Mina olengi edevus!

Täna tuleb nii palju tagant järgi kirjutada, et ma ei tea, kas saan üldse hakkama, aga see ei tähenda, et ma ei prooviks. :D

Alustame siis reede õhtust. Käisin üle tüki aja Incu pool, kus kõik koos - mina, Sillu, Inc ja Andu - viimase retsepti järgi pitsat tegime ja pärast sõime. Enne aga käisime veel poes vajalikke ja vähem vajalikke vahendeid ostmas ja poisid jõudsid oma nokkimisega juba seal mulle nii närvidele käima hakata, et tekkis tahtmine ots ringi pöörata ja koju tagasi minna, aga lihtsalt ei saanud, sest mu oma auto seisis kodus maja ees ja Andrus elab ikka veel kännu all ja Steniga ma ei suhtle jälle, nii et ma poleks lihtsalt koju tagasi saanud, aga kokkuvõttes ma ei kahetse.

Muidugi nad nokkisid veel ja veel ja veel - polnud ju tükk aega seda teha saanud ja oli vaja norm täis saada - aga pitsa oli hea ja nalja sai ka. Kui saaks vaid seda nokkimist veidi vähemaks keerata. Mul pole midagi sarkastiliste naljade ja iroonia vastu, aga kui hakatakse lambist peale hüppama või väidetakse, et ma olen rumal, siis ma vihastan ikka väga.

Vahepeal oli jube tahtmine Andule vastu sitasti öelda, sest Jumal teab, et mul oleks olnud palju paremad argumendid selle kohta, kes meist loll on, aga ma pole nii õel. Pigem neelan veidi oma uhkust alla, aga ükskord katkeb ka minu kannatus, uskugu nad seda või mitte.

Tol õhtul olin sunnitud bussiga koju tulema, mis on enam-vähem esimene kord selles seltskonnas, aga keegi polnud päris kaine ja peale viimast shopppamist oli rahast nii kahju, et ei tahtnud taksot võtta. Krt! Praegu ei raatsi hästi süüagi osta. Sellised kahjud on mu pangaarvel. Igatahes sain bussis uue tuttava.

Mingi tüüp istus minu kõrvale ja hakkas muudkui minu poole pilke saatma ja keeras kohe pea jälle ära. Oleks naljakas olnud, aga mul oli hoopis raske hingata, sest mulle tundus, et oligi juhtunud see, mida ma kolimisest peale kardan ja miks ma sõidan pigem autoga. Nimelt oli mu kõrvale sattunud istuma see tüüp, kes mind peaaegu vägistanud oleks eelmisel aastal.

Tegemist oli ka mingi keskealise trammituttavaga, kellega olin nõustunud õhtul välja minema, sest igav oli ja mütsiga paistis ta tunduvalt noorem. Õhtul aga oli tal vaja korraks koju koera söötma minna ja ta sõbrad viisid tema ja minu ka ära. Ma julgesin ainult sellepärast kaasa minna, et sõbrad pidid kohe tagasi tulema ja pidime linna minema, aga sellest ajast piisas, et ta jõudis suruda mind vstu seina ja mul oli pärast tunne, nagu oleks mõni rotveilier mu üle lakkunud. Ma tõesti kartsin, aga targem oli kaasa mängida, sest too tüüp elas kolme meetri kõrguse plekkaia taga minu praeguse kodutee ääres ja ta keeras värava kohe meie järel lukku.

Õnneks sain selat siiski minema, aga sellega õhtu ei piirdunud. Linnas jõudis ta mulle veel pikalt ja laialt rääkida oma arusaamast, et mees on kõik ja naine peab täitma tema soove. Võeh. Vastik kuulda, et nii vana inimene ikka veel nii egoistlik on ja ta polnud ju nii vana ka, et saaks lihtsalt konservatiivsuses süüdistada. Ära sain alles lubadusele peale järgmine päev uuesti kokku saada ja viimasel hetkel ta krabas veel igalt poolt, kust sai. Siiani on ökk ees.

Kas nüüd saate aru, miks mul reedel hing kinni jäi? Tüüp kõrvaltoolil paistis täpselt nagu tema, aga hirmul on suured silmad. tegelikult siiski ei juhtunud veel minu õudusunenägu ja see tüüp oli hoopis teist nägu. Varsti hakkas ta rääkima minuga ja üsna lõbus kojusõit oli. Muidugi oleks ta eelistanud koos minuga minu koju sõita, aga iga päev ka nii hästi ei lähe eks. :)

Sellega reede lõppeski. Laupäeval sain ühe laheda uudise. Mu vana klassiõde ja hea sõbranna, kellega me kahjuks enam aastaid pole kohtunud, saab emaks ja abiellub. Naljakas mõelda, et temast saab meie klassi esimene ema. Mina ja kõi kteised arvasime, et ta joob ja pidutseb kuni 30seks saamiseni, aga elu teeb imelikke pöördeid. Selle uudise tegi ka teavataks orkut. Ta oli mind üles leidnud, aga polnud kuidagi reageerinud. Mina panin ta ikkagi sõbraks ja saatsin scrapi, et võiks kokku saada üle pika aja ju. Eks näis, mida ja kas ta vastab.

Eile lõi välja ka minu teada tuntud edevus. Mul oli vaja ju uue topiga minna Annika sünnipäevale, aga mul polnud Tallinnas sobivat musta pesu. Niisiis tuli minna linna seda ostma. Otsustasin, et üheks korraks kõlbab ka Rotermanni odav pesu, aga siis oli dilemma, et kas must või punane ja mis mina tegin? Kumma ma valisin? Muidugi ikka mõlemad, olenemata selest, kui pankrotis ma olen ja punasega läksingi.

Sünnipäevakingi ostmiseks jäi mu pesushoppingu tõttu vaid kümme minutit ja siis sattusime õnneks Andu, Baabu ja Lauraga ühe bussi peale - oli vähemalt lõbus sõita. Ja Andu - kui sa seda loed, siis tea, et ma pole sinusse armunud veel sellepärast, et su nimi nii siit kui mu elust aeg-ajalt läbi jookseb. Sama hästi võiks ma ju olla armunud Sillusse, Incu, Steni, Ragnarisse jne aga kas ma siis olen??? No ei...

Sünnipäev ise oli selline meie vanuse kohta kummaline vein, viinamarjad ja kreekerid sinihallitusjuustuga stiilis pidu. Vein ei läinud meist kellelgi vist eriti kurgust alla, aga kõik muu hakkas minu eeskujul minema. Oleks vein magus olnud, oleks ka see peale läinud. :P

Muide klubisse ma ei saanudki, aga ükskord tuleb ka selline päev. Miks ma siis jälle mitu uut ilusat hilpu ostsin?

Tänane Tln-Trt bussisõit oli ka tavapärasest huvitavam. Saime ootamatu Jõgeva tuuri, sest kuskil Põltsamaa ja Tartu vahel oli mingi suur liiklusõnnetus olnud ja buss ei saanud läbi. Kui keegi kuuleb sellest midagi, andke mulle ka teada, sest ma juba põlen uudishimust. Ju see on kutsehaigus. Mul oli vaja juba bussist emale helistada ja kamandada ta kella üheksast AK-d vaatama, sest kõik mu sõbrad hoiavad ETV-st nagu katkust eemale, aga uudistes polnud midagi ja selle kõne pärast sain bussis mitme imelikult pahaks paneva pilgu osaliseks. Noh. Mis teha? Harjugu minuga.