juuli 27, 2007

Kes kukkus eile keset trammiteed kõhuli?

Kolm korda võite arvata. Kaks viimast ei loe.

Muidugi mina ja ainult mina suudan kukkuda oma kasvandike ees ja üleüldse linna kõige avalikumas kohas kõige halenaljakamal moel kõhuli. Noh. Vaatame asja positiivsest küljest. Miski ei läinud katki. Haavata sai vaid üks sõrmeliiges, mis muidu ka ei segaks, aga täna otsustas bussipargi topdog mul viimase tööpeäva puhul kätt suruda. Ma ei kujuta ette, kui imelikku nägu ma talle tegin, sest tegemist oli tõsise valukrambi näoga.

Aga eile oli üldse imelik päev. Ma oleks kirjutanud sellest ka juba eile, sest uudis ei ole enam uudis peale 24 tunni möödumist, aga ajanappuses... take it or leave it!

Hommik algas sellega, et mulle helistati Lõuna Politseiprefektuurist seoses ühe kriminaalasjaga. Kes teab, see teab; kes mitte, see on kaotanud tunduvalt vähem aega, raha ja närve sellele. Igatahes, see asi on juba üle poole aasta hapnenud ja nüüd... NÜÜD nad siis hakkavad uurima. No tere tore. Minu lahkel loal võivad nad selle kausta ära põletada, sest midagi tarka enam nagunii sellest ei tule.

Pärast tööd käisime lastega Panoptikoni näitust vaatamas 18. sajandist pärit meditsiinilistest vahakujudest ja kuigi poisid ei tahtnud tulla, kirjutasid nad täna minu küsimustele vastuseks, et just see oli nende lemmiküritus. Mulle meeldis ka. Välja arvatud see koht, et ma maksin 20 minuti eest sada krooni. Brr....

Ja see koht ka välja arvatud, et ma käisin seal näitusel eile kokku kolm korda, sest unustasin algul tshekki küsida ja pärast ei saanud ja siis pidin korra veel minema. Aga õnneks sellele järgnes konkreetselt väga hea asi. Ema vedas mu Humanasse ja nüüd on mul veel üks äge teksaseelik ja teate, palju ma selle eest maksin? Praktiliselt mitte midagi. Sama palju kui liitrise jäätise eest või isegi vähem. Vahel veab ka.

Aga mitte alati. Meil oli Annika O.-ga juba tükk aega kokkulepe, et neljapäeva õhtul saame üle mitme kuu kokku ja läheme Parlamenti tantsima. Mõeldud, tehtud, kahetsetud. Ma pole mitte kunagi käinud nii jamal klubiõhtul kui eile. Rahvast oli nii vähe, et kõik näod said pähe õpitud ja oli täitsa normaalne seis, kui tantsuplatsil keerutas kaks paari korraga ja enamasti olid seal siis ka kas poisid omavahel või vanemad inimesed, kes konkreetselt teavad mõne muusikaga kokku sobivate tantsude samme.

Istusime tunnikese niisama ja rääkisime oma elu uudistest ja siis mõtlesime, et ikka ilma tantsimata koju minna ei saa. Kusagil kaks tundi hiljem oli Annikaga omavahel tantsimine ka ennast nii ära ammendanud, et okseisu oli. Lõvi ego vajab veidi rohkem meeste tähelepanu, aga mitte sellist, nagu ma sain.

Nimelt, hetkel mil diivanil jalgu puhkasime, tuli mingi väike kolmekümnendates tüüp minu juurde martiiniklaasiga, milles oli arusaamatu sogane oranzh vedelik ja mõmises midagi. Ise aga läks ta kohe peale seda ära. Algul oli mul temast kahju, sest mees nägi vaeva ja kulutas raha mulle, kes ma olin autoga ega saanudki seda juua. Siis aga sain pahaseks, sest no missugune mees tuleb kahe neiu juurde ÜHE joogiga? Ja kui ma hakkasin mõtlema, et ma juba nägin ühe neiu käes samasugust jooki ja nende laual ei ole enam seda klaasi, aga teised on alles, tekkis kahtlus, et äkki ongi sama. Küsisime tollelt võõralt neiult üle ja ta kinnitas mu kahtlusi. No what kind of a jackass does that?

Kusjuures, see ei mõjunudki mu egole, aga mehe maine tegi küll mu silmis väga maha. Aga selle klubiõhtu juures oli midagi positiivset veel. Kuna seal polnud midagi teha, sain vara koju ja oma iluune täis magada.

3 kommentaari:

ivar ütles ...

:D ha. mismõttes see selle mehe maine maha tegi? see pidi ju omatte klassis töll olema, kui mööda klubi ringi tatsas, mõmises ja teiste inimeste jooke oma suva järgi ümber jaotas. oleksid meelitatud old, et sulle toodi.

p.s. aru ei saa miks tsheki pärast kolm korda näitusele vaja minna,

naistesebija ütles ...

see on midagi uut - tütarlapsele teise naise jook "välja teha":)

Mia ütles ...

No kammoon... missugune luuser toob ühe tüdruku laualt ära juba talle viidud joogi ja annab selle edasi teisele tüdrukule? Minul on nüüd väga hea meel, et ma isegi ei maitsnud seda. Ma saan aru küll, et kokkuhoidlik mees - üks ei taha, aga raisku ka ei lase, aga see on ju jälk.

Ja tsheki pärast pidin kolm korda käima, sest algul unustasin, siis tuli välja, et piletimüüja pole piisavalt tähtis nina, et tohiks tshekki välja kirjutada ja kolmandal korral siis oli omanik kohal, kes muideks oli siukses kitlis, et ma arvasin, et sattusin koristaja otsa ja küsisin talt, kust omanikku leida ja siis saadeti mind mingi soomlasega kaasa, kes templi ka peale lõi lõpuks valmis kirjutatud tsekile. Kõiki lünki ei viitsi täita sry. Aga otseselt näitusel käisin kaks korda, sest see templilöömine toimus ka samades ruumides.

P.S. Mitte nõrganärvilistel soovitan vaatama minna. Raekoja plats 18.