Veel midagi, mis mind häirib

Juba teist aastat järjest pean enda sõprade pärast Õllekal häbi tundma ja samas oled hingepõhjani solvunud ja teate mis on kõige hullem? Kuigi ma proovisin selgitada midagi mulle iseenesest mõistetavana tunduvat, ei saa nad ikka aru, mis mind nende käitumise juures häirib.

Sel aastal algas kogu nali esimesel õhtul, kui olin väga väsinud ja Ott helistas mulle, et kuule. Viigu ma neid Mähele ära. Mul on ikka kohe väga mitu põhjust, miks ma ei ütlesin ja see oli isegi selline kahtlev ei, sest ma ei oska hästi EI öelda. Esiteks, mul oli selja taga väga pikk tööpäev. Teiseks, ma ei olnud üksi. Kolmandaks, bensiin on kallis ja olenemata sellest, et ma olen korduvalt seda seltskonda oma kulul sõidutanud, ütles Ott mulle kohe, kui oma auto sai ja ma naljaga pooleks end sõitma viia palusin, et ei. Bensiin on ju kallis. Newsflash! Ega minagi bensiini ise kaevanda!!! Neljandaks, taksod käivad ja kui on raha, et viis päeva Õllekal juua, siis võiks mõelda ju ette ja hoida raha ka koju sõitmiseks. Igatahes, koju said nad sel õhtul ilma minu abita.

Järgmisel hommikul jõudsin samal põhjusel vihastada hoopis teise inimese peale. Inc helistas mulle ja palus neid ka öösel koju vedada. No aga need elavad ju hoopis vastassuunas ja ma viiksin nad ka koju, kui ei oleks muud võimalust, aga mitte siis kui mina olen kümme ja rohkem tundi püstijalu rasket tööd teinud ja nemad õhtu läbi omal valikul pidutsenud ja alkoholi tarbinud. See ei ole ju aus. Eriti, kui arvestada, kui vähe ma sel aastal teenisin ja kui suured kulud mul vahepeal olid. Ma olen kõvasti miinuses ju. Õnneks ta rohkem ei palunud.

Õhtul kohtusimegi õllekal ja ma jõudsin jälle nende peale vihastada. Nii Incu kui Andu kui Sirli, sest nad käitusid täpselt sama nõmedalt kui eelmisel aastal ja kui keegi tunneb, et talle liiga teen - kaevaku mind kohtusse vms. Minu eesmärk siin on ennast tühjaks kirjutada ja kui õnnestub, siis ka panna teid mõistma, miks ma "kuri" olen.

Tervituseks tuli Andu ja ürits mu miniseelikut üles tõmmata. No krt küll! Sa oled 21 mitte 13! Siis nad lihtsalt võtsid poolkaarde minu valvatava eheteleti ette ja kukkusid igasuguseid asju kiskuma ja endale külge toppima ja oleks siis, et nad oleksid tõsiselt vaadanud mmidagi, mis neile huvi pakuks, aga ei. Nad toppisid just naljaga endale külge igasuguseid kirjusid kulinaid, mida nad eluski endale ei ostaks. Ja siis käskis Sirli - kellelt ma seda kõige vähem oodata oskasin - anda endale ühe rahakoti, mida me müüsime ja kui ma ütlesin hinna, siis ütles ta, et oh, ei. Ma võtan selle niisama. Nagu wtf? Kelle meelest see naljakas on? Minu meelest on sellised asjad ainult labased. Mina ju ei lähe nende töö juurde ja käitu nendega nagu tõelised rullnokad. Samal ajal, kui nemad nõmetsevad leti ees, ei saa ju potentsiaalsed kliendid ligi. Eelmine aasta oli neid veel rohkem ja nad parkisid lausa toolidega mu leti ette.

Kõige rohkem mind häiribki see, et Sirli kui naisterahvas ja sõbranna, kes töötab teenindavas sektoris, nii käitus. Alkohol ei vabanda kaugeltki kõike. Mina ei lähe ju tema restorani ja trambi söögiriistadega vastu lauda ning ei näua tasuta toitu, kuni ma seda saan. Ma ei teeks eluski nii mitte üheski restoranis, olgu ma siis nii täis kui tahes.

On ju vahe lollustel, mida teed vabal ajal väikses seltskonnas või teise inimese töökohas tema ülemuse juuresolekul. Hea, et minu ülemus on väga lahe inimene. Mõni hullem oleks võinud mu silmapilk lahti lasta sellise jama eest. Ja see ei ole liialdus. Nad tõesti käitusid nõmedalt ja vabandust, et mina ei itsitanud nende "naljade" peale. Minu töö, kool ja eraelu on lahus ja minu meelest peavadki olema nii.

Palusin neil lahkuda ja tulla tagasi siis, kui vähem rahvast on, aga nad ei tulnudki. Samas, Andrusega, kes viis päeva minu juures hängis, ei olnud mul üldse probleeme. Ta isegi aitas meil pätte püüdaja tõmbus iseenesest mõistetavalt eemale, kui rahvast palju oli ning tuli tagasi siis, kui mul vaba hetk oli. Normaalne ju, eks!?

Järgmisena oli vist neljapäeva õhtu, kui panin väiksemat putkat kinni ja Ott, Reijo, Kadri ja Kristi olid ka minu juures ja Ott hakkas kaebama tüdrukutele, et ma olen nii paha ja ei võinud teda koju viia. Bla-blaa... Siis ma tõesti ütlesin talle näkku, mida ma asjast arvan. Pärast kuulsin, et ta oli Andule ja teistele ka öelnud, et nad minust eemale hoiaks, sest ma olevat kuri juba mitu päeva. Tegelikult olin ma kõik need päevad vägagi heas tujus, arvestades olukorda ja ainus, mis mu tuju rikkus, olidki mu sõbrad, kes ei kohanda oma käitumist olukorrale. Aitäh teile! Maria on paha. Ma tean. Olen kuulnud juba. Eks ma katsun sellega elada, aga ma ei kavatse selels kohas järgi anda. Ma lihtsalt vihkan seda, et keegi neist ei vabanda kunagi või vähemalt mitte enne, kui ma juba nutan. Ja mul tõesti oli häbi oma sõprade pärast.

Tagasi selle õhtu juurde. Lisaks sellele, mida Ott rääkis, hakkas ta nalja pärast minu putkast ehteid võtma ning tüdrukutele ja endale külge ning taskusse toppima. Jälle üks näide oma vanusele vastaval arengutasemel olevast noormehest, kas te ei leia? Ma saan väga hästi naljast aru, aga mingist hetkest ei ole enam naljakas. Võib-olla midagi ununebki kaela vms? Ei ole väga lihtne samal ajal kantseldada oma sõpru, kes käituvad kui tited, töötada kui efektiivne klienditeenindaja ja samas jälgida, et keegi päriselt midagi taskusse ei topiks, mida juhtus ka päris tihti, ma usun.

Nüüd vist on minu poolt kõik. Enam ei jaksa vihane olla, aga on palju asju, millel ma lasen ajaga hajuda, aga mis jälle meelde tulevad uue konflikti käigus, sest need on kõik pooleliolevad probleemid. Miks on nii raske vabandada? Kui tegu on tehtud, siis on tehtud. Seda ei saagi tagasi võtta. Saab lihtsalt arved ära klaarida ja püüda edaspidi parem olla. Kas kõik annavad oma sõpradele nii palju andeks? Kindlasti mõni annab rohkemgi, aga ma tahaksin teada, kui paljudega võrreldes mina ikkagi see paha ja liiga temperamentne olen? Ülbik ja mida kõike veel...