Egole lisatud jälle 10 punkti:D

Hey hey

Mul on nii palju rääkida. Ma olen ise nii elevil praegu, aga katsun keskenduda ja teemasid ükshaaval arendada.

Värskemad uudised

Sain just kauaoodatud meedia tulemused. Nii kontrolltöö kui kanalianalüüsi ja ka lõpliku hinde. Sellepärast särangi. Ma sain A. Minu esimene suur hinne on A ja mitte lihtsalt A, vaid ma olen aine läbinud parima tulemusega. Nüüd ma võin heas tujus uude aastasse edasi minna, sest ainus erialane aine, ainus aine, mis mulle midagi tähendab, on läbitud paremini kui 117 teist inimest seda teha suutsid. Screw you eliitkooli võsukesed. Ei midagi isiklikku. Lihtsalt enam ma end küll teist kehvemaks ei pea. Kusjuures isegi see KT, mida ma oma meelest üldse ei osanud, hinnati 18,5 punkti vääriliseks. Poolteist punkti alla maksimumi nii, nagu koondhinnegi. Juhhuuuuu veelkord.

Tsentrifuugireziimil läbi kõhugripi

Eile või õigemini üleeile oli siis see päev kui see hull murdja kõhugripp mind kätte sai. Tunni aja jooksul mõtlesin, et ma suren ära. Muudkui higistad ja oksendad ja istud potil, sest kõht nii kohutavalt valutab ja siis järsku enam ei ole palav. On hoopis nii külm, et vahet pole, kas oled kahe teki all või poolpaljalt õues akna all. Ikka värised. Ma valmistusin juba kõige hullemaks, sest tean, et teised on istunud kolm päeva potil okseämber nina all, sest aeg-ajalt tuleb mõlemast otsast midagi välja ja tagasi end ei hoia. Õnneks minul läkski suurem piin ühe tunniga üle ja ma olen väga õnnelik selle üle. Juba selle ajaga ma käisin ringi nagu zombi ega osanud kuidagi olla. Niiiiiii paha oli lihtsalt. Süüa ka ei julgenud, aga õhtul suutsin juba empsi tehtud kohupiimakooki vitsutada ja täna läks vürtsine pada ka alla. Nämm..... Loodame, et selle jamaga on nüüd ühelpool lõplikult ja see ei riku mu aastavahetust ära. Ma pigem istun kodus teleka ees kui potil hetkel, kui aasta vahetub, aga tglt plaanin siiski midagi sõpradega teha.

Raamatutest...

Mu vaheaeg pole üldse kujunenud selliseks lustimiseks ja lillepeoks nagu arvasin, aga sellest pole ka väga hullu. Olengi saanud välja puhata ja lugeda palju. Kõigepealt lugesin ühte osa raamatute triloogiast nimega "Targutaja". Autor on Susan Mallery. Ta on kirjutanud kolm hästi armast ja südamlikku raamatut kolmest õest ja nende püüdlustest õnne poole. Ma lihtsalt ei saa neid lugedes naeratust näolt pühkida. Emps vaatab ka imelikult juba, aga mis siis.

Vahepausiks: mu kasuisa vaatab praegu tulemuste faili ja üritab mle selgeks teha, et teab poolte mu kursusekaaslaste vanemaid oma TÜ aegadest.:D:D:D Kõik on võimlik ju...

Aga tulles tagasi selle raamatu juurde... Sain sealt mõtte, et kõik valivad omale kaaslase eluks oma vanemate järgi, aga kuidas MINA KUI ISATA KASVANUD LAPS OMALE MEEST OTSIMA PEAKS??? No ma ei tea... Kui see on õige, siis ma jään väga hätta. Mul on kogu aeg olnud nõrgem kujutis meestest kui tervetest peredest pärit sõbrannadel. Jah. Mul on küll meessoost sõpru ja on olnud ja poisssõpru, aga ikkagi... Ma ei mõista nii paljusid asju, ma kardan:(

Teine raamat, mida ma lugesin, on "Maailma esimene filmistaar" (W.J. Mann), mis põhineb Florence Lawrence'i elulool, aga kus on lünki täidetud kujutlusvõimega. Üsna huvitav ja õpetlik raamat. Tavaliselt ma vihkan vanast ajast rääkivaid romaane, aga seekord sattus kätte huvitav eksemplar naisest, kes elas üle saja aasta vanaks, aga valetas ikka oma täpse vanuse kohta naiselikult häbelikkusest. Proovige ise nii vanaks elada, kui selle raamatu kangelane ja sama ergas nng teravmeelne püsida. Ühesõnaga... soovitan.

Täna oleks vist ka õige aeg aastast kokkuvõtteid teha ja lubadusi anda edaspidi parem olemise kohta, sest homme ma nagunii ei jõua selleni, ükskõik siis, kus ma lõpetan. Niisiis...

On olnud suurte muutuste aasta. Kool sai hõbemedaliga lõpetatud ja ülikooli ammu välja valitud erialale sisse astutud. Oma auto sain ja juba sellest ka ilma jäin. Üks tõsisemaid suhteid minu jaoks saabus ja suri. Võib-olla see siiski oli vaid suvesuhe, kuigi tahaks loota, et siiski tähendas meile mõlemale rohkemat. Üks väga mõttetu kaugsuhe oli ka, aga siiski mu elu pikim suhe - 6 kuud. See algas uusaastaööl ja lõppes jaanipäeval. Võb vist öelda, et pööripäevadel ma vahetangi mehi. Siis sai alguse see lühem kuid suurem suhe. Võib öelda, et sel aastal oli üks mu elu õnnelikemaid suvesid. Pärast sai Tartusse koltud ja üle elatud üks väga raske periood. Ma pole kindel, kas see veel läbigi on, aga parem oleks. Nii ei jaksa kaua. Ma tunnistan ise ka, et mul on olnud seal kohanemisraskusi, aga seda pole kunagi varem juhtunud. Ma ei saa aru, miks siis nüüd teisiti on. Aasta esimesest poolest pole aga eriti midagi kirjutada. Esiteks sellepärast, et ma ei mäletagi eriti midagi. Teiseks kulus kevad kooli edukaks lõpetamiseks. Muutuste aasta on nüüd kohe-kohe läbi. Huvitav, mis edasi saab.

Soovin juba ette ära head uut aastat kõigile. Soovin teilegi seda, mida oma sõpradele sõnumis: Liblikaid kõhtu, kommi suhu, kallistavaid käsi ja kedagi, kes muhu peale puhub.

Kalli-musi-pai

Maria

Kodused jõulud

Seekord olen veetnud suurema osa pühadest üksi kodus oma House'i sõltuvust välja arendades. Varsti saavad netis olevad osad otsa. Tuleb karm võõrutusravi, ma kardan.

Niisiis käisin just Steniga väljas pimedas metsas jalutamas ja tähti vaatamas - esimest korda õues üle kolme päeva. Jubedalt ahistab auto puudumine. Pooli asju ei õnnestu teha, sest bussid käivad nii harva. Ma ei tea, kas ma kunagi sellega lepin, kui arvestada seda, et varem ma elasin kohast, kus maksimaalselt veerandtunniste vahedega buss linna läks ja sõit kestis ka poole vähem aega. Sama teema on vist Tallinnast Tartusse kolimisega. Ei tahaks küll ühtki tartlast välja vihastada, aga Tartu on ikka väikelinn võrreldes pealinnaga ja ma ei taha oma vanadest sõpradest ka lahti lasta. Aga sellest teemast olen ma juba väsinud. EI viitsi mõelda. Pead vaevata.

Kuigi mina pole kolm päeva toast välja saanud, on siin mitmeid külalisi käinud. Isegi Katsu käis eile esimest korda meil. Enne oligi naljakas see, et ei Kats ega Katsu pole siinn käinud samas kui nende mehed - Mauks ja Ziilike on. Nüüd pole ainult Kats mul külas käinud. Ta ähvardaski ju alles siis tulla, kui meil kõik valmis on.

Katsu ja Ziilike kinkisid mulle hästi ilusa massiivse südamekujulise kaelakee. Ta oleks küll võinud lilla asemel roosat värvi olla, aga see selleks. Nagunii mulle meeldib see sulanud metalli pool rohkem.

Täna sain targemaks. Mina olen osavam, ägedam ja parem. Sten on targem. Nüüd lähen vaatan midagi harivat ETV-st. Sellega seoses tuli meelde, et tahaks juba oma kanalianalüüsi tulemusi teada, aga tundub, et õppejõududel on savi, mida meie tahame.

Bye

M

Green Christmas

Vähemalt see mulle aknast paistab. Roheline muru igal pool... Tglt üldse ei häiri. Saingi eile õues oma ilusaid kingi testida. Lumega oleks see üsna võimatu ja täitsa võimatult ebamugav olnud.

Nüüd on siis suurem osa jõuludest läbi ja täitsa hästi möödunud. Mina olen igatahes rahul. Muidugi on alati algul imelik see sugulastega kogunemise osa. Sellised piinlikud vaikusehetked, kus ei oska kohe üksteisega millestki rääkima hakata ja siis räägitakse üldjoontes kõigi elust. Peaküsimus on muidugi: kuidas sul läheb seal...?

Süüakse ka piiritutes kogustes. Seekord õnnestus mul endale väike taldrik hankida ja kohe peale põhirooga lauast lahkuda, nii et liiga ei teinud endale. Viimaks jõudis aeg nii kaugele, et hakkasime etteasteid tegema ja siis jagasime mina ja Annu kingitusi. See ongi mu lemmikkoht jõuluõhtul. Kinkide kätte andmine, mitte saamine. See on teisejärguline ja võib ka pettumuse valmistada. Kinkide jagamine ja tegemine aga mitte kunagi. Positiivseks teraapiaks pean seda.

Õnneks kingitused olid ka üsna toredad. Sain vajalikke asju nagu mälupulk ja uus juhtmeta hiir ja kingad-kotid, mis juba päev varem kätte sain. Mis eriti tore oli, oli see, et kõik lapsed, kellele kingitusi tegime, olid väga rahul. Jube lahe oli, kui Karla tuli minu juurde küsima, et kas mind võib tänada telekakaabli eest. Ise naeris täiega, aga tal oli seda tõesti vaja ja keegi teine seda ei teadnud. Ise aga on ta liiga laisk, et seda ostma minna.

Annule meeldis tema kell ka väga nagu mullegi ja siis tuli välja, et pudelikujuline küünal Jukule läks ka õigesse kohta. Ta on küünafanaatik talviti. Tema pärast ma kartsin kõige rohkem, sest ta on väga pirtsakas. Mulle meeldib teha kingitusi hingega nii, et need ka saajale meeldiksid, mitte teha lihtsalt kohustusest midagi.

Nõme on aga see, et kõik kolm peale minu suitsetavad. Miks nad rikuvad oma tervist nii noorelt ja millegagi, mis pole üldse meeldivgi. Arusaamatu ja kurb.

Nüüd aga lähen teen midagi eriti mittevajalikku. Täna võib laiselda ja vaid endale mõelda, ma loodan. Nagunii olen üksi kodus. Emps on tööl ja kasuisa läks tagasi oma koju.

Ciao

Lõpuks ometi üks korralik kinga- ja kotipood Tallinnas

Mu emps tahtis mle ju jõuluks kotti kinkida, aga sobivat pole üldse kerge leida. Mitu päeva otsisime. Täna siis viimases hädas leidsin Ülemistelt ühe superpoe. Väljusin sealt kahe koti ja imeilusa kingapaariga. Sinna ma lähen raudselt tagasi kui mu arvel - ükskõik kummal - jälle raha on. Hetkel on isegi krediit otsas, sest ma tegin viimaks selle kahetonnise jõulukingituse ära. Niisiis need jõulud on mle 4000kr maksma läinud, aga pole hullu. Ma usun, et mu sõbrad on seda väärt.

Incuga läksin täna tülli, sest kui ma hommikul päkapiku mängimisega temani jõudsin, sisi ta jobu ütles, et tema küll minu pärast üles ei ärka. Nagu ma oleks talt midagi väga suurt palunud. Vihastasin muidugi. Sõitsin ikka tema juurde ja helistasin hästi pikalt, aga keegi ei võtnud vastu. Siis lootuses, et koer mind ära ei söö, läksin tema aeda ja panin kingituse trepi äärele ja ise tulin tulema. Mingi kümne minuti pärast helistas tema aga tagasi ja ütles, et ta oli pesema läinud ja ma olen hea jobu, aga tema on ka, et algul nii ütles. Muidu ma oleks veel helistanud ja oodanud.

Täna olin tõeline liiklusmaniakk ka ju. Liiga elevil vist. Igatahes mul õnnestus käik sisse jätta ja vastu Katsu maja aeda veereda kasuisa autoga, punase tule alt läbi sõita ja kõrvalteelt peateel olijatele ette sõita. ASjalik päev, ma ütleks.:D Tglt oli endal ka natuke hirm. Tavaliselt ma ikka nii ohtlik ei ole.

Ega siis muud midagi. Kuulsin just, et Kati pere oli kinkidega rahule jäänud. Robin vb v.a.

Nüüd jään veelkord jõule ootama.

M

Personaalne shoppaja

That's me :D

Täna ärkasin vara*:D Siis aeti üles ja kamandati Kati perele kasuisa asemel kingitusi ostma. Käisingi siis: valisin välja, ostsin ära ja lasin pakkida. Viisin pakid veel Habajale kohale ka ja tõin ühtlasi auto ära. Nüüd ma paar päeva pole jalamees ja Anduga leppisin ka ära. Niisiis homme läheb ikka Raplasse sõiduks.

Annut nägin täna marsapeatust otsides. Algul ei tundnud äragi. See peaks ütlema, kui ühtne suguvõsa meil on. <:

Aga häid jõule kõigile! Või ma juba soovisin seda? Mulle paluks kellukesi kinkida. Ma olen hull nende järgi juba aastaid.

M

Kõik on nii sassis

Nii hinges kui ruumis - tuba on ka natuke sassis, aga see pole üldse oluline. Ka päevad on sassis ja see on emme süü, sest tema alustas. Hommikul. Ta oli täitsa kindel, et täna on neljapäev, aga ei ole ju. KOlmapäev on siiski või mis? Selles mõttes on minu jaoks ka neljapäev, et teisipäevane eksam tundub nii kauge minevik. Kohe räägin, miks maailm nii sassis on.

Täna oli ju nii hea päev. Muidugi sain ak veidi turtsuda, aga enamus ajast hüppasin ja särasin. Tuju läks ära alles poole üheksa paiku, kui olin kooli jõulushowl ja hakkasin ära tulema, sest see oli ka pettumus, võrreldes eelmiste aastate glamuursete üritustega. Seekord tehti Tuvikesi ja Batmäni järgi. Nagu wtf? Mis neil jõulude ja jõulurahuga pistmist on? MUlle pole kunagi Wremja stiilis naljad peale läinud, kuigi Tuvikestel oli ka aeg-ajalt ikka koht minu õhtuses menüüs.

Teistele tõin lahkumise ettekäändeks selle, et tahan täna koju ka saada ja kui hiljem lähen, siis muutub see tõenäosus väiksemaks. Nii ju ongi ka, kuigi peale kella üheksat ikka mõned bussid veel käivad.

See etenduse värk oli siiski tühine asi, aga enne ära minemist ütles Sillu mulle, et ta ei tule reedel koos minuga Raplasse, vaid läheb hommikul perega. Muiduig mulle ei meeldinu see, sest ma tõesti ei oska sinna üksi minna, aga ma saan temast aru ju ka, et ta tahaks päeva koos perega maal veeta.

Siis aga ütles Andu ka, et temagi läheb teise seltskonnaga. Siis minski kihvatas sees. Krt. Kas mina siis ei olegi sobiv seltskond!? Ma suutsin veel naljaga öelda, et Andu kardab mind, aga tema vastas jah ilma naljata, aga pigem selles stiilis, et ma pole sobiv seltskond. Edasi me kahjuks vaielda ei jõudnud, aga küll jõuab.

Mina ei taha ega oska ka ju üksi minna. Nad ajasid mul kontserdiisu ära. Suur tänu küll neile. Ma organiseerin meile auto ja sunnin seetõttu kasuisa terve nädalavahetuse siin olema ja siis nemad teevad nii. Hetkel olen Andus ikka väga pettunud. Ta on üldse viimasel ajal siuke kahtlane ja mossitab pidevalt minuga koos. Kui ma ei kutsu teda kuskile ega saa kokku, on halb, kui olen nõus midagi koos tegema, siis saan eriti külma vastuvõtu. WTF? veelkord...

Siis aga sain koju ja sain Steniga jälle ühe õppetunni. Sellest ma pikemalt ei kirjuta, kui et tuju läks veel halvekas ja lisaks on süümekad, et nüüd siis saab Riff ka minu pärast vastu päid ja jalgu. Ma tahtsin ju ainult head, aga nagu mulle täna öeldi: teistele ei tohi head teha.

Nüüd räägin headest asjadest. Äkki läheb tuju ka paremaks!?

Hommikul olin asjalik. Käisin tõin Kaare juurest TTÜ TK-st omale õpiku ära ja siis tõestasin endale ja kõigile teistele ka, et ma olen kiirshoppaja - tunni ajaga sain kõik jõulukingid ostetud ja tõenäoliselt jääb neid ülegi, aga pole viga - ma jätan hea meelega ülejäägid omale:P

Igatahes üks tund=u -1000kr minu arvelt. Veidi rohkemgi, aga shoppamine teeb mulle alati hea tuju ja mulle meeldib eriti teistele kingitusi teha. Ise ma ei oskagi enam nagu eriti midagi oodata. Tahaks teistele head meelt teha.

Ma ei ostnudki tglt eriti kalleid asju - enamasti (jõulu)ehteid, aga seda sellepärast, et ma ei suutnud välja mõelda, miad keegi tahta võiks. Siis saavad lihtsalt nunnusid asju. Ise sain ka nunnu kella, mida ma tõenäoliselt hakkan kandma kui aksessuaari mitte praktilist asja.

Aga ikkagi olen hullult rahul, et sain kõik kingid kiiresti ära ostetud. Siis ajasin ühe teatud auto panga eest ära ja tõin empsile eriliselt vääraka eritellimusel tehtud öökapi ära. Ma ei usu, et ma sellega lihtsalt aja jooksul kohaneks. Kohaneks ma kehvasti kleebitud äärega, mitte imevidinaga, mis isegi meistrimeest naerma ajas.

Koju jõudes ootasid mind eest emps, Mare ja Ilmar. Sai veidike sugulastega smalltalki aetud, aga tglt mle meeldib tädi Mare. Ilmariga me nii suured sõbrad pole, aga mul on kõrini juba kõigi küsimustest, et kuidas mul läheb seal Tartus. Pole nagu midagi eriti head vastata. Läheb lihtsalt. Kuidagi. Tallinnas läheb paremini. Aga kontserdi vaheajal, Uffi, Kala ja Maipuuga oli isegi üsna huvitav elust ja oludest rääkida.

Kuna emps tahtis täna mu imeilusa tualettlaua lahti monteerida, aga meil võtit ei olnud, siis ta käis ülevalt naabritelt seda laenamas. Nendelt samadelt, kellest eile rääkisin. Tagasi viima seda võtit saadeti mind, et ma ka naabritea "tuttavaks saaks". Ega mul polndki midagi selle vastu, aga see, mis edasi toimus oli veidike hirmutav, imelik, huvitav ja ootamatu.

Mind kutsuti sisse ja siis see onu hakkas oma oskusi minu peal kasutama. Mul läksid käed higiseks ga külmaks ja rinnus hakkas soe ja pitsitas. Ma ei tea, kas seda tingis pingeline olukord ja ootusärevus või tema/nende võimed. Igatahes ta andis mulle palju uusi mõtteid. Ainus, mille peale alles õhtul tulin, mis mind kahtlema pani, oli tema õpetussõna, et ära usalda kedagi ja usu vaid neid, kes on oma lubadusi täitnud. Samas eeldab ta, et kõik tema patsiendid, keda ta terveks teeb, temaga 100% koostööd teevad. Kas see siis ei nõua usaldust??? Tema jutu järgi võib usaldada elus vaid ühte inimest. Kas siis tema on nende kõigi jaoks see üks? Hämmingu koht.

Aga mida ta veel rääkis? T ütles, et mul on vaid üks hea sõber. Teised tahavad mind maitsta ja Andrese nime kuuldes, kui ma protesteerisin, et mul on head sõbrad, ütles, et tglt on tema ka paha. Siis rääkis ta, et ma näen praegu asju mustvalgelt. Kunagi leian tõelise armastuse, keda praegu kohtlen nagu midagi vähetähtsat, ja koos hakkame maailma värviliselt nägema. Mul pidi väga palju ahvatlusi olema, aga need pidid siis ka ära kaduma. Ma pidin olema süninud hoopis 6 minutit enne kl 12 mitte 00.10, sest siis sain ma hinge ja ema rinnast hakkas piima voolama. Selle eksituse annaks ma küll arstidele andeks, sest kindlasti oli sünnitusel olulisemaidki asju jälgida, kui seda, millal piima erituma hakkas. Ma kaotan tõenäoliselt kunagi lapse, aga saan ikka kolm last, keda toidan. Mehed pidid elu lõpuni lapseks jääma, nii et mul saab olema neli last. Head ei tohi teistele teha. See ei jää karistamata. Tegema pean kõike iseenda heaks. Kindalsti oli neid mõtteid veel, aga mul ei tule kõik praegu meelde. Paningi igaks juhuks kirja, et mitte ära unustada. Kunagi on äkki lootust kontrollida. Neile mõtetele kulus terve tund, aga ma usun, et ma ei kaotanud küll midagi.

Siis käisime emmega jõulutoitu ostmas ja mulle kotti otsimas. Edutult.

Nojah. Ongi kõik. Rohkem põnevat täna ei juhtunudki. Thank God.

Ilusaid unenägusid kõigile!

Maria

Tallinlased on hullud või lollid; naiivsed või nahaalsed.

Või siis kõik need kokku.

Täna oli siis lõpuks hispaania keele eksami põhiosa. Selleks pidin ärkama kell kuus hommikul üles, et jõuaks veel dushi alt läbi ja Tartusse õigeks ajaks. Millegipärast aga mu telefon ei helisenud ja ma ärkasin alles kell seitse, kui ema kontrollima tuli, et kaugel ma omadega olen. Siis läks tormamiseks, sest ma pidin 7.15 uksest välja astuma, et jõuda kodust 7.29 bussi peale, et saaks veidi paremasse kohta, kust saaks edasi 54 peale ja bussijaama. Bussijaamast Tartusse, Tartust tagasi bussijaama, kui eksam tehtud, bussijaamast mingi trammiga linna ja terminalist lõpuks 29ga koju. Kokku tuli kuskil 420km. Ajaliselt 8h ühistranspordis. Hull või mis!?

Aga ma tahtsin lähemalt rääkida sellest trammisõidust. Mul mängis terve tagasitee player peas, aga ikka kuulsin iga paari minuti taga või tiheminigi trammisireeni, sest mõni loll üritas kas autoga või jala trammi eest läbi lipsata. Nad üldse ei arvesta sellega, et esiteks segavad nad nii trammiliiklust, aga teiseks ohustavad oma elu ja vara, sest kui jalakäija kukub libeda ilmaga rööbastel, sisi tal pole aega enam püsti tõusta ja eest ära minna, ning kui auto sureb välja, siis saabki ta veidi kompaktsem olema. Kurb küll, aga oma riks ja vastutus.

Aaaaaaaaaaaa...

Ühest asjast tahtsin veel rääkida. Paar kuud tagasi oli selline juhus, et olin kodus ja uksel kohtusime mina ja ema mingite naabritega, keda ma varem näinud polnud. Elementaarsest viisakusest ütlesin tere neile. Ikkagi naabrid ju. Kasulik on häid suhteid hoida. Aga siis see mees ütles mulle millegipärast: hingesugulane. Siis läksime igaüks oma teed. Me emaga veel natuke imestasime selle üle, aga eriti kaua pead ei vaevanud.

Eile aga tuli ema selle mehe abikaasaga koos linnast koju ja siis nad olid rääkinud sellest kohtumisest, et see naine ja tema mees olid kaua mõelnud, miks ma nii tuttav tundun, kuigi teadsid, et kohtunud me pole ja siis see naine ütles, et tema mees on sensitiiv ja oli mulle hingesugulane öelnud sellepärast, et tema tundis ära, et KA MINUST SAAB KUNAGI SENSITIIV. Mul on siiani suu natuke lahti. Ei oska midagi arvata, aga ei tahaks skeptiliselt neid hulluks ka tembeldada. Ma tõesti ei tea ju, mis kunagi saab. Never say never! Katsun siis end positiivselt meelestada, aga imelik, et ma kuskilt mujalt tarkadelt kunagi midagi taolist kuulnud pole.

Piripill

Miks ma vahel nii emotsionaalne olen? See pole ju normaalne, kui ma Vapraid ja ilusaid vaadates vesistama hakkan, sest Bridget kaotas lapse ja Üksinda kodus2 ma-ei-tea-mitmendat-korda-vaadates lõpupoole ka härdaks läksin!?

Mul peaks ju vanust piisavalt olema, et mitte nii kiiresti iga asja peale nutma hakata. Igatahes sry, et ma siuke pidur olen, et nädalavahetustel kunagi õigeaegselt ja regulaarselt ei blogi, aga ma kasutan hea meelega juhust ja naudin pigem oma sõprade seltskonda. Nad on mul nii nunnud. Armastan ja kallistan teid.

Eile käisime Andu pool tema tehtud pizzat söömas. Ma tõesti ei tea ühtki teist poiss/meest, kes viitsiks küpsetada pizzat ja vahvleid ja juurde pakkuda sadat erinevat jäätist ja puuvilju jne. Superpoiss. Mul on jube kahju, et mul tema vastu suuremaid tundeid ei teki. Temast saaks supermees. Supermees, kellel on terve riiulitäis kokaraamatuid, mis mind muigama pani.

Nüüd õpin jälle ja kuna ma ei suutnud õigel ajal üles ärgata ei eile ega täna, siis karistuseks ei läinud täna kauaoodatud Moeturule. Õppisin hoopis hispaania keelt.

Teate, mis on naljakas? Mu täitsa metsa läinud sotsi test oli väärt 13 punkti 15st:D Ma ei saa siiani aru, kuidas. Eelmine kord õppisin kaks päeva ja sain vaid 10 punkti. Nüüd sain kahe tunni õppimise järel 13 punkti. Õppimine on tõesti mõttetu. Vähemalt hetkel tundub nii.

Lõpuks teeks oma jõulusoovide nimekirja ära. Kui keegi tahab mulle midagi kinkida, siis palun mitte kinkida söödavaid ja praktilisi asju. Aitäh. Tglt ma ei tahagi nii väga midagi, pole vaja eriti midagi ja neid, mida on, ei saa poest. Siiski panen kirja mõned mõtted/soovid/ideed.

Ma vajan autot(ükskõik siis, kas vana saab korda või uut, aga A.S.A.P.)

Ma vajan mälupulka(võimalikult suurt)

Ma vajan suurt kosmeetikakotti

Ma tahan käekotte (pigem ka suuri praegu)

Ma tahan bluetoothi otsikut arvutile

Ma tahan kedagi, kes armastaks mind rohkem kui kedagi teist. Tingimusteta(, sest ainuke, kes mind armastab, tahaks seda mitte teha:( .)

Ma tahan häid sõpru ja töökohta

Rohkem ei tulegi pähe. Kui välja mõtlen, siis ütlen-kirjutan.

Ciao,

M

Trenn peaks ju head tegema!?

Aga miks mul siis igalt poolt täna nii valus on?

Ega see esimene kord pole, kui lihased haiged on, aga täna on isegi käimisega raskusi. Endal on ka halenaljakas. Käisin eile üle paari vahele jäänud korra jälle trennis ja seekord oli nii karm, et isegi korralikumad kohalkäijad oigasid. Õnneks ma tean juba kogemuste puhul, et see läheb üle, aga nõme on ikkagi.

Täna olin täitsa asjalik. Muidugi alles peale seda, kui voodist püsti sain. Täna magasin jälle nii, et pea seal, kus jalad käivad ja vastupidi, sest ma ei saanud und. Nii aga lõpuks tuleb. See on nüüd kahe katsetusega ära tõestatud.

Miks ma siis tubli olin? Sest hispaania keele eksami sõnade osa oli väga lihtne. Ma arvan, et sain nende kahekümne sõna kirjutamisega üsna ilusti hakkama peale seda, kui olin 11 lehekülge keerulisemaidki väljendeid pähe tuupinud. Miks ma üldse vaevusin? Ei tea. Lohutan end sellega, et mul on sellest ju hiljem kasu, kui ma neid kohe jälle ära ei unusta nagu tavaliselt peale eksameid materjalihunnikuga mu peas juhtub. Pea lihtsalt vabastab ruumi.

Prantsuse keele suuline arvestus läks ka enam-vähem. Muidugi puterdasin ja sain ohtralt kasutada sõna: oui, aga tehtud see igatahes sai ja paari minutiga, nagu lubatud, erinevalt teistest, keda seal 15 minutit kinni hoiti. Ju ta avastas minu vastamise ajal, et tal hakkab kiireks minema. No mulle sobis ka see kiirvestlus.

Teemad olid muidugi naljakad, sest me rääkisime prantsuse keeles minust ja Siirist ja hispaania keelest ja minu erialast ja õppejõududest ja kus ajalehes nad töötavad jne. Karta on, et ma ei osanud end eriti hästi prantsuskeeles väljendada, aga mis teha? Kuidagi sain hakkama. Ma ei peagi ju veel prantsuskeeles oskama öelda, kuidas on "vabakutseline".

Nüüd on mingid mõttetud tunnid, millega pole tõesti midagi teha. Üks kursaõde tuleb ka alles umbes tunni aja pärast linna ja enne me ei saa hakata presentatsiooni tegema. Eks ma siis ootan siin kannatlikult ja arendan edasi oma Solitaire'i sõltuvust. Kas teadsite, et see on prantsuskeelne sõna ja tähendabki midagi seoses üksindusega? Ma täpselt ei mäleta enam.

Õnneks laadisin eile oma läpaka head muusikat täis ja nüüd kuulangi Shania Twaini, Tony Braxtonit ja hispaania keelset hea muusikat.

Praegu on kiusatus edasi laiselda, aga mul on laisklemisest ka kõrini. Homme saab koju. Seal on vähemalt midagi teha. Alternatiiv laisklemisele on aga see, et ma lõpetan lõppude lõpuks oma noortemagistritöö ära, mis juba juunikuust peale seisab selle taga, et ma ei viitsi ühe targema inimesi soovitusi korralikult vormistada. peaks ennast ikka enne jõule kätte võtma. Eriti arvestades seda, et mulle meeldib mu teema: Õpime läbi mängu ja tähtaeg oli tglt kevad 2006. Muidugi keegi ei torgi mind ka eriti, et ma selle lõpuni teeks, aga ma tahan ja ma tean, et sellest on kasu.

Rääkides kasust, siis ma olen nüüdseks seda USA asja veel seedinud ja mõelnud sellele, miks ma tahaks või ei tahaks seda teha. Manager pakkus välja minu jutu põhjal, et ma tahaks head teha. Mina mõtlesin nüüd välja aga, et head saab ka muud moodi teha. Ma tahaks kasulik olla, aga see raamatute pähemäärimine ja ukselt uksele käimine ei ole ju vajalik. Kasulikke lasteraamatuid leiab palju suurema valiku raamatupoodidest.

Minule meeldib küll ise omale poest sobiv eksemplar välja valida ja ainult vajadusel küsin nõu müüjalt. Tihti lähen isegi selle peale poest ära, kui müüja liiga pealetükkivaks muutub. Kellele seda õige vaja on? Shoppamine peaks ju puhkamise ja lõõgastumise aeg olema. Sealne põhisihtgrupp - kodused emad - shoppab ju ka kõige rohkem. Küll nad siis leiavad oma poe üles ja minu närvid ning liigesed jäävad terveks. Või siis koputab keegi teine nende uksele minu asemel. Igal juhul nad ei kaota midagi.

Muidugi tahaks USAs ära käia, aga aega on ju. Niikaua leian midagi muud kasulikku teha ka kodumaal.

Väikestest asjadest...

Muidugi väiksed asjad pole nii tähtsad ja määravad kui suured, aga kui väikesed asjad paigast ära on, siis see hakkab ikkagi ju üldpilti häirima. Saate aru, mida ma öelda püüan?

Võib-olla tõest ma olen pealiskaudne inimene, nagu üks tüüp mulle kunagi heast peast näkku ütles, ilma et ta minust midagi teakski. Hetkel mind igatahes väga häirib see, et ma unustasin viimane kord kodus käies meigieemaldaja maha. Jälle! Katsi ju ka pole see nädal. JUbe lahe on küll iga hommik pandakaruna ärgata ja uut ka osta ei raatsi. Ju siin tuleb mängu see tudengite kokkuhoidlikkus. Teine apsakas oli see, et ma panin kodust ära tulles automaatselt tossud jalga saabaste asemel, aga need otsustasid eile ära surra. Ninaots irvitab täiega ja lumelörtsiga oli nii väga külm ja märg.

Tegin ka eile seda Tarot kaartide testi, mida Mari-Leen ja osa inimesi veel oma blogidesse riputanud olid, aga mul ei õnnestunud seda siia panna. Millegipärast lasi see programmifail ainult ühe rea endast paste'ida:( Enivei. Ma olen täht selle kohaselt.

Kuna ma seda siia üles panna ei saanud, siis panen vahelduse mõttes siia midagi muud ilusat - meie ainsa kodulooma. Õigemini küll kodulille, aga ta on väga visa, kui arvestada seda, et me eriti ei kasta teda. Mitte meelega. Lihtsalt ununeb ära.

Siin ta nüüd siis on:

On ju ilus? Mulle igatahes meeldib. Kohe uhke emme tunne tekib. Nüüd aga lähen hispaania keele eksamiks valmistuma. Mul on vaja 11 lehekülge sõnu pähe õppida. Homseks. Ja siis veel prantsuse keele suuliseks eksamiks õppida, mis on kaks tundi peale hispaania keele eksamit, aga ma korraga ei taha õppida. Järelikult jääb homseks.

Ilusaid unenägusid kõigile teile, kellel jätkub ka und vabalt kella kaheni päeval!

Mia

Loll blond

Nojah. Viimase kahe päeva jooksul on kaks inimest mind lolliks blondis tembeldanud. Üheks neist oli üks võõras tädi, kes mind ei tunne ja keda mina ei tunne, aga kohe oli vaja mõnitama hakata. Nojah. See loll blond on siiamaani päris vihane ja Stenile teadmiseks: see, kui sa mle loll ütled, on ainult naljakas. See, kui sa mind Sirliga võrdled, on tõsiselt ebaaus, aga eks sa ise tead. Kõik inimesed on asendatavad, nagu öeldakse. Eks püüa siis mind ka asendada. Said jälle ühest sõbrast lahti. Raudselt pole sa ise selles süüdi eks!?

Täna pidin siis selle USA raamatutemüügi manageriga vestlema minema. Mul polnud üldse plaanis minna peale eile kuuldud hirmujutte. Hommikul aga kui helistasin talle, suutis ta mind nõusse saada, et ma tuleks saaks temaga ikka kokku ja ütleks talle näkku ka, mis need miinused on, mis mind tulemast takistavad ja mina ei oska ju EI öelda. Niisiis saigi jälle kaks tundi ära täidetud.

Seal aga avastasin, et mul on tõsine hirm selle suhtes. Seal pole ju eriti palju garantiisid ja algsed omakulud on päris suured. Ma ei tea, kas ma olen valmis selleks. Ma olen alati olnud üsna enesekindel inimene ja üle keskmise edukas ka oma tegemistes ja iseseisev ja ekstravert ja hea kohanemisvõimega ja hea suhtleja, aga nüüd ma ei tea. Viimane sügis on mind kuidagi ebakindlaks muutnud. Safetynet on ära kadunud ja ma tean, et loota pole kellelegi peale iseenda. Muidugi sõbrad ja pere aitavad kui vaja, aga üldjuhul tuleb ikka ise oma eluga hakkama saada.

Tglt tahaks ju küll USAsse minna, maailma näha. See oleks hea proov selleks, kui ma veidi hiljem vabatahtlikuks näiteks Hispaaniasse noortetööd tegema läheks.

Igatahes siiani oli miinuseid rohkem, aga siis rääkisin Martiniga, kes ise eelmine aasta käis ja tema suhtumine oli väga positiivne, kuigi ta juba nädal peale alustamist pooleli jättis ja kuskilerestorani tööle läks, sest tagasi ka kohe tulla ei tahtnud, aga tal olid tervislikud põhjused.

Nüüd ma siis jälle olen kahevahel: minna või mitte?

Emps ütles ka kõva eiiiii, aga samas mõlemad nad kasuisaga soovitavad mul välismaal mõnda aega elada. Mida siis teha? Täelik dilemma on hetkel, aga neil on halb ajastus ka. Nad tahavad a la iga kahe päeva tagant minuga mingeid intervjuusid teha, aga MUL EI OLE PRAEGU SELLISEKS VÕIB-OLLA ASJAKS AEGA. Kool eelkõige ikka. Õnneks kohe-kohe on kõik. Ja siiiiiiiiiiiiiiiis tuleb see kaua kardetud SESS.

Mõne päeva pärast saab koju ka jälle ja seekord kavatsen ma oma sõpru ikka ka näha ja midagi funi nendega koos teha. Ootama jäädes...

Mia

Kill koll - Sten on loll!

Tglt ka noh. Oled ju. See ei ole aus teiste suhtes, mida sa teed (rõhudes meie süütundele). Ma tõesti ei jaksa enam. Anna andeks, aga ma pole ka mingi superinimene.

Tglt ka... üks mees tapab mu ego, teine tuju. Kuhu me nii küll jõuame? Vähemalt jõudsin täna hommikul eksamile, kuigi poole ööni ühega kalli inimesega puid ja maid jagasin. Ja infotundi jõudsin ka. Hunnik lillede ja liblikate juttu, mille alusel isegi mingi ankeedi täitsin ja homme peaks veel mingi privaatvestlus olema, aga ma blokin vist, sest mulle rääkisid teised pärast igasugu koledaid asju selle organisatsiooni kohta. Nad pidid ka seadusega pahuksis olema. Emps ütles ka eiiiiiiiiiiiii. Niisiis USA jääb vist seekord ära.

Nüüd aga tuttu. Homseni!

Maria

Pumah-kapuhh!

Ei ole veel lolliks läinud. Ärge muretsege. Lihtsalt pea ei võta enam majandust. Kolm päeva olen üritanud teda meelitama mõningaid majanduse asju meelde jätma. Pumah on ka majanduse mõiste, mille tähendust ma kahjuks enam ei tea. Ainus, mis naerdes meelde jäi oli see, et majanduses tuleb rõõmu maksimeerida. Väga huvitav majanduslik eesmärk:D

Tglt mul on juba suhteliselt hullud süümekad, et ma mitu päeva midagi kirjutanud pole. Ise ju lugesin küll vahepeal teiste omi, aga juhtus nii, et ei tekkinud sobivat momenti ja aega ka polnud. Mida sa ikka kirjutad, kui keegi pidevalt seljataga seisab eks!? Mitte et ma kedagi luuramises süüdistaks vms, aga lihtsalt kodus on teisi inimesi ka.

Nüüd aga on aega ja päris palju kirjutada. Mul nüüd käib sisemine võitlus, mida öelda ja mida mitte. Kõike ei jaksa ega maksa ju. Igatahes neljapäeval läks hästi. Sain inka ära vastatud ja kusjuures see hullult nõudlik õps, kelle soovidest ma aru ei saa, kirjutas mu töö peale Good vocabulary. Huhuuu. Päris uhke olin. Ja la guitarra vastamine läks ka muy bien. Üldse üsna tore päev oli. Õhtus olin natuke pettunud, aga sellest ma ei kirjuta.

Plaan oli kogu kodus käigu aeg õppida, aga nagu tavaliselt, tegelikkus kujunes teistsuguseks. esimese ja viimase päeva magasin ja vedelesin niisama. Ainult laupäev oli karm koolipäev ja aru ikka eriti ei saa. No mis teha? Julge hundi rind on rasvane. Nii lähengi homsele eksamile vastu.

Nagu tavaliselt, pühapäeva õhtu veetsin Tln-Trt bussis. Seekord aga õnneks mitte üksi, sest kasuisa viskas mu bussikasse ära ja kohe, kui uksest sisse sain, põrkasin tema pojaga kokku. Hullult naljakas oli. Nii napilt läksid nad üksteisest mööda. Huvitav, millal nad üldse viimati kohtusid? Tema õpib ju ka Tartus kuigi mitte ülikoolis vaid kutsekas.

Enivei, sattusime kõrvuti istuma. Küll üle vahekäigu, aga nii oligi mugavam muliseda. Mu teine naaber oli ka väga armas. Ei. Seekord ei olnud tegemist ühegi Incu või Markoga. Tema nimi oli Shužik vms. Ma ei saanud päris täpselt aru. Ta üritas terve sõidu aja mulle lähemale tulla. Küll toksas ninaga, siis tegi väga nunnusid nägusid, aga keegi ei lasknud teda minu juurde. Ju too kartis, et see oleks ebaviisakas ja jätaks temast halva mulje. Siiski vahepeal tegi Shužik pätti. Siis aga tiriti ta tagasi. Ometi õnnestus tal mu käsi limpsida ja mul oli ainult lõbus. Tema vastu polnud mul küll midagi. Shužik on taksikoer, te vasakule mõtlejad!:D

No mina oleks temaga küll hea meelega rohkem mängunud, aga peremehe käsk peabki peale jääma. Jube nunnu oli ta igatahes.

Kui mul midagi tarka pähe tuleb, siis kirjutan veel. Praegu aga. Ööd!

M

Sotsioloogia eksam ja La Guitarra

Täna tegin sotsi eksamit. Eilsest õppimisest oli kahjuks vähe kasu, sest õpitud mõistete hulka ei kuulu "korrelatsioon", mille kohta enamik küsimusi käis. Aga see selleks. Edasi andsin end saatuse kätesse. Otsustasin, et lähen magama ja äratust ei pane ning kui ärkan üles enne inka tundi, siis see on mu saatus ja kui ei siis ei.:D

Ei ärganud... Põhimõtteliselt magasin päeva maha, aga õhtu veetsin suht kasulikult - õppides. Jälle! :(

Praegu õppisin hispaania keele luuletust pähe. Ma ei saa aru, miks ma pean ka ülikoolis neid pähe õppima??? Pooltest sõnadest aru ei saa ja aega tõlkida pole.

Nüüd aga harjutamise mõttes loen/kirjutan teile selle luuletuse:

La Guitarra

Empieza el llanto

de la guitarra

Se rompen las copas

de la madrugada

Empieza el llanto

de la guitarra

Es inutil

callarla

Es imposible

callarla

Llora monotona

como el agua

como el viento

sobre la nevada

Es imposible

callarla

Llora por cosas

lejanas

Arena del Sur cailente

que pide camelias blancas

Llora flecha sin blanco

la tarde sin manana

Y el primer pajaro muerto

sobre la rama

Oh guitarra!

Corazon malherido

por cinco espadas

P.S Kui keegi oskab ära tõlkida terve luuletuse sisu, mitte üksikud kontekstist välja võetud sõnad otsetõlkes, siis oleksin väga tänulik.

Viielisest kolmeliseks

Läbi keskkooli olin ma ikka nelja-viieline, mõni üksik kolm ja kaks ka vahel, aga kooli sai isegi medaliga lõpetatud. Nüüd ma ei jõua pooltesse loengutessegi ja järjest olen saanud kaks D-d, mis ongi kooli mõistes 3+ vms... Veidi masendav, aga õnneks need hinded ei loe, sest antud ainetes läheb kirja nagunii vaid arvestatud või mitte arvestatud.

Teine asi on veel. Ma olen armukade hetkel üsna põhjuseta Katsi peale, sest ma pole kunagi ennast mingi megailusaks tüdrukuks pidanud, kuigi midagi väga viga ka vist ei ole, aga üsna raske on olla parim sõbranna inimesele, kellesse kõik tema "sõbrad" varem või hiljem ära armuvad, tahab ta seda või ei. Eriti karmid on need perioodid, kui ise üksi olen. Ja siis tundub elu nii ebaõiglane, aga ma lohutan end sellega, et kunagi tuleb ka minu prints valgel hobusel:P

Tglt ma ei mäletagi enam, mis mind täna sellest mõtlema või kirjutada tahtma pani. Oli üks roheline hetk.

Teine asi, millest ma mõtlen täna, on kevadsemester. Ma avastan järjest oma tunniplaani plusse. Nüüd on lootust tööle minna kasvõi põhikohaga ja jätkata paari muud tegevust, mis Tartusse kolimise tõttu pooleli jäid. Väga tahaks laste ja noortega edasi tegeleda, aga ju ma saan ka:D Aga first things first. Katsuks kõigepealt selle semestri edukalt ära lõpetada ja kõik oodatavad ainepunktid kätte saada. On ikka vaeva ka nähtud nende nimel.

Homme on sotsi eksam, milleks olen õppinud kuskil 2,5 tundi ja aega jäi ülegi:D Nüüd võiks ju veel midagi õppida, aga mitte ei viitsi. Võitlen endaga veel.

Homseni,

M

Juhhuuuu

Heihopsti!

Ma sain eile õhtul teada, et kevadsemester tõotab muy bien tulla. Kool hakkab olema ainult esmaspäevast kolmapäevani. See aga tähendab rohkem aega Tallinnas sõprade keskel ka võib-olla õnnestub ka tööle minna. Isegi tahaks nüüd juba jälle. Ainus asi, millest kahju on, et hispaania keele ajad ei sobi enam.:(

Mulle väga meeldib see keel. Üks päev heideti mulle ette, et miks ma tahan prantsuse keele pooleli jätta? See pidi nii romatiline olema ju. Yeah, right. Pigem lihtsalt peenutsev. Muidugi on lahe, et nüüd saan aru ingliskeelsete Hollywoodi filmide vahele põimitud prantsuskeelsetest väljenditest, aga külm ja kole keel on see minu arust ikkagi.

Hispaania keel seevastu aga on soe ja kirglik ja seda on mõnus rääkida. Homme saangi seda rohkem praktiseerida üht teksti jutustades. Kes teab? Äkki õnnestub saada ka õppejõuga mingile kokkuleppele järgmise poolaasta osas, et siiski mingis formaadis edasi õppida. Ma ei tahaks ju nüüd pooleli jätta. Juba on saanud 1,5 aastat sellega vaeva näha ja siis see oleks nagu maha visatud aeg.

Trenniga on ka veidi jama, sest kui mul saab olema võimalus juba kolmapäeva pärastlõunal koju minna, siis ma ei tea, kas viitsin siis vaid trenni pärast õhtuni passida. Aga võib-olla hakkan siiski kord nädalas neljapäeviti hispaania keele pärast siin passima!? Ma pole veel otsustanud ja vaatab, mis õppejõud arvab.

Täna oli ka suhteliselt edukas päev. Juba öösel sain midagi kasulikku tehtud. Nimelt sain oma hispaania keele inka filoloogist pinginaabrilt parandustega essee tagasi. Üldjoontes ta kuulutas mu töö vastuvõetavaks. Saatsingi siis selle pärast veel väikseid omapoolseid kohendusi õppejõule tagasi, aga see oli järjekordne pettumus, mille juurde tulen pärast tagasi.

Üritasin ka üsna vara magama minna, aga ma ei tea, miks ma enam siin - Tartus - magada ei saa. Jälle nihelesin voodis niisama kella kolmeni. Huvitav, kas see on koolistressi tagajärg või mis? Muidugi eile olin veel kevadise tunniplaani pärast ka elevil.

Hommikul vedasin end suure surmaga juba kell üheksa millegagi üles, et vähemalt ühte majanduse seminari jõuda. Tõeline iseloomukasuvatamine käis, aga siiski õnnestus seminari jõuda. Mõttetu oli küll, aga makro tundub siiski veidi arusaadavam olevat, kui mikroökonoomika. Pärast tulin magasin kodus kaks tundi.

Päev jätkus inka praktikumiga. Täna pidime nii intervjuu ära tegema ühe kursaõega kui viimase kontrolltöö läbima. Ma jõudsin küll õppida peamiselt vaid intervjuu materjali pähe ja see läks vist ka üsna hästi. Kahjuks ei saa sama öelda töö kohta. See oli päris kirves. Loodan, et E ikka saan. Siis jääb vaid home reading assignment ja ongi üks mõttetu aine läbitud.

Koju jõudes sain halva uudise - õps oli kuskil keset ööd mu essee tagasi saatnud ja seda D-vääriliseks hinnanud, kõik mu mõtted ja töö maha laitnud. Vähe ei ajanud närvi. Mul pole kunagi essee eest keegi nii halba hinnet pannud. Enamasti 5-4d keskkoolis. Ja siis ta veel naeratas teadmatuses minule tunnis näkku. Urrrrrgh. Kohe tükiks ajaks rikkus mu tuju ära.

Ma hakkan vist tudengiseeruma. Täna õppisin homseks tööks ja jutustamiseks, ülehomse eksami peale veel ei mõtlegi. Aega on ju:D:D:D

Okey. Nüüd on mul C.S.I. seanss. Ärge segage!:D

A. Muide Neljapäeval saan tallinna juba ja oma musikesi näha. Huvitav, millal me küll meedia grupitöö valmis saame, kui täna pole keegi nägugi näidanud? Kell tiksub...

Homseni või midagi...

Mia

Seitsme maa ja mere taga...

elab Miake. Ehk siis kodus olen (veel)..., aga mitte kauaks kahjuks. Kodus olles on alati nii, et kuna ma nüüd teistest nii kaugel elan, siis saan nendega koos olla maksimaalselt kaks päeva ja pühapäev läheb alati tühja - üksi kodus istumisele, sest ma ei jõuaks nagunii välja magada, siis midagi asjalikku linnas teha, tagasi koju ja siis jälle linna minna, et Tartu bussi peale end vedada. There's just not enough time.

Seekord oli veel õppimise faktor ka ja õppida on palju nagu teate ja mul pole kaugeltki kõik tehtud, mis peaks olema, nagu vast juba arvata võisite. See-eest nädalavahetus ise on suhteliselt korda läinud. Ma olen pidur olnud ja ole isegi võtnud endale nii palju aega, et vahepeal siia kirjutada. Niisiis hakkan nüüd otsast peale.

Reedel sõitsime kursaõega koos ühe bussiga Tallinna, aga võite arvata, et kõrvuti istuda meil ei lastud. Tänapäeval on inimesed nii kurjad, et keegi pole nõus kohta vahetama või vajadusel mujale istuma, kuigi ruumi on. Hullult palav oli ka. Ma tundsin, kuidas vesi juba voolama hakkab igalt poolt ja samas üks tibi mu kõrval istus jopega. Nagu wtf???

Teine asi, mis mind seal häiris oli see, et - ma ei taha nüüd halvasti öelda, nii et andke andeks, aga - kõige ees istusid bussi peal mingid tõsiselt alaarenenud lapsed. Ma arvan, et nad olid sealt kurtide koolist, mille suhtes mul on neist natuke kahju, aga nad ajasid mu närvi. Mul oli nii palav ja kiire ja kõirini Tallinna ummikust ja need suutsid viimase poole tunni jooksul rääkida viis korda sellest, kuidas Tartu buss uuest aastast veidi teist teed pidi linna sisse sõitma hakkab. No võib-olla see oli ka kellegi jaoks intrigeeriv teema, aga nad rääkisid sellest nii kõva häälega, et terve buss kuulis ja üks nende seltskonnast küsis ikka peale iga uut lauset: ah? mida? Kas see ei aja siis närvi v? Me kõik pidime ka siis ju uuesti kuulma sama juttu ja veel kõvemini. Lõpuks ma hoidsin käsi kõrvade ees juba. Muud ei jäänud üle.

Kui me lõpuks tlna bussijaama jõudsime, oli mul ära läinud igasugune isu edasi bussiga liikuda. Niisiis ajasin kasuisa auto ära ja käisin sellega korraks kodus. Muidu poleks ma vist küll jõudnud koju sööma ja tagasi linna AIDSi vastu võitlemise päeva heategevuslikule kontserdile, mis oli iseenesest jama, aga ma käisin seal koos ühega oma Annikatest, keda ma polnud üliammu näinud ja see oli lahe. Pärast saime ka Andrusega kokku ja kuna meil oli teda oodates nii külm hakanud, otsustasime minna jõuluturule glögi jooma, aga kahjuks olid kõik putkad juba selleks ajaks suletud. Lõpetasime hoopis Kloostri aidas, kus pakuti nii kanget glögi, et võttis seest soojaks ja silmad märjaks.

Minu suureks üllatuseks ja rõõmuks mängisid seal tol õhtul muusikat ka Universaali Arno ja Peeter ja neid oli nii lahe näha üle pika aja. Mingil hetkel, kui me toitu ootasime, tuli üks naine minu juurde ja pani mulle käe õlale, ütles tere. Mul läks tükk aega enne, kui sain aru, kellega tegu oli ja siiani on raske uskuda, sest ta oli nii muutunud. Ka tema ütles, et mina olen teistsugune, aga ta oli näinud, kuidas ma Arnoga juttu rääkimas käisin ja 2+2 kokku pannud. Niisiis tegemist oli ka ühe vana universaalikaga, aga ta läks töölt ära juba üle aasta tagasi. Kahjuks. Jube lahe oli teda näha ja universaalikaid üldse. Nad on nagu üks suur ja sõbralik pere.

Edasi tegime igasugu mõttetusi, alustades sellest, et käisin elus esimest korda seksbutiigis, mitte poes. Tehke vahet! Me läksime sinna sellepärast, et Andrus rääkis mulle, et mu kunagise sõbranna ema oli sinna tööle läinud, mis oli iseenesest juba väga naljakas, aga see koht peaks talle ideaalselt sobima, sest kuigi ta on juba üle 40, käitub ta ikka nagu 20 ja möllab iga nädal klubides erinevate meestega. Mul on ta tütrest tõsiselt kahju ja nüüd ei julge too enam ka sellest rääkida, kus ta ema töötab. Vähemalt saab see naine nüüd oma tähelepanu nälja rahuldatud, ma loodan. Enivei... reedel pidi hoopis ta paariline tööl olema ja Andrus tahtis toda tibi näha. Muidugi see naine oli mu sõbranna emast poole noorem. Me mõtlesime, et läheme sisse hästi asjaliku näo ja jutuga, mitte ei vaata niisama arglikult ringi, nagu enamus külastajaid tegema pidi. Läksimegi siis - ¤"-aastane Andrus ja kaks tibi, kes olid isegi müüjast nooremad. Huvitav, mis mulje talle küll jääda võis? Grupiseks?:D

Igatahes meil oli lõbus ja ära tulime sealt helendavate kondoomidega ja mingisugustega veel, kuhu peale oli kirjutatud: Max Love, mida Andrus hääldas nii naljakalt, et ma kuulsin selle asemel hoopis Paks loom. Sellega sai nalja muidugi:D

Kuna meil ei olnud tglt kellelgi neid kondoome vaja, mõtlesime need rohkem vajajatele annetada. Esimesena jäid meile ette muidugi Eesti Politsei esindajad, aga neile kondoome kinkida me siiski ei julgenud, sest kartsime niimoodi öösel trellide taga lõpetada. Iseenesest oleks ikkagi huvitav olnud, aga ma lubasin emale, et tulen ööseks koju.

Vahetult peale seksbutiigi seiklust, kus oli ka igasuguseid põnevamaid asju kui kondoomid, muide, põrkasime Katsu ja Kiquga kokku ja ühe nende sõbraga ka, keda ma kohe äragi ei tundnud. Rääkisime neile ka oma õhtust. Said veidi naerda. Viimaks viisime Annika koju ja läksime edasi autot pesema, sest Andruse auto oli nii must, et ma ei tahtnud katsudagi seda. Ma polnud ka kunagi seda sellisena näinud. Reedeni...

Rääkisime veel poole ööni maja ees autos juttu ja siis viimaks sain tuttu.

Hommik tuli raskelt ja hilja. Siiski suutsin veidi õppida - 2,5h lugesin läbi 15lk ingliskeelset sotsioloogia jura. Siiani ei saa veel kõigest aru. Peale seda tuli üks teine kursaõde meile, kes oli päevaks mehe auto saanud ja tahtis nüüd sõitu harjutada. Nagunii pidime koos inka intervjuud tegema ja sisi tegimegi... veidi. Mul oli lihtsalt aega vaid kuskil pool tundi, sest pidin Anduga kinno minema lõpuks Saatan kannab Pradat vaatama ja kursaõde oli lasnamäe vahel ära ka eksinud. Keerutas kuskil Mustakivi kandis mingi tund aega. Õnneks jõudsin kõigega õigks ajaks valmis ja isegi kinno ei jäänud hiljaks. Film oli lahe, nagu ma arvasingi. Andu küll eriti vaimustuses ei olnud, aga mis mina sinna teha sain?

Edasi saime Incu ja Markogua kokku. Ma polnud neid ka nii ammu näinud ja hull igatsus oli juba, mis siis, et nad kolmekesi mind alati norivad ja nokivad, kuni ma solvun. Siis jäle vabandavad, öeldes, et ei mõelnud midagi halba. AInult sellest oli kahju, et Sillut ei olnud seekord linnas. Teda oleks ka tahtnud näha, aga tal oli mingi sugulase sünnipäev. Vahel mul on tunne, et ANdu hoolib siiski temast rohkem kui Inc, sest tema teadis täpselt, kus Sillu on, aga Inc pani mööda. Muidugi inimeste prioriteedid on ka erinevad ja ega see nii tähtis ei olnudki. Enivei... nendega oli fun.

Käisime macis üle pika aja rämpsu söömas ja siis läksime päris poodi. Ma kaotasin nad silmist ja kohtusime alles poe ees peale sulgemist. Nad küsisid mult kohe, et kumba ma tahan - punast või kollast? Jutt käis suurtest kallitest puldiga autodest, mida nad ostnud olid. On ikka lollakad, aga kallid mulle. Sain tükk aega südamest naerda. Mul polegi varem ellist autot olnud. Nad tahtsid võdu sõita nendega, aga sellest ei saanud kahjuks eriti asja, sest autodel oli sama sagedus ja me segasime üksteist tahtmatult.

Autod aga ammendasid end suhteliselt ruttu. Efasi ajasime niisama lolli juttu ja need kolm üritasid mind ära rääkida, et ma nendega lollusi teeks. Ei õnnestunud:D Kes teab? Võib-olla oleks nad edukamad olnud, kui me pea poleks meeletult valutanud ja naisteprobleem on ka. Pärast vaatasime veel koos pornokat 3+st:D:D:D See oli jälle üsna uus kogemus minu jaoks. Ma ei tea, kas nad tõesti vaatavadki neid alati, kui võimalus tekib? Tüdrukud küll mitte. Mõttetu ju.

Viimaks otsustasime, et iga roju peab ikka oma koju minema ja mind toodi essana ära. Teepeal käisime veel kurikuulsas Staabis, kus Inc ja Andu mingit sibulaga rõvedust sõid ja pärast kahetsesid. Aga minu emme tegi ise keeksi. Mis te arvate, millest ma täna toitunud olen, ah?:P

Nüüd mu käed valutavad juba kirjutamisest. Ehk aitab kah? Kõik olulisem on kajastatud. Varsit Tartusse ka. Tsau

M