Mul on nii umbes... keskmise suurusega

See on viimaste päevade parim kild minu elus. Lause pärineb ühe noormehe suust, kes rääkis oma telekast. Kes mõtles midagi muud... sorry to disappoint you.:P

Kuna Võrru ma ei läinud, tekkis mul ootamatult täiesti vaba nädalavahetus ja ma ei ole harjunud selliste asjadega enam. Ja kuna ma oma kohalikest sõpradest ei ole mitte sõnagi kuulnud peale Õllekat, siis pidin midagi muud välja mõtlema peale nendega aja veetmise. Ja mina ei kavatse ka naerunägu teha peale seda, kui nemad minuga halvasti käitusid. Seega, me vist oleme tülis ja tüli pikkus sõltub neist. Võib-olla saab mu sünnipäev ka ühemeheüritus olema. Tegelikult mul on ikka mõned sõbrad veel, aga ju neil on hetkel paremaid sõpru, kellega suhelda.

Enivei... Ma veetsin oma nädalavahetuse hoopis Viru-Jaagupis üle pika aja. Ja väga tore nädalalõpp kujunes. Nägin Svead ja Aivarit ja veel paljusid tuttavaid nägusid. Ainult sellest on kahju, et Siim on ära sõjaväes ja Vahur Hiiumaal. Niisiis neid ma ei näinud. Ma ei teagi nende elust enam kuigi palju, mis on väga imelik, sest nad mõlemad olid minu jaoks eelmisel aastal kõige tähtsamad inimesed ja mina nende jaoks ka, kahtlemata. Ma ei tea, kuidas nemad suudavad praktiliselt päevapealt suhte millestki intiimsest juhututtavate vahekorrani viia. Ja vahekorra all ma ei mõtle siin sekski. Minu jaoks igatahes on see imelik, et me enam ei suhtle tihedalt ja ei tea üksteise eludest midagi. Minu meelest oleks ju normaalne edasi suhelda sõbratasandil. Lihtsalt keemia on mängust väljas. Kuigi ma vahel mõtlen, et Siim on ikka krdi kena poiss ja mina krdi loll tüdruk.

Aga jälle läks vingumiseks, kuigi ma tegelikult tahtsin hoopis oma toredast nädalavahetusest kirjutada. Kusagil eile lõunast jõudsin Rakverre ja siis käisime Sveaga mingis muki-kaki poes, mida Tallinnas ei olegi ja seal on kaks. Pole vist vaja öeldagi, et päris paljakäsi ma sealt tagasi ei tulnud. Siis aga oli meil natuke jama, sest me ei saanud kuidagi edasi Jaagupisse. Järksu aga tuli hea ingel Aivar meile järgi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ta sõitis viie minutiga ca 30 kilomeetrit. Mul oli nii hea meel teda näha ja kallistada. Teda on millegipärast väga hea kallistada. Kas te olete ka tähele pannud, et mõnda inimest on parem kallistada kui teist?

Ta viis meid koju ära ja siis pidi ise tagasi Rakverre minema. Vaesekene. Me siis tegelesime paar tundi iseenda ja jutustamisega ja siis tuli Aivar tagasi ja me läksime Rutjale ujuma koos Raigo, Siimu õe Kessu ja nende kolmekuulse tita Karmeniga. Ja mina isegi ei teadnud, et neil laps on. Üks Kessu sõbranna oli ka kaasas, kelle kõht oli nii suur, et ma mõtlesin, et ta hakab seal samas rannas sünnitama.

Siiski, last me ilma aitama ei pidanud. Kuna lõpuks on need Õlleka maitsekõrred ja piimad kaubandusvõrku jõudnud, käisime pesuväel ujumas ja jõime karamellipiima. Mmm... Kes on kogenud, teab, millest ta ilma jäi. Kes mitte - proovige või kahetsete! Kuna mul hakkas külm, siis me Aivariga kallsitasime jälle pikalt-pikalt. Kohe hakkas soojem. Siiski, ma ei hakka kolmanda Virumaa mehega suhet looma. Veel vähem sisi kahe naabripoisiga.

Peale ujumist tõi Aivar meid koju ja meie läksime edasi Svea vanaonu sünnale. Mees ise on paras jota, aga tore oli seal teisi tuttavaid näha. Unustasin rääkida, et vahepeal murdsime sisse minu sugulaste juurde, sest neid ennast ei olnud kodus, aga minu reisi üks eesmärke, oli Robinile POPid ära viia. Uksed olid lahti ja jätsime POPid lauale koos kirjaga, et jõuluvana käis sel aastal varem. Pärast paitasime veel pikalt Pistikut - nende absoluutselt kasutut valvekoera ja kasse Copy't ja Paste'i.

Sellest sünnast... Svea suutis kogemata selel koha purjus omaniku pikalt persse saata ja mina tantsisin tema üsna kena ja noore onuga, kes oli küll selleks kellaajaks üsna pudikeelseks muutunud, aga kuna ma pole teda varem näinud, siis pole garantiid, et ta kainelt arusaadavamalt räägib. Proovisime seal ka siidri maitsekõrrega ära. Shokolaadikõrs ja pirnisiider on üsna vapustav paar. Seda võib uskuda, sest ma isegi jõin toda siidrit ja mina ning eesti kerge alko ei ole just erti suured sõbrad.

Svea vanaonust veel niipalju, et kui me talle õnne soovima läksime, siis Aitäh! ütlemise asemel lausus ta Sveale, et tal on tissid ette tulnud ja kuna minul oli jakk peal, siis mulle öeldi, et sa ei taha oma tisse näidata jah?. Ei taha jah! Svea ütles talel ka paar head sõna. Tal tuleb see kohe hästi välja. Eriti võrreldes minuga, kes on teiste sõimamises väga armetu.

Tantsisime veel natuke aega imeliku vana muusika järgi ja siis pidin Svea isa autoga koju sõitma. Päris õudne kompott on võõras tee, võõras auto, manuaalkast ja väike siider sees. Sellegipoolest, olin kainem, kui Svea isa ja jõudsime elusalt koju. Pool ööst möödus Rate's Vali mind! mängu mängides. Seal saime tuttavaks ka noormehega, kelle tsitaati posti alguses kasutasin. Minu jaoks oli see väga positiivne avastus. Nii hea ajaviide, et teeks või endale uue konto sinna. Tglt, neeh! Mul on tv-links, blogtree ja veel paar head asja.

Täna ärkasin vara. Veerand kaks on vara peale pikka ööd. Tegin näo pähe, mängisin veel paar mängu ja siis läksime välja piknikku pidama. Ja siis hakkas kohalikke nagu kärbseid meie ümber tekkima. Ja tohhoo tonti, mis juttu sisi tulema hakkas. Rääkige veel, et maatüdrukud on ilusad, viksid ja viisakad. Ja toredad nad ka ei ole, minu meelest. Vähemalt Jaagupi omad küll mitte. No kas see on normaalne, kui mingi 16-17 aastane neiuke ropendab nagu meremees - iga teine sõna tähistab mõnda suguelundit või tegevust seoses sellega; jutt käib selel ümber, et suu on paistes, sest eelmisel õhtul sai kellelgi suhu võetud ning parasjagu on tappev pohmakas. Jutu vahele tehakse ära pakitäis suitse ning kogu suhu kogunenud tatt ja kätte puutunud pakendid maanduvad maas nende endi jalgade ees. Minule ajas kogu olukord vastikuse võdinad peale.

Kui tüdrukud ära läksid, küsisin Svealt ja poistelt, et kas alati käib nii ja kommenteerisin, et see on rõve ning NB!!! isegi poisid ütlesid, et on jah rõve. Seekord sain tuttavaks veel ühe kohaliku poisiga, kes kohe minu suhtes soojemaid tundeid üles näitama hakkas. Ja see oli nii armas, aga viisteist on natuke liiiiiiiiiiiiiga noor minu jaoks. Selelgipoolest, oli armas, et ta pakkus mulle seitseteist ja siis ostis jäätist küsimata, mitte et ma seda süüa tohiksin või tahtnud oleksin. Pärast saadeti mind bussi peale ja noriti lahkumiskalli, aga täna ei olnud tema õnnepäev. Võib-olla järgmine kord? Kui me mõlemad täisealised oleme ja mina oma nooremate-kompleksist üle olen saanud.

Aga ikkagi... Miks kõik arvavad, et ma 17 või noorem olen ja igal juhul Sveast noorem olen? See ei ole hetkel veel meelitav. Ma ei ole veel selles vanuses, kus nooremaks pidamine kompliment on.

Üks hea asi juhtus veel. Svea oli endale Soomest ülinunnu kleidi ostnud, aga see oli talle väike ja minule sobis nagu teine nahk. Ja arvake ära, kes selle nüüd omale saab?:P