Mulle tõi kurg isa

Naljakas. Mulle meenutab see isaga tutvumine pigem kohtamas käimist. No tavaliselt ei pea ju hakkama järsku isa nullist tundma õppima. Ja eile oli second ja täna third date ning kuna täna oli nii lahe päev minu jaoks, siis võib arvata, et he's a keeper.

Täna sain tuttavaks osade tema lähedastega ja vihjeid, et veel mõningad on huvitatud minuga kohtumisest. Mul on huvitav. Ja mul oli muidu ka huvitav. Sain elus esimest korda ATV-ga sõita ja peaaegu kohe ise juhtida ka. Näidati, et siin, siin ja siin on pidurid ja näe see on gaas ja läks. Läksimegi. 20km/h tundus algul helikiirusena, aga pärast kerget kohanemist oli juba ka 45 reachable. Aga kui tänase pisikese ringi tehtud sain, olid käed ikka päris väsinud. Rool käitub ju käes hoopis teistmoodi, aga mu püüdsin seal sama loogikat rakendada. Ei rakendunud. Aga ma tahan veel proovida. Ja siis sain ma veel üle tüki aja püssi paugutada. Kõrv on siiani lukus, aga nii lahe oli. Lahe seepärast, et algaja kohta olin väga äss. Tegin kogenenumatelegi ära.

See on naljakas, kuidas mu isa ongi hakanud kõvasti isa mängima. Tahab mulle näidata enda jaoks olulisi asju ja lasta kuulata oma lemmikmuusikat ja rääkida rääkida rääkida. Ta küll selline mees pole, kellelt sõnu välja kangutama peaks. Pigem olen mina vaikne kuulaja ja kes mind teab, teab ka, et ma ei ole väga vaikne tüüp just päris elus. Ja siis vahepeal ta mängib kurja isa - käsib rohkem riidesse panna ja mitte külmetada ja täna tegi rummijutu peale imelikke nägusid, kui telefonis jaanipäeva planeerisin, aga ma ei vihasta, sest omamoodi on see isegi lahe ja uus ju. Aga see muna kavatseb kana (või kukke) ka kasvatama hakata.

Ja täna oli selles mõttes ka äge päev, et nägin üle mitme aasta Kaire ja tema pisikese ära. Tibu tudus mitu tundi mu süles nii mõnusasti. Ja pärast sain ühe peaaegu kolmeaastase sõbranna ja paar head tuttavat ning kaks karvast sõpra, kes lunisid sügamist ja tahtsid mind limpsida. Aga nüüd ma vast olen paar päeva jälle audis ja peale jaani jälle eks! Head jaani kõigile!

Laseme ühed petturid põhja!?

Olete käpad! Ma olen praegu nii kuri, et võiksin kõigi peale karjuda. Kõrvust tuleb otseloomulikult tossu ka välja. Kas teile on funmobile tuttav nimi? Mina olin kuskil küll kuulnud, aga kuna mind üldse ei huvita igasugused mobiiliteenused, siis pole ka sellele väga tähelepanu pööranud. Täna aga suutsid nad mind niimoodi välja vihastada, et ma pöördun kohe tarbijakaitsesse, kui nende telefon enam kinnist tooni ei anna.

Kujutage ette olukorda, kus näete intenetis eestikeelset reklaami üht IQ-testi teha. Mõtlete, et ok. Äkki on lõbus ja klikite lingile. Vastate mõningatele küsimustele, mis hindavad pigem teie faktiteadmisi kui üleüldist intellektuaalset võimekust ja siis ongi valmis. Nüüd palutakse teil määrata, millist telefonioperaatorit kasutate ja sisestada oma telefoninumber. Päris täpselt aru ei saa, milleks, aga ei näe selles ka mingit kahju. Eestikeelne leht tundub ju ka turvaline. Tegelikult sel hetkel sa veel ei tea, et ajad asju mingisuguse funmobile'iga. Siis saadetakse sulle sõnum mingi numbrikombinatsiooniga, mis tuleb sisestada ühte lahtrisse sinu arvutiekraanil, mille järel saad teada, et oled päris tark ja saabub uus sõnum, et palju õnne! Kuulud nüüd meie mingisse klubisse, mis läheb sulle igal nädalal maksma 38eeki. Nice eks. Sinnamaani ei olnud keegi rääkinud sõnagi sellest, et hakkad kellegagi mingit püsilepingut sõlmima või et selle eest keegi rahaküsida võiks. Kusjuures ma ei tea siiamaani, kas see test ka mulle midagi maksma läks ja kasutustingimustest, mille lugemise kohta tuli linnuke panna, on küll kirjas palju jama nende kasuks aga ei sõnagi sellest, et nii liitudki või et milelga liitud ja mis miski maksab. Teenusest loobumine on omaette jama, mille maksumusest samuti keegi ei räägi, aga ma juba oletan, et see läheb mulle midagi maksma. Palju arvatavasti. Ma väga loodan, et saan neist lahti. Alati pole see nii lihtne, nagu ma kuulen, aga lootus sureb viimasena. Igaljuhul soojalt soovitan funmobile'i boikoteerida.

Yours truly

Murekirja kangelanna?

Esimest korda arvan, et mul on põhjust Silmarõõmu peale vihastada, aga samas ei saa ma selles kindel olla ja küsida ka ei julge. Liiga piinlik teema.

Nimelt sattus mulle üks päev juhuslikult kätte paar Eesti Playboy numbrit, mida ajatäiteks sirvisin ja lugesin ka sealset küsimus-vastus rubriiki ja komistasin ühe kirja otsa, kus kirjeldati üht vägagi meie suhet meenutavat aspekti. Midagi, milles mina üldse probleemi ei näe, aga tema on päris mitu korda sellel teemal vihjeid teinud. Ja vastus küll kaitses mind, aga andis ka küsijale veidi nõu. Ja siis nüüd mõni päev tagasi saime Silmarõõmuga kokku, nautusime teineteise seltskonda nagu tavaliselt, kuni järsku avastasin, et ta paistab jälgivat sama nõuannet. Kokkusattumus? Ma ei tea. Eesti on üsna väike ju. Aga kui see oli tema, siis minu meelest oleks ta võinud siiski minuga seda arutada. Ta peaks juba teadma, et ma suudan rääkida väga erinevatest teemadest vabalt ja punastamata. Hetkel lihtsalt ei taha riskida tema alusetult süüdistamisega. Ja võib-olla puhun kogu asja üldse liiga suureks?

Mis kamm nende selgete grupijuhtidega on?

Juba mitmendat aastat mõtlen seda. Nagunii on palju neid vastutustundlikke inimesi, kes ühel või teisel põhjusel nõustuvad sõpradele kaine rool olema - olgu selleks siis jaanipäev, aastavahetus või reede. Aga miks peaks keegi end registreerima raadiokampaania raames? Raadiokampaaniaid iseloomustavad tavaliselt auhinnad, aga selle kampaania juures ei räägita ühestki meenest. Isegi mitte lihtsate diplomite väljajagamisest. Ja ma pole märganud ka, et kuskil registreeritute nimesidki välja toodaks ja sel viisil neid tunnustataks. Seega, miks ma peaksin raiskama oma aega registreerumisele? Ma saaksin aru lihtsalt üleskutsest jääda kaineks, aga registreerumine? No tõsiselt. Kas tõesti see, et end kuskile kirja paned, distsiplineerib nii palju rohkem, et on mõtet sellist asja aastast aastasse korraldada?

Aga laske edasi. Sotsiaalselt vastutustundlik reklaam on hea. Kui vaid keegi seletaks pointi ära.

P.S Kas olete rpoovinud, mis juhtub siidrile veidi kakaod lisades? Me saime üks päev kogemata palju nalja. Soovitan poolest purgipirnikat ja kahte kuhjaga teelusikatäit kakaod. Nii tuleb maitsev ka.

Groupie:D

On olnud huvitav nädal. Olen käinud kaks korda Silmarõõmu põhibändi proovis - nad on muideks suurepärased ja teinud paljudest originaalis headest lugudest suurepärased - ja eile ka kaks korda erakorralise meditsiini osakonnas. Üsna tore on hommikul kell kuus üles ärgata tapva põiepõletikuga, pean mainima, aga teie rõõmuks detailidesse ei lasku. Hea meelega unustaksin ise ka ära eilse päeva.

Ühe huvitava idee peale tulin ka täna. Kas Tema on Cappie ja Silmarõõm on Max? Ja huvitav, kuhu see välja viib?

Ahjaa... Silmarõõm ehmatas mind ühel õhtul päris korralikult. Mitte just negatiivses mõttes, aga veidi hirmuäratavas küll. Nimelt ta ütles, et on hakanud mõtlema kokkukolimisele. Esimest korda elus. Minuga. Sellises what if versioonis vestlus oli ka vist maksimum, mida ma praegu suudaksin üle elada, sest kuigi meil on koos väga hea, arvan, et me ei ole selleks veel valmis. Õigemini ma ei ole. Ja tema tõenäoliselt ei ole väga läbi mõelnud, mis selle negatiivsed küljed on. Mina olen üsna enesekeskne - ehk olete märganud!? Ja tema on täiuslik boyfriend. Always puts me first. Aga ma kardan, et varsti ta väsib sellest ära. Ja ta ei mõtle, et mul on vaja privaatset ruumi ja aega ja, et me ei olegi proovinud koos siiani eriti argielu, kus kumbki nokitseb oma nurgas oma asjade kallal - koos eraldi olemist. Meil on koos koos, eraldi eraldi ja eraldi koos läbi kommunikatsioonivahendite. Ja mulle hetkel sobib selline kassi eluviis. Tulen ja läheb, kui ise tahan. Ja muidugi ma tahaksin olla talle suurepärane ja võrdne partner, aga ma usun, et tegelikult ei ole. Ma ei neela kõike alla ja nõuan seda, mida tahan ja peale kõige muu ma sunniksin teda tema kodus väga suuri muutusi läbi viima, mis võiks lõppeda katastroofiliselt sellega, et ta ei tunneks enam, et see on tema kodu. Ta ise ütles ka, et peaks vist kõigepealt juurde hankima ühe väga suure lisa riidekapi. Aga see on ju alles algus. Mul on palju riideid ja tema kapis on ruumi kõvasti üle. Ja teda ei häiri, et tal on vaid üks terviklik komplekt voodipesu või et ta peab iga päev kodust lahkudes vee kinni keerama, sest muidu jääb wc natuke tilkuma. Või et tal ei ole morsiklaase või kohatine korralagedus. Mina olen harjunud elama teistmoodi ja sõidan temast ka neis punktides üle ja kindlasti on veel palju avastada üksteise eluviisi juures. Ja see võib ka tema jaoks kulukaks osutuda. Aga loodetavasti kunagi olen valmis perekonda mängima temaga, nagu me mu ristiema sõnul juba praegu teeme. Ja lahe on see, et mu lähedased hakkavadki aina rohkem teda kohtlema kui permanentset osa minu elust. Ja veel lahedam, et ta suudab ka vastata kõigi ootustele:D Aga aitab tänaseks.

Kaheaastane seksifänn

Ehk mul on uus klient ja tööots. Eile oli esimene päev ja kuigi see on väga raske, sest laps ei ole hoidjatega harjunud ja lisaks sellele on võõras keskkonnas ja ema juurest ära terve nädala; on olnud ka päris tore.

Näiteks eile mängisime lapse ja tema varateismelise õega nende isa suures voodis padjasõda ja siis ühel hetkel hakkas mu kaheaastane klient voodis hüppama ja kordama sõna: seksu. Seksu. Seksu! SEKSU!!!! Ma algul ei reageerinud, sest lapsed ju leiutavadki uusi sõnakombinatsioone ja see võis olla vaid kokkusattumus, aga siis küsis õde talt, mida ta mõtleb. Ja laps hakkas korrutama hoopis sõnapaari "emme seks". Õel oli veidi piinlik ja meil mõlemal naljakas, aga naerupisarateni jõudsime siis, kui ta sõnast "emme" loobus ja edasi voodis hüpates vaid seksi nõudis. Ise sõna tähendust arvatavasti teadmata, aga meeletult naljakas oli ja me ei suutnud välja mõelda ka, kust ta seda kuulda võis.

Aga ta on muidu ka killumees. Eile rääkis mulle, et tema on poiss, aga ta õde on tüdruk iga päev. No selge siis:D Ja siis ta kasutab väljendeid: väike pätt, sina putukas ja sooda. No nii naljakas lihtsalt, kuidas lapsed vanematelt asju üle võtavad.

Ahjaa... kui mul on edaspidi näha pikka armi otsaees, siis see on tänu antud lapse teravatele küüntele, millega ta müramishoos mu kõrvast ja näost kinni haaras. Aga muidu on nagu ikka - naeru ja pisaraid; nii tal kui mul. No päris pisaraid mul mitte, aga eilseks õhtuks olin küll nii pinges esimese päeva tõttu, et pea valutas. Aga see on loogiline ka, kui saad aru, kuidas laps ema igatseb ega saa talle lubada, et emme tuleb õhtul või isegi homme ja samuti ei olnud see õde väga hea üllatus. Kuigi temast on palju abi - ausalt saaks ta ka üksi hakkama enamusega - tunnen ma, et enda südametunnistuse järgi endast parima andmisest jääb väheks. Nagu iga päev oleks üheksatunnine või pikemgi tööintervjuu, mil pead oletama, mida sult oodatakse ja ootusi ületama, aga sulle ei öelda otse, kas või mis ei sobi, vaid käitutakse viisakalt ja naeratatakse.

Hakkan kurjaks naiseks!

Esiteks, mul on seljataga tõeliselt imeline öö ja pool päeva. Õhtul käisime kallimaga tema sõbra pool, kus põrkasin kokku kunagise klassivennaga - väike Eesti. Edasi liikusime keset ööd ja Silmarõõmu koju, aga tema ei teadnud, et ma panin äratuse kella kolmeks öösel, sest ma tahtsin üks kord elus päikseloojangu asemel päiksetõusu vaatama minna ja soovitatavalt Suurupisse. Mida me ka tegime. Tema sai kõigest teada jälle alles viimasel minutil. Mull nii meeldib teda kiusata selliste toredate üllatustega, aga eks ühel hetkel maksab ta kätte ja hoiab mind teadmatuses. Esialgu plaanib ta juba minu sünnipäeva koos alternatiividega vastavalt sellele, kus ma tol hetkel olen. Rohkem ma ei tea. Üritan end mitte teadmatusele mõtlemisega hulluks ajada:D Kahjuks päikest me ei näinud. Nii pilves oli. Meil on vaja ilmataadiga tõsisem jutuajamine maha pidada sel teemal, kuidas ta mu plaane rikub. Aga muidu oli väga tore keset ööd field trip ette võtta ja siis läbi Maci drive-ini peatuse koju välja magama minna ja siis sellega aktiivselt tegeleda hilise pärastlõunani. Siis shokolaadijäätist hommikuks süüa ja suunduda minu koju päris toidu suunas.

Aga ausalt... nüüd jõuan päris teemani. Mäletate, ma kunagi vingusin, et tal on ainult üks aga suur viga? Noh... nüüd julgen välja öelda. Ütlesin talle ka näkku. Pidasin talle terve loengu teemal, kuidas ta (ja teised mehed nende peres) kohtlevad tema ema. Mulle üldse ei meeldi see. Jah, ma pole ka musterlaps. Aga täna oli mul tõesti piinlik Silmarõõmu käitumise pärast. Tema ema helistas. Ta tuleb homme varem Tallinnasse ja pakkus välja, et peseb siis Silmarõõmu juures aknad ära. Mees muidugi rõõmus eks. Proovis veel oma õnne, et äkki ema organiseerib end ühistranspordiga ise kohale ka. Selle katse tühistasin ma ära juba enne tuleku põhjust teadmatagi, aga pärast oli nii hea meel. Millest ma aru ei saa, on see, et kuidas üks täiskasvanud mees laseb oma emal tulla enda koju koristama ja kuidas ta saab arvata, et ema tahab seda teha? Never ever ju. No-one. Koos elades on veidi teine lugu. Koristab see, kellel taluvusepiir enne vastu tuleb. Aga sellini visiitkoristus? Not on my watch. Anyway... sain Silmarõõmu mõtlema ja võimalik, et ka minu vaatenurgast aru saama ning tegin nii, et homsest üritusest saaksid meie kolme ühised talgud, sest kui tal ei ole häbi, siis nii on minul vähemalt minimaalselt häbi. naljakas, et jõudsngi punkti, kus pean meest ümber kasvatama hakkama. Vähemalt saab ta väga hästi aru, et mina ei ole tema ema ja mina ei hakka kunagi laskma endale nii pähe istuda. Ka siis, kui peaksin samamoodi olema ainus naine meesteenamusega peres.

Suvi seksita - so what!?

Kindlasti nii mõnigi teist on avastanud juba selle uue seksiblogi Õhtulehest, mida keegi Maris, keda natuke aega Lauri Pedajaga seostati, peab ja kes teeb suure probleemi oma katsest viiskümmend päeva seksita olla. No halleluuja. By all means... ma ei taha talle ega ta blogile reklaami teha ja ma ei hakka ka tema eest kinnitama, et see on käkitegu - ta pole ainus, kellele seks meeldib - aga minus tekitab rohkem huvi see, miks Õhtuleht seda blogi hostib? Ok, seks müüb, aga löönud idee üle ja pannud mõni intelligentne prominentne kirjaoskaja sellist eksperimenti läbi viima ja sellest siis ajaleheveergudel rääkima. Hetkel aga pole seda ega teist. Olen õel mitteanonüümne kommentaator - jajaaaa!

Sarjapalavik meid neelab

Olen jälle tõega nautinud jälle tekkinud vabu päevi. Riin soovitas mulle mõni aeg tagasi USA korbinoorte sarja nimega Greek ja see on jälle nii minu maitse järgi irooniline. Ja mulle väga meeldib, kuidas see sunnib mind pidevalt oma eelarvamustest lahti ütlema, sest seal ei ole puhtaid good ja bad charactere nagu päris eluski.

Peategelasteks on nohikust vend ja social butterfly'st õde, kes mõlemad on siiski pigem head tegelased, kuid mõlemad on olenevalt olukorrast ka küüsi näidanud ja ebaväärikamaid valikuid teinud. Näiteks ei andesta kõike või on kellegagi vastikud.

Ja pealegi see poisspeategelane - Rusty meenutab mulle väga nohikversiooni Vahurist, mis on nii jabur. Ta ei ole üldse mingi keskmine nägu.

Seal on Rusty toakaaslane Dale, kes meenutab ebatolerantset varianti Printsessi päevikute Lilyst. Mõlemad on kohati vägagi enesekindlad, kuigi väga põhjust ei oleks ja võitlevad igasuguse elitaarsuse vastu.

Seal on geipoisid, kes ei sobi kreeka süsteemi traditsioonidega ja see, kuidas süsteeme muudetakse.

Seal on bitchist tüdrukute korbi president, kes kasutab oma tahtmise saamiseks kõiki manipuleerimisevahendeid ja ometi ei anna midagi tagasi. Samas on ka tema kunagi hea olnud. Natuke.

Ja seal on Rebecca - hellitatud senaatori tütrest preili, kes ei löö risti ette millegi ees Casey - meie naispeategelase - elu põrguks tegemise nimel, kuid samas on hoopis teine inimene koos Cappiega.

Ja Cappie ise - Casey eks ja tegelikult ka true love, kes on hetkel Rebeccaga koos - kusjuures mitte kättemaksust. Aga ta on nii lahe tüüp. Kõige paremad killud tulevad tema suust. Ja ta on nii aus ja tark ja samas ei võta elu liiga tõsiselt. Aga on tõeline sõber. Minu meelest seal üks parimaid tegelasi.

Ja Evan - teine mees Casey elus, kes hetkel on ka pigem see jerk, aga kunagi oli tema see tore nohik, kes Cappie varju jäi ja nüüd on Cappie see, kellele enamus Evanit eelitab.

Miks ma sellest kirjutan? Ma ei ole ise ka päris kindel, aga mulle meeldib ja te ei peagi aru saama. Küll aga võiksite proovida seda vaadata, kui igav hakkab.

Vähemalt ei olnud mu esivanemad igavad inimesed

Nüüd on see siis tehtud. Esimene kohtumine üle elatud ja esimesed muljedki läbinäritud, kuid kaugeltki veel mitte selgeks mõeldud ja ära seeditud. Minu pettumuseks oli tal aega palju vähem, kui ootasin. Viis mu lihtsalt koju ja siis rääkisime maja ees autos juttu. Kokku vast tunnike. Vähemalt pean tunnistama, et mul oli huvitav, tema oma ülikonna ja roosikimbuga soliidne. Samas tema jutt oli nii põnev. Liigagi põnev. Samaaegselt nii slaapärane ja lünklik kui minu hinnangul lubamatult avameelne tõenäoliselt, et meenutas väga meie Hispaania sõpra Davidit. Vähemalt tean nüüd, et mul on õde ja vend ja vanaema ja tädi ja onu ja vabadussõja soomusrongijuhist vanavanaisa, kes küll enam ei ela ning kaks vanaonu - üks neist endine TÜ ajaloodekaan ja teine see mitte kedagi külmaks jättev Jüri Liim. Mina vist siiski olen selle koha pealt neutraalne. kasvatus ütleb, et pole ilus asju õhku lasta ja seadust peaks ka täitma, aga samas saan temast aru. Irooniline on see, et üht vanaonu peetakse väga punaseks ja teist väga mitte:D

Aga ma loodan õppida veel veidi paremini oma isa tundma. Kusjuures mul on talle isa lihtsam öelda, kui nimepidi kutsuda, sest minu elus on olnud nii mitu mulle olulist tema nimekaimu, kes mulle meeldivad. Isa suhtes ma veel kindel olla ei saa. Aga vähemalt ta lubas mind vaikselt sugulastega integreerida. Ma väga midagi loota ei julge ja on veidi hilja hakata mängima one big happy family't, aga sellegipoolest tahaksin teada, kust ma tulen ja kes ma olen ja kellele mille poolest sarnanen. Ja teate, mis veel on äge? Ma olen alati olnud kurb, et ma ei saa kunagi olla kellegi tädi, kuid nüüd selgus, et ma juba olen seda. Ühele viieaastasele poisile. Pasatski, nagu mu isa ütles. Hmm... huvitav, kas ma suudan talle näkku ka isa öelda? Tema poole nii pöörduda? Temast nii ju räägin, kuigi kardan, et võin oma elevusega ja selle sõnaga emale palju haiget teha. But I can't help myself. Mu isa on vist elanud päris kirjut elu, mistõttu täna uurin netist lausa ajalugu. Aga tema nime kuskilt ei leia. Vaid nimekaimu oma, kes isa sõnul talle ka totakaid sekeldusi kaasa on toonud. Aga ta põhjendas ka, mis teda netis olemas ei ole. Ja kui see on tõsi, siis ma saan aru ka. Ta imestas, et rahvastikuregistriski olemas on. Lucky me, I guess. Veider on olla nüüd järsku kahe vanema laps. Mis sest, et puhtalt juhusuhtest ja vähemalt ühelt poolt originaalis tahtmatu. Vähemalt selgus, et ta aktsepteerib mind ja tänu sitakeeraja tähtkujust inimestele, teavad minust ka kõik teised lähedased. Jälle vist lucky me. Mulle meeldib, kui mind tähele pannakse:D Aga eks ma annan teada, kui mingeid edasisi arenguid tuleb.

Tere, issi! Meeldiv tutvuda?

Homme kohtun loodetavasti põhimõtteliselt elus esimest korda oma isaga. Hinges on palju vastakaid tundeid ja ometi ei suuda ma tema suhtes viha välja valamise asemel mitte mõelda, et maybe I'm not good enough!? Kas see pole mitte twisted? Igal juhul ootan huviga. See plaan ja tänane üllatuslik telefonikõne temalt paigutasid bakakaitsmise tähtsuse järjekorras nii palju allapoole. Ahjaa... olen nüüd ka kõrgelt haritud inimene. Ei läinud just kõige paremini. Tahtsin B-d, aga sain C, mis oli ka minu miinimum. Aga savi sellest. Üle viieteist aasta või tema mälu järgi 21 esimest korda kohtumine ajab mind palju rhkem närvi ja samas ka põnevile. Vaatame, mis saab. Võiksite pöialt hoida, et me mõlemad sealt vähemalt sama terve psüühikaga tagasi tuleksime.

Nõukogudeajal olid londid defitsiitsed:D

Mäletate, ma vingusin neljapäeval, et nüüd on kõik? Et ma ei jaksa enam Tema mänge kaasa mängida. No aga reedel ta helistas mulle lambist, et mis oleks, kui ta kohe Eestisse tuleks? Kusjuures ta vist ei teadnud, et ma juba nii piiri peal olin. Ja ta tuligi Eestisse ja minu vastupanu jälle murtud. Enam-vähem. vastik suutsin õnneks ikka olla veidi:D Aga teda jälle näha ja vähem kui üheksakuuse pausi järel, mis sest, et üleni lõhkisena, oli ikkagi väga tore.

Aga muidu oli ka tore nädalavahetus. Nägin jälle Svead ja Hartit ja teisi ja sain Kadrinas puhata ja päevitada ja ujuda - muidugi poistest kauem, sest ma olen ju kangem:P Ja Silmarõõmuga keset ööd nii lolli juttu ajada, et mõlemad olime naerukrampides. Need on mõnusad nädalavahetused. Ja ma isegi ei vingu väga, et ära kõrbenud olen, sest mul on selline mees, kes viitsid terve õhtu mind aaloega määrida ja valutavaid lihaseid masseerida ja minuga koos teistest maha jääda, sest ma tegin Sandrat ja väänasin esimest korda elus korralikult jala välja matkamise esimeses faasis. Oli jah kuradi valus korraks. Aga mul läks vist õnnelikumalt, sest ma saan käia. Lihtsalt veidi valus ja paistes on, aga isegi mitte oluliselt värvilisem.

Ja nüüd tuleb lihtsalt veel kõige õudsem osa üle elada ja baka ära kaitsta. Siis saab end lõdvaks lasta ja jälle hindusid piinama hakata põhjalikult. No ei ole ok see venitamine. Aga ma niiiiiii kardan seda kaitsmist. Mu kaitsekõne on hetkel kümne asemel kakskümmend minutit ja mu töö ei meeldi enam mu retsensendile, kes sellega enna väga rahul oli. Aga tundub, et kõigile korraga polegi võimalik meeldida. Ma olen lihtsalt kurb, et tema tundub olevat ainus, kes sellest tööst hoolib ja on nüüd kurb selle viimases vaatuses pealesunnitud lihunikutöö pärast. Ja mul on kurb, et nad ei tulnud ise eelkaitsmisele kõik kohale, sest siis nad ei süüdistaks pealesunnitud muudatustes mind ning vast keegi oleks mind kaitsnud ka. Aga tema pakkus, et ma võiksin C saada. Kui ma mõne vastuväite tõrjuda suudan ja kui lisada võrrandisse see kuri tädi, keda ma eriti kardan, siis äkki tulebki C kokku. See on ka miinimum, millega ma lepiks nii oma töömahu seisukohast kui ka keskmise hinde hoidmise seisukohast.

Bluffimisest ja muust ka

Eile juhtus üks naljakas asi.
Sõitsime KMiga bussiga poe poole, kui mingi blond chick paar pinki tagapool üritas lehvitades üsna meeleheitlikult mu tähelepanu võita. Ütles tere. Ütlesin vastu. Mul polnud õrna aimugi, kellega tegu. Väikse pausi järel küsis, kuhu me läheme. Vastasin, et poodi. Küsisin vastu. Tema ja laps tema süles pidid randa minema. Järgmise pausi järel küsis, kuidas pidu lõppes ja mis kell? Siis hakkas mu bluff läbi kukkuma, sest mul tõesti polnud õrna aimugi, mis peost jutt. Hakkasin kahtlustama, et äkki ta tunneb hoopis KMi, mitte mind ja mõtleb tema sünnipäeva. Aga ma ju olin tol päeval hoopis Tartus. Aga bluffisin edasi stiilis... ma ausalt ei tea. Tuli meie peatus. Ütlesin head aega. Tema vastas samaga. Ja SIIS mõtlesin vist välja, kes see oli. See oli mind juba väga häirima hakanud. Aga nüüdseks olen ma juba päris kindel, et kohtusime hoopis mu mehe sünnipäeval ja tema on mu mehe sõbra tüdruk. Ja me istusime temaga lausa tunde kõrvuti, mistõttu ma tean väga hästi, milline ta külje päelt välja näeb, aga otsepilt oli täielik blank. Sunnin Silmarõõmu kontrollima mu teooria õigsust. Nii piinlik olukord ikkagi. Tavaliselt mu nägudemälu on tõeliselt hea.

Aga eile oli muidu väga hea päev. Sain bakatöö köidetud ja cargotatud Tartusse poole tunniga. Siis tegin üle pika aja aega parajaks Humanas ja seekord isegi leidsin sealt midagi, mida ma hea meelega ise edasi kannaksin. Isegi päris mitu asja. Seejärel oli KM hästi huvitav ja lahe laps. Oli nõus proovima uusi toite ja käituma teiste lastega vastavalt üldtunnustatud kirjutamata reeglitele (tegi tüdrukule, kes talle kiigel hoogu tegi, vastu hoogu).

Siis oli tore õhtu Silmarõõmu kaisus ja lõpuks ometi sundisin teda endaga jalutama tulema mu kodukanti ja näitasin talle, kui ilus siin on:D Aga muideks, mul on üldse superkallim. Õhtu varem ma olin üsna laip ja siis ta tegi meile romantilise lõhnaküünaldega vanniõhtu ja terve aja lihtsalt silitas mind ja pärast seda jätkas silitamist voodis roosiõiega, mis oli päris lahe, kuigi originaalsusepunktid jäävad seekord andmata. Ka mina olen näinud filmi 40 päeva, 40 ööd. Aga armas on ta ikkagi. Erinevalt ühest teisest isasest.

Ma hakkan tõsiselt ära väsima ta mängudest ja sellest, kuidas it's always about him. Never about me. Eile kuulsin ühte laulu, mis jälle rääkinuks justkui meist. Tegelikult temaga seostangi kümneid laule. Sõnad olid midagi sellist: it's just that you're always keeping me down. Still I come back to you soon. Tuvastada ma seda kahjuks ei suutnud isegi google'i abiga. Aga ta tegi seda üks päev jälle. Avastasin, et ta on kolm viimast korda jätnudki mu vastust ootama ja igavusest lugesin ja kustutasin ühel õhtul vanu sõnumeid. Ja nägin paari, kus ta käskis mul mitte alla anda, kui ta jobu on jne. Ja siis saatsin talle sõnumi - minu poolt viimase seniks kuniks - andsin teada vihaga, et üks väheseid asju, milles ta püsiv on, ongi mulle haiget tegemine. Ja isegi sellise selge sõnumi peale tuli vastus sellest, kuidas hoopis talle haiget tehti. Füüsiliselt. Ja et happens. Ma tõesti imestan, kuidas ma ei muutu immuunseks tema tegude ja sõnade ja vaikimiste suhtes. See on ju lõputu ring. Võiks arvata, et kõik suhted arenevad edasi uutele levelitele või lõppevad, aga selle puhul ei ole kumbagi juhtunud ja ma ei jaksa enam. Vähemalt mitte sedasi. Annan praegu alla. Ma ei ütle, et igaveseks. Ei ole kindel, et olen nii tugev. Aga see jääbki viimaseks sõnumiks. Aga võib-olla oligi mul temalt vaja õppida raskete otsuste tegemist ja seda, et ma suudan väga palju üle elada. Huvitav, kas see on üks mu suurtest elu õppetundidest või on temaga midagi muud veel seotud?

Pingest ja langusest ja nii edasi...

Viimased viis päeva on olnud hullumeelsed seoses bakatöö tähtajaga, mis oli eile õhtul. Mingi ime läbi jõudsin lausa kolm tundi varem punkti, kus enam ise kuidagi töö improve'ida ei osanud ja saatsingi ta ära. Nüüd jään kohtuotsust hirmuga ootama. Aga väga hea tunne on, et see on kaelast ära. Või noh... ma vähemalt loodan, et see on kaelast ära. Muidu on ikka tõsine kuri karjas. Ma olen selle töö kallal nii palju tunde pusinud ja ma ei saanud isegi oma vanaisa üheksakümnendale sünnipäevale pühapäeval minna ja ma ei saanud laupäeval ka Silmarõõmu sünnipäeva tõsiselt nautida ja ma imestan üldse, et ta on minuga nii kannatlik olnud. Leppinud sellega, et mul ei ole tema jaoks aega olnud, teinud mulle süüa ja samas käinud kikivarvukil, et mind mitte segada; toonud shokolaadi ja isegi bakatööga mind aidanud, sest vahel lihtsalt tulevad hetked, kui ma ei tundu endale enam piisavalt objektiivne või tark üksi jätkamiseks. Aitäh, kallis! Kõige eest. Aga vähemalt ma sain juba harjutada korralik kaasa olemist sünnipäeva pidu ette valmistades ja viimaseid detaile paika sättides ajal, kui temal oli juba kõigest kõrini, sest ta oli päev otsa poodide vahet jooksnud ja minu pärast mitmes poes käinud ekstra hambatikkude järel, sest nei ei olnud kusagil ja ma tahtsin neid õuna-juustu-viinamarja siile teha. Aga need olid üsna populaarsed ka:P

Neljapäev oli kõige rõvedam päev. Ma juba eelmine kord kirjutasin, et siis anti teada tähtaja ettepoole nihutamisest. Õnneks peale seda ma rohkem pisarateni ei jõudnud ka, aga närvid on tõsiselt pingul olnud. Eriti tore oli see, kui reede hommikul hakkasid haldusfirma tüübid meil kell seitse hommikul maja ees muru trimmerdama - kõlas nagu mootorsaega puude maha võtmine - ja see ei lõppenud ega lõppenud ja ma nägin aina kummalisemaid ja õudsemaid unenägusid ning ärkasin iga natukese aja tagant jälle müra peale. Seega oli üsna kehv öö. Kusjuures nad ei olnud trimmerdamisega lõpetanud ka veel viis tundi hiljem - kell kaksteist - kui ma kodust ära minema pidin. Huvitav kelle geniaalne lahendus see oli? Ma olen niigi hommikuti pahas tujus ja ma pole kindlasti selle poolest erand. Kas on tõesti vaja nii vara muru niita ja neid sadu ruutmeetreid, mis meie maja ette jäävad, trimmeriga? Ema väitis küll, et ta nägi seda nunnut traktorit ka, aga mina mitte ja mind ajab see mõte ikka veel närvi, kuigi täna on juba teisipäev.

Midagi väga põnevat vahepeal juhtunud ei ole. Üks mees ajab mind ikka veel närvi oma ettearvamatu käitumisega ja nii S kui musi paitavad mu ego nimetades mind käige kõigemaks. Mida on hiiglama tore kuulda. Muide, S käis korraks isegi Tallinnas, mis oli hästi tore.

Eile õhtul tegin enda peal inimkatseid. Ei soovita järgi teha. Kuna ma tavaliselt kofeiini sisaldavaid tooteid ei tarbi, siis energiajook tegelikult ka päästab, kui on vaja väga pikki ja pingelisi päevi üle elada. Nagu näiteks eelmise õlleka ajal, kui käisin päriselt ka tööl ja nüüd, kui bakatööd tegin. Aga mul jäi üks pudel üle ja eile õhtul oli meeletu janu ja ei midagi muud juua. Ema ütles, et joo ära. Mis see ikka teeb!? Ja ma jõingi. Ja oi kui lõbus oli hommikul poole viieni voodis keerutada. Kui ma lõpuks ärkasin, oli õues sama valge kui magama minnes. Päris spooky kogemus. Aga täna ma kavatsen üle tüki aja jälle Silmarõõmule aega pühendada. Ja mitte MSNis. Ja siis vaatab edasi päev korraga.

Karjuvast ebaõiglusest

Ma küll püüdsin sellest mitte kirjutada enne, kui kõik turvaliselt seljataga on, aga meie osakond keeras täna jälle asja üle vindi. Kujutage ette, mis tunne teil oleks, kui bakatöö tähtaeg viimasel nädalal ilma igasuguste seletusteta kolm päeva ettepoole toodaks? Mind ajas täna ropendama, ahastama, paanikahoo moodi hingeldama ja ka konkreetselt nutma korduvalt. Ma niigi olen tõeliselt hädas selle tööga, sest ma tõesti ei saa aru, mida minust tahetakse ja umbkaudsetest vihjetest jääb väheks. Naerma ajas ainult üks asi. See, kui avastasin, et Peeter oli mulle Dagö plaadi peale hõbedase rebase joonistanud. Nii armas lihtsalt!

Aga ma tõesti ei kujuta ette, kas, millal ja kuidas ma selle töö esinduslikuks saan. Irooniline oli lugeda retsensendi kommentaari, et töö vajab vaid väikest lihvi. Eelkaitsmisel trashiti seda ju täiega ja siis polnud mind kaitsmas kedagi. Ning nüüd on saanud tööd veel nii palju ümber teha ja tervikuks ei taha see ikkagi kuidagi saada. Ja pidevalt parastav ema ei aita ka just kaasa töö sujuvale valmimisele.

Aga ma tahtsin ühest totakast asjast veel rääkida. Viimaks tulevaste erialaste kohustuste survel tegin ka endale Facebook'i konto. Oleks keegi mulle varem rääkinud nendest naljakatest sõnakombinatsioonidest nagu biological tiptops, millega seal kindlaks tehakse, et ma olen ikka mina mitte arvuti! Ma oleks vist ammu liitunud. Need on lihtsalt nii koomilised. Up pigs teile!:D

Ebavõrdsetest suhetest

Mul on üks sõber. Ma saan öelda, et väga lähedane sõber. Aga mitte parim sõber ega isegi mitte tõeliselt hea sõber. Sest selliste kategooriate jaoks peaks ta alati ja regulaarselt minu jaoks olemas olema. Küllap te teate, kellest ma räägin. Tihti pean tema pärast muretsema ja absoluutselt iga kord heidan talle ka ette seda, et ta võiks mulle mingi aja tagant ikka teada anda, kas kõik on hästi, kui ka rohkemaks aega ei ole. Ei suuda end peatada vingumast. Aga ometi kordub see tsükkel aina uuesti. Ta tuleb. On super sõber. Sest kui ta on olemas, siis on see alati tõeliselt nauditav kvaliteetaeg. Ja siis ta kaob. Ja tihti pole mul isegi võimalik teda kätte saada. Ning ühel hetkel lihtsalt on tagasi. Ja siis need mõned tunnid või peävad on kõik jälle suurepärane.

Ja ma vihkan seda, et ma ei suuda mitte muretseda. Et ma lasen end häirida tema saadetavatest segastest signaalidest. Et ei suuda oma eluga edasi minna temata ega ka teda muuta. Aga inimesi ei pidanudki olema lihtne muuta. Ja suur enamus temast mulle meeldib. Lihtsalt ma ei taha alati olla see närvis moraalilugeja. Ma ei taha olla ta ema ju. Nõuandeid?

Kuidas korraldada best ever sünnipäeva?

Annan lihtsalt näite, mis töötas.
Täna on Silmarõõmu juubel.
Eile õhtul 23:40 murdsin tema juurde varuvõtmega sisse ja viskasin ta tema kodust välja.
Kaasa sai ta instruktsioonid kolme minutiga riidesse panna, otsida tükk paberit ja pliiats ning minna õue filosofeerima. Täpselt kirjanditeemat siinkohal ei avalikustaks:D Veel palusin tal oma sünnipäevaks tagasi tulla.
Samal ajal tegin tema kodus kergeid ümberkorraldusi: hea rahulik muusika, viirukid ja küünlad, uued shampapokaalid ja magus vahuvein ning muidugi ilus pesu ja ettevalmistused massaažiks.
Viieteist minutiga jõuab peaaegu valmis ja minu praak teda ei häirinud.
Võite ise ette kujutada, kuidas öö möödus pärast tema tagasitulekut. Tema tunnistas kohe, et juba olen rekordigraafikus:D
Päevane plaan: broneerida aeg kuu aega ette professionaalse kitarristi juures (ta mängib küll paaris hobi korras tehtavas bändis, aga õppinud pole mängimist kunagi - seega tahtsin anda talle võimaluse õppida ja mängida koos tõelise profiga ja mitte õpetajaga, vaid praktikuga)
Anda null äraarvamiseni viivat vihjet ja lasta tal õigel hetkel end lihtsalt sihtkohani jälitada.
Enne veel varastada ära tema akustiline kitarr.
Anda talle ülevaade toimuma hakkavast viis minutit enne õiget aega ja siis ta hüljata
Samal ajal valmistada ette piknik maasikate ja sulatatud shokolaadiga - kuna ilm oli kole ja hall, siis köögipõrandal. Oli ka eksootiline.
Veeta ülejäänud päev kaisus vedeledes ja magades ja vahepeal süües.

Kujutage nüüd ette, kui palju detaile sellise sünnipäeva jaoks paika panna on vaja. Unustasin mainida meist fotosuurenduse tegemist ja raamimist. Aga kogu vaev ja kulutused tasusid end täielikult ära ja nii mõnigi tuttav meesterahvas oli kade, et ma tema naine ei ole:D
Aga ma olen 364 päeva aastas eelkõige egoist ning sel ühel päeval on asjad tasakaalus. Tõestan ära, et olen midagi väärt.

Norra päh!

Ma võiksin tegelikult rääkida oma eilse öö unenägude absoluutsetest jaburuse tippudest nagu see, kuidas tuttava hobune pätsas ära mu poolenisti näitud nätsu ja ma siis ettevaatlikult seda oma nimetissõme küünega tema suulaest äa kaapisin või see, kuidas ühel tuttaval oli hädasti vaja üht veinipokaali ja parim variant oli lasta R-il see Soomest mulle laevale transportida ja siis selgus, et pokaali oli vaja, et see tuttav saaks halvaad süüa. Võta siis näpust. Tegelikult aga ma ei viitsi kõiki oma pea veidusi siin lahti kirjutada ja parem räägin, mida mina selle aasta Eurovisionist arvasin, sest minu arvamus ju loeb;)

Üldiselt olid finaali jõudnud täitsa kuulatavad lood. Isegi mõned Jugoslaavia jms lood, aga muidugi suutsid erilise jama kokku keeta Türgi, Kreeka, Moldova, Rumeenia, Portugal ja mõned veel. Ja Norra mulle ka ei meeldi, aga loogiline, et oma hääle annavad Norrale läänelikud riigid ja slaavi taustaga poisile kõik Poolast kaardil allapoole jääjad. Selle laulu suhtes ei tundnud ma mingitki tõmmet, kuid usun, et võit läks õigesse kohta, sest kes veel peale Norra suudaks sellistes majandustingimustes Eurokat korraldama asuda. Minu lemmik oli Island ja nende jaoks oli teine koht oluliselt parem kui võit. Veel meeldisid muidugi boyband'i Taani, muusikali UK ja üheksakümnendate alguse pop-räp misiganes Soome. Lahe nostalgia oli. Aga mu peas tekkis ka üks dilemma. Loogiline, et lääneeurooplase kõrvale on võõrad balkanimaade ja teiste lõunamaade rütmid, aga samas kui meeled avatud hoida, ei ole neis ju üldse midagi hullu. Aga... AGA kuidas teha vahet heal ja kehval balkanilool? Vot seda ma küll ei oska. Ehk õpin varsti vähemalt eristama ja kritiseerima India lugusid. Ja Eesti lugu on tõsiselt super. Päh UK ja Norra, et nad meid ei hinnanud, aga täiesti ülaltavad maad jällegi hindasid. Slovakkia ja Horvaatia näiteks. Mina oma kohalikus vähe reisinud rumaluses ei tea isegi nende täpset asukohta. Seega väga üllatav, et nad naabrite asemel meid kõrgelt hindasid või on neil lihtsalt vähe naabreid ja jäi punkte üle?

Monogaamia plussidest ja miinustest

Vahel ma mõtlen, et krdi kahju on, et Eesti kuulub monogaamsesse kultuuriruumi. Vähemalt enda kogemuse põhjal ei saa ma küll öelda, et mul olekski korraga tunded vaid ühe inimese vastu. Teate küll, millest või õigemini kellest ma räägin... aga samas petmist ma ei taluks ja ka kõrvalehüpetest etteinformeerimist vist taluda ei suudaks. Aga samas platoonilisel tasandil tundub elementaarne ja okei. Armastatakse ju ka oma sõpru ja vanemaid. Kahte inimest ei armasta kunagi ühtemoodi, nagu ei saa armatada kahe inimese juures ka täpselt samu asju. Ja nüüd mõtlengi, et kas see on minust vale ja halb? Et ma ei loobu ühe nimel kõigest ja kõigist? Kuigi see teine suudab mulle vaheldumisi tõestada, kui armas ta on ja kui tropp ta on. Ja kuigi see esimene suudab mind jätkuvalt panna end tundma ühena maailma õnnelikematest inimestest. Või vähemalt osalisena täiuslikust suhtest. Ja ma saan olla isegi egoistlik. Sest mina olen aus. Ei hoia end tagasi, kui miski ikka ei meeldi. Tema ei kurda kunagi millegi üle. Jätab mulle illusiooni, et ma olengi imeline. Ja mitte ainult tegude, vaid ka sõnadega. Ma olen täitsa kindel, et ma ei petaks teda. Liiga kallis inimene, et talle haiget teha. Eriti, kui saab ka mitte teha, kuna petmine ei ole paratamatus. Oeh... kuidas ma küll tahaksin, et ükskord asjad mu peas paika loksuksid ja ma maailma asjadest paremini aru saama hakkaksin.

Trendikatest õudusunenägudest

Mina tean, sest viimasel ajal olen täitsa mitu korda õudusunenägusid näinud ja Raunoga koos olemise ajal on nende sisu muutunud. Näiteks ühel korral nägin unes, et mul oli antibeebipillide karbi keskel millegipärast üks tablett alles ja mul oli tõsine paanika, et varsti saan vist emmeks. See tundus väga tõene ja palju rohkem hirmuäratav kui need klassikalised keegi ajab taga, aga minu jalad on vedelad ja kurgust ei tule piuksugi.

Paar päeva tagasi oli aga ka üks üsna scary Musiga seotud unenägu ja ma tean ka, millest see sündis. Paar eelmist peva rääkisid nii Sandra kui R mulle petmisest, aga siis pigem minust kui petjast. Minu unenäos sain aga mina petta. Üllatavalt valus oli kohe. Ja hommikul oli paanika. Aga kõigest järjekorras... Kõigepealt põrkasin oma unenäos kokku Sirli ja tema uue kujutletava poisiga ja ega Inc ka kaugel ei olnud. Üsna seal samas mu aju loodud kohas oli peaga vastu diivanit nagu paanikas autistlik laps ning kiigutas end kergelt looteasendis edasi-tagasi. Ma siis käisin lohutasin teda nii, nagu instinktid käskisid. Samamoodi nagu KMi. Üks pai teise järel. Probleem oli siis muidugi selles, et Sirli oli edasi liikunud. Tema veel ei suutnud. Aga üürike oli minu enda suhteline õnn. Me kõik olime vist mingil majapeol ja ühel hetkel kuulsin, et Musi ja mingi teine isane luss kaks chicki pidavat kõik olema ühes eraldi toas. Ma enda teada ei ole väga armukade ja ma ei teinud sellest infost välja, aga ühel hetkel vist otsustasin ka nendega liituda. Läksin sinna toa juurde, avasin ukse ja nägin Musi oma püksirihma kinni panemas. Sõnu polnud vaja. Väga hästi sai nagunii aru, mis toimunud oli ja ma pöörasin lihtsalt otsa ringi. Kuidagi järgmisel etapil olin koos oma vanematega autos ja üsna varsti urisesin, et nad ei uuriks mult igasuguste asjade kohta. Juhe oli nii koos. Ja siis ma millegipärast tahtsin Incu. Tahtsin just tema õla najal nutta. Veider eks? Aga tundus, et ta saaks minust kõige paremini aru. Huvitav, et mu aju just tema valis. Ta ei kuulu enam ammu ju minu ellugi. Ahjaa... uni läks tegelikult edasi. Ma sain Musilt telefonikõne. Oletasin, et tuleb mingi tüütu vabandus, millest nagunii e aita, aga tuli hoopis kujhjaga ülbust ja isegi süüdistav noot. Tema suust tuli välja mingi taoline lause: sellepärast mul pole õigus vihane olla, et tal oli ju põhjus. (mul olid päevad) Haige eks? Hommikul rääkisin Musile ka. Ja ma olen üsna kindel, et päriselt ei teeks ta nii kunagi.

Vahepealsest elust pole mul mõtet väga rääkida. Käisin Tartus. Sandrat näha oli tore. Eelkaitsmine läks perse. Ma enam tõesti ei tea, mida oma juhendajast arvata ega oska välja mõelda, miks ta mind vihkab - veendun selles aina enam. Muidu on töö ja Musi ja kulutused ja rohkem ei midagi põnevat. India pole ka veel lukus, aga mõlemal poolel on soov see idee ellu viia.