Kirjad Kõhutantsijale 5

Kirjutatud 12. oktoober. Mõned varasemad kirjad hüppasid teiste vahele, nii et kes tahab lugeda, kerige veidi tagasi postitusi.

Tere, mu krevett!

Eelmisel nädalal sain ma sind üllatuslikult näha ja see oli väga tore üllatus. Tol hetkel ei olnud veel ekraanilt väga hästi aru saada, kas seal kõhus on väike inimene või niisama hele klomp, kelle süda lööb, aga nüüd peaksid sul juba kõik olulised organid olemas olema ja isegi küüned kasvama.

Sa olid 3cm suurune, mistõttu ma sind ka hetkel krevetiks kutsun. Nüüd peaksid sa juba 4cm olema, aga järgmisel nädalal kohtume juba pikemalt ja ma mäletan su venna ajast, et see oli kõige ägedam ultraheli, kus näeb tervet beebit trikitamas.

Kahjuks see esimene kohtumine oli veidi sellise krevett versus vähk iseloomuga, mistõttu ei saanud ma sellest ehk täiel määral rõõmu tunda, aga loodetavasti on sinu hetke koduga siiski kõik korras ja neljandik sinu ootust on juba seljataga. Varsti räägime sinust ka ülejäänud lähedastele.

Me käisime vahepeal tegemas perepilte, kus sinu auks Cokat jõime ja soolapulki sõime. Su vennast sai suur soolapulkade fänn, aga tavaliselt ta selliseid asju ei saa. Sina ka niipea mitte.

Aga nüüd, mu kallis, kosu ilusasti! Ma loodan, et sul on seal kõhus mugav kasside ja su venna kõhul ronimise kiuste. Olen vähemalt veidi ekstra polstrit kasvatanud sinna.

Ootuses,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 53

 Mu pisike!

Mu süda murdub hetkel, aga samas ma olen ka tänulik. Sa nutsid just mu kaisus ja hüüdsid issi järele, kuni said oma tahtmise. Issi tuli ise sind magama panema ja ta on sul tõesti suurepärane. Nii sa pole enne teinud. Sa eelistad enamasti minu kaisus magada ja mulle end mütsiks keerata, aga magama lähed sa ilusasti meie mõlemaga tänapäeval. Samas tihtipeale on issi ainus, kes tohib su hambaid pesta või sind riietada. Minuga võitled sa palju rohkem. Ma ei teagi, milles asi on. Ehk selles, et hommikuti on pigem issi sinuga kannatlikult üleval ning kuna tema graafik seda võimaldab, siis pigem ka viib sind lasteaeda ja toob tagasi tema. Aga ära sellest järelda, et ma sind vähem armastaks. Ma kinnitan seda ka sulle iga päev, kuigi viimasel ajal vastad sa sellele hoopis oma parimate sõprade nimedega, nagu sa tahaksid öelda, et sina armastad neid. Pole hullu! Ma ei ole kade.

Nägin ka täna lõpuks, kuidas teie hommikused nunnud taaskohtumised välja näevad. Kui lasteaeda jooksime, läksid sa ühe õpetaja sülle, kuniks nägid, et Edda su poole jooksis. Siis sa pidid talle vastu jooksma ning koos läksite te edasi liivakasti poole. Enam ei olnud sul meist sooja ega külma ja ometi mu näole jäi püsima hiigelsuur naeratus, sest teie sõprus on nii armas. Ja eriti tore on see, et te kõik kolm paistate üksteisest ühtmoodi hoolivat. Ei ole siin ühepoolset armastust. Ja ei saa see armastus läbi, kui lasteaiavärav seljataga kinni kukub. Sõbrad või vähemalt mõtted nendest järgnevad ka koju.

Kui aga kodus oleme, siis on meil ka piisavalt tegemist. Me laulame palju ning sa õppisid ülikiiresti Põdra maja liigutused ära. Sa jutustad kogu aeg ja mul on nii kahju neil kordadel, kui ma aru ei saa kõigist pingutustest hoolimata. Sul on uus komme, et kui me kuhugi autoga sõidame ja kohale jõuame, siis sa hüüad rõõmsasti Jaa! Meil pole aimugi, kust see tulnud on. Ja sa püüad alati kasse toites midagi ka endale suhu pista. Ma ei saa küll hästi aru, mis mõnu sa selles näed peale emme keelust üle astumise.

Igatahes, mu armsake, ma loodan, et sul tuleb pappaga hea uni ning varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 52

Mu pisike vapper Triibu,

Täna oli sul taas üks esimestest, aga seekord selline, millega oleks minu meelest võinud veel oodata. Nimelt esimene traumapunkti külastus.

Suur osa päevast oli niisama kodune, sest vihma sadas ja me võtsime hästi rahulikult, aga päris nii see päev siiski ei lõppenud. Ühel hetkel, kui su issi magas, otsustasid sa Erost taga ajama hakata ja Eros põgenes su issi sülle voodisse peitu. Issi muidugi ärkas üles selle peale ja siis me natuke aega olime tema seltsis, aga nagu ikka - sul hakkab kiiresti igav ning sa leiad endale uut tegevust. 

Seekord jätsid sa meid maha ja läksid kööki. Me päris kohe sulle järele ei tulnud, sest meie kodu on üsna lapsekindlaks tehtud ja me kuulsime, et sa mängid lihtsalt köögisahtlitega. Ei midagi ebatavalist sinu jaoks. Samas sa olid üksi kõige rohkem kaks minutit, kuni kuulsime sinu kohta üsna ebatavaliselt õnnetut nuttu ja ruttasin su juurde. Me olime nalja teinud, et sa tuled varsti meid pussitama, aga kui ma leidsin su köögist, käes üks meie teravamaid nuge ja veri tilkumas, siis ei olnud enam üldse naljakas. Kuidas sa üldse selle kätte said peidetud sahtlist, on natuke müstika, aga me selgelt alahindasime su oskusi. Me tahtsime tegelikult noad juba mõni aeg tagasi veel kindlamasse kohta panna, aga ei olnud veel välja mõelnud paremat kohta. Kahjuks sellele sahtlile ei õnnestu ka lapselukku monteerida. 

Igatahes, viisin su kiiresti kraani alla, et näha, mis katki on ja lootsin, et külma veega saame vere rutem hüübima, aga haav su sõrmeotsas tundus üsnagi sügav ja ega sa siis ei tahtnud lasta meil end aidata. Issi sai lõpuks kuidagi su sõrme kinni plaasterdatud, aga üsna ruttu oli ka pool sidemest veripunane. Ise sa rahunesid maha kohe, kui mul tuli pähe sulle multikaid pakkuda ja ka side püsis, aga igaks juhuks helistasime nõuandeliinile ja nad soovitasid kontrolli minna.

Muide, mulle väga meeldib Rootsi närakutenite süsteem. Kui tihti on arsti juurde aja saamine siin väga vaevaline, siis vähemalt on neil olemas ka terve kergema hädaabi kliinikute võrgustik, kust saab abi mitte just eluohtlike, aga siiski kiireloomuliste asjadega.

Haarasime kaasa hädavajaliku ja sulle ühe raamatu. Muidugi me mõlema telefonid olid kohe tühjaks saamas Murphy seaduse kohaselt, mina olin veidi nohune ja su isa ei lubatud üldse sisse. Samas kogu personal oli hästi tore ning kliinikus läks kiiresti. Sina lubasid vapralt oma sõrme vaadata ja kätt puhastada ning tundus, et see kõik sai sinu jaoks isegi liiga kiiresti läbi, sest sa said sealt omale paar mänguasja, aga polnudki aega nendega mängida enne kojujõudmist.

Õnneks su haava peeti ilusaks ja seekord ei tulnud õmmelda, kuigi see puudutas üsna suurt osa su sõrmeotsast. Sa said uued plaastrid, mis sulle närvidele käivad, aga mängukiirabist ja kilpkonnast said kohe su sõbrad. Nüüd sa vist arvadki, et haiglad on ühed toredad kohad, kust saab mänguasju. Meie aga saime noad mujale kolida ja proovida takistada sind sõrme torkimast.

Muide, alles paar päeva varem hirmutasid sa mind oma sõrmede liftiukse ja raami vahele toppimisega. Olukorras, kus ma ei saanud ka sind aitama tulla, sest seisin ise teise ukse vahel ja sa olid juba vajutanud kõigile teiste korruste nuppudele, nii et kui ma oleksin liigutanud, siis oleks lift sõitma hakanud. Õnneks see lahenes ise.

Anna meile andeks, et me sind täna selle õnnetuse eest kaitsta ei suutnud!

Sinu emme ja issi

Kirjad Kahele Triibule 51

Tere, mu Triibu!

Kuni sa lõunaund magad, saan taas mõned read su kohta kirja panna.

Sa oled nii äge. Sinuga saab palju nalja ja su naer on nakkav. Sa oled hulljulge. Täna näiteks harjutasid sa selg ees hüppeid diivanile käetoe pealt. Alguses kukutasid end niisama ja siis hakkasid juba end jalgadega maast lahti tõukama. Mu vaesed närvirakud.

Samas sa hakkad aina enam testima ka meie piire. Kui miski maha kukub, siis sa hakkad veidi nutma, et näha, kas me viitsime ise selle sulle tagasi tuua. Sa võitled kinnaste vastu nii visalt, et suutsid kolme päevaga kaks paari häid veekindlaid kindaid kuhugi lollikindlalt ära paigutada lasteaias. Teine neist paaridest oli nii uus, et mina neid su käes ei näinudki. Sa võid pikalt ulguda ja krokodillipisaraid valada ka kõige väiksema kukkumise tagajärjel või näiteks siis, kui sa ei tohi kuuma panniga mängida või kui ma pean minema pissile. Teine samasugune pott täpselt samade päris koostisosadega ei kõlba. Kui sa süüa ei taha, siis sa vahel lihtsalt ei söögi midagi.

Uneajad aga on läinud lihtsamaks. Me ostsime targa pirni magamistuppa ja nüüd ka Google Mini kõlari, et seda kontrollida ilma, et peaks telefoni alati kaasas kandma. Me loeme sinuga mõnda raamatut ja kui kümne minuti pärast tuli automaatselt ära kustub, siis pärast mõned päevad kohanemist, ronid sa siis ise rohkem pikali ja teki alla ning vahel me veel jutustame veidi, aga uni ei ole tavaliselt enam kaugel ega too kaasa suuremat võitlust. Eile lõuna ajal olid sa lausa nii erakordselt väsinud, et pidid pannkooke süües ära kustuma köögilaua taga. Sellist asja me ei mäletagi varasemast.

Sul on nüüd tõelised sõbrad Edda ja Leon ning hommikul esimese asjana küsid sa nende järele. Järsku tundub pikk nädalavahetus lasteaiast eemal sinu jaoks karistusena, sest te ei näe üksteist. Lasteaiahommikutel aga, kui üks neist ees ootamas on või kui nad jõuavad, siis ununevad nii paha tuju kui ka lapsevanemad ning te jooksete koos mängima. Armsamat asja ei ole olemas.

Kodus mängid sa nüüd palju tunnelite ja pallidega ning iga päevaga demonstreerid meile uusi sõnu, mida sa tead. Huvitav on jälgida su keelelist arengut. Näiteks suudad sa nüüd öelda välja pika sõna nagu mandariin. Ja siis ütled sa põlle ja kinda, sest me paneme põlle ette ning kindad kätte. Põll ja kinnas on sinu jaoks veel võõrad. Mulle meeldib, et sa ikka veel kasutad rohkem eesti keelt, aga aru saad sa ka rootsi keelest ning viimastel nädalatel oled sa hakanud ka kasutama esimesi kahesõnalisi väljendeid nagu akta dig, mis tuleb Lilla snigel laulust. Üldse avastasime, et sa oled lasteaias õppinud ära mitme laulu liigutused ja mõned sõnad ka. Saame sulle kogu aeg imse-vimset ette laulda ning sa teed õigeid liigutusi kiiremini, kui me sõnadega järele jõuame, et siis nõuda: veel kord! En till! Ma ei teagi, kas toredam on sul või meil.

Armastame sind tohutult,

Emme ja issi

Raseduse take 2

Kirjutatud 19.9.2020

Mul on seljataga kaks sellist rasedusnädalat, kus ma millegi üle kurta ei saa. No okei, rinnad on hästi hellad ja krutskeid täis väikelapse imetamine ei tee asja paremaks. Samas lugesin oma blogi sissekandeid oma elust eelmise raseduse alguses ja seekord ei ole mingit iiveldust ja oksendamist. Vähemalt veel mitte. On natuke tihedamini nälg lihtsalt.

Eile õhtul aga tundsin end esimest korda rasedana. Nimelt keset pisikese pulgajäätise söömist läks mul selle isu nii kapitaalselt üle, et pidin järele jäänud jäätise käest ära panema. Šokk, ma tean! Lisaks ekstreemlaiskus, mis lasi mul ebameeldivaks muutunud asja lihtsalt laua peale panna ja mille tagajärjeks oli vajadus just koristatud korteris taas lauda küürida.

Südaööl aga, kui magama plaanisin jääda, sain oma hambapesu ära nullida, sest nälg oli metsik ja ajas kergelt iiveldama. See osa on tuttav, aga mul võib nii olla ka siis, kui ma olen vaid üksikisik. Nüüd aga sain üles tõusta ja endale ühe riisipudingu soojaks teha. Sest külm riisipuder on jälk. Ma olen iga kell nõus pigem selle originaalpakendist välja koukima ja korraks mikrokasse viskama, kui et seda külmalt sööma. Lisaks saan nii pudru ilusasti moosiga ära segada, sest ma ei ole mingi snoob, kes võtab iga lusika peale jupi üht ja jupi teist, neid omavahel segamata. Aga aitab pudrumonoloogist. Puder päästis öö.

Iga päevaga tekib kiusatusi sellest kõigest veel kellelegi rääkida, aga ma tahaks seda taas kuidagi ägedalt teha. Lisaks tuli täna meie emmederingist veel üks beebiuudis. Sel nädalal oli ka esimene ämmaka vastuvõtt ja tore oli taas kohtuda. Sel korral tehti kohe hunnik teste, mida minu meelest eelmine kord ei juhtunud. Samas minu kurvastuseks ei näe nad põhjust mind uute reeglite tingimustes kolme kuu ultrahelisse saata. Aga ma ju tahan näha seda pisikest tegelast võimalikult ruttu ja see on kõige toredam ultraheli, kus saab näha tervet beebit korraga ja arusaadavalt. Lisaks annab see kindlust, et päriselt keegi kasvab ja liigutabki end sinu sees. Seega kaalume tasulisi variante, mis ei olegi nii üle mõistuse kallid. Muus osas aga oli kõik juba tuttav ja järgib suures plaanis sama mustrit - raseduse esimeses pooles minimaalselt kontrolle ning lõpupoole iga paari nädala tagant midagi. Sain selle beebi nimel ka vapper olla ning sõrme otsast verd anda. Ma jätkuvalt kardan ja vihkan seda, aga neil ei olnud seekord lihtsalt vahendeid veenist vere võtmiseks. Kuidas 21. sajandil ei ole veel meeldivamaid lahendusi hemoglobiini ja veresuhkru mõõtmiseks!? Igatahes, here we go again!

Kirjad Kõhutantsijale 2

Tere taas, mu kallis!

Nii imelik on mõelda, et on jälle mina +1

Sina!

Siiani oled sa oma emme vastu väga armulik olnud. Ei ole mul veel ühtegi kohutavat esimese trimestri tunnust. Eelmisel nädalal ei oleks ma vist üldse aru saanud, et ma sind ootan, kui just taas rinnad ei pakitseks, aga see selleks. Ära sina selle pärast põe eks!

Paljud räägivad, et teine rasedus möödub nii märkamatult. Valetajad! Mina loen jätkuvalt päevi, sest iga päevaga, mis sa seal kõhus ilusasti edasi kasvad ja arened, suureneb tõenäosus, et sa päriselt ka meie perega liitud.

Me ei ole otsustanud veel, millal me sinust teistele räägime või kuidas. Ainult tädi Lea teab, sest ta tuli ise esimesena samasuguse saladusega välja. Nemad on meist küll natuke ees, aga nii lahe oleks, kui su vennal oleks nende peres mängukaaslane ja sina saaksid ka ühe. Ning mis seal salata - meil, emmedel oleks alguses koos palju lõbusam teiega kärutada.

Mulle nii meeldiks, kui sa oleksid väike tüdruk. Samas olen ma ainult poistenimesid googeldanud. Armastame me sind nagunii - ükskõik, kumb sa oled, sest sa oled meie oma, aga nii tore oleks ka tütre kasvatamise kogemus ja su emme on üsna tüdrukulik ise, kui sa veel ei tea. Samas sul on ülivinge suur vend.

Just täna mõtlesime, kui lõbus teil saab olema näiteks koos vannis mängida ja nädalavahetusel, kui meil su värske 11-aastane nõbu külas oli, siis see pani ka mõtlema, kui lahe on, kui lapsi on kaks. Sa oled igatahes väga oodatud. Emme ei viitsi juba praegu tööl käia, aga päris ilma on ka keeruline. Eriti, kui meil nüüd taas suuremat kodu vaja läheks.

Naljakas on aga see, kui ruttu on meelest ära läinud rasedusega kaasnevad reeglid, nagu näiteks mida süüa tohiks ja mida mitte. Õnneks juustude osas on Rootsi võimud vabameelsemaks muutunud ja mind ajavad muigama teised tulevased emmed, kes eraldi mamma sushit ostavad.

Homme aga läheme me sinuga esimest korda ämmaemanda vastuvõtule. Ma küll ei usu, et ta seegi kord mõnda sinu olemasolu kinnitavat analüüsi nii vara teeks, aga põnev ikkagi. Kahju on ainult, et sinu issi korona tõttu kaasa tulla ei tohi. Mitte, et ta haige oleks, aga lihtsalt sellised on reeglid hetkel. Sa oled tulemas üsna kummalisel ajal. Aga ära muretse! Sinu emme ei ole enam algaja.

Armastusega,

Sinu emme

Tehke pilte

Ma täna tunnen enda üle piinlikkust ja nean end natuke. Põhjuseks see, et olen veetnud praegu üksjagu aega, et leida korralikku pilti oma kasuisast, et teda Triibule ka tutvustada. Jah, ma ehk oleksin pidanud seda juba ammu tegema, sest ta on mänginud minu elus suuremat rolli, kui mu bioloogiline isa. Samas omal ajal tundus tema kohalolek nii iseenesestmõistetav ning osaliselt ebavajalikki. Lihtsalt keegi, kelle ema oli endale kaaslaseks valinud. Ma ei mõelnud siis veel, et see ei jää alatiseks nii. Et kui kellelegi mitte välja öelda, kui tähtsad nad sulle on ja kui ei salvesta teadlikult ühiseid mälestusi, siis võibki juhtuda nii, et kaevad läbi aastatejagu täiesti ebaolulisi ja üksteist kordavaid fotosid, et leida vaid mõned juhuslikud klõpsud, mille nurka on jäänud keegi sinu jaoks oluline ja mitte üldse enda parima nurga all.

Jah, ma tegin teadlikult pilte meie kõige viimasel kohtumisel, sest ma teadsin, et meil ei ole enam palju aega, aga see ei ole mitte see versioon mu kasuisast, keda ma tahaksin oma väikesele lapsele tutvustada. Vähist puretud peaaegu kiilakas inimene ei ole mitte see minu jaoks läbiv mälestus temast ja ma ei taha ka, et Triibu teda nii teaks. Mina mäletan enda vanaema ainult, kui peast segast tädi, kel oli alles vähe juukseid, üks rind ja kes pidevalt me kodust põgeneda üritas. Oma kasuisa meenutan aga pigem isana, kes võttis selle rolli, kuigi ta ei pidanuks. Ta kohtles mind võrdselt oma bioloogiliste lastega. Inimesena, kellele võisin helistada igasuguses olukorras teades, et ta on alati minu poolt ja aitab, kui vaja. Kes jääb alati rahulikuks, aga oskab ka nalja teha. Kes on hästi tark ja mäletab kõike. Kes lasi mul vahel tunda ennast ära hellitatuna, lubades mulle seda, mida mu ema ei saanud. Kellel oli alati minu jaoks kaasas mõni maiustus. Inimesena, kes premeeris mind heade õpitulemuste korral ja kes tegi kõige heldemaid kingitusi näiteks oma sünnipäeval. Ja siis mina pidin kaevama aastani 2011, et leida üks viisakas pilt temast. Õigemini lausa meist kolmest koos emaga. See on boonuseks.

Ehk siis, hinnake hetki ja häid inimesi enda ümber rohkem!

Kirjad Kõhutantsijale 1

Tere, mu kallis!

See on esimene kord, kui ma sinu poole nii pöördun, sest vaid mõned tunnid tagasi saime me kinnitust sinu olemasolust. Täna on 31. august ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis käin oma ema jälgedes ning ka minust saab (taas) ema 33-aastaselt.

Sa oled alles seesamiseemne suurune, aga juba peaks su süda lööma. Ausalt öeldes oskasin seekord juba ammu kahtlustada, et sa mu kõhus küpsed. Või noh... ammu tähendab seekord umbes kahe nädala eest, kui sa olid alles tolmukübe. Nimelt muutusid mu rinnad nii tundlikuks nagu imetamise esimestel päevadel. Tark internet küll väitis, et see on pigem normaalse kuupuhastusega lõppeva tsükli tunnus, aga minul varem sellist tunnet olnud ei ole. Lisaks - ja ma tean, et see on teaduslikult võimatu - tundus mulle ka, et tunnen kergelt liigutusi, aga ehk pöörasin lihtsalt gaasidele tavapärasest enam tähelepanu, sest võimalus ja lootus, et seal kusagil mu sees sügaval küpsed sina, oli ju olemas. Tänaseks on ka kõrvetised kohal, aga sa oled seda väärt!

Siiani käid sa oma venna jälgedes. Me üldse ei oodanud sinu tulekut nii ruttu, aga nagu temagagi, kulus mõttest tulemuseni vähem kui kaks kuud. Me sinu issiga oleme oma hea õnne üle muidugi väga tänulikud, aga peame vist tulevikus ekstra ettevaatlikud olema.

Ma olen juba nädal aega päevi lugenud, sest teadsin, et iga järgnev päev suurendab tõenäosust, et sa oled meie perega liitumas. Jah, ma tean, et kõike võib veel juhtuda, ning püüan jääda pragmaatiliseks, aga täna olen ma õnnelik ning elevil ja erinevalt eelmisest korrast üldse veel mitte hirmul. Seekord mul on ju juba ees kogemus, kuigi vabalt võib sinuga kõik teisiti olla. Meie ühine teekond on alles alanud ja ma loodan, et see saab pikk ja huvitav olema. 

Kohtume siis, kui kirsid õitsevad!

Armastusega,

Sinu emme

Lapsevanemlusest

Triibu muudkui kasvab ja areneb. Talle meeldib tohutult hüpata ja ronida, elektriautodega mängida ning Duplotega ehitada. Ta sunnib mind pidevalt hinge kinni hoidma ja teda ettevaatlikkusele manitsema, sest igast pehmest mööbliesemest saab batuut ja igast kõvast hüppe stardipunkt. Ta hüppab rõõmuga päris kõrgelt, aga õnneks siiani siiski ootab ära, et ma tal kätest kinni hoiaksin.

Ta mängib hea meelega alati veega - vannis mullidega või millega iganes, mille köögi kraanikausist leiab. Mingid ekstra turnimistoolid on meist täiesti mööda läinud, sest ta vinnab suvalise köögitooli kraanikausi juurde ja siis ajab seal asju. Ka vetsus vee laskmine on hitt ning täna leidsin ta mööda potti üles ronimas ja sealt edasi kätekuivatusresti redelina kasutamas. On vist ülim aeg hankida talle mingid turvalisemad hüppe- ja ronimisvahendid.

Kogu selle mürgli sees on ta ometi ka kõvasti kõne poolest arenenud. Hetkel ta küll ei vasta stereotüübile, et mitmekeelsed lapsed hiljem rääkima hakkaksid. Olen püüdnud tema sõnu kirja panna - kuidas ja millal nad tulnud on ning millises häälduses ning juba jäi seljataha 100 sõna piir. Ka õpetajad ütlevad, et ta on hästi jutukas ning talle on lasteaias tekkinud müramiskaaslane - väike neiu, kellega koos õpetajatele nurga tagant kuku teha ja mida kõike veel.

Väiksem tegelane annab ka ikka igapäevaselt enda kohalolust märku. Kõige hullem peaks juba möödas olema, aga minu puhul on okserefleksi testimine nädal nädalalt sagenenud ja enam ei jää päevagi vahele, kui ma ei kõõksuks. Päriselt oksendamiseni on asi läinud vaid paaril korral ja siis on ka olnud mõni muu mõjuv põhjus nagu peavalu, mis minu puhul nagunii tihti enda sisikonnale restardi tegemisega lõpeb. Samas enam ei tea, kas nutta või naerda, sest vahel pole põhjust üldse vaja ja enda eest on väga raske ka mõtteid tsenseerida. Proovi jõuda lasteaiast koju näiteks teades, et sul on käes kott kakase mähkmega. Täna tänasin vaid õnne, et ma viis minutit varem ei jõudnud ja ise sellega tegelema ei pidanud. Eeskujulik ema eks. Aga samas, neil on lihtsam koristada ju ühe ja mitte kahe järel.

Kui paljud räägivad, et korduvrasedusega läheb aeg nii märkamatult, siis ma sellega päris ei nõustu. Küll aga on selgem arusaam, mida oodata ja ei pea ka hullumeelselt shoppama, sest pea kõik on juba olemas. Hoidsime teadlikult alles kõik meile meeldinud beebiasjad. Täna just avasime esmakordselt mingid beebi voodipesu pakid, mis said ostetud umbes täpselt kaks aastat tagasi. Oleks vist võinud nendega veidi oodata :) Samas esimene ost on ka Kõhutantsijale tehtud ja selleks on riidest mähkmed. Tahtsin enne Brexiti jõustumist veidi varusid täiendada, sest me ei olnud kindlad, kas meil on varsti üks või kaks mähkmelast ning pisemaid asju oli nagunii juurde vaja. Aja juurde aga tagasi tulles, alles nüüd, kui esimene trimester on ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt seljataga, hakkab mulle tunduma, et kaugelgi see raseduse poolaeg on ning siis juba on käes uus aasta ning päevad lähevad pikemaks, aga mööduvad kiiremini.

Muideks, eile mulle tundus taas, et ma tundsin kõhus mingit tegevust. Kuidagi pikalt oli ühes kohas survet tunda. Ei tea, kas ta sirutas hoolega koibi või oli see siiski seotud mu enda seedimisega, aga varsti-varsti peaksime saama üksteisega selgelt kontakti. Seda ootan kõige rohkem, et ma teda tunneksin.

Seni aga jätkan kalamata oliivide lutsutamisega ning loodan, et varsti iiveldus möödub.

Täitsa huvitav on elada

 Kes oleks võinud arvata, kui paljud asjad võivad iiveldama ajada. Mõned on üsna loogilised:

* Kakamähkmed ja -hais. (Lemmik on juba nädalaid ainuüksi nendega tegelenud ja minu haisukaebuste peale jooksnud koristama)

* Autosse sisse immitsev puuksuhais vmt

* Solgikaevu lähedusest mööda jalutamine

* Oma puuksuhais

* Kallima higi

* Veini teine klaas

* Kööki jalutamine

* Iga jälgim mõte (nagu prügiauto, mis juba ohutult möödunud on)

* Bensiinihais tunnelis sõites

Loodetavasti saab see varsti läbi. Nagu rase oleks :)

Mulle ei meeldi poliitikast rääkida

Ma ei ole üldse see tüüp, kes hea meelega kolleegidega lõunalauas poliitikat detailideni arutaks, veel vähem teema püstitaks, aga Eestis toimuvast tsirkusest ja tegelikult ka mujal maailmas toimuvast on aina raskem mööda vaadata. Mind tõsiselt huvitab, kust tuleb mõningate tegelaste enesekindlus püüda teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peaksid. See ei ole sama asi, kui palve lasta elada nii nagu igaüks ise tahab.

Lugesin täna üht avalikku kirja Ratasele, mis mulle nii mõistlik tundus. Inimesed on saanud haiget ja soovivad seda (viisakalt) väljendada. Mingil rumalal põhjusel avasin ka kommentaarid. Ma ikka aeg-ajalt loodan kommentaariumides kohata mõistlikke inimesi, sest kuskil peavad ju nemad ka olema, aga millegipärast laamendavad avalikult ikka need, kes rahul ei ole. Naisterahvas, kes otsustas seista vähemuste eest, valati sopaga üle muidugi. Oli neid, kel oli vaja tema välimust solvata. Ja neid, kelle meelest LGTB kogukond koosneb ainult suuseksi harrastajatest ja kes tundsid puudust graafilisemast organisatsiooninimest. Oli neid, kes tundusid end äkki heteroseksuaalse vähemusena ja röökisid: homopropaganda. Seletage mulle, rumalale, kas mina olen valesti aru saanud, aga kumb on päriselt propaganda: kas see, kui ma karjun, et sina pead ka hetero olema või see, kus ma ütlen, et mina ei ole!? Kumb siis kumba poolt midagi tegema proovib mõjutada ja seega propagandat teeb?

Mul oli lihtsalt kurb ja valus lugeda ja mul on nii kahju kõigist neist inimestest, kes end hetkel Eestis turvaliselt ja ilmselgelt väärtuslikuna tunda ei saa. Ma tõesti ei saa aru neist kitsarinnalistest inimestest, kes ainult mingit jonni ajavad, millest keegi ei võida. Kas see tõesti teeb kellegi elu paremaks, kui teised on õnnetud? Ei ole ju nii, et kui homoseksuaalsetel inimestel omavahel abielluda ei lubada, siis nad kohe rõõmsalt heterotega abielluma hakkavad. Aga see on vaid üks teema. Üks väga isiklik teema, mis ei tohiks küll kellegi teise asi olla. Samamoodi nagu igaüks ise otsustab, mis tööd nad teha tahavad, kus elada soovivad ja kellega sõbrustavad. Rääkimata õigustest oma keha üle ise otsustada ning oma usku valida. Ma olen vist paduliberaal, nagu mõned vennad kindlasti ütleksid ja seda heal päeval, aga ma siiski loodan, et päev päevalt aina rohkemad hakkavad mõistma, et erinev ei ole halb ning selle eest ka avalikult seisma nõustuvad.

Kui seda postitust loeb keegi, keda hetke kolevalitsuse valikud negatiivselt mõjutavad, siis teadke, et see igati enamusgruppidesse kuuluv (naine olemise erandiga) valge hetero blogija on teie poolt.

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

Sain ka koronatesti teha

Ma olen haige. Taskurätikuid kulub kilode kaupa ja igaks juhuks oma poiste kaisus ma hetkel ei maga. Kurk ka valutab. Pea on paks ja veidi on nõrk olla. Tavalises olukorras käiks ma vist ikkagi kontoris tööl, kui just kolleegidest kahju ei hakkaks, aga nüüd on ju teised ajad ja teistsugusele ajale kohaselt loodan ma elus esimest korda, et mul oleks mingi suvaline ülemiste hingamisteede viirus. Ma keeldun seda külmetuseks kutsumast, sest juba on piisavalt inimesi, kes arvavad, et korra tunnevad külma ja kui nad juhuslikult kohe pärast seda haigeks jäävad, siis ainult külm ongi see suur süüdlane. Ei ole sõbrakesed, ei loe. Kuulake bioloogiatunnis tähelepanelikumalt.

Igatahes, tagasi põhiteema juurde. Kuna Triibu käib lasteaias ja umbes nüüd pidi sinna naasema ka üks vägagi kompromiteerutd immuunsüsteemiga laps, siis ma arvasin, et oleks mõistlik end korona osas testida.

Rootsis käib see testimine veidi testmoodi. Lihtsamalt. Vähemalt logistiliselt. Jah, võid ka ise kuhugi drive-in stiilis kohale sõita ja A öelda, aga mugavam tundus olevat test koju tellida. 

Kõigepealt tuli mul läbi lugeda ports tingimusi. Muuhulgas see, et kui viimase kuue kuu jooksul juba koronat põdenud oled, siis uuele testile õigust ei ole. Huvitav, kuidas nad küll siin siis aru saavad, kas tekib immuunsus või mitte!? Igatahes, seejärel läks minu meelest vajalikust keerulisemaks. Kõigepealt alustasin ühelt veebilehelt. Siis pidin installeerima ühe äppi ja tegema seal paar liigutust. Seejärel tuli liigelda uuele veebilehele ja etteruttavalt võin öelda, et testi tegemise ajal sain ka kolmandale veebilehele minna ning ehk tulemuse saan neljandalt. Ma kahtlustan, et arvutivõõramatele inimestele on see juba üsna keeruline.

Igatahes, testi tõi täna mulle kohale taksojuht ja test ise ootas mind papptaldrikul serveerituna välisukse kõrval. Mulle anti 15-20 minutit, kuni sama juht tagasi tulema pidi ja mul oli samal ajal oluline koosolek, aga mis siis ikka. Üldse on need esimesed kõige karmimad haigusepäevad minu jaoks tähendanud 5-6 koosoleku päevi, kus midagi ära ka jätta ei saa hästi.

Kõigepealt pidin võtma testi kilekotist välja, selle veebis registreerima ja siis pool minutit käsi pesema. Seejärel tuli pulgaga sügaval kurgus kudistada. Seejärel öökides pulka mingis vedelikus keerutada ja proovida analüüsituub kõvasti kinni keerata enne, kui okse tuleb. Siis oksendada. Vähemalt minu variandis. Seejärel panna test tagasi väikesesse kilekotti. Taas 30 sekundit käsi pesta ja siis panna test suuremasse kilekotti ning külmkappi. Ausalt ma sellele järelkorrale väga pihta ei saanud, sest kõiki kilekotte olin ma katsunud ka enne ja isegi õues käinud kätega. Ma küll väga ei usu, et ma nii steriilsust tagada suutsin.

Igatahes, lõpuks tuli taksojuht tagasi. Ma panin oma testi teiste samasuguste peale ukse kõrvale jäetud karpi ja tulin ära. Nüüd tuleb vaid vastust oodata ja ma väga loodan, et see tuleb juba homme, sest seejärel tuleb juba nädalavahetus ja ma pigem eelistaksin varem kui hiljem teada, et saaksin vajadusel kiiresti hoiatada neid, kellega olen kokku puutunud ning lükata edasi tulevikuplaanid ning võtta ka Triibu lasteaiast taas ära. 

Pean tõdema, et oli huvitav kogemus. 

Kirjad Kahele Triibule 50

Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest

Mu kallis poja,

Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.

Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.

Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.

Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?

Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.

Armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 4

 Mu pisike,

Ma ei ole sind ka ära unustanud. Ja ega sa ei lasegi.

Viimastel nädalatel on mul kogu aeg nälg. Süüa võiks iga paari tunni tagant. Isegi su issile teeb see nalja juba. Täna ta jokutas lõuna ajal välja minemisega ja ma tõsiselt kaalusin, kas hakata oksendama või meeleheitest nutma. Lõpuks leidsin ühe pooliku banaani, mis päästis päeva ja me auto sisustuse.

Mulle tundus tegelikult, et ehk on iivelduseaeg läbi, aga täna ajasid mind isegi mõtted öökima. Su venna kakaga tegelemine on puhtalt issi lõbu, kui mul vähegi valikut on. Toit ei isuta, aga nälg on hullem.

Sina aga peaksid juba täitsa väikese inimese moodi olema kõigi oma varvaste ja kõrvadega. Ma broneerisin siiski meile tasulise aja ültrahelisse, sest ma tahan teada, et sinuga on päriselt ka kõik hästi enne, kui pool rasedust juba seljataga. Tänaseks aga on juba neljandik möödas. Suurem osa on küll alles ees, aga ka lõbusam osa minu meelest.

Katsu siis ikkagi ilusasti kasvada igasuguste karvaste ja siledate, kes mu otsas ronivad, kiuste ja varsti näeme!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 49

Täitsa lõpp, kuidas sa arened!

Nüüd tuleb praktiliselt iga päev uus sõna. Eile ja täna oled sa mööda korterit ringi traavinud ja muudkui hüüdnud "kommi, kommi" nagu mingi ära hellitatud jõmpsikas, kuid su põhjus on palju toredam. Nimelt on viimastel päevadel olnud sinu tööks kassikommide välja jagamine ja sa teed seda suurima rõõmuga, minu juhtnööre järgides. Kõigepealt peotäis ühele, siis teisele. Kui vaja, viid ka vannitoas laisklevale Erosele kommid kohale ning hoolitsed selle eest, et ta need kõik ilusasti kätte saaks. Alguses panid sa mõned ka endale suhu, aga nüüd oled vist aru saanud, et on paremaid maiustusi. Igatahes, kõik on õnnelikud ja sina saad lõpuks Nokiat näpuotsaga katsuda.

Sulle väga meeldivad igasugused mullid. Seebimullitaja. Mullid vannis. Vahel õnnestub sul endal ka mõni mull puhuda, aga suuremas jaos on see minu töö ja sina lihtsalt degusteerid seepi. Täna veetsid sa aga päris pika aja vannis ja terve selle aja korrutasid sa pehme keelega "mull, mull".

Issi ostis sulle mõned päevad tagasi uue mänguasja - autoraja koos patareidega autodega. Sellest sai koheselt su lemmik ja nüüd kuuleme me autodest hommikul esimese ning õhtul viimase asjana. Sa võid pikalt sellele keskenduda, midagi muud märkamata. Muudkui tõstad autosid ümber või tirid rada kellelegi sülle. Üleüldse mängid sa parema meelega diivanil minu süles väikese rajajupiga, kui omaette uhke rajaga. Kutsume sind hellitavalt Godzillaks, sest autodel pole lootustki sinust niisama mööda sõita, kui sa seda just ei plaaninud.

Viimasel ajal oled sa ka veidi rohkem issikas. Su issil on muidugi hea meel selle üle. Samas siis, kui sa oled valmis päriselt magama jääma, eelistad sa ikka sügavale minu kaissu pugeda ja see on nii armas. Mõni päev on uneaeg ikka paras sõda ja eilsest saadik on mul isegi suur kriim otsaees - su jalalöögist.

Nüüd on kümme päeva möödas sellest, kui ma sind enam ei imeta ja ikka sa vahel küsid või põikab su käsi mu pluusi alla, aga üldiselt sa paistad asjast aru saavat. See on läinud palju lihtsamalt, kui ma lootsin. Ei mingeid rinnapõletikke ega draamat.

Sa olid meil ka esimest korda haige oma lasteaia karjääri jooksul ja kui meile tundus, et sa olid kodus olemisega rohkemgi kui rahul, siis esmaspäeval kiirustasid sa kodust minema. Ka õpetajad igatsesid su järele ning tundub, et sa oled leidnud seal oma esimesed sõbrad. Eile nägin pealt, kuidas suured tüdrukud tulid sulle hästi lähedale ja sina said neid muudkui pikali lükata. Selles kontekstis olid kõik rahul, aga ma pole päris kindel, mida väiksemad lükkamisest ja löömisest arvavad.

Mõnes mõttes oled sa nii meie laps. Näiteks täna, kui küsisin, kas sa pitsat tahaksid, siis jätsid sa kohe oma lemmik automängu pooleli, jooksid kööki ja isegi istusid oma toolile ootele. Ja ootasid ka ilusasti, kuni sulle pitsa soojaks tegin. Vähemalt siiamaani sööd sa vabalt igasuguseid asju ja me ei pea muret tundma su toitumise ühekülgsuse pärast.

Üks muutus on veel. Sa ei taha enam meile musi teha üheski formaadis. Päeva peale ehk üks musi õnnestub saada, aga ei enam. Seda jään ma küll igatsema.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 48

Tere, mu kallis ja teised huvilised!

Ma tulin täna siia lihtsalt, et märk maha jätta, sest tundub, et ilma igasuguse planeerimiseta oleme me imetamisega lõpetanud. Või kas ikka oleme. Sina olid lõpuni opurtunist, kes küsis ja nõudis vahelduva eduga suvalisel ajal piima ning kui sõnadest ei piisanud, siis tegi kätega selgeks, mida ta tahab. Kas või näpistades. Meil ei ole olnud mingit sellist loomulikku arengut, et jääksid järgi vaid õhtused söögikorrad või muud taolist. Sa oled pigem kirglik varahommikul piimataja. Ja uinudes piimataja, kui minuga magama lähed. Ja kui päeval koos oleme, siis miks mitte ka vahepeal tissist tankida!? Samas on see olnud väga mugav, sest imetamine on meile mõlemale pea algusest peale sobinud ja see on teinud sinuga igal pool seiklemise hästi lihtsaks, sest sa sööd seal, kus me parasjagu oleme. Olen sind söötnud keset kaubanduskeskust jalutades, lasteaias, külas ja üldse igal pool peale avalike WC-de, sest ma ise ei tahaks seal süüa.

Nüüd aga mainis su isa kuidagi moka otsast, et ta ei taha mulle öelda, kuidas või millal peaksin lõpetama. Ja me oleme seda siin pikalt edasi edasi lükanud, sest sa ise alla anda ei tahtnud ja lasteaia algusega koos ei tahtnud mina seda teha. See oleks tundunud liiga palju korraga olevat sinu jaoks ja sa tõesti ei jõudnud alguses ära oodata, millal pärast lasteaiapäeva tissi saad. Nüüd aga uinusid sa laupäeva lõunal pärast kõva puiklemist mu rinnal nagu üks armas beebi ja kuigi ma siis ei teadnud seda, oli see viimane kord. Ülejäänud päeva jooksul oli sul liiga põnev ning õhtul otsustasime, et issi proovib sind nüüd järgmistel päevadel magama panna, et sul ei oleks kiusatust.

Kõige rohkem kartsin ma varahommikut ja ega sa just rõõmus ei olnud, aga issi ärkas vara koos sinuga ning andis sulle süüa ja hiljem me vahetasime ning issi sai veidi veel magada. Päevasel ajal oli juba lihtsam sulle muud tegevust leida ning nii möödus ka pühapäev ilma piimata. Minu tissid küll aina paisuvad ja on ka veidi hellad, nii et ma just ei naudi seda, kui sa hetkel mu otsas ronid, aga teisel õhtul, kui sa küsisid ning ka varahommikul, kui sa ärkasid, ütlesin ma lihtsalt, et piim on otsas ja sa paistsid aru saavat. Me küll öösel kaisutasime ja keerutasime päris palju ning lõpuks muutusid sa üsna õnnetuks, aga kell oli ka juba 6.20 ehk sa olid maganud üle ootuste kaua. Siis võttis su issi taas vahetuse üle ning tegi sulle hommikusööki ning kuna sul oli taas lasteaiapäev, siis tänane sujus eriti hästi. Õhtul sa ei proovinudki piima küsida ning uinusid taas kiiresti issiga. Mina siin loodan lihtsalt, et tissid ka koostööd teevad ning lõhki ei lähe ja et me sinuga saame ka teistmoodi üksteise lähedust nautida.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 3

Mu pisike,

Me - või sa? - tähistasime kaheksanda rasedusnädala täitumist oksendamisega. Ikkagi tuli ära. Lisaks rääkisime sel nädalal su tulekust tädi Annikale ja sinu eesti vanaemale. Rootsi vanaemale plaanime homme rääkida ja eks siis järgemööda teistele ka. Ma tean, et veel ei ole kolm kuud täis ja me pole sind veel issiga näinudki. Samuti ei ole meil siiani ühtegi tõeliselt head ideed, kuidas sinu tulekut kuulutada. Aga me ei taha seekord nii pikalt salatseda oma kõige lähematega. Eriti seetõttu, et näost näkku me sinust rääkida nagunii nii pea Eesti lähedastele ei saa.

Aga jah, nüüd siis iiveldab. Toidud ei tundu enamasti ahvatlevad. Coca on sõber nagu su suure vennagagi. Ja näljal ei tohi lubada tulla. Ka silme ees on paar korda uduseks läinud, aga suures plaanis oled sa siiski väga mõnus kaaslane. Seekord mu keha teab ka, mis toimub ja tundub sellega veidi paremini kohanevat.

Sa peaksid nüüd olema vaarika suurune ning juba on sul nägu ning sõrmed ja sa liigutad kuskil seal sügaval. Ma nii tahaksin ultrahelis näha, et sinuga on kõik korras, aga ma veel ei tea, kuidas me seda korraldame. Ja mul on nii kahju, et su issi kaasa tulla ei tohi. Aga eks kuud mööduvad ruttu ja varsti tunneme me juba läbi kõhu, mida sa teed ning siis veidi hiljem tuled sa juba välja ju. Nii huvitav on mõelda, milline meie elu saab olema, kui sina ka me perega liituda. Mida te Triibuga üksteisest arvate. Kas kaklete või hoiate üksteist. Kuidas teie vahel end ja aega jagada. Kuidas teie kahega üksi hakkama saada. Kuidas Triibut lõbustada, aga mitte sinu ohutuse arvelt. Saab põnev olema.

Ahjaa, su eesti vanaema nuttis natuke rõõmust, kui kuulis, et sa tulemas oled ja mina ka. Ning nüüd me teame juba päris mitmest teisest beebist, kes meie tutvusringkonda sinuga enam-vähem samal ajal tulevad. Nii lahe!

Maga nüüd hästi!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 47

 Mu mitte enam nii pisike!

Sel nädalal on sul juhtunud jälle mitu hästi selget esimest.

Kõigepealt õppisid sa kahel jalal korraga hüppama. Sa oled veel harjutamisfaasis, aga see tuleb aina paremini välja.

Täna hommikul aga said sa täiesti ise endale kummikud jalga, sest mida muud ikka hommikusöögi ajal kanda!? Aitasin sind vaid nii palju, et panin teise kummiku püsti ja soovitasin sul seinast kinni hoida.

Ja siis tundub, et sa oled teinud ka mingi mentaalse arenguhüppe. Ehk juba ammu, aga meil ei tekkinud vastavat situatsiooni, et seda kogeda. Nimelt su issi on väikesel tööreisil. Viimasel ajal püüad sa mulle head aega öelda isegi siis, kui me kuhugi ei lähe või koos läheme. Kui aga eile õhtul issi meile videokõne tegi, tundus, et sa said järsku aru, et ta on kaugel, ning hakkasid lohutamatult nutma. Umbes samas stiilis nagu siis, kui sulle lasteaeda järgi tuleme. Ja siis terve tänase päeva oled sa olnud vahelduva eduga üle mõistuse kurb. Nutad terve duši all käigu aja. Nutad kuni su kakast mähet küürin. Nutad iga ehmatuse peale. Nutad, kui ma mängu keskel sulle meelde tulen ja sa mind kohe ei näe. Just nagu sul oleks hirm ka oma viimasest alles olevast vanemast ilma jääda. Ehk ma lihtsalt mõistan sind valesti, aga tavaliselt on sul suuremas seltskonnas meist üsna ükskõik. Täna said teised meelitada sind endaga kaasa tulema, mainides minu nime - emme.

Muidu aga oled sa juba mitu nädalat meie väike vapper ahvipärdik. Sa kiigud iga võimaliku toru ja köie küljes vaid kätejõul. Ning oled hakanud istudes liumäest alla laskma. Päris õudne on, kui sa kiigud nii liumäe ülemises otsas. Sa alustad ise suhtlust võõras seltskonnas ega löö verest välja, kui õhupall su käes katki läheb. Sa armastad teha mulle musi läbi igasuguste piirete, aga võõraid ega ka mitte sõbrannasid sa ligi ei lase. Kui su väike brasiillasest sõbranna üritab, siis sa võitled ikka täiega enda eest. Ma ei keela ka, sest sul peakski olema õigus ise otsustada, kes sinu lähedale tulla tohib ja millal.

Praegu aga magad sa sügavat und ja ma naudin teadmist, et kui ma varsti sulle kaissu tulen, siis sa nohised mõnusalt edasi mu vastas, tundes end turvaliselt ja hästi.

Armastan sind väga väga väga väga!

Emme