Uitmõtteid

Vaatasin eile mingit loodusfilmi veeloomadest ja mõtlesin, et vaene rai. Tal läheb kõik laiusesse.

Täna Matu juurest üle pika aja koju sõites nägin enda ees üht dziipi, mille raadioantenni küljes lehvis see pingeid tekitav oranzhi-musta triibuline lint ja esimene mõte oli, et vot talle tahaksin küll tagant sisse sõita. Majanduslikel kaalutlustel jäi see tegu tegemata. Ja siis hakkasin mõtlema, et aga mida see lindike üldse sümboliseerib ja vastust oma peast ei leidnud. Ka ema ei osanud mulle pärast seletada. Kui keegi on ajaloos tugevam, siis rääkige mulle ka, et ma teaks, kas see viha minus on õigustatud. Praegu toetun vaid katketele ja sisetundele ja mingi kodu kaitsmise instinkt on vist ka mängus.

Eile mõtlesin välja ühe alternatiivi, millega oma elus tegeleda, kui ajakirjandusest/suhtekorraldusest millegipärast asja ei peaks saama, aga mida rohkem ma mõtlen, seda kindlam olen, et suudan oma kahte plaani ühendada.

Idee on ehitada üsna suur hotell ja ma tõesti ei tea, kust ma selleks vajaliku kapitali saama peaksin ning mida ma üldse nii väga hotelliärist tean, aga mulle jäi üks kiikusga idee jalgu ja mõtlesin, et sellsit asja vist Eestis ei olegi. Ja ärge mitte mõelgegi minu ideed ära varastada! Ma hammustan.

Minu peas on kujutluspilt suurest hotellist, kus iga tuba on täiesti erinevat stiili ja siis kliendid saavad valida, millist tuba nad eelistavad või siis mängida fortuunaga, mis võiks olla veidi odavam, ja saada selle toa, mille mina juhuslikult või lähtuvalt hotelli täituvusest hetkel välja valin.

Ma ise olen praegu sellest ideest väga vaimustuses. See tundub lihtsalt nii lahe ja uudne ja huvitav projekt olevat. Aga oleks kõik vaid nii lihtne. Ma saaksin seal ju kõvasti proovida oma organiseerimis- ja suhtlemisoskusi ja just nende pärast läksingi oma eriala õppima. Pluss huvi reklaami ja kirjutamise vastu. Ja rutiinivabadus. Minu meelest elu peab siiski olema seiklus ja on ju kena, kui kunagi on midagi meenutada, sest kõik päevad ei olnud ühesugused. Vähemalt mulle tundub nii.

Optimist ja pessimist minus

Täna õues...

Pessimist Mia: ma olen ikka tark küll, et panen selga kampsuni ja jope ning allapoole ainult seeliku ja pesu. Nii külm on, et mu jalakarvad tõusevad püsti.

Optimist Mia: aga mõelda vaid, kui hea mul koju tagasi jõudes karvu ajada on.

Jutt leidis aset minu peas muidugi. Olin parasjagu teel läbi metsa vastu sellele autistlikule poisile, keda hoidma hakkan ja tema emale. Nad tahtsid minu kodu ka ära näha, kui pakkusin, et me võime siin ka vahel olla. Ja pealegi meil oli poisiga vaja integreeruda. Kusjuures, we succeeded. Tore päev oli. Sain muuhulgas mitu korda liumäest alla lasta. Niikaua, kuni ma liumäest alla laskma mahun, ma väga tõsiselt oma tagumiku suuruse pärast muretsema ei hakka.

Õppisin täna ära uue oskuse. (Kas nii saab öelda?) Tegelikult olen ma seda juba tükk aega harjutanud, aga nüüd on asi ametlik. Ma olen meister varbaga arvuti välja lülitamises. Oi, küll mul oli hea meel, kui see kogemata jälle välja tuli.

Päev oli veel mitmes mõttes hea. Esiteks, sain peaaegu oma uneisu täis magada ja teiseks, sain Ragnariga nii mõnegi asja selgeks rääkida. Me polnud nii pikalt rääkinud, et infotulv oli muidugi meeletu ja küsimusi tekkis rohkem kui vastuseid ja möödarääkimiste kvantiteedist ma ei räägigi, aga põhilised asjad said selgeks ning minu Soome minek muutub iga päevaga aina kindlamaks plaaniks. So, here I come, Glitter!

Ja üks väga järsk teemavahetus veel. Kes vaatab Gilmore Girls'i? Peale minu muidugi. Ma lihtsalt tahan väga kellegagi oma arvamust jagada selle kohta, kui lahe lambilaulik seal aeg-ajalt esineb. Lambilaulik selles mõttes, et kuni hetkeni, mil otsustasin temast kirjutada, oli ta ainult korduvalt ja ilma igasuguse põhjenduse ega hoiatuseta seal välja ilmunud ja muidugi just siis, kui mulle see kirjutamise mõte pähe tuli, tehti temast pikem lõik koos põhjendustega. Arvan, et mulle meeldib see sari tegelt selle pärast, et meil on Roryga väga palju ühist. Kes teab, see teab. Kes mitte - kõik ei peagi kõike teadma. Las mõni asi jääb ka vaid minu pähe ja mu sõprade kõrvu.

Class dismissed...

Pätu peab vaktsineerima minema. Tal on küüned pikaks kasvanud jälle.

Tänu sellistele kildudele jäin ellu kahe 12-tunnise lapsehoidmise päeva järel. Don't get me wrong here - mulle meeldivad lapsed ja ka konkreetselt need isendid (Miia ja Reio) - aga lapsed väsitavad su väga ära ja vahel muudavad kurvaks, vahel kurjaks. Ja vahel ajavad sind naerma või muigama või panevad su silmad heameelest särama. Aga kaksteist tundi jutti on ikka väga raske tööpäev ja ärge tulge mulle ütlema, et laste hoidmine pole mingi töö, sest kohe ikka väga paljud inimesed kasvatavad lapsi. Seetõttu võiks seda nimetada lausa orjatööks, aga sellel on ka omad plussid.

Mulle väga meeldib laste siirus ja ausus ja see, kuidas nad maailma näevad ja tundma õpivad. Eile ütles Miia selle lause, mis mul nimes on, sest tema jaoks seostuvad need kaks asja üks-ühele. Siiani on ju alati korraga käidud koertel küüsi lõikamas ja neid vaktsineerimas.

Teine hea kild tuli ka eile, kui lapsed teada said, et vanemal õel on uus koduloom - tshintsilla (ma ei oska kirj seda) ja kuna see sõna oli neile väga võõras, siis nad eeldasid, et see on looma nimi (muide, minul pidi ka imelik nimi olema) ja Miia ütles ilmsüütult, et aga neil juba on kaks koera.

Nad loobivad ka väga palju komplimente minu välimuse kohta, aga mulle see meeldib, sest need on siirad, mitte nagu: sa oled tore tüdruk vms. Aga ma pidin olema ilus printsess ja siis jälle Shrek ja korra Reio ütles ka, et vihkab mind ja viskab mind autoga. Lausa hämamstav, kuidas tänapäeval isegi kaheaastased ei austa endast vanemaid inimesi.

Aga ok... mis siin ikka nii väga kirjutada. Parem vaatan veel kaks osa Gilmore'i tüdrukuid. JAH! Mulle meeldib see sari. Mulle meeldib Seitsmes taevas ka, sest need on nii heatahtlikud ja sisukad ja mõnusa huumoriga. Aga mulle meeldib House ka, nii et ma olen vist väga vastuoluline inimene.

P.S. Ma ei mäleta, millal ma viimati shokolaadi sõin. Varsti ei mäleta enam shokolaadi maitsetki.

Lapsed tuppa, tali tuleb

Suvi paistab läbi olevat ja täna sai malev ka minu ja mu laste jaoks läbi ja täna on mul veel väga hea meel neid oma lasteks nimetada. Kui nüüd järele mõelda, siis nad ei suutnudki mind päriselt välja vihastada selel kahe nädala jooksul, kui iga päev koos töötasime.

Täna oli siis viimane päev ja lõpuüritus minu juures, mis vältas kuus tundi, aga usun, et kellelgi ei hakanud igav selle aja jooksul. Meil oli plaanis grillida liha ja vahukomme, aga ainult vahukommid said valmis, sest tuli kustus ära ja siis hakaks kohe ka padukat sadama. Ülejäänud toit valmsi kodus ahjus.

Täna klõpsisime üle kolmesaja pildi mälestuseks ja mängisime igasuguseid ninnunännu mänge ja minu üllatuseks, tegid nad kambaga mulle kingituse - suure linnupiima kommide karbi ja kotitäie maitsekõrsi, mida ma armastan. Isegi õiged sordid olid. Komme ei söönud ma siiski ühtegi, aga need said ka minu abita ruttu otsa. Aga see oli neist ülimalt armas. Ma olin tõsiselt liigutatud ja ei saanud teisiti, kui pidin neid kallistama. Tavaliselt filmides ja elus ka tundub see nii lame, aga ju ma siis olen ka sama lame.

Proovisin ka selle seltskonnaga nagu ka 2006 aasta malevlastega Sellist sõpra mängida ja nendega tuli see palju paremini välja. Nad on üldse kuidagi avatumad ja omavad enda arvamust ja usun, et seetõttu saigi mängust asja. Mängisime mitu tundi ja siis said nad lõpuks oma kauaoodatud üllatuse kätte - me vaatasime kasupoeg Puhhi täispikka filmi ja neile paistis ka meeldivat.

Pärast jõime veel Banana Split'e ja kirjutasime üksteisele selja peale midagi mälestuseks ja imelik on mõelda, et ongi jälle kõik malevaga. Isegi, kui enne lugesid kõik päevi lõpuni, siis nüüd loeme vast kõik jälle päevi uue alguseni. Või vähemalt uue kohtumiseni. Või kokkutulekuni Pilistveres, mida nad ka paistavad ootavat. Eriti, kuna ma rääkisin neile oma Kaarlielust ja Klubist ja laagritest seal. Tundub, et tüdrukud tahavad ka sügisel Klubiga katsetada. Täna lõpetan lõputa.

Kes kukkus eile keset trammiteed kõhuli?

Kolm korda võite arvata. Kaks viimast ei loe.

Muidugi mina ja ainult mina suudan kukkuda oma kasvandike ees ja üleüldse linna kõige avalikumas kohas kõige halenaljakamal moel kõhuli. Noh. Vaatame asja positiivsest küljest. Miski ei läinud katki. Haavata sai vaid üks sõrmeliiges, mis muidu ka ei segaks, aga täna otsustas bussipargi topdog mul viimase tööpeäva puhul kätt suruda. Ma ei kujuta ette, kui imelikku nägu ma talle tegin, sest tegemist oli tõsise valukrambi näoga.

Aga eile oli üldse imelik päev. Ma oleks kirjutanud sellest ka juba eile, sest uudis ei ole enam uudis peale 24 tunni möödumist, aga ajanappuses... take it or leave it!

Hommik algas sellega, et mulle helistati Lõuna Politseiprefektuurist seoses ühe kriminaalasjaga. Kes teab, see teab; kes mitte, see on kaotanud tunduvalt vähem aega, raha ja närve sellele. Igatahes, see asi on juba üle poole aasta hapnenud ja nüüd... NÜÜD nad siis hakkavad uurima. No tere tore. Minu lahkel loal võivad nad selle kausta ära põletada, sest midagi tarka enam nagunii sellest ei tule.

Pärast tööd käisime lastega Panoptikoni näitust vaatamas 18. sajandist pärit meditsiinilistest vahakujudest ja kuigi poisid ei tahtnud tulla, kirjutasid nad täna minu küsimustele vastuseks, et just see oli nende lemmiküritus. Mulle meeldis ka. Välja arvatud see koht, et ma maksin 20 minuti eest sada krooni. Brr....

Ja see koht ka välja arvatud, et ma käisin seal näitusel eile kokku kolm korda, sest unustasin algul tshekki küsida ja pärast ei saanud ja siis pidin korra veel minema. Aga õnneks sellele järgnes konkreetselt väga hea asi. Ema vedas mu Humanasse ja nüüd on mul veel üks äge teksaseelik ja teate, palju ma selle eest maksin? Praktiliselt mitte midagi. Sama palju kui liitrise jäätise eest või isegi vähem. Vahel veab ka.

Aga mitte alati. Meil oli Annika O.-ga juba tükk aega kokkulepe, et neljapäeva õhtul saame üle mitme kuu kokku ja läheme Parlamenti tantsima. Mõeldud, tehtud, kahetsetud. Ma pole mitte kunagi käinud nii jamal klubiõhtul kui eile. Rahvast oli nii vähe, et kõik näod said pähe õpitud ja oli täitsa normaalne seis, kui tantsuplatsil keerutas kaks paari korraga ja enamasti olid seal siis ka kas poisid omavahel või vanemad inimesed, kes konkreetselt teavad mõne muusikaga kokku sobivate tantsude samme.

Istusime tunnikese niisama ja rääkisime oma elu uudistest ja siis mõtlesime, et ikka ilma tantsimata koju minna ei saa. Kusagil kaks tundi hiljem oli Annikaga omavahel tantsimine ka ennast nii ära ammendanud, et okseisu oli. Lõvi ego vajab veidi rohkem meeste tähelepanu, aga mitte sellist, nagu ma sain.

Nimelt, hetkel mil diivanil jalgu puhkasime, tuli mingi väike kolmekümnendates tüüp minu juurde martiiniklaasiga, milles oli arusaamatu sogane oranzh vedelik ja mõmises midagi. Ise aga läks ta kohe peale seda ära. Algul oli mul temast kahju, sest mees nägi vaeva ja kulutas raha mulle, kes ma olin autoga ega saanudki seda juua. Siis aga sain pahaseks, sest no missugune mees tuleb kahe neiu juurde ÜHE joogiga? Ja kui ma hakkasin mõtlema, et ma juba nägin ühe neiu käes samasugust jooki ja nende laual ei ole enam seda klaasi, aga teised on alles, tekkis kahtlus, et äkki ongi sama. Küsisime tollelt võõralt neiult üle ja ta kinnitas mu kahtlusi. No what kind of a jackass does that?

Kusjuures, see ei mõjunudki mu egole, aga mehe maine tegi küll mu silmis väga maha. Aga selle klubiõhtu juures oli midagi positiivset veel. Kuna seal polnud midagi teha, sain vara koju ja oma iluune täis magada.

Ninast veri väljas ja neerud uues kohas

Ma ei ole ikka veel maha rahunenud ja kehas on kerge vastik värin sees. Aga katsun asjadest kronoloogilises järjuekorras rääkida.

Ilusa päeva rikkusid ära minu naabrid, kes maja ees omavahel väga vihaselt kaklema läksid. Suurem peksis väiksemat täiest jõust ja väiksem karjus nii kõvasti kui suutis valust.

Istusin siin samas, vaatasin netis Gilmore'i tüdrukuid, kui Kats helistas, et ta on maja ees ja tahab näha, kus ma elan. Sain kiire käsu välja minna. Mul oli paras hämming, sest kell oli üksteist õhtul vms ja see tuli täieliku üllatusena, mitte et mul hea meel ei ole, et ta lõpuks ka mu kodu ära nägi.

Kui ma õue talle vastu läksin, nägime peaaegu kohe, et mu naabrid kaklevad maja ees. Ja see oli nii õudne. Algul ma ei reageerinud eriti, sest polnud neid kunagi varem niimoodi käitumas näinud. Mõtlesin, et müravad niisama või midagi ja igal juhul lõpetavad kohe-kohe ära, aga ei lõpetanud. Asi läks aina hullemaks.

Kats tuli koos Incu ja Anduga siia ja niigi oli natuke ebamugav olukord ja siis meie "kanged mehed" tahtsid vahele minna. Siiski olenemata sellest, kas me oleme tülis või mitte, ma ei lase oma sõpradel lolli peaga kaklema minna mingite idiootidega ja riskida sellega, et nad ise viga saavad.

***

Vahepeal tuli välja, et Inc kaotas oma telefoni kuskil minu ja enda kodu vahel ära ja nüüd otsis taga seda. Andu helistas mulle ka, et ma õue vaatama läheks, aga seal ei olnud midagi ja helistades ei olnud kuulda ka midagi. Just siis, kui ümber pöörasin, et ära minna, kuulsin, et kuskil miski siiski laulab. Ja laul tuli paksu rohu seest prügikastide tagant, kus poisid pissil käisid. Ma siis käisin käsikaudu ja kuulmise järgi helisejat otsimas, sest näha polnud mitte midagi. Lõpuks täitsa juhuslikult sattus käsi selle peale. Ma loodan, et Andu pissis vastu pürgikasti, mitte seal taga kõrge kaarega muru suunas, aga nüüd lähen igaks juhuks käsi pesema:D

Sul on ilusad kollased juuksed... nagu võilillel!

Täna oli siis see päev, millal ma pidin kahes kohas korraga olema ja veel mitmele poole minimaalse ajaga jõudma ja päris kõike, mida soovinuks, siiski ei jõudnudki. Kontrollisin üle, et kõik lapsed jõudsid tööle ja siis läksin ise uue kliendi juurde proovipäeva tegema. Veel enne, kui kohale jõudsin, tahtis üks autojuht minu musil külge maha sõita, aga peale head kogust kiljumist ja ropendamist jõudsin siiski eluga kohale uue pere juurde.

Pereema ja lapsed olid väga toredad. Poiss on vist kahene ja tüdruk hakkab viis saama, aga ma täpselt ei teagi. Mind hoiatati, et nad on üsna memmekad, aga kohe, kui ema ära läks, tulid nemad minuga juttu rääkima ja kõikvõimalikke asju ette näitama ja kätte tooma. Töö lastega on vist ikka õige minu jaoks.

Mind hoiatati ka, et nende suurem koer võib hammustada ja väiksem koledasti haukuma hakata. Tegelikkuses aga ei tulnud pisema suust minu suhtes piuksugi - tuli vaid tervitama ja siis sügamist nuruma ja suurem lasi ka endale pai teha. Kolmas koer oli ka ja kaks kassi. Need kuuluvad laste vanaemale, kes elab maja tagaosas. Seal läks lausa võimuvõitluseks ühe kassi ja koera vahel, kes saab minu sügavaid käsi nautida. Üritasin ennast võrdselt jagada.

Lapsed olid hästi armsad. Kogu aeg loobiti komplimente minu küünte, plätude või juuste kohta. Viimane on ka pealkirjaks. Ja siis poiss korjas mulle lilli. See oli nagu üliarmas. Mul on nüüd kaks kaheaastast gentlemani tutvusringkonnas.

Peale selle, et me perega klapime, sain sealt veel ühe kasuliku asja - Puhhi video, mida maleva lastega vaadata kavatsen lõpupeol. Ma vist kirjutasin meie Puhhiteemast ja see on justkui sülle kukkunud üllatus.

Aga see pere valmistas mulle veelgi suurema üllatuse. Nimelt... panin jälle puzzlet kokku ja sain teada, et käisin täna Katsu onulapsi hoidmas. Ja seda täiesti juhuslikult. Pärast rääkisin Katsule ka. Ma ei suuda ikak veel uskuda, et Eesti on tõesti nii väike, aga enamasti meenub see mulle vaid positiivses võtmes.

Peale tööpäeva pidime minema maleva lastega kinno, aga ma tegin natuke matat ja avastasin, et mul on targem mitte minna. Rahadega läheb kitsaks. Ja pealegi... oleksin pidanud enanst lõhki tõmbama, sest seltskond jagunes kaheks. Nad ei jõudnud filmi osas kokkuleppele ja mina ei saanud ega tahtnud ka pooli valida. Seega mindi kahte erinevat filmi vaatama peale seda, kui olin neile informatiivse loengu selle nädala kohta pidanud, nad tänase kohta üle kuulanud ja ise ära läinud.

Tuli välja, et nad saidki ilma minuta ka hakkama. Loodan, et homme mingit kriitikat ei tule. Ma ei hoiatanud täna ka kedagi ülematest, et ma ise kohal olla ei saa. Lapsed ise väitsid, et kõik oli korras peale selle, et nad ühe endi hulgast kuhugi bussi kinni panid ja muud moodi kiusasid. Tunudb, et psüühilisi traumasid ei tekkinud. Seega, ma väga ei muretse.

Aga homme ka päev. Head ööd!

P.S. Kuulake saksa euroka eelvooru lugu Monrose - Even Heaven Cries. Pidin täna hindama 2nd choice lugusid ja see on minu lemmik.

Mul on nii umbes... keskmise suurusega

See on viimaste päevade parim kild minu elus. Lause pärineb ühe noormehe suust, kes rääkis oma telekast. Kes mõtles midagi muud... sorry to disappoint you.:P

Kuna Võrru ma ei läinud, tekkis mul ootamatult täiesti vaba nädalavahetus ja ma ei ole harjunud selliste asjadega enam. Ja kuna ma oma kohalikest sõpradest ei ole mitte sõnagi kuulnud peale Õllekat, siis pidin midagi muud välja mõtlema peale nendega aja veetmise. Ja mina ei kavatse ka naerunägu teha peale seda, kui nemad minuga halvasti käitusid. Seega, me vist oleme tülis ja tüli pikkus sõltub neist. Võib-olla saab mu sünnipäev ka ühemeheüritus olema. Tegelikult mul on ikka mõned sõbrad veel, aga ju neil on hetkel paremaid sõpru, kellega suhelda.

Enivei... Ma veetsin oma nädalavahetuse hoopis Viru-Jaagupis üle pika aja. Ja väga tore nädalalõpp kujunes. Nägin Svead ja Aivarit ja veel paljusid tuttavaid nägusid. Ainult sellest on kahju, et Siim on ära sõjaväes ja Vahur Hiiumaal. Niisiis neid ma ei näinud. Ma ei teagi nende elust enam kuigi palju, mis on väga imelik, sest nad mõlemad olid minu jaoks eelmisel aastal kõige tähtsamad inimesed ja mina nende jaoks ka, kahtlemata. Ma ei tea, kuidas nemad suudavad praktiliselt päevapealt suhte millestki intiimsest juhututtavate vahekorrani viia. Ja vahekorra all ma ei mõtle siin sekski. Minu jaoks igatahes on see imelik, et me enam ei suhtle tihedalt ja ei tea üksteise eludest midagi. Minu meelest oleks ju normaalne edasi suhelda sõbratasandil. Lihtsalt keemia on mängust väljas. Kuigi ma vahel mõtlen, et Siim on ikka krdi kena poiss ja mina krdi loll tüdruk.

Aga jälle läks vingumiseks, kuigi ma tegelikult tahtsin hoopis oma toredast nädalavahetusest kirjutada. Kusagil eile lõunast jõudsin Rakverre ja siis käisime Sveaga mingis muki-kaki poes, mida Tallinnas ei olegi ja seal on kaks. Pole vist vaja öeldagi, et päris paljakäsi ma sealt tagasi ei tulnud. Siis aga oli meil natuke jama, sest me ei saanud kuidagi edasi Jaagupisse. Järksu aga tuli hea ingel Aivar meile järgi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ta sõitis viie minutiga ca 30 kilomeetrit. Mul oli nii hea meel teda näha ja kallistada. Teda on millegipärast väga hea kallistada. Kas te olete ka tähele pannud, et mõnda inimest on parem kallistada kui teist?

Ta viis meid koju ära ja siis pidi ise tagasi Rakverre minema. Vaesekene. Me siis tegelesime paar tundi iseenda ja jutustamisega ja siis tuli Aivar tagasi ja me läksime Rutjale ujuma koos Raigo, Siimu õe Kessu ja nende kolmekuulse tita Karmeniga. Ja mina isegi ei teadnud, et neil laps on. Üks Kessu sõbranna oli ka kaasas, kelle kõht oli nii suur, et ma mõtlesin, et ta hakab seal samas rannas sünnitama.

Siiski, last me ilma aitama ei pidanud. Kuna lõpuks on need Õlleka maitsekõrred ja piimad kaubandusvõrku jõudnud, käisime pesuväel ujumas ja jõime karamellipiima. Mmm... Kes on kogenud, teab, millest ta ilma jäi. Kes mitte - proovige või kahetsete! Kuna mul hakkas külm, siis me Aivariga kallsitasime jälle pikalt-pikalt. Kohe hakkas soojem. Siiski, ma ei hakka kolmanda Virumaa mehega suhet looma. Veel vähem sisi kahe naabripoisiga.

Peale ujumist tõi Aivar meid koju ja meie läksime edasi Svea vanaonu sünnale. Mees ise on paras jota, aga tore oli seal teisi tuttavaid näha. Unustasin rääkida, et vahepeal murdsime sisse minu sugulaste juurde, sest neid ennast ei olnud kodus, aga minu reisi üks eesmärke, oli Robinile POPid ära viia. Uksed olid lahti ja jätsime POPid lauale koos kirjaga, et jõuluvana käis sel aastal varem. Pärast paitasime veel pikalt Pistikut - nende absoluutselt kasutut valvekoera ja kasse Copy't ja Paste'i.

Sellest sünnast... Svea suutis kogemata selel koha purjus omaniku pikalt persse saata ja mina tantsisin tema üsna kena ja noore onuga, kes oli küll selleks kellaajaks üsna pudikeelseks muutunud, aga kuna ma pole teda varem näinud, siis pole garantiid, et ta kainelt arusaadavamalt räägib. Proovisime seal ka siidri maitsekõrrega ära. Shokolaadikõrs ja pirnisiider on üsna vapustav paar. Seda võib uskuda, sest ma isegi jõin toda siidrit ja mina ning eesti kerge alko ei ole just erti suured sõbrad.

Svea vanaonust veel niipalju, et kui me talle õnne soovima läksime, siis Aitäh! ütlemise asemel lausus ta Sveale, et tal on tissid ette tulnud ja kuna minul oli jakk peal, siis mulle öeldi, et sa ei taha oma tisse näidata jah?. Ei taha jah! Svea ütles talel ka paar head sõna. Tal tuleb see kohe hästi välja. Eriti võrreldes minuga, kes on teiste sõimamises väga armetu.

Tantsisime veel natuke aega imeliku vana muusika järgi ja siis pidin Svea isa autoga koju sõitma. Päris õudne kompott on võõras tee, võõras auto, manuaalkast ja väike siider sees. Sellegipoolest, olin kainem, kui Svea isa ja jõudsime elusalt koju. Pool ööst möödus Rate's Vali mind! mängu mängides. Seal saime tuttavaks ka noormehega, kelle tsitaati posti alguses kasutasin. Minu jaoks oli see väga positiivne avastus. Nii hea ajaviide, et teeks või endale uue konto sinna. Tglt, neeh! Mul on tv-links, blogtree ja veel paar head asja.

Täna ärkasin vara. Veerand kaks on vara peale pikka ööd. Tegin näo pähe, mängisin veel paar mängu ja siis läksime välja piknikku pidama. Ja siis hakkas kohalikke nagu kärbseid meie ümber tekkima. Ja tohhoo tonti, mis juttu sisi tulema hakkas. Rääkige veel, et maatüdrukud on ilusad, viksid ja viisakad. Ja toredad nad ka ei ole, minu meelest. Vähemalt Jaagupi omad küll mitte. No kas see on normaalne, kui mingi 16-17 aastane neiuke ropendab nagu meremees - iga teine sõna tähistab mõnda suguelundit või tegevust seoses sellega; jutt käib selel ümber, et suu on paistes, sest eelmisel õhtul sai kellelgi suhu võetud ning parasjagu on tappev pohmakas. Jutu vahele tehakse ära pakitäis suitse ning kogu suhu kogunenud tatt ja kätte puutunud pakendid maanduvad maas nende endi jalgade ees. Minule ajas kogu olukord vastikuse võdinad peale.

Kui tüdrukud ära läksid, küsisin Svealt ja poistelt, et kas alati käib nii ja kommenteerisin, et see on rõve ning NB!!! isegi poisid ütlesid, et on jah rõve. Seekord sain tuttavaks veel ühe kohaliku poisiga, kes kohe minu suhtes soojemaid tundeid üles näitama hakkas. Ja see oli nii armas, aga viisteist on natuke liiiiiiiiiiiiiga noor minu jaoks. Selelgipoolest, oli armas, et ta pakkus mulle seitseteist ja siis ostis jäätist küsimata, mitte et ma seda süüa tohiksin või tahtnud oleksin. Pärast saadeti mind bussi peale ja noriti lahkumiskalli, aga täna ei olnud tema õnnepäev. Võib-olla järgmine kord? Kui me mõlemad täisealised oleme ja mina oma nooremate-kompleksist üle olen saanud.

Aga ikkagi... Miks kõik arvavad, et ma 17 või noorem olen ja igal juhul Sveast noorem olen? See ei ole hetkel veel meelitav. Ma ei ole veel selles vanuses, kus nooremaks pidamine kompliment on.

Üks hea asi juhtus veel. Svea oli endale Soomest ülinunnu kleidi ostnud, aga see oli talle väike ja minule sobis nagu teine nahk. Ja arvake ära, kes selle nüüd omale saab?:P

Mina olengi Shakira!

Jepjep jep jep... Muud ma ei tahtnudki öelda.

Aga et ma ise ka kunagi hiljem aru saaksin, mida kuradit ma sellega öelda tahtsin, siis seletuseks: käisime täna maleva lastega Megazones ja seal jagatakse mängimiseks elektroonilisi veste, millel on sensatsiooniliste tegelaste nimed. Mina olin Shakira ja sain millegipärast sajaga pähe, aga vähemalt oli hästi lõbus ja kahe paralleelrühma lapsed ning juhid said omavahel tuttavaks.

Sain muuhulgas veel kord kinnitust, et alati tuleb nii lastele kui täiskasvanutele puust ja punaseks teha käsk, et nad räägiksid ise sinuga, kui mingi probleem on, mitte ei võtaks iseenesest mõistetavalt seda, et nemad lähevad sinna, kuhu tahavad, olenemata sellest, mida nad kellelegi teisele vaid kaks tundi tagasi lubanud on ja sellest ei pea teatama. Urr. Selline asi ajab mul harja punaseks, sest ma ju arvestan teiste inimestega ja minu meelest on iseenesest mõistetav hoopis see, et hoiatatakse, kui mingi jama on.

Aga mäng ise oli väga lahe ja teine grupp on ka tore ja mul on hea meel, et me seal ära käisime. Sain jälle hea idee, mida teine kordki teha vabal ajal, kui raha üle on. Kõik lasid end lõdvaks ja nautisid üritust. Lausa imeline, kuidas selline mäng lõhub piire ja ühendab gruppe. Ma vist ikka peaksin nendega üritama ka seiklusrajale minna või midagi muud taolist tegema. Ja kokkutulekule võiksime ka minna. Ja usaldusmänge peaks ka mängima selle seltskonnaga, aga kahtlen, kas nad kaasa tulevad. Õnneks ma olen nii naiivne, et proovin vast ikka.

Natuke eilsest päevast

Algas jälle busside pesemisega. Ma olen neid nüüd nii palju pesnud, et ei taha isegi mõelda mõnega sõitmisest vabal ajal. Ja naljakas on linnas olles jälgida mööduvate busside numbrimärke, et teha kindlaks, kas ma olen ka seal põrandaid küürinud, aknaid, käsipuid või ukse allääri nühkinud. Mul hakkab sõrme peale juba vill tekkima ja tegelikult ei peaks ma vist üldse ise seda tööd tegema. Ma lihtsalt näen, et lapsed ei jõuaks üksi valmis õigeks ajaks ja kui mina teen, siis ei ole ka neil vabandust looderdamiseks, aga seda juhtub ikka vahel.

Eile käisime lastega minu jões ujumas ka. See ei olnud trükikas. See on pigem inside joke, sest üks tüdrukutest küsis mult ilmsüütult, kas see jõgi on minu oma. Ujumisega sai ka palju nalja. Esiteks, ummistasid tüdrukud peaaegu pooleks tunniks enne ja pärast ujumist riiete vahetamise ettekäändel minu WC ära ja siis sellest, kuidas nad jõe ääres käitusid, saaks väga vabalt Lihtsale elule järje teha. Mul oli päevitavate naabrite ees piinlik.

Neile ei sobinud ei pikk rohi, ei putukad, ei kaanid, ei kalad, ei kivid, ei vetikad ega ka poisid, kes ei vastanud täpselt nende standarditele. Millised need ka veel poleks... Nad kiljusid pidevalt täiest kõrist ja neil läks pool tundi või kauemgi kuni nad vette said. Ja välja tulemine käis ka kiljumise saatel, kui me kunagi selleni jõudsime. Rohkem nad vist mu lemmikkohta ujuma ei tule. Usun, et see soov on mõlemapoolne.

Pärast läksime emaga poodidesse Lasnamäe Centrumisse, kus ma terve aja pabistasin, kas mu auto ikka ootab mind parklas või jõuab keegi teine enne selleni. Ma olen lihtsalt kuulnud mitut koledat lugu autode varastamise ja välja pressimise kohta just seal parklas.

Enivei... pidime sööma minema ja siis veidi sisustuskraami vaatama, aga kõigepealt tahtsin poest läbi käia, et juua osta. Poest tulin aga tagasi jaki, pusa, sviitri, topi ja joogiga. Laske mind veel poodi, kui julgete. Aga seal olid lihtsalt nii metsikud allahindlused, et ma ei saanud mitut asja ostmata jätta. See oleks olnud kuritegu mu enese vastu.

Homme on plaanis minna lastega Megazone'i ja siis lähen võib-olla Võru folgile, aga kindel ei ole ja ma pole kindel, kas see ongi üldse hea mõte - jätta lapsed kaheks päevaks omapead tööle. Nende suhtes ma ei tunne end nii kindlalt kui eelmise aasta rühma suhtes ja eelmisel aastal ei olnud ka midagi hullu sellest, kui miski päris plaanipäraselt ei lähe. TAKi rühmas, aga on laste tegudel tagajärjed ja minu pea võetakse maha, kui midagi pahasti on.

Tänasest ma ei kirjuta, sest pole midagi kirjutada - töö, kodu, hulk kriminullide lugemist ja lemmiksarjad.

Maakas

Olen nüüd kolm päeva maal veetnud ja üks maleva tööpäev on ka seljataga. Hetkel olen eluga täiesti rahul. Käisime Käärul Robini sünnipäeva tähistamas ja titat kaemas ja siis järgmised päevad tegime talutöid. Mina sain saunapalke tõrvata. Nii lahe oli. Ma juba nii kaua tahan värvida midagi, aga võimalust ei ole tekkinud ja kõik õrnad võimalused on ka ära hajunud. Muidugi, ma ei saa ühtegi inimest sundida oma plaane muutma, sest mina ei saa neile sobival ajal värvima tulla, aga isu värvida on alles ja nüüd sain vähemalt tõrvata, mis tegi enamvähem sama välja.

Mulle meeldis veel see, et ainult positiivsedc mälestused tekkisid. Ei olnud mingit sundlust midagi teha, aga kui tegid, siis oldi tänulikud ja näidati seda ka välja. Ja mulle meeldis see, et me saime Robiniga rohkem sõbraks ja rääkisime "suurte inimeste jutte". Tore oli. Tegelikult ka.

Ja siis esimesel õhtul tegin ma seda energiatega massaazhiasja, mida ma vahel väikse seltskonnaga üritustel ja laagrites teinud olen, aga esimest korda ei olnud mul endal pärast hea olla. Vastupidi. Mul oli nii paha. Ma ei saanud isegi hingata korralikult. Sisi tuli välja, et nii mõnedki inimesed sealt seltskonnast on teemaga väga tuttavad ja ütlesid mulle, et mind tõmmati lihtsalt tühjaks ja siis kästi puud kallistama minna, sest jooksvat vett ei olnud. Kallistasingi puud, kuni sõrmed surisema hakkasid ja uskuge või mitte - siin maailmas on asju, mida me ei näe ega mõista, aga ometi need on olemas ja mõjutavad meid. Kavatsen nüüd veidi põhjalikumalt end teemaga kurssi viia, et teinekord end kaitsta oskaks. Siiani olen teinud seda noortele inimestele ja lastele, aga neis ei pidanud olema ka veel nii palju halba ja nad pidid avatumad olema. Nüüd mul on jälle tükiks ajaks uurimist.

Täna siis algas ÕMi minu vahetus. Sain lastega tuttavaks paremini ja nemad õppisid üksteist ka tundma. Tüdrukud on siiski nagu Lihtsast elust ja poisid on sellised tagasihoidlikumad, aga ju see on antud vanuses loomulik ka. Hea vähemalt, et poisid omavahel sobivad. Ja tüdrukud on sõbrannad, nii et nendega ei tohiks ka muret olla. Täna me siiski eriti funktsionaalselt ei töötanud, aga esimese päeva asi - arendame alles süsteeme välja ja küll me muutume kiiremaks ka. Hetkel saab meid vaid liigses põhjalikkuses süüdstada ja samas udupäisuses ka. Kuigi need on üsna vastandlikud omadused. Aga vähemalt mina saan aru oma mõttest.

Ja üldse minu mõtete kohta nii palju veel, et kui te neid leiate kuskilt blogidest, siis teil on luba neid lugeda ja kaasa mõelda. Küll aga ei ole teil luba mind minu teadmata edasi reklaamida või kritiseerida. Tule ütle otse, kui midagi öelda on! Aga nii on alatu. Seetõttu teen ühe oma blogidest kinniseks. Mina tegin selle ainult endale meelespidamiseks mitte sulle uudisväärtuslikuks lugemiseks. Kui ei meeldi, ära loe. Mina ei ole sind sinna lugema kutsunud ja edaspidi teengi nii, et kutsumata külalised ligi ei saa. Küsi, kui puudust tunned. Siis arutame, kas sul on ikka vaja ronida kohta, kus sind ei oodata.

Ma tahaksin ühest asjast veel kirjutada, aga ei oska praegu kuskilt otsast peale hakata. Võib-olla õhtupoole.

Peened preilid

Eile õhtul poleerisime emaga hõbedat. See küll teeb meist rohkem Tuhkatriinud, aga selline naljakas tunne oli küll, nagu mängiks printsesse või muinasjuttu ja lõppude lõpuks... palju on järgi neid inimesi, kes kasutavad hõbedast lauanõusid? Meie ka ei kasuta, aga me hoiame neid kapis või antud juhul pappkastides ja aegajalt vaatame ning puhastame:D Päris hea stressimaandav tegevus oli.

Eilse päeva veetsin jälle Mattiasega ja mängisime mitu tundi väljas. Merilin oli ka ja küsis, kas ta võib Matu endale võtta, sest too on nii armas laps lihtsalt. Tema sõnad. Merilin on ise ka kuueaastane. Muidu... kes teab? Võib-olla oleksin andnud?:D Nääh. No way tegelikult. Kuidas anda ära midagi, mis isegi ei kuulu sulle?

Paar päeva tagasi käisin ka ühte titat hoidmas, kes oli kohutavalt armas, kuni ta avastas, et emme läks kodust ära ja siis nuttis ennast magama ja mitte üks minu teadaolev trikk ei aidanud. Lõpuks tuli issi varem koju. Kahju... Jälle endal paha tunne. Naljakas, et nii väike ja ise nii abitu inimlaps suudab suures inimeses tekitada veel kümneid kordi abituma ja saamatuma tunde.

Ma ei tea, kas ma kirjutasin, et ma hakkan võib-olla üht üsna haruldast autistlikku last hoidma. Saab olema huvitav väljakutse, aga ma olen siiani vägagi positiivselt meelestatud. Ja ta ise ei oska vist veel põdeda enda erilisuse pärast.

Täna lähen Robini sünnale ja näen Simonit ja Sami ka üle pika aja. Huvitav, kui suur Sam juba on?

Muide, mu selle nädala erandite arv sai täis ja tegin eile 500 kõhulihast + igapäevased lihasharjutused. Siiski, tunnistajaid ei ole, sest selleks ajaks, kui Sandraga jälle kokku saame, olen vast jõudnud juba mitu mitu korda reeglite limiidi ületada. Täna ka ei suutnud vastu panna ühele Geishale ja nüüd on süda paha ning süümekad.

Veel midagi, mis mind häirib

Juba teist aastat järjest pean enda sõprade pärast Õllekal häbi tundma ja samas oled hingepõhjani solvunud ja teate mis on kõige hullem? Kuigi ma proovisin selgitada midagi mulle iseenesest mõistetavana tunduvat, ei saa nad ikka aru, mis mind nende käitumise juures häirib.

Sel aastal algas kogu nali esimesel õhtul, kui olin väga väsinud ja Ott helistas mulle, et kuule. Viigu ma neid Mähele ära. Mul on ikka kohe väga mitu põhjust, miks ma ei ütlesin ja see oli isegi selline kahtlev ei, sest ma ei oska hästi EI öelda. Esiteks, mul oli selja taga väga pikk tööpäev. Teiseks, ma ei olnud üksi. Kolmandaks, bensiin on kallis ja olenemata sellest, et ma olen korduvalt seda seltskonda oma kulul sõidutanud, ütles Ott mulle kohe, kui oma auto sai ja ma naljaga pooleks end sõitma viia palusin, et ei. Bensiin on ju kallis. Newsflash! Ega minagi bensiini ise kaevanda!!! Neljandaks, taksod käivad ja kui on raha, et viis päeva Õllekal juua, siis võiks mõelda ju ette ja hoida raha ka koju sõitmiseks. Igatahes, koju said nad sel õhtul ilma minu abita.

Järgmisel hommikul jõudsin samal põhjusel vihastada hoopis teise inimese peale. Inc helistas mulle ja palus neid ka öösel koju vedada. No aga need elavad ju hoopis vastassuunas ja ma viiksin nad ka koju, kui ei oleks muud võimalust, aga mitte siis kui mina olen kümme ja rohkem tundi püstijalu rasket tööd teinud ja nemad õhtu läbi omal valikul pidutsenud ja alkoholi tarbinud. See ei ole ju aus. Eriti, kui arvestada, kui vähe ma sel aastal teenisin ja kui suured kulud mul vahepeal olid. Ma olen kõvasti miinuses ju. Õnneks ta rohkem ei palunud.

Õhtul kohtusimegi õllekal ja ma jõudsin jälle nende peale vihastada. Nii Incu kui Andu kui Sirli, sest nad käitusid täpselt sama nõmedalt kui eelmisel aastal ja kui keegi tunneb, et talle liiga teen - kaevaku mind kohtusse vms. Minu eesmärk siin on ennast tühjaks kirjutada ja kui õnnestub, siis ka panna teid mõistma, miks ma "kuri" olen.

Tervituseks tuli Andu ja ürits mu miniseelikut üles tõmmata. No krt küll! Sa oled 21 mitte 13! Siis nad lihtsalt võtsid poolkaarde minu valvatava eheteleti ette ja kukkusid igasuguseid asju kiskuma ja endale külge toppima ja oleks siis, et nad oleksid tõsiselt vaadanud mmidagi, mis neile huvi pakuks, aga ei. Nad toppisid just naljaga endale külge igasuguseid kirjusid kulinaid, mida nad eluski endale ei ostaks. Ja siis käskis Sirli - kellelt ma seda kõige vähem oodata oskasin - anda endale ühe rahakoti, mida me müüsime ja kui ma ütlesin hinna, siis ütles ta, et oh, ei. Ma võtan selle niisama. Nagu wtf? Kelle meelest see naljakas on? Minu meelest on sellised asjad ainult labased. Mina ju ei lähe nende töö juurde ja käitu nendega nagu tõelised rullnokad. Samal ajal, kui nemad nõmetsevad leti ees, ei saa ju potentsiaalsed kliendid ligi. Eelmine aasta oli neid veel rohkem ja nad parkisid lausa toolidega mu leti ette.

Kõige rohkem mind häiribki see, et Sirli kui naisterahvas ja sõbranna, kes töötab teenindavas sektoris, nii käitus. Alkohol ei vabanda kaugeltki kõike. Mina ei lähe ju tema restorani ja trambi söögiriistadega vastu lauda ning ei näua tasuta toitu, kuni ma seda saan. Ma ei teeks eluski nii mitte üheski restoranis, olgu ma siis nii täis kui tahes.

On ju vahe lollustel, mida teed vabal ajal väikses seltskonnas või teise inimese töökohas tema ülemuse juuresolekul. Hea, et minu ülemus on väga lahe inimene. Mõni hullem oleks võinud mu silmapilk lahti lasta sellise jama eest. Ja see ei ole liialdus. Nad tõesti käitusid nõmedalt ja vabandust, et mina ei itsitanud nende "naljade" peale. Minu töö, kool ja eraelu on lahus ja minu meelest peavadki olema nii.

Palusin neil lahkuda ja tulla tagasi siis, kui vähem rahvast on, aga nad ei tulnudki. Samas, Andrusega, kes viis päeva minu juures hängis, ei olnud mul üldse probleeme. Ta isegi aitas meil pätte püüdaja tõmbus iseenesest mõistetavalt eemale, kui rahvast palju oli ning tuli tagasi siis, kui mul vaba hetk oli. Normaalne ju, eks!?

Järgmisena oli vist neljapäeva õhtu, kui panin väiksemat putkat kinni ja Ott, Reijo, Kadri ja Kristi olid ka minu juures ja Ott hakkas kaebama tüdrukutele, et ma olen nii paha ja ei võinud teda koju viia. Bla-blaa... Siis ma tõesti ütlesin talle näkku, mida ma asjast arvan. Pärast kuulsin, et ta oli Andule ja teistele ka öelnud, et nad minust eemale hoiaks, sest ma olevat kuri juba mitu päeva. Tegelikult olin ma kõik need päevad vägagi heas tujus, arvestades olukorda ja ainus, mis mu tuju rikkus, olidki mu sõbrad, kes ei kohanda oma käitumist olukorrale. Aitäh teile! Maria on paha. Ma tean. Olen kuulnud juba. Eks ma katsun sellega elada, aga ma ei kavatse selels kohas järgi anda. Ma lihtsalt vihkan seda, et keegi neist ei vabanda kunagi või vähemalt mitte enne, kui ma juba nutan. Ja mul tõesti oli häbi oma sõprade pärast.

Tagasi selle õhtu juurde. Lisaks sellele, mida Ott rääkis, hakkas ta nalja pärast minu putkast ehteid võtma ning tüdrukutele ja endale külge ning taskusse toppima. Jälle üks näide oma vanusele vastaval arengutasemel olevast noormehest, kas te ei leia? Ma saan väga hästi naljast aru, aga mingist hetkest ei ole enam naljakas. Võib-olla midagi ununebki kaela vms? Ei ole väga lihtne samal ajal kantseldada oma sõpru, kes käituvad kui tited, töötada kui efektiivne klienditeenindaja ja samas jälgida, et keegi päriselt midagi taskusse ei topiks, mida juhtus ka päris tihti, ma usun.

Nüüd vist on minu poolt kõik. Enam ei jaksa vihane olla, aga on palju asju, millel ma lasen ajaga hajuda, aga mis jälle meelde tulevad uue konflikti käigus, sest need on kõik pooleliolevad probleemid. Miks on nii raske vabandada? Kui tegu on tehtud, siis on tehtud. Seda ei saagi tagasi võtta. Saab lihtsalt arved ära klaarida ja püüda edaspidi parem olla. Kas kõik annavad oma sõpradele nii palju andeks? Kindlasti mõni annab rohkemgi, aga ma tahaksin teada, kui paljudega võrreldes mina ikkagi see paha ja liiga temperamentne olen? Ülbik ja mida kõike veel...

Big breasts vs better breasts?

Vaatasin täna seda 3D doki võltstissidest. Mina oleks ka unistanud kogu aeg suurematest rindadest või siis vähemalt ühesuurustest. Räägitakse ju küll, et kõigil on rinnad veidi erineva suurusega ja ainult ise märkad vahet, aga mul on konkreetne tõestus, et see ei ole nii. Kunagi mu klassivend küsis üle klassi mult selle kohta. Ei olnud armas. Ei olnud. Aga noh... mul olid üldse megasuperhüper armsad klassivennad.

Seal saates näidati päris õudseid asju ja iga tissimaterjali miinuseid, aga samas mõtlen ikka, et minuga ju nii ei juhtu. Samas, ei ole ma üldse kindel, et kunagi nii kaugele lähen ja omale uued tissid ostan. Senised pole küll väga suured, aga on siiani välja vedanud ja alles hiljuti kirjutasin ju siia, et minu tisse kiideti Balti jaamas. Ma kardan metsikult operatsioone ja valu ka. Ja mingeid koledaid võltse klompe ka oma rinnahoidjasse ei tahaks. Samas, kes meist ei tahaks olla ilusam, targem ja osavam? Mina küll tahaksin. Aga kuni ma ei ole kindel, et minust saab ikka ilusam ja see ei pane mu tervisele põntsu, siis ma ei kiirusta selle asjaga. Ragnar võrdles mu seniseidki kunagi melonitega, aga see oli nii hale katse, et ajas mind ainult naerma.

Nähke siis ilusatest tissidest und vms!

Break in case of emergency

Täna käisin kohtumas ema sõbranna töökaaslasega, kellel on haruldast tüüpi autistlik laps ja kellel oleks lapsehoidjat vaja. Me klappisime minu meelest vägagi hästi, nii et läheb vist kaubaks. Pärast käisin Robinile sünnipäevakingitust otsimas ja muidugi ei saa ka teisi poisse kingitustest ilma jätta ja mulle meeldib shopata.

Robin tellis endale raske kaaluga jo-jo ja ma ei oleks eluski arvanud, et Tallinna suurusest linnast on nii raske seda leida. Ma pidin peaaegu Uno 1 müüja jalgu suudlema, kui ta ütles, et neil on mingisuguseid jo-josid. Teistel kellelgi polnud aimugi, kust neid vidinaid saada võiks ja sealt sain mingi multifunktsionaalse.

Lisaks sain veel ülilaheda vidina - klaasist ampulli, kus sees üks suits ja üks tikk ning peal kiri: Break in case of emergency. Isegi pakkijad naersid selle üle.

Simonile ostsin ülikoleda näomaski ja Samile motoorikat arendava laulva mänguasja, kuhu tuleb erinevaid kujundeid sisse toppida õigetesse aukudesse. Seda tuli ta tükk aega otsida ja ikka ei saanud päris nii head, kui oleksin tahtnud. Lisaks käisin Universaalis ja võtsin kummag poisi jaoks ühe kaelakee - üks haihambaga ja teine pühvliluust kihvaga. Eks nad ise pärast jagavad omavahel.

Universaalis sain aga paraja pettumuse osaliseks. Meile maksti sel aastal õlleka eest vähem kui eelmisel aastal ja kuna mul oli autojama ja sai veits endale ka asju ostetud, siis minu palk oli 1024 krooni. Saate aru v???? Mina küll mitte. See ei ole normaalne. Järgmine aasta ma küll tööle ei lähe, kui nii vähe jälle teenime. Eriti, kuna meile maksti mustalt. Ta oleks võinud vabalt rohkem maksta ju ja oleks ka aus olnud. See pole üldse lihtne töö ja pikad päevad on ka, mis lähevad poole ööni välja. Mina ei loobu viiendat korda ise õllekal lõbutsemisest jälle sama väikse palga nimel.

Ma ei saanud ju öelda ka midagi Margusele, aga ma tundsin, et läksin näost punaseks ja võib-olla ta luges sealt midagi välja. Big disappointment. Oleks ta maksnud vaid 500kr rohkem ja ma poleks üldse virisenud. Ja isegi siis me ei oleks eriti palju teeninud. Aga jah... tundub, et osa suveplaane jääb jälle ära. Näiteks Tutvumiskuulutus.

Mul tuleb nüüd terve nädala jagu mõtteid ja tegusid taastada, aga ma olen juba närvis, sest Blogger ei lase pealkirju panna.

Teisipäev
Sandra tuli hommikul siia ja siis shopaasime Mustamäel ja õhtul läksime randa jalutama ning kõige lõpuks jõkke ujuma. Vahepeal aga saime väga kurva uudise - meie kursaõde Katre, kes põdes väga ägedat leukeemiat, suri ära. Nad olid Sandraga väga lähedased ja ta oli ikka väga endast väljas. Laupäeval käisime matustel ka.

Kolmapäev
Algas Õllesummer, kuhu tööle minema pidime. Ja läksime ka, muidugi. Mina olin juba neljandat aastat Õlleka viiepäevane külastaja, aga ise ei näinud ühtegi kontserti ja puhkeaeg möödus WC sabas. Sellegipoolest oli fun. Ilm oli ilus ja mei Rebeka ja Sandraga lõbus. Meil oli sel aastal kaks telki ja meie kolm olime suuremas - üleni kollases telgis. Nägin jälle paljusid vanu sõpru, aga siiski vähem kui eelmisel aastal. Ju kõik ei leidnud meid üles. Õhtu lõppes sellega, et sama junn, kes aasta tagasi mulel armastust avaldamas käis, tuli ka sel aastal esimese päeva õhtul - ise jumala täis - ja hakkas mind väntsutama ja rääkis, et ta ei unusta mind kunagi ja kuidas ta mind küll armastab jne. Hirmuvõdinad olid.

Neljapäev
Jälle päev otsa töötamist ja öösel käisime Otti ja Reijoga rannas - need hullud tahtsid ujuma minna, aga sigakülm oli - ja siis käisime kiisupoegi vaatamas, kes on juba nii suureks kasvanud.

Reede
Ilm oli vihmane ja rahvast tavalisest tunduvalt vähem. Siiski, meil oli sajaga lõbus, sest meie ülemusel Margusel oli kollane vihmakeep seljas ja selle kapuuts hoidis nii nagu Klu Klux Klani omadel. Meie meelest oli ta täpselt nag uteletups ja me naersime kümme minutit või kauemgi kuni meik laiali oli naerupisaratest. Lõpuks sundisime teda ennast ka peeglisse vaatama ja ta hakkas ise ka naerma. Laupäeva hommikul tuli ta esimese asjana minu käest küsima, kas paneb kohe kostüümi selga, aga ma ütlesin, et ei taha kohe jälle pisaraid valama hakata. Olime ju just matustelt tulnud. Üks hea uudis oli ka. Sirli helistas mulle ja ütles, et olin õigesti ennustanud, kes meie klassist järgmisena emaks saab - Liisel. Hästi tore iseenesest.

Laupäev
Algas matustega. Väga õudne oli. Lahtine kirst. Ta ei olnud üldse enda nägu. See tüdruk kirstus oli justkui nukk ja nii peenike, et oleks saanud kahe käega ümbert kinni võtta vabalt. Ta ei olnud vanasti üldse nii kõhn. See vastik pilt jääb mulle vist kauaks meelde. Kuue kuuga tervest inimesest mullatoiduks. Ülejäänud päev oli väga tore. Rahvast oli nii palju, et maksimaalne paus oli kaks minutit korraga. Kassa oli ka korralik muidugi ja mulle meeldibki selline hullumaja. Ei olnud ei nälg, ei pissihäda. Isegi juua ei jõudnud. Muide, Õlleka selle aasta avastus on maitsekõrtega Farmi minipiim. Õhtu läks jälle kehvemaks. Kõigepealt kaotasin suurema osa oma imearmsast moblaripatsist ära ja siis öösel avastasin, et mul on autokumm katki läinud ja tühjaks jooksnud. Paras jama oli.
Tõmbasin auto kohe kõrvale, sest imelikku häält tegi ja viltu kiskus ka. Ega ma teadnud kohe, mis juhtus. Polnud ju varem sellist jama olnud. Kohe seal kõrval, kus peatusin, olid mees ja naine, kes appi tulid sel tingimusel, et ma nad pärast koju ära viskan. Ega Õllekalt polegi väga kerge taksot saada. Noh. Sain teada, et mu autol on väga ilus varuratas - ilusam kui teised - ja hunnik muud varustust ka. On hakkaski siis mu ülikõvasti kinni keeratud rattamutreid lahti keerama ja astus oma saja kiloga mutrivõtme puruks. Muidugi oli süüdi nõrk mutrivõti: Helistasin siis Margusele, et äkki on autoga ja äkki tal on seda võtit. Mina ei teadnud ju üldse midagi kummivahetamisest. Margus aga oli jala. Nad tuldi ikkagi Heleniga mulle appi mutrivõtit hankima ja see osutus võimatuks. Mitte üks auto ei peatu ju Õlleka öödel, kui keegi neid peatada püüab. Kõik mõtlevad, et tahetakse küüti ju. Oleks aidanud vaid võtmest. Me läksime kolmekesi Heleni ja Sandraga tee peale ette ja meist taheti lausa üle sõita. Näidati veel kahe käega fucki. Eestlased on ikka marutoredad. Mingid tüübid tulid veel appi ja joonistasid meile graafilise plaani olukorrast:D Selelgipoolest, kasu neist ei olnud rohkem , kui et nad ajasid meid naerma. Kuna me olime juba tükk aega oodannud, tekkis mul hullem pissihäda ja läksin LaFermesse mingisse pubisse. Wc järjekorras hakkasi nmingi nunnu kutiga jutt rääkima ja just enne, kui jõudsin kabiiniukse enda järel sulgeda, küsis ta mu numbrit. Küsisin luba enne pissil ära käia. Välja tulles oli ta ikka veel samas kohas - paar meest laskis vahele - ja ootas mu numbrit. Andsingi. Ja siis jalutas maani täis Reijo sinna. Ma poel teda kunagi nii täis näinud, aga väga hea meel oli temaga kokku põrgata. Kahjuks oli liiga hilja, sest Margus oli autoabi ära tellinud. Ma proovisin ka naabrionule helistada, kes kummi alla pani, aga ta ei võtnud vastu öösel kell pool kolm ja tahtsin helistada Andrusele ja Ziilikesele, aga ei tahtnud Raidot üles ajada ja Andruse numbrit mul ei olnud. Ta oli muidu nii musi, et püüdis viis päeva meil Õllekal pätte ja päris masendavalt palju sai kätte. Nojah. WC-kutiga numbrid vahetatud, läksin tagasi välja autoabi ootama. Lõpuks ta tuligi ja kasseeris mult kummivahetuse eest 750 krooni. Õudne, eks!? Sellega lõppes päev, mis algas matustega.

Pühapäev
Avastasin, et Õllekale saab vabalt külmrelvaga sisse. Kuna Marguse mittesobiv mutrivõti, mille ta vahepeal oma autost ära tõi, jäi öösel minu kätte, sisi viisin talle selle tagasi. Viisin selle täiesti varjamatult Õllekale sisse ja mitte üks turvamees ei teinud teist nägu. See on tegelt ikka täitsa tõhus enesekaitsevahend. Me Sandraga saime ikka kaua itsitada enne, et kas konfiskeeritakse ära või mis. Ja nothing... Päev ise oli aeglane, aga tore. Me tegime surfikujudele soenguid:D

Esmaspäev
Magasin poole kaheni. Siis läksime Sandraga linna. Enne tahtsin veel katkise kummi Kalle juurde parandusse viia, aga Andres ütles, et sellist asja nemad parandada ei oska. Käisime siis linnas ehtepoes ja kotipoes, kust kahe kotiga tagasi tulin. Veel käisime konkurentide poes, kus olid täpselt samadel asjadel kolm korda kõrgemad hinnad kui Universaalis. Universaal on ideaalne noortepood. Siis viisin Sandra bussi peale ja läksin edasi Rehvieksperti, lootes, et seal saadakse ikka kumm korda. Öeldi aga hoopis, et see on nii läbi ja parandus nii kallis, et parem osta uued kummid. Mõtlesin algul, et ootan selel asjaga ja nad panid mul lihtsalt varuratta kummi õiget pidi alla ja õigel rattal koorisid katkise kummi velje pealt maha. Siis aga avastasin, et neil on vaid üks komplekt mulle sobivaid lamelle ja juurde ei tule enen talvehooaega ja nii odav oli ka, et rääkisin Peeduga ja vahetasime kõik ära. Pärast oli nii mõnus sõita. Mu auto sõidab tavaliselt väga vaikselt, eks. Uute kummidega aga sõitis nii vaikselt, et ma ei kuulnud siledal teel kiirendamata üldse teda ja imelik hakkas sellises lausvaikuses. Kuna kummid on veidi kõrgemad, siis oli kohe siuke Jeebitunne:D Aga jah... tänaseks kõik.

Ahjaa... täna nägin und ka. Nägin, et pidin Annika asemel Seppeläs töötama ja minu esimene ülesanne oli sealseid Inim- ja loomakujulisi mannekeene toita shokolaadikoogiga, aga kuna nad tegelt ei söö, siis pidin kõik pärast pakkumist ise ära sööma. Ega ma ei kurda. Aga pärast läks õudukaks, kus enesekaitseks kedagi voodi alt mingisuguse happetaolise vedelikuga piserdasin.

Seiklusi Balti jaamas

Tänane päev algas minu jaoks Õpilasmaleva avamisega. Üritus ise oli minu meelest jama, aga nägin ära oma rühma lapsed ja nüüd on mul mingi pilt, mis edaspidi saama võib hakata nendega. Tüdrukud on parajad beibed ja poisid sellised häbelikud tüübid, aga nad käik tundusid toredad ja ma väga loodan, et nad siiski omavahel ka klappima hakkavad. Siiski, olen pessimistlik selles suhtes, et neist "üks rühm" saab. Üks hea üllatus oli veel. Maleva kokkutulek minu sünnipäeva paiku on ... (arvake ära, kus). PILISTVERES! Eesti on ikka nii väike.

Edasi oli plaan minna juuksurisse kuskil Balti jaamas, kus ema käis ja rahule jäi. Minul olid ikka tõsised kahtlused ja lausa hirm, võib öelda. No ja nalja saigi vähemalt sama palju, kui ma ootasin. Kõigepealt... hakkas pihta justkui kordussaade - juuksur ütles mulle, et tal ei ole sellist värvi ja üleüldse on kõik väga halvasti. neile, kes ei tea... minu eelmine juuksurikülastus algas samamoodi. Hakkasin juba ennast ette valmistama selleks, et ei saagi asja. Siis aga saadeti mind Jaama turule värvi ostma.

Mis mul üle jäi? Läksingi siis ja kuna aega veel oli, siis mõtlesin, et vaatan veidi pikemalt turul ringi. Minu elus on olnud perioode, kus ma häbenen turul käimist või lihtsalt väldin seda lihalettide pärast - oksele ajasid. Samas, olen käinud seal periooditi ka väga tihti, sest mulle meeldib kirbuturundus ja sealt leiab vahel väga odavalt kasulikke ja ilusaid asju. Siiski, fanatt ei ole. Praegu on periood, kus ma lihtsalt ei käi turul - mingeid erilisi emotsioone ei ole. Seega, oli tänane turul käik üle pika aja jälle huvitav sündmus.

Ilus ilm oli ka ja siis jalutasingi rahulikult turul ringi, vaatasin, kuidas inimesed kauplevad ja müüjad oma kaupa reklaamivad. Mõnes kohas käisin lähemalt ka uurimas, mis müügiks jne. Ära tulin turult paari juuksekummi, peavõru ja värviga. Vahepeal käisin koos emaga lambipoes ja uskuge või mitte - meil on nüüd esimene laelamp olemas. Saaks selle kuidagi kokku ka. Ja läkski ainult aasta. Guinnessi rekordite raamatusse peaks kiiruse eest pääsema.

Kui juuskurisse tagasi jõudsin, nägin hunnikut pettunud nägusid, sest kahte oli ju vaja. Mul pidi nii palju juuri olema. No esiteks... ÖELNUD SIIS VAREM ja teiseks... ÜHE VÄRVIGA SAAB ÄRA VÄRVIDA TERVE PEA, AGA KAHT SENTIMEETRIT JUURI MITTE???? Tuligi sama tee veel teist korda ette võtta. Sel korral tuli päeva kompliment ka ära. Mingid mehed jalutasid vastu ja nii palju kui neid tähele panin, siis tundusid täitsa viisakad noormehed olevat, aga siis ütles üks neist mulle: Teil on ilusad tissid!

Aitäh eks ole! Mul on palju muud ka ilusat, aga nad võivadki kaugelt ilastama jääda. Oma shansid suutsid nad täna maha mängida. Ma isegi ei pööranud ümber, et vaadata, mis nägu nad on.

Tagasi juuksuri juurde... läks veel veidi aega, mille jooksul tutvusin vene keelsete iluajakirjadega ja siis läkski värvimine lahti. Assa mait, kus sikutas ja kuna mu peanahk on hetkel nagunii väga pahas seisukorras, siis oli vesinikuprodukt peas eriti ebameeldiv. Isegi nüüd - seitse tundi hiljem tahaks kogu aeg pea külma vee tünni torgata. Siiski, käsimüügi värv (üks ja kahe salgu jagu teist) jäi üsna kena ja jäägi sain koju kaasa, et teinekord sellega väiksemaid juuri värvima minna.

Tädi ise tegi mulle mitmes mõttes nalja. Ta nägi oma Vuittoni kotiga üsna soliidne välja võrreldes teise tädiga, kes chippolino soenguga paar päeva tagasi tema koha peal tööd tegi. Leevendas hulga mu hirme ja olgugi, et ta võttis mult 150kr otste lõikuse ja värvimise eest+värviraha, ei tea ma, kas tagasi kipun. Nimelt, tädi, kellel oli eesti perekonnanimi ja vene eesnimi ei saanud eesti keeles isegi sellest aru, kui ütlesin shampooni kohta, et hea lõhn on. Ja mina ei mõistnud teda ka. Kahekesi olles olime vait ja pärast tuli ema tõlgiks meile. Säh sulle klienditeenindajaid. Mina ju ka töötan klientidega ja tema spetsiifikast ei saanud küll kohe mitte mõhkugi aru.

Ja päeva kõige armsam sündmus... üks liblikas lendas meil koduaknast sisse ja kuna paremat kohta ei paistnud, siis puges mikrolaineahju. Olge siis teie ka armsad eks!