aprill 07, 2007

Elementaarsetest mugavustest

Tulin just kuuma dushi alt mõõdukalt sooja tuppa. Nii mõnus on. Minu jaoks on see peale 7-8 kuud uues kodus elamist ikka veel imeline tunne. Inimestest enamiku jaoks on sellised asjad normaalsed, isegi enesestmõistetavad. Minu jaoks ei ole.

Ega ma varem puu all ka elanud, aga minu koduks oli vana kahekordne nelja korteriga puumaja Pelgulinnas, kus algselt ei olnud sees ei sooja vett, dushiruumi ega keskkütet. Paljudes puumajades on ka tualettruum koridoris. Meie maja oli ühe sammu võrra eurokam, aga ka seal puudusid paljud asjad, milleta elamist enamik kaasmaalasi ette vist ei kujutaks.

Meie korteris oli soe vesi, aga pooltel naabritel pole seda siiani. Meil oli ka korralik pioneeripliit, kuid dushiruumi jaoks ei jätkunud lihtsalt põrandapinda. Korra me isegi üritasime midagi organiseerida, aga töömehed jätsid kohale tulemata ja nii see jäigi. Terve oma senise elu olen mina ja on ka mu ema otsinud teisi võimalusi enda pesemiseks. Jube palju asju sai ka lihtsalt kausi veega köögis ära aetud.

Kas te kujutate ette, kui piinlik mul oli, kui mu teadmatuses ja rikkuses vaevlevad eksklassivennad süütult lõõpisid, et nad võiksid käia dushi all iga kahe nädala tagant ja millised rõvedikud nad siis oleksid. Minu jaoks oli see vahel kurb tegelikkus. Nüüd ma siis kaifingi sellepärast oma mõlema elukoha pesemisvõimalusi, kus ei pea enne sooja vett tegema ja kus saab iga kell, pikemalt mõtlemata, lihtsalt dushi alla hüpata.

Teine asi, mida ma siin nii kaifin, on soe tuba. Jah, lihtne soe tuba. Minu jaoks kompenseerivad need kaks asja ühe toa vähemaks võtmise ja kesklinna lähedalt metsa sisse kolimisega seotud probleeme. Vanas kodus pidi ka jahedal suvepäeval pliidi alla tuld tegema ja seda pidi tegema väga ettevaatlikult, sest kogu veevärk oli ühendatud pliidiga ja oskamatult paigaldatud torud värisesid tihti ähvardavalt pea kohal, sest vesi nendes oli keema läinud.

Korra juhtus ka seda, et üks nõme europärane plastikjublakas lõhkes ja meil sadas keemistemperatuuriga vihma köögis. Väga naljakas oli, sest õnneks olid kõik sel hetkel mujal tubades.

Noh, vähemalt meie saime sooja vett teha ja kütta pliiti ning ahju mitu korda päevas talvel, sest ega seinad sooja pidanud. Riidesse panemine toimus hommikuti alati teki all, sest tuba jahtus kergesti u15 kraadini. Vastasnaabrid aga pidid sel aastal vist ainult teki all elama, sest tuletõrje kuulutas nende ahjud kõlbmatuks ja pitseeris need kinni. Nüüd nad ei võigi kütta.

Paljud korrusmajade elanikud kadestasid meid varem ja kiljasid rõõmust, kui mainisime, et meil on ahjuküte. See peaks ju õdune ja armas olema. Meie jaoks tähendas see aga kolm-neli korda suuremaid kulusid, kui keskküttega majas, pidevalt tahmaseid seinu ja kohutavat ajakulu kütte töötlemisele, ladustamisele, tuppa toomisele ja ka otseselt kütmisele. Soe oli alati meie ülemistel naabritel, sest kõik soojus, mis läbi seinte õue ei läinud, kandus neile. See oli nagu pidev võitlus tuuleveskitega, aga kütmata ka ei saanud elada. Me oleksime ära jäätnud.

Ma kirjutasin seda kõike iseendale, et ma kunagi ei lõpetaks tänulik olemist selle eest, mis meil nüüd on ja loodan, et ka mõni hing, kes seda lugema satub, hakkab rohkem väärtustama asju ja inimesi, kes tal olemas on.

1 kommentaar:

Maria ütles ...

Mina kasvasin ka Pelgulinnas. Meie maja oli kolmekordne ja 9 korteriga. 7. korteris olid tualetid sees ja kolmes korteris vannituba. Need olid esimese korruse korterid. Meie elasime viimasel korrusel ja jagasime tualetti naabriga. Kuni tulid uued naabrid ja ehitasid omale tualeti ja vannitoa.
Siis sai naabrite juures vannis käia!!! Issver milline pidu see oli.
Igatahes mäletan kuidas ma ei tahtnud talvel öösiti vetsu minna. Ja siis kui ma juba seal korteris üksi elasin, siis ei viitsinud ma kogu aeg kütta. Se eoli nii ajuvaba. Õhtul kütan ja külmetan ning siis hommikuks oli tuba soe ja mina pidin siis juba tööle minema. Õhtul jälle sama. Siis ma tegin endale sageli ööseks kuumi veepudeleid kaissu ning hommikul lippasin kiirelt kööki gaasiga kütma. Korra elus olen unustanud kõik 4 gaasiauku küdema terveks pikaks päevaks. Kusjuures köögi üks oli kinni. Võid kujutada, et mul vedas, et mul oli kodu kuhu tagasi minna.
Aga positiivsed mälestused ahjuga seoses on need, et seal sai süüa teha. Nii nämma!
Siis ma reisisin mööda maailma ringi erinevates kodudes ja korterites ja majades kuni jõudsin Laulasmaale elama. Jälle ahjuküttega ja pesemisvõimalusteta majja. Ausaltöeldes oli seal vaatamata kõigele mõnus. Vesi oli kaevus ja vets kuskil hoovi teises nurgas. Eriti "tore" oli see talvel ja rasedana.
Siis edasi läks mu tee ühte korterisse kus oli tualett jälle koridoris ja ahju asemel pliit. Seinad paistsid läbi ja soojamüür sooja ei hoidnud. Elasin seal koos kahe väikse lapsega. Magasime kõik ühes voodis ja riietes talvel. Külmematel hommikutel oli temperatuur nulli lähedane. BRRR!!!!
No ja teine võimalus oli see, et panin pliidi alla tule ja siis öösiti käisin seda sinna lisamas. Magada sai korraga 1 tund ja 10 minutit. Siis helises kell ja pliidialune tuli puid uuesti täis laduda.
No peremees küll hakkas korterit soojustama ja lõpuks kütsin ainult radikatega, aga vetsus oli ikkagi külm käia.
No ja nüüd ma siis elan kodus kus talvel on liiga palav ja ma pean kogu aeg akent lahti hoidma.