamas ning sattusime peale täistunnile, mil terve torn sädelema hakkab. Seejärel lasime end pügada mingis turistilõks-restoranis, kus snäkivaagna pähe toodi meile mõned juustu- ja vorstitükid ning visati kaunistuseks juurde mõned avamata hotellihommikusöögilikud võipakid.

Omamoodi huvitav kogemus oli, kui kelner küsis lauanaabritelt, kas nad plaanivad jootrahaks jätta 15 või 20 protsenti. Me siis kohe googeldasime kombeid ning kui jõudis kätte meie kord maksta, siis küsisime, et mis juba seaduse järgi arvele lisatud teenindustasust sai? Ja esimest korda saime näha, kuidas kelner võtab taskust värske palgalipiku, et näidata, kui niru palk tal on. Eesti mõistes oli see muidugi üle keskmise, aga veidi kahju meil temast hakkas, nii et päris ilma teda ka ei jätnud.

Teine päev oli hästi tegus. Alustasime kohe Eiffeli torni vallutamisega ning marssisime teise korruseni trepist ehk siis ligi 700 sammu, mis ei lase end veel unustada. Aga vaade oli tõesti äge ja hea oli reisi alguses kohe linnast ülevaade saada ning siis tornist näpuga näidata, mida lähemalt näha tahame.

Järgnes pannkoogilõuna Seine'i kaldal jalgu kõigutades ning kuna tahtsime soojast ja päikeselisest ilmast igaks juhuks viimast võtta, siis käisime ka jõekruiisil. Tagasitulles tegime teoks veel ühe mu pikaajalisema soovi ehk siis lasime endast karikatuuri maalida. Valisime üsna hoolikalt kunstnikku, aga lõpuks tundus ikka, et saime mõnusalt pügada, sest ta võttis seda portreemaalimist ikka üsna loominguliselt ja ma ei tea, kes sealt paberilt vastu vaatab.

Pärast väikest hotellipeatust, tahtsin kirja saada vähemalt teisegi turistiatraktsiooni selleks päevaks, sest kuidagimoodi oli Eiffel siiani ainuke. Seega suundusime mäe otsa Montmartre'i rajooni ühte Pariisi uhkemat usuehitist, Sacre Coeur'i vaatama ja avastasime end vist Pariisi kõige nunnumast linnaosast.

Leidsime ka ühe armsa restorani ning andsin järele ahvatlusele toorest liha testida. Olin kunagi sõbrannalt ühe ampsu saanud ja see tundus täitsa tore. Kus siis veel terve portsu boef tartare'iga maadelda kui mitte Prantsusmaal!?

Õhtusöögi vahepeal googeldasime möödaminnes, et huvitav, kuskandis Moulin Rouge asub, sest seda oleksin ka vähemalt väljastki näha tahtnud ja selgus, et olime 10-minutilise jalutuskõigu kaugusel. Ideaalne ajastus oli, sest tõenäoliselt eraldi tagasi samasse kanti kolme päeva jooksul tulla ei õnnestunuks. Nüüd aga nägime ära. On sest nägemisest mõned selfied'ki.

Kuna alles Pariisis kohapeal olles avastasime, et samal nädalavahetusel leiab aset Pariisi maraton sealsamas kesklinnas, siis lisaks ilmale, planeerisime tegevuskava ka veidi selle järgi. Kindluse mõttes sai niisiis veel esimesel õhtul ette võetud ka vaateratta sõit, mida ma kindlasti teha tahtsin, sest olin lugenud, et see hooaeg võib kuulsale rattale jäädagi viimaseks. Kui just uusi tegijaid-vedajaid peale ei kasva. Ja jälle vedas, sest nende paari sõiduminuti jooksul lõi Eiffel taas taustal särama kui peenem tordiküünal.

Teine päev polnud üldse kehvem. Kui valutavad lihased ja luud välja arvata. Kuradi vanus! Taas paistis päike ning ilm oli ka statistiliselt ülisoe. Seega sain näkku jume ja kohati T-särgi väel ringi lipata. Plaanis oli tõsine matkapäev, nii et käisime vaatasime üle kõik ülejäänud kesklinna meelepärased kaunisasjandused. Kohati oli surm silme ees, sest kuidagimoodi ei jäänud meile mitme tunni vältel ette vähimatki toidupoodi, kust vett lisaks osta, aga lõpuks Google aitas. Lisaks veele saime veel mahla, kuivatatud sinki ja haisvat juustu ning pidasime taas jõe kaldal Louvre'i ja hiiglasliku Britney postri vastas piknikku. Nii mõnus oli. Mu lemmikosa Pariisist vist oligi päike ja jõe kallal jalgade kõlgutamine, mis minu puhul hõlmas ka Eurosentide ümberpööramist ja puuduolevaga oma kolleksiooni täiendamist. Ja siis mu kolleeg ütles sel nädalal, et ma ei kvalifitseeru nohikuks.

Anyway, pärast lõunat käisime vaatasime üle ka kuulsa Notre Dame'i katedraali, mis on päris elus muljet avaldavam kui piltidel. Lisaks sain veel paar soovi nimekirjast mahakriipsutatud, kui leidsin lõunaks austrid - ei midagi erilist, seejärel poekese, mis müüs gelatot lillekujulisena ja koos makroonidega ning kuidagi kümne minutiga omale elu esimese päris nahktagi. Hind tegi natuke haiget, aga kui see nüüd päriselt ka kauem vastu peab kui kunstnahksed, siis ma ei nuta. Lisaks leidis see ka kohe kasutust, mis on alati minu emme tingimus uutele asjadele.

Istusime veel veidi ühes kuulsamas pargis ning siis leidsin mailboxist ülemuselt vihje, kust head šokolaadi otsida. Me siis lisasime veel mõned sammud oma päevanormile.

Viimane õhtu möödus hotellis tukkudes, sest me olime surmväsinud, väga selgelt kohalikele suunatud pitsakohta väisates ning Eiffelile head aega öeldes. Elasime me ju üsna torni lähedal, nii et polnud suurem vaev end ma ei tea, mitmendat korda kohale vedada, möödaminnes muidu üsna vastuolulise mulje jätnud kohvikust maailma parimat kuuma šokolaadi kaasa krabades ja siis juba kolmandat korda puhta vedamisena tornisära imetledes ning Eiffelisuveniiride müüjaid öös ignoreerides.

Veel oli jäänud üks üsna pikk päev. Kuid seekord sadas vihma. Õnneks olime sellega arvestanud ja jätnud meelega Louvre'i külastamise sellele päevale. Olime küll kuivas, kuid kolmas päev tõsist trampimist jutti tappis mu üsna ruttu ära. Lisaks tekkis päris kiirelt kunsti üleküllastumus. Ma saan ju mõistusega aru, et iga skluptuur on võtnud meeletu aja, aga lõpuks sulavad need mu peas kokku ikka lihtsalt lõputuks valgete kujude mereks. Huvitavam oli uurida peendetaile siin ja seal ning seda, kui oskuslikult meistrid erinevaid materjale kohelnud on. Mona Lisa aga jättis külmaks. Ning kõikjale me kindlasti ei jõudnudki selles lõputus kunstilabürindis.

Muuseumist väljudes ootas meid juba korralik sadu, aga õnneks leidsime varju ühes üsna viisakas restoranis. Ja see on minu suust juba tõsine kiitus, sest hea söögi ja teeninduse leidmine oli Pariisis ka Tripadvisoriga täielik bingo loto. Ajasin veel veidi toorest liha endale sisse, aga seekord lõpuni süüa ei suutnud enam. Mind over matter töötab vaid mingi punktini ja lõputult ei suuda end veenda, et see on ju vaid kui lihasushi. Vähemalt sai ka üks creme brule ära söödud viimaks.

Pärast sööki jalutasime veel kangelaslikult vihmas mööda Champs-Elysee'd Triumfikaareni ja siis juba kiirustasime koju kasside juurde, kes mind öösel pooleks sõtkuda ja lakkuda üritasid.

Kokkuvõtteks, oli tore, aga punkt punktilt oleks raske kaitsta seda linna paljude teiste huvitavamate ja sõbralikumate kohtade ees.

Hea karma või mis?

Ma olen tavaliselt see tüüp, kellega igasugused veidrad asjad ja õnnetused juhtuvad. Olles nüüd, kodu ostmas ja vana müümas ja teades, et turg on üle aastate esimest korda kõvasti kukkunud ning lisaks täpselt meie müügiajaks seadused karmistumas, olin ekstra närvis. Alles ma ju sain selle korteri omanikuks ja nüüd isegi maaklerid hoiatasid, et äkki ikka ootaks müügiga, kuni uute seadustega kohanetakse. Igal juhul oli korralik oht, et peame müüma tunduvalt alla ostuhinna ja kuigi enda meelest saime ka uue kodu üsna hea hinnaga, siis tunne oli, et kõik mu viimaste aastate säästud lähevad vastu taevast.

Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.

Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.

Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.

Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.

Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?

Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.

Kassi kättemaks

Kogu eelmine nädal kulus kraamimisele ja pakkimisele, et valmistuda kodu ülespildistamiseks. Pidin selle pärast ka keset päeva töölt ära tulema ja kassid pidid juba eelneval õhtul naabrinaise juurde kolima, aga fotograafilt ja maaklerilt saime kiita.

Imestasingi, et kassid olid nii tublid kogu selle möllu sees. Ei söönud uusi lilli ära ega tundunud eriti stressis. Vastupidi! Miilustasid maakleritega ja isegi naabrinaisega oli Nokia seekord sõbrutsenud, kuigi järgi minnes saime ta taas ainult tolmuimejaga ähvardades diivani seest kätte.

Igatahes, eile oli mul järjekordne tantsutrenni päev. Haarasin kunkust spordikoti sinna jäänud retuuside ja näorätiga, mida plaanisin korra veel enne pesemist kasutada. Viskasin juurde muu hädavajaliku ja tormasingi kodust minema.

Tantsukooli garderoobis aga tabas mind üsna ebameeldiv üllatus. Nimelt oli keegi üsna kindlalt kas kotti või otse pükstele pissinud ja mul ei olnud aega enam ka tagasi koju minna. Trennist aga loobuda ka enam ei tahtnud, kui püksid viimasena selga venitanud olin. Ma olin ju juba nii lähedal. Niisiis püüdsin terve trenni aja teistega pikivahet hoida. Ei tea, kas õnnestus või mitte. Me seal kõik nagunii veel võõrad üksteisele ja naljalt omavahel ei räägi kahjuks. Nüüd ma ei teagi, kas edaspidi välditakse mind põhjusega või häbelikkusest. Igatahes ei olnud tore tunda ennast haisemas. Lemmiku spordikott vedeleb alalõpmata kusagil kasside käpaulatuses ja üks kord, kui minu oma välja jääb, saan kohe karistada. Nende õnn, et nad muidu nii nunnud on. Eros külitab praegugi mu puusa vastas.

Suur juhuste kokkulangevus või... midagi muud?

Pühapäeval, vähem kui kaks nädalat tagasi suutsime Lemmikuga lõpuks kõik perekonnapildid ilusasti ära raamida ja seina panna. Ma olin nii rahul, et kekkasin Facebookiski. Naljaviluks viskasin õhku ka, et kuna täitsime ära viimase sobiliku seinapinna, siis tuleb vist kolima hakata. Tegelikult aga ei olnud mingit kolimisplaani. Meie kodu oli muutunud nii koduseks tänu erinevatele pisiprojektidele, mida siin ette võtnud oleme alates ise riiulite ja aksessuaaride ise valmistamisest kuni vanni soetamiseni.

Teate aga seda ütlust, et Jumal naerab, kui inimesed plaane teevad? Järgmisel hommikul tööle minnes nägime välisuksel kuulutust, et üks kolmetoaline on meie majas müügis ja sama päeva lõuna ajal saavad kõik soovijad seda vaatama minna. Me nägime vaid ühte fotot, kuid mõtlesime, et läheme igaks juhuks ka. Kaotada pole ju midagi. Samas, nagu te teate, kolida polnud meil lähiajal plaaniski.

Lõuna ajal käisime siis naaberkorterit vaatamas ära. See on samas trepikojas kaks korrust kõrgemal kui meie oma, aga seal oli nii palju valgust. Elutoas on kaks seina paksult aknaid täis. Lisaks üsna avatud planeering, vaid paar aastat vana köök ja üks tuba rohkem, kui meil praegu on. Negatiivse poole pealt, sealsed magamistoad on väiksemad kui meie praegune ja lisaks on selles põhimagamistoas vaid väike aken ja ei mingit vaadet, kuigi see on samuti aia poole. Lihtsalt täpselt selle akna all on ühe väljaulatuva madalama majaosa katus. Seal võiks olla siis mõnus terrass, aga ei ole. Ka rõdu ei ole. On lihtsalt üks üsna pime ja pisike ruum. Täielik kontrast teise hästi valge poolega.

Pärast lõunat läksime tööle tagasi ja ega ma eriti ei mõelnudki selle ostmisele, sest ma ju alles kolm kuud tagasi sain suure vaevaga praeguse kodu omanikuks ja lisaks on mul uus töökoht ning tähtajaline leping. Kes siis nii taas sellise bürokraatliku ja lisaks kogu kolimisega seotud jama vabatahtlikult kaela võtab, olles ise just pildid seina pannud? Kogu meie kodu karjub, et me plaanime siia jääda pikemaks.

Õhtul aga ütles Lemmik, et tema tahaks sinna kolida. Tegu oleks ju siiski maailma lihtsaima kolimisega, kus ei pea isegi õue minema ja saaks palju asju lihtsalt pakkimata kätel kohale kanda. Korter ju oli üldjoontes ilus ja rajoon on suurepärane. Temale meeldib see hämar tuba ka ja mina saaksin nii palju päikest, kui vähegi kulub, isegi talvisel hooajal. Rõdust on mul üsna suva. Peaasi, et on valge ja soe. Erinevalt sellest kodust, kus üles kasvasin ja mõlemast tihti puudust tundma pidin. Elu mustrid ja mõjud...

Otsustasime teha korterile pakkumise. Siin ju käivad asjad niipidi, et on alghind ja seejärel enampakkumine. Pea mitte kunagi ei saa osta kinnisvara väljakuulutatud hinnast odavamalt. Vahel tõuseb hind aga näiteks terve kolmandiku võrra. Hetkel aga on siin kinnisvarahinnad juba suvest saati alanenud, mis tähendab, et tundus olevat üsna hea aeg suurema kodu ostmiseks. Seda küll praeguse kodu müügilt tõenäoliselt raha kaotamisega. See on nii minu saatus ju, et satun ostma midagi hinna tipul ja müüma põhjas. Aga noh jah...

Tegime selle pakkumise ja jäime ootama konkurentsi. Aga konkurentsi ei tulnud. Ei sel päeval ega ka järgmistel. Mina olin samal ajal tööreisil ja täiesti valmis võimaluseks, et koju jõudes pean võib-olla kimama kusagile lepingule alla kirjutama, sest kodusid ostetakse siin tihti päevadega, ilma pikema järelemõtlemisajata.

Korteriomanik aga siiski ei tahtnud seda meile alghinnaga müüa ning otsustati teha veel üks avalik külastamisring. Me siin siis närisime küüsi ja spekuleerisime, et huvitav, mis ilm tuleb ja mis ilmaga kõige vähem huvilisi kohale ilmuks. Õnneks sellel külastusajal olime ise ämma sünnipäeval - see aitas mõtteid veidi eemale saada. Samas olime käinud veel korra seda korterit vaatamas-mõõtmas ning igaks juhuks kohtunud ka erinevate maakleritega juhuks, kui peaksimegi uue kodu ostma ja kiiresti enda oma müüki panema. Kõik maaklerid said läbida kassitesti. Nende õnneks on Nokial jooksuaeg ja talle meeldivad praegu kõik külalised :D

Me olime mentaalselt juba nii kinni selle uue korteri küljes. Kahju oleks olnud kolida, aga juba planeerisime, kuidas kõik uues kohas saab olema. Terve nädala istusime kui süte peal. Kellelegi lähedastest ei tahtnud rääkida ka, sest tõenäosus, et ostuks läheb, oli üsna väike ja teisi kortereid me vaatamas käima hakata ei kavatsenud. Oli kas see või mitte midagi plaan.

Uus nädal algas uute hinnapakkumistega. Keegi segane otsustas kohe soojendusringina teha 11000 euro jagu suurema pakkumise. Me ei kavatsenud samas tempus kaasa mängida. Ootasime natuke ja tegime ise uue, meile mõistlikuna tunduva pakkumise. Seejärel oli tükk aega vaikust. Varsti aga liitus oksjoniga keegi kolmas. Minu hirm, et me ei võida seda võistlust, kasvas. Hind kasvas ka, sest me kõik kolm tegime veel pakkumisi. Ühel hetkel andis see suurte sammudega edeneja alla ja meie lootus taastus veidi. Samas oli meil ikka veel üks konkurent alles ja hind lähenes jõudsasti meie varem kokku lepitud ülemisele piirile.

Lõpuks, kui meie maksimumist oli puudu vaid 3000 eurot, saime kõne, et oleme pakkumise võitjad ja omanik on otsustanud meile müüa. Et kui me veel tahame seda korterit, siis peame tunni aja pärast olema maakleri kontoris paberitele alla kirjutamas.

Mul oli ikka paras šokk. Esialgne võidurõõm, seejärel "kas me tegelikult ka just ostsime eksprompt uue kodu" tunne, siis hirm, et mis siis, kui meie oma kodu müümine ei edene nii hästi, kui me tahaksime... Tõeline tunnete virr-varr.

Kugistasime kiiruga alla mingi külmutatud hiina toidu ja seejärel kirjutasime alla hirmuäratavale hunnikule juriidilistele paberitele - rootsi keeles. Ma ei saanud paljust arugi ja ometi teadsin, et minu allkiri kohustab mind välja ostma kõige kallima asja, mida ma kunagi ostnud olen. Otsustasime pea tuulutamiseks koju jalutada ja pea oli vist kõigil osapooltel üsna umbes, sest me kõik jalutasime sealt kontorist ära ilma oma ID-kaartideta ja maakleril ei tulnud ka meelde neid tagastada. Minu jaoks lihtsustas see aga järgnenud müügimaakleri valikut. Nimelt arvan, et udupeandus ei tule eriti kasuks, kui jutt käib Eesti mõistes kuue, Rootsi mõistes seitsmekohalistest rahanumbritest. Igatahes, 13. veebruarist on meil uus kodu. Või vähemalt leping.

Kohe samal õhtul pidime hakkama asju pakkima. Võiks ju arvata, et kui uue kodu saame kätte alles aprillis-mais, siis aega on selle praeguse kalliks saanud kodu müügiga, aga vastupidi. Ka ostjatel on üldiselt vaja ettevalmistusaega ja müügiettevalmistus võtab samuti aega.

Esimese asjana pärast maakleri väljavalimist tuleb kodu kauniks lavastada ja suur asja asjadest kuhugi peitu panna, lisaks nipet-näpet välja vahetada või juurde osta. Olemegi veetnud terve nädala, kaasa arvatud Valentinipäeva pakkides ja koristades, asju paigutades ja ümber paigutades ning täna ka shopates, sest maakler saatis meid poodi trendika voodipesu ja peenema kätepesuvahendi potsiku jahile. Lisaks pidime ostma juurde igasuguseid lilli, et kodu elavamaks muuta.

Tänaseks õhtuks on kelder saanud kaste täis ja toad üsna kliiniliseks. Laudadel on uued tulbid ja orhidee ning rõdule leidsime isegi nartsissid. Küürisin nullkraadidega kogu rõdu üle ja Lemmik pesi aknad ära - esimest korda selle siin elatud ligi kahe aasta jooksul. Päris sur kontrast on, pean ütlema. Ja juba esmaspäeval tuleb fotograaf. Kui keegi otsib Stockholmi lähedal mõnusat kahetoalist hea asukohaga, kus on turvaline ja kõik käe-jala juures, siis arvatavasti juba kolmapäevast on meie pakkumine avalik. Meie aga kolime kaks korrust kõrgemale, nii et toredad naabrid on ka :)

Aga kui nüüd tulla tagasi selle päev enne piltide seina panemise juurde, siis need ei saanud kahjuks seinas olla kahte nädalatki ja me ei ole päris kindlad, kas me nüüd üldse seinu juurde saame või ainult põrandapinda. Mina naeran aga, et meie kodu on nagu Tallinna linn, et kui valmis hakkab saama, tuleb taas kolida.

Räägime siis tööjuttu ka natuke

Enne, kui ma saan rääkida lähemalt oma uuest töökohast, pean ma vajalikuks minna tagasi möödunud suve juurde.

Pärast Eestist puhkuselt naasmist ootasid mind ees kolmes firmas intervjuud ja minu meelest läksid kõik ka hästi. Kahes kohas aga läks kellelgi teisel selgelt veel paremini. Kolmandas taheti mind veel uurida-puurida ja mu endiste ülemustega rääkida. Kuni siis lõpuks ikka selgus, et sain mitteauhinnalise teise koha. Vot see tegi haiget! Ma olen kogunud juba nii mitmeid mitteauhinnalisi teisi kohti ja sellisel hetkel on raske mõelda niipidi, et aga vaadake, kui kaugele ma jõudsin.

Igatahes, elu läks edasi ja aeg ka, ootamatult. Igas kuus oli ümbes üks uus intervjuu ja jõulud hakkasid kätte jõudma. Mulle tundus juba, et tulebki aeg, mil palka enam arvele ei laeku ja hakkan töötukassale palju vähema nimel igasuguseid aruandeid kirjutama, rääkimata oma kulude tõsiselt kokkutõmbamisest. Siis aga võttis minuga uuesti ühendust see teise koha" firma. Et nad tahaksid arutada koostööd mingite projektide osas, kui ikka veel huvitatud olen.

Nad olid juba mulle ära öeldes maininud, et kui neil õnnestub oma meeskonda veel kasvatada, siis nad tahaksid minuga taas ühendust võtta. Arvasin, et äkki nüüd selles asi ongi, kuigi kui tihti ikka juhtub, et sellistest pool-lubadustest asja saab elus!? Niisiis otsustasin asja edasi uurida. Nemad aga otsustasid taas natuke aega vaikida, aga nendega olin ennegi näinud, et pausid suhtluses ei tähenda tingimata halba. Lõpuks tahtsid nad minuga natuke rääkida ja ma arvasin, et parem on kohale minna, kuna nende kontor asub nagunii 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu kodust.

Kohapeal selgus, et asjad on isegi paremad, kui ma lootsin. Mina olin arvanud, et ehk on tegu mingi osalise ajaga paarikuise ettevõtmisega. Tuli aga välja, et neil ei saanud asja esimese koha saanuga ning nüüd on nad otsustanud selle rolli ümber mängida projektipõhiseks. Täisajaga, aga jutu käigus sai võib-olla aastast kaheksa ja siis kuus kuud. Kuna ma tahtsin veidi rohkem infot, siis lubati, et saan rääkida veel ühe oma ala eksperdiga. Minule ootamatult sai sellest selgituslikust plaanist hoopis täiemõõduline enesetõestamise intekas. Ma olin närvis ja arvasin, et keerasin selle pekki, sest mult küsiti taas igasuguseid tobedusi a la soovitajatega rääkimise kohta, mida tegelikult juba tehtud oli. See inimene aga ei teadnud minust ei ööd ega mütsi.

Igatahes nii nädalakese enne jõule sain ootamatult emaili, et nad teevad mulle tööpakkumise. Samal ajal oli mind aga ka ühte teise kohta intervjuule kutsutud ning olin suure vaevaga organiseerinud endale veel erinevaid networkimise võimalusi. Siis aga saabus leping ja soov, et saadaksin tagasi oma allkirjaga scannitud koopia. See tundus mulle nii kummaline. Tööleping ja isegi mitte originaal. No ma ei tea... Samas see pidi siin aktsepteeritav variant olema.

Suurem probleem oli aga lepingusse kirjutatud palganumbriga. Palgast olime rääkinud suvel vaid korra ja siis reageeriti minu soovile üsna positiivselt. Mulle jäi mulje, et see sobis meile mõlemale. Niisiis nüüd oli mul leping, aga hinges torm. Et mis mõttes pärast kuut!!! intervjuud ja rasket kodutööd ja mu endise ülemusega rääkimist, pakuvad nad mulle tööd esialgu vaid kuueks kuuks pikendamisvõimalusega ja ühtlasi umbes kuuendiku võrra räägitust väiksema palgaga!? Üldises plaanis ei olnud tegemist päris orjapakkumisega ja tööd oli mul ju vaja, aga see tundus igati ebaõiglane. Ma ei ole nende lohutusauhind ja ma ei kooguta tänulikult päris iga võimaluse peale. Ma tunnen, et ma olen paremat väärt.

Võtsin julguse kokku ja kirjutasin neile viisakalt aga ausalt, mida ma neist ja sellest pakkumisest arvan. Argumentideks olid minu turvatunne seoses lühiajalise lepinguga ja seenior selle ameti nimetuses. Kartsin küll, et võib-olla otsustavad nad hoopis kellegi teisega jätkata, sest nad olid mulle maininud plaani uuesti kuulutus avaldada. Arvasin, et parimal juhul saan uue pakkumise, mis on meie soovide kompromiss ja see oleks olnud ikkagi juba parem. Läks aga paremini.

Sain kiiresti vastuse, et nad saavad minu argumentidest aru ning saan oma soovitud palga. Samas aga et nad ei olnud mulle kunagi ametlikku pakkumist teise numbriga teinud. Noh, aga ega nad selle numbriga ka ei teinud ju varem!? Lisati veel, et pärast kuut kuud peame ehk jätkama läbirääkimisi, aga hetkel sobib. Oli reede õhtu ja mina reaalselt hüppasin rõõmust, et saan jõuludele vastu minna teadmisega, et uuel aastal ootab taas uus algus.

Väga suurelt me veel ei tähistanud, sest tahtsin enne lepingule alla kirjutada ja kes teab mis muidu juhtuda võib. Seega ootasin esmaspäeva ja enne ei rääkinud isegi emale. Temale teatasin kohe kui, originaalleping kotis, nende kontorist lahkusin. Ja seejärel tähistasime juba vahuveiniga. Tundusid tulevat rõõmsad jõulud, oluliselt vähema stressi ja rõõmsate uudiste jagamisega selle asemel, et kõigile selgitada, kuidas ma ikka veel töötu olen.

Samas oli ikkagi närvikõdi täis nädal, sest ootas ju veel üks intervjuu ja mulle väga meeldis sealne ülemus. Mulle organiseeriti kohe ka kohtumine tiimiga ja neile anti käsk mulle ära rääkida ka kõik halvad asjad seal töötamise juures, et mu ootused kohe algusest peale võimalikult hästi reaalsusele vastaks. Ja see ala, millega nad töötavad, tundus nii huvitav. Samas oli mul leping taskus ja ütlesin neile ka, et mul on laual teine pakkumine.

Nemad aga vastasid rohkem oma internetist avastatud halvale tööandja mainele, ehk siis nad ei vastanudki. Vähemalt mitte enne, kui ma juba Rootsis tagasi olin ja ise küsisin, et mis värk on ja kuhu see hästi konkreetse mulje jätnud tädi jäi. Ta vastas ruttu, et jäi haigeks ja kogu "kiire" lükkus edasi. Et nad pole veel midagi otsustanud ja ta plaanib kindlasti teada anda. Seda pole siiani juhtunud ja ma enam ei oota. Ise teavad.

Vahepeal kutsuti mind veel paari kohta intervjuudele, sest Muprhy seadus ju. Kõik asjad tulevad korraga või üldse mitte. Minul sai täna aga esimene kuu uues kohas täis.

On olnud väga intensiivne periood - hästi palju õppida - kuid samas kohati ka igavlen, sest ühtegi õpetajat pole käepärast. Juba viiendal tööpäeval lennutati mind päevaks treenerite koolitusele Viini ja järgmisel nädalal saan lõpuks põhjalikuma personaalse väljaõppe Barcelonas. Ma nii väga loodan, et sellest on kasu ja juba ootan seda reisi. We will see...

Töö ise on eelnevast üsna teistsugune ja tehnilisem. Küll aga huvitav ja kui ma selle projekti edukalt lõpule viidud saan, õpin kindlasti palju uusi asju, saan treenerikogemust juurde ja teistsuguseid elemente CV-sse. Ma hetkel arvan, et tahaksin sinna umbes aastaks jääda. Sellisel juhul jõuan vast projektiga ühele poole saada. Juba praegu on selge, et kuuest kuust ei piisa, aga kui nad siiski otsustavad mu lepingut mitte pikendada, siis eks nad ise teavad. Ma ka ei tunne end praegu süüdi, kui ikka värbajatega suhtlen ja kohe, kui taas energiat tekib, hakkan ka aktiivsemalt edasi otsima.

Mida ma siis ikkagi teen? Juhin ühte digitaalse transformatsiooni projekti väga spetsiifilises ravimifirmas, nende Põhjamaade ja Baltikumi peakontoris. Te ei tea, kui kummaline on taas pidevalt kuulda, et Eestist räägitakse.

Ja nii tore on transpordivahendistest mitte sõltuda ning end vajalikuna tunda. Kümne minutiga olen kodus või tööl ja võin kas või lõunaajal koju tulla. Vaid kassid on segaduses neist muutustest.

Sukapüksid on saatanast

Jätkan iluteemadel. Viimasel ajal tunduvad kõik sukapüksid mulle nii kuradi ebamugavad. Ma hea meelega kannaksin rohkem oma kappidesse kogunenud seelikuid ja kleite, aga talvel ilma sukapüksteta ei õnnestu. Olgu, ühe ürituse tõttu ostsin ka paar paari sukki, aga nende konkreetsete loojad neid küll enne tootmisesse saatmist ise jalga ei proovinud. Muidu nad teadnuks, et need juba pärast paari minutit ringi liikumist põrgupiina valmistama hakkavad. Samas tore, et pole igal pool jutte ja mu viimaste kogemuste kohaselt alla ka ei vaju. Erinevalt neetud sukapükstest.

Ma ei tea, miks nii paljud naised rinnahoidjaid vihkavad. Sukapüksid on minu meelest ikka kordades ebamugavamad rõivaesemed. Muudkui sõidavad seljas ja vajuvad alla. Tõenäoliselt keeravad end ka ülevalt rulli ja tekitavad keskkohale vägagi nähtavad koledad voldid. Igapäevased seelikukandjad, on teil mingeid soovitusi? Või olen ma lihtsalt järsku palju juurde võtnud. Ma ei tea. Äkki on mõni mudel, mis on teistest mugavam?

Ostsin täna veel ühe paari, sest ootamatult selgus, et mul on igasuguseid värvilisi sahtel täis, aga ihukarva ei olnud enam ühtegi paari. Nüüd ühe leidsin suure vaevaga. Eks näis, kuidas see seljas olema saab ja kas sooned hakkavad juba esimesel kandmiskorral jooksma. Eelmisel nädalal näiteks arenes kahekümne minutilise jalutuskäigu jooksul mu viimase paari varba osta auk, millest õhtu lõpuks juba kolm varvast välja turritasid. Lisaks hakkas ülevalt alla mööda üht reit jooksma korralik sukasilm. Nõmedused kuubis. Kas ma pean tõesti suveni ootama, et kõiki oma iluseid kontorikleite kanda? Tahaks ka vahelduseks proovida nagu täiskasvanud naine välja näha.

Muus osas aga otsustas üks mu ripsmekarv järsku kasvuspurdi ette võtta. On ta nüüd teistest juba ca 4mm pikem. Mismoodi see võimalik on - ma ei tea - aga loodan, et teised võtavad ka sellest eeskuju. Oi, kui tore oleks üks kord elus ometi pikkade ripsmete omanik olla - loomulikult.

Kade olen vä?

Ma tunnistan nüüd kohe täitsa ausalt, et kuigi endal on ka häbi, siis olen kade. Päris mitmete sõprade peale.

Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.

Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.

Ilu on teemaks

Ma lugesin siin vastu ööd mingeid iluteemalisi blogipostitusi ja kommentaare, aina enam imestades, et kas sellised inimesed on päriselt ka olemas, kes pidevalt ühest hooldusest teise jooksevad? Ja kuidas seda Eesti palkadega endale lubada jõutakse? Minu lähimas ringkonnas Eesti pool kasutavad vähesed ühte või teist pikenduste varianti, olgu selleks siis juuksed või ripsmed, harvem küüned. Paljud ja kõik Rootsi pool aga ei vaevu isegi küüsi lakkima-värvima, rääkimata mingitest solaariumitest ja muust sellisest. Muidugi vahel kohtab tänavapildis ikka ka kotkaküüsi ja ripsmelehvikuid, aga seda vast mõned korrad kuus ja ausalt, ma liigun päris palju avalikes kohtades ringi.

Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.

Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.

Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.

Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.

Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.

Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.

Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?

Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.

Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.

Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.

Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.

Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.

Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.

Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.

Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.

Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.

Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.

Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.

Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.

Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?

Transpordineedus - lugu sellest, kui viltu vahel asjad võivad minna

Esmaspäeval oli mul vaja töölt - jah, mul on lõpuks uus töö, aga sellest hiljem pikemalt - hädasti ühele tähtsale kohtumisele tormata. Kõik aga ei sujunud sugugi ja täna võin juba naerda selle kõige üle, aga lasen teil ka kaasa imestada, kui palju ebaõnne võib korraga olla.

Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.

Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.

Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.

Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.

Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.

Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.

Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.

Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.

Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.

Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.

Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!

Loomahullud

Kas te teadsite, kui palju maksavad kasside karvaharjad? Ma sain eile šoki.

Kui ma siin olen kaalunud, kas ikka on mõtet maksta mõne peenema juukseharja eest, millega oma tagumikuni kiharaid lahti kraapida, 20 eurot, siis kassi oma on hoopistükkis 35!!! Hiljem Lemmik ütles, et tema maksis meie kasside samasuguse eest omal ajal üldse 50-60. Seega 35 on veel soodukas. Hullumaja. Aga loomaomanikud ongi vist lihtne sihtgrupp. Kõik me tahame oma karvakeradele parimat ja ma siin üritan Antonile auku pähe rääkida, et me võiksime kasside kasuvanemateks hakata. Mis vahet seal on, kas majas on kasse kaks või kolm ja ega Nokia nüüd nii äpu ka ei ole, et see teda tohutult häirida saaks.

Muidu aga on huvitav nädal olnud. Nägin jälle, kui kiiresti elu muutuda võib ja ometi mõjub see iga kord nagu nuiaga pähe saamine. Nii siis, kui asjad lähevad hullemaks kui ka siis, kui miski järsku kõvasti edeneb.

Olen saanud huvitavat ja üsna positiivset tagasisidet erinevate töölekandideerimiste osas ja esmakordselt kuulsin ka, et olen ühe koha jaoks, mis mind täitsa tõsiselt huvitas, üle kvalifitseeritud. Irooniline oli samal päeval saada ka sarnase töö osas tagasisidet, kus kuulutuses muuseas üldse polnud märgitud kvalifikatsiooninõudeid, et ma ei kvalifitseeru. Ühele liiga hea, teisele mitte piisav. Nii see elu käib.

Näen siin teadlikult nüüd vaeva, et oma professionaalset tutvusringkonda kasvatada ja natuke on õnnestunud ka. Plaanis on järgmisel kuul kohtuda mitmete värbajatega, kui õnnestub. Samas on natuke vara rääkida teatud asjadest, aga võin öelda nii palju, et üle tüki aja tunnen, et mul on taas energiat ja usku, et asjad saavad korda. Kindlasti oma rolli mängib ka see, et mu lemmikpühadeni on jäänud loetud päevad ja siis saan taas loodetavasti näha kõiki kalleid koduseid.

Luksuslik elu hakkab vastu

No ei saa ju olla nii, et mina kord ka luksust nautida saaksin. Isegi siis, kui see põhimõtteliselt koju kätte tuleb.

Selle eelmises postituses mainitud viineriõhtu juurde käib traditsiooniliselt uhke limusiinisõit läbi jõulutuledes Stockholmi kesklinna. Nii ka seekord. Ja tore on ju tunda vahel endal teiste imetlevaid ja sinu saatuse üle mõtisklevaid pilke, nautida autoga kaasas käivat vahuveini ja vaateid. Aga mitte siis, kui su keha otsustab samal ajal, et nüüd ja kohe on pissile vaja. Ei enne, ei pärast.

Kui tavaolekus võiksid ummikud limusiiniga isegi nauditavad olla, sest saad rahulikult oma mullijooki limpsida ja on lootust, et jõuad oma klaasi lõpuni juua - ehk isegi teise tühjendada, ei kehti sama, kui sa hoopis hingamisharjutusi teed ja tõsiselt silmadega scannid, kus lähiümbruses maha minna ja WC leida, sest su silmavalged on juba kollased ja silmavaade täis paanikat. Vedeliku süsteemi lisamine ei tule kõne allagi ja sõidu nautimisest pole ka mõtet rääkida.

Seeria "Juhtub ainult minuga" jätkub peagi...

Viinerikombinaadi näidiseksemplar

Niisiis, ma ostsin täna ühe asja. Minu jaoks mitme kategooria esimese. Nimelt selgus, et Lemmiku firma jõulupidu homme on pidulikum kui ma teadsin. Sellega seoses tekkis vajadus mõningate uute toetavate esemete järele. Seega otsisin täna pärast koolituspäeva taga ihuvärvi sukki. Siinmaal kutsutakse neid muide heleda naha värvi sukkadeks. Tehniliselt ju õige. Lihtsalt Eestis on pea kõigi ihu seda värvi.

Anyway, sukkade dilemma lahendatud, tekkis mul tahtmine elus esmakordselt korrigeerivat pesu lähemalt vaadata. Otsisin sukkasidki mõttega, et kitsa kleidi alla vähem jooni jääks ja sukakad kerivad mu seljas alati nii tüütult edasi-tagasi. Nüüd on mul sukad ja ihuvärvi korrigeeriv body. Esimene ihuvärvi. Esimene korrigeeriv. Ja esimene body.

Jõudsin just selle selgaproovimiseni. Keegi oleks võinud hoiatada, et see on ka kahe inimese töö. Mina sain selle vaid üle õlgade hullusärgiks. Ja siis selgus, et trukke jalgade vahel on kuradi raske kinni panna. Kogenumad naised, kuidas te seda teete? Ja kuidas see siis veel käib, kui body peal mingi kitsas asi on? Ja paratamatult on. Muidu poleks ju body vaja.

Anyway, sain lõpuks trukkide kinni panemisega hakkama, aga kui homme on vetsu vaja, siis tähendab see ka vist kojuminekut. Või pea jätkamist palja persega. Ei teagi, kumb etem on. Vähemalt on üsna pikk kleit. Aga kui isegi praegu tekitas see kuramuse body ikka tagumikule selle vihatud püksijoone, siis huvitav, kui intrigeeriva joone üks kinnitamata body veel jätab?

Millal meeste bodyd müüki tulevad? Suurendame võrdsust siin maa peal! Pole ju mingi saladus, et nii mõnigi neist ei suuda ega vaevu kogu kõhtu sisse tõmbama.

Sellised öömõtted siis pärast pikka harivat nädalat, hunniku lumehelveste värvimist ja vorstikile selga venitamist.

Ahjaa... pärast kitsa kleidi valimist ja pika kleidi nõuet teavitas Lemmik mind hommikul ootamatult, et miks ma ei võiks tulla hoopis oma koolituspäevaks selga pandud mugava villase kleidiga!? Same difference eks. Pikk pidulik või mugav villane.