Käisin mingi päev Kristiine keskuses (NB! Varjatud reklaam:D) ja seal ees hakkas üks tädi minuga rääkima. Selline hästi uhke vene proua. Naturaalne kasukas. Tugev ilus meik. Sirge selg jne. Kui ta mõistis, et ma vene keelest väga ei mõika, lülitus ümber inglise keelele. Ja siis sain aru, mida ta tahtis. Ta küsis mult raha. Ütles, et tal ei ole üldse. Mul oli täielik wow-efekt, sest ta ei näinud üldse selline välja. Aga vist on õige ka - igas olukorras tuleb väärikaks jääda. Ja kui ma ütlesin, et mul ei ole sularaha - mis võis väga hästi tõsi olla - siis ta isegi vabandas mu ees ja ma tulin ära. Ja mul on natuke piinlikki, et võisin talle valetada. Kuigi ma tõesti viimasel ajal ainult pankrotis olengi.
1 kommentaar:
Kunagi ammu, kui mul lapsed veel väga väiksed olid ja mul üldse raha polnud, astusid minu juurde kaks noort meest ja palusid leivaraha. Kuttideloli ilmselgelt pohmakas. Küsisin siis neilt, et kas te tõesti tahate sellises olekus tahket leiba? Võibolla läheks raha hoopis õlle ostmiseks? Kutid tunnistasid, silmad häbi täis, et jah, just õlle ostmiseks neil raha vaja on. Koukisin oma taskust peotäie sente ja andsin need neile jutuga, et olen üksi kahte last kasvatav üksikema, kellel pole kodus enne palgapäeva süüa. Kutid häbenesid silmad peast ja andsid mulle mu sendid tagasi koos ülejäänud rahaga mis neil oli. Seda oli vist viis krooni kokku, plus minu paari krooni jagu sente...
Postita kommentaar