Suurtest ja väikestest poistest

Eile oli siis jälle see päev, kui ma Matut hoidma pidin. Tema tädi oli ka koos oma lastega seal ja mul oli nii häbi, sest see tädi põeb nagu eriti laste haiguste pärast ja mina seal muudkui löristasin ja köhisin, aga ära ka ei julgenud öelda viimasel minutil, et sorry. Olen selline titt, et ei saa rohkem kui nädalaga nn külmetushaigusest jagu.

Seekord näitas Matu ka ema äraminemisel, kui kõva häält ta teha oskab, aga õnneks jäi ta vait kohe, kui ema ukse enda järel sulges. Edasi oli ainult lõbu teda hoida. Tädipere läks ka koos emaga välja, et mingit lasteetendust vaatama minna ja mõnda aega me olimegi kahekesi.

Kui aus olla, siis ei jäänud mulle sellest tädist algul kuigi hea mulje ja ma sain väga hästi aru, miks Matu ema ei julge oma last õega jätta, kuigi parasjagu oleks võimalus veidi raha kokku hoida. Asi polnud üldse selles, et see lapsele ohtlik oleks, aga tädi ise oli selline pirtsakas ja karjus laste peale ning ei pidanud paljuks ka oma last poolkiilaks kammida, sest kiire oli. Minu meelest on lapse õnnetuks tegemine liiga suur ohver selle nimel, et õigeks ajaks teatrisse jõuda.

Pärast aga tulid nad tagasi ja me rääkisime tädiga pikemalt juttu omavahel samal ajal, kui tibud omavahel mängisid ja multikaid vaatasid. Mul tuli oma arvamust korrigeerida, sest stressivabas keskkonnas ja suurte inimeste seltskonnas oli ta palju meeldivam inimene.

Lapsed aga olid koos nii armsad - poolteteist aastane Matu ja tema aastane täditütar oma ülipikkad ripsmetega. Küll ma olin kade. Muidugi nad kaklesid ka, sest Matu on kadekops. Ta sai ju aru, et enamik mänguasju olid tema omad ja nagu tüüpiline üksiklaps pidi nendega mängima kas tema ise või üldse mitte keegi. Minu telefoni pärast sai isegi korraks planeerimata röökimisvõistlus korraldatud, aga see selleks. Väiksed poisid on ikkagi väga armsad.

Minuga on ta väga viisakas. Kõik käib korda-mööda. Nii telefoniga rääkimine, leivasöömine kui joonistamine. Teist valikut ei olegi. Lihtsalt üksteisega ei tahtnud pisikesed asju jagada.

Eile õhtul oli ka Andu sünnipäevapidu ja läbi minu üle kuuajane kainusperiood saigi. Minu kasuks võib öelda, et pidasin päris mitu tundi vastu, sest ei tahtnud antibiootikumide tööd ära nullida, aga siis tuli mängu võlusõna - rumm - ja sellele ma kaua vastu ei pea. Vana merekaru olen:D

Noh, igatahes närvi ajasid mind osa külalisi. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, et meie klassis käis neli poissi, kes millegipärast arvasid, et nad on kõigist teistest väga palju paremad ja ei pidanud paljuks ka igal võimalusel sellest märku anda. Ma ei seedi selliseid inimesi lihtsalt. Oleks siis vähemalt põhjust nii arvata, aga ei ole ju. Üldse mitte.

Ma arvasin, et selline suhtumine läheb koolieast välja kasvades mööda, aga sain kinnitust vastupidises. Nimelt üks neist klassivendadest töötab Andu alluvuses ja ma tõesti ei tea, miks Andu teda ja ta sõpra seal tööl hoiab, sest kõik teavad, et midagi ta ei oska, ei taha ega viitsi peale virisemise ja Andu arvab temast samamoodi nagu minagi. Ju ta tunneb ennast hästi teades, et inimesed, kes teda kunagi maha tegid, nüüd töötavad tema palgal ja tema armust. Mind selline varant küll ei erutaks. Pigem siis võimalus nad kandidaatide hulgast välja praakida ja seda ei peaks isegi põhjendama, kuigi põhjust oleks.

Igatahes seda eksklaasivenda ja tema sõpra sünnpäevale ei kutsutud. Sellest hoolimata helistasid nad veel õhtul ja avaldasid soovi tulla. Neile öeldi konkreetselt, et neid ei taheta ja ikka olid nad mõne aja pärast ukse taga päris mitmekesi. Tulijateks olid see klassivend ja üks teine neist mainitud neljaks, sõber ja tema Eesti bänditibist pruut Mari-Liis. Kes välja mõtleb, kellega tegu, saab minu käest kommi:D

Andu vajus ka näost ära, sest mida sa ikka teed, kui tullakse kohale 45km kaugusele Tallinnast. Imelik oleks ju siis veel ära saata, aga samas ei tahtnud neid sinna ka keegi. Kusjuures see on vähemalt kolmas kord, kui ma selle teise klassivenna kohta kuulen, et ta ronib kohale peole, kuhu teda pole kutsutud ja selgelt ei taheta, aga tundub, et neid ei huvita. Peaasi, et alkoholi on. Minu tuju teeb paremaks see, et tean kindlalt, et ühel üritusel ta siiski jäetigi uksetaha ootama. Paras sellele egole!

Mina olin õnneks nende jõudmise ajaks juba rummiga algust teinud ja varsti oli väga hea olla. Enam ei häirinud eriti isegi sitt seltskond, aga karsklasest Katsi tuju oli küll rikutud. Poisid hakkasid meid tantsima tirima, aga tema muudki pidurdas, sest ta ei tundnud ennast mugavalt nende klassivendade ees, kellel ei sobinud isegi tere ütlema tulla. No mida see nende koha ütleb, ah?

Korraks õnnestus konkreetselt ka ühe peale neist vihastada, sest üks mu sõbranna oli natuke liiga palju joonud ja tal oli kiiresti WC-sse vaja. Sinna ta aga ei saanud, sest sellel "ilueedil" oli vaja seal nii kaua muneda, et enne juhtus ukse taga õnnetus. Ma mitte vähe ei vihastanud nähes, kes WC-d kinni hoidis. Ma ei usu, et tal nii kaua võttis looduslike vajaduste rahuldamine. Ainus, mida ta seal rahuldas oli edevus ja tal oli täiesti suva sellest, et teised ukse taga karjuvad ja koputavad, et SOS on.

Igatahes ei taha oma närve rohkem nende pärast rikkuda. Räägin hoopis ühest naljakast faktist, mille ma täna ära õppisin. Nimelt rääkides üle tüki aja Ragnariga msn-s oli meie jututeemaks meik ja ma sain teada, et on võimalik olla LIIGA ilus. Nii ta minu kohta ütleski. Et ma olin meie esimesel kohtumisel liiga ilus olnud. Seepärast ta saigi aru, et ma päris nature-girl ei ole:D

Üritasin talle ikka selgeks teha, et ma olen päriselt ka selline iludus, aga millegipärast ta naeris selle peale. No mine sa tea... :D