november 15, 2009

Nii vihane, et süda on paha

Ma ei ole aastaid niimoodi häälekalt nutnud, nagu eile öösel kell neli, kui ma enam vastu ei pidanud ja Jaagupis uksest välja kottpimedusse astusin, ainus mõte peas - siit ära! Ja ma oma niigi täiesti ära häälega ulgusin jutti nutta veel vist tunni või rohkem. Tundsin end nii abituna ja hirmununa. Öö üksinda võõras kohas ja õues tundus palju meeldivam variant, kui jääda sinna sugulaste juurde ja kõik alla neelata.

Millest ma räägin? Vaimsest ja füüsilisest perevägivallast, millele elus esimest korda tunnistajaks olin. Ja mille vastu ma midagi ette võtta ei osanud. Aga ma ei ole seda usku, nagu kõik teised seal olevat paistavad, et laseks sel jääda peresiseseks asjaks. Eriti, kui juba ka mind rünnati. Aga see pole midagi võrreldes sellega, mida sealsed naine ja lapsed igapäevaselt taluma peavad. Ja mitte miski ei õigusta oma armastatud inimestega sedasi käitumist.

Mu kasuõe mees on ikka täielik värdjas. Täi-e-lik!!! Arvan, et ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi. Kuigi see võib tähendada, et ma ei näe kaua ka sealseid toredaid sugulasi, kellest väga hoolin. Aga ma ei suuda sellele mehele enam näkku vaadata ja fake-smile'i punnitada, öeldes: kõik on super! Sina oled parim. Au ja kiitus sulle! Öäkk!

Mees tunneb, et ta on kõva mees lapsi ja naisi igati hirmutades ja ahistades, ise tüli norima hakates. Eile polnud vist kedagi, kelle kallal ta ei oleks võtma hakanud. Mind ründas ka täiesti alusetult kaks korda, aga minu käest tuli siiski vabandust paluma. Teised olid nii üllatunud, sest ta ei palu vabandust, sest usub, et tal on alati õigus. Aga ka tema võlts lepituskatse lõppes sellega, et ta tegi mulle selgeks, et mul ei ole õigust oma arvamusele. Ja üleüldse kuna ma olen temast kaks korda noorem ja naissoost pealegi, siis ma olen ka kaks korda rumalam ja vähem väärtuslik. Loogish eks?

Esimest korda nägin ta sellist külge. Ma olin küll üht-teist kuulnud, aga mitte sel määral kogenud. Ma nägin, kuidas ta oma pojale kallale läks. Kuigi ise alustas ja poeg, kes on väga tasakaalukas ja usub sellesse, et talle pole mõtet vastu hakata, sest see oleks õli tulle valamine, reageeriski vist sellele, et isa jälle mind ründas. Ja hakkas vastu rääkima. Ja iga lause, mida ta ütles, oli tõde. Aga isa, tubli mees, ei saa ju alla jääda. Ja siis lohistaski oma poja, sokkis, õue, et kakelda. Mu kasuvend läks vahele ja poiss vist pääses. Aga see oli minu jaoks murdepunkt, kui ära tulin. Ja ma ei kavatse sellest vaikida nagu teised. Ei, ma ei lähe politseisse, sest ma ei taha, et nad rohkem peksa saaksid seal "kõva mehe käest". Aga ma ei kavatse seda saladust ka hoida. Ega aktsepteerida. Veel vähem seda värdjat õigustada. Sest just seda ta on. Ja ärge tulge mulle ajama, et küll nad ise norivad tüli. Ei nori. Sel mehel lihtsalt on nii madal enesehinnang, et ta peab ka iga abipakkumist rünnakuks enda isiku vastu. Muideks, mu kasuvennaga nad siiski läksidki lõpuks kaklema. Noored poisid võitsid vana alkohoolikut. Aga see oli vaid üks lahing. Ja seal ei olnud ka ühtegi tervet täiskasvanud meest, kes ta paika paneks. Ja mina ei oska. Aga mul on nii kahju sellest perest. Nad on nii toredad inimesed, aga kui katkisena selle pere lapsed kunagi ellu astuvad? Ma ei tea. Mingi jälg kindlasti jääb. Ja ma ei saa aru, miks mu kasuõde lihtsalt minema ei jaluta. Oleks siis, et mehe käes oleks raha. Aga ta on nii mõttetu mees, et tema peret toidab ja katab naine. Pudulojus. Ja vastik värdjas pealegi.

Nagu näete mu keelekasutusest, ma olen siiani meeletult kuri. Tegelikult oleks olnud hea, kui ta olekski mulle kätega kallale tulnud. Mitte, et ma masohhist oleksin. Aga kui laste ema ei rebi end ja lapsi sellest ringist välja ning eelistab vaikida, siis mina oleksin otse politseisse marssinud. Ja sinna ei oleks nad midagi teha saanud. Samuti on minu ümber mitmeid inimesi, kes ei laseks sel nii jääda.

Helistasin öösel isale, sest lootsin, et ta on oma seal lähedal asuvas kodus ja sab mulle järgi tulla. Aga ta ei olnud. Siiski minu esimest korda nutmas kuulmine ajas ka tema nii närvi, et ta oli terve öö üleval olnud ja kuuldes, miks ma nutan ähvardas, e tambib ta põlvini maasse. Ma üldse ei poolda vägivalda, aga see kõlas lihtsalt nii hästi. Et ometi keegi tuleks ja aitaks. Sest tundub, et seal ei suudeta peresiseselt probleemi ära lahendada. Leppimine ei ole lahendus.

8 kommentaari:

YksikHunt ütles ...

Sellistele pole leppimine tõesti lahendus.Kuid kahjuks ei saa meie teised seda nõiaringi murda, alustus peab tulema pere enese seest. Naisele tuleb selgeks teha mispidi maailm pöörleb, et ta oma jõu ja tarkuse elu edasi liikumisele paneks.
1492 number millest võib abi olla. Sealt osatakse paremini juhendada kuidas edasi. Kuid jahh otsus peab tulema temalt, et seda jama muuta.

Uhh mis naudingut küll need inimesed saavad teiste maha surumisest. "Mina ja maailm" urrauhh

Kasutades Su isa mõtet - see tibla tuleb kaelast saadik maa sisse taguda. Ehk siis hakkab ka teisi austama.
Loota ju võib.

Sai pika võitu kommentaar kuid see on teema mis minul karvad turri ajab.
Meelekindlust ebaõiglusele vastu seismiseks.

Kaur ütles ...

Huvitav, mis keskkonnas peab inimene kasvama, et selliseks saada?

Aga lahenduseks on siin vist ainult (kunagine) Perekooli stampvastus - lahuta! Sest tõesti, paranemisele ega leppimisele ei saa loota, ja kokkujäämine on kõigi jaoks kõige halvem variant.

Maria ütles ...

Mina arvan, et sa pead politseisse pöörduma. Sa olid konkreetselt millegi tunnistajaks. Lisaks sellele kohalik sotsiaaltöötaja jne. See jama tuleb ära lõpetada ja sellele naiseleselgeks teha, et saab ka teistmoodi. Mina tean, et saab. Isegi, kui vahepeal läheb hullemaks, siis lõpuks peab minema paremaks. Mavõin sullepikalt rääkida sellest, mida see naine tunneb ja kuidas ta ei usu enam sellesse, et saab ka teistmoodi ja kuidas sina lõpuks kindlasti kõiges süüdi jääd. Aga politseisse peab teatama. Kolm avaldust ja see mees saab vanglakaristuse. Perevägivald on vägivald. See on veel neist kõige hullem, sest naisel ja lastel pole oma kodus turvaline. Sellele naisele tuleb selgitada, et sedasi ei pea mitte keegi elama ja et ta saab hakkama ka üksi ja palju paremini. Mitte keegi ei aja ema koos lastega tema kodust välja. Samas ei kaitse seda naist ja tema lapsi mitte keegi. Ma ei tea kui vanad need lapsed on, aga kui keegi midagi ei tee, siis see jätkub ja jätkub ja jätkub...
Kuidas sellised inimesed kasvavad? Mul on võrdluseks tuua kaks meest. Üks neist kasvas kodus kus tema isa vihkas teda ja jumaldas tema õde. Teises kodus vihkas isa kõiki. Peksis kõiki ja kõike. Esimesest mehest sai värdjalik idioot,kes peksab oma naist ja lapsi ja arvab, et tema on maailma kuningas ja teisest mehest sai normaaline inimene,kes suudab asju ka sõnadega selgeks rääkida. Teise mehe elu lapsena oli palju hullem.
Nende meeste saatused on igas mõttes vägagi sarnased olnud.
Ja ma ei kujuta ette kuidas üks selliseks idioodiks muutus. Ma ei karda siin seda välja öelda, sest ma ei arva midagi inimesest kes vägivallatseb, seda õigustab ja abi ei otsi.

Rents ütles ...

"Nende meeste saatused on igas mõttes vägagi sarnased olnud.
Ja ma ei kujuta ette kuidas üks selliseks idioodiks muutus. "

Mina küll kujutan - need mehed olid erinevad, neil oli erinev võime (ja ehk isegi viis) valuga toime tulla. Mõni murdub, mõni paindub, mõni sulgub endasse. Aga suures osas näen ma siiski süüd ka teisel täiskasvanud inimesel, kes on vaimselt terve ja peaks laste kaitsmiseks nendega minema kõndima. Muidugi on mees siin põhisüüdlane, aga naine laseb sel juhtuda.

Anonüümne ütles ...

Kole lugu. Aga samavörra tekitas minus hirmu see deklareerimine:
"Kolm avaldust ja see mees saab vanglakaristuse"
Olen ise näinud päris palju sotsiaalala jm ametnike kallutatust. Just lugesin Ruitlase lugu. Ja tundub, et olen kergelt pääsenud. Mehest lahtisaamiseks, tema kinnipanekuks, tema hävitamiseks piisab sellest, et kirjutada kolm avaldust?
Kas mingi uurimine ka toimub vöi on kolm avaldust meie öigusriigis piisav alus, et inimene pulkade taha pista..

Kaur ütles ...

www.ensib.ee/ohvriabi ehk?

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi leht.

Mia ütles ...

Kõigepealt, aitäh kõigile kaasaelajatele!
Ma kindlasti annan teie soovitatud numbrid/lingid edasi vanemale pojale. Ma ei oska sellest laste emaga rääkida, sest tol hetkel tema juba magas, kui action käis ja kunagi varem pole ta ise sellest teemast rääkinud. Ta on väga tore inimene, aga ma tahaksin, et ta oleks sunnitud sellele näkku vaatama ja siis ta loodetvasti kuulaks mind ka paremini.Vanem laps on 15, väiksein aastane. Ja usun, et vanim on just hetkel see, kes - kui ülkdse keegi - ema mõjutada suudab ja kel on nii kõrini, et ta midagi ette võtta tahaks. St et hirm on muutunud väiksemaks kui soov midagi muuta.

P.S. Kas ma mainisin, et see mees on noorsootöötaja? Aasta iroonia.

Rääkisin täna veel isaga. Ta palus ka edasi öelda, et võtavad vennaga selle tüübi ise ette, kui veel kord midagi juhtuma peaks.

Sellest kolme avalduse teemast... minu meelest see ei ole liiga ruttu. Kindlasti toimub uurimine ka, aga alati ei jää ju kehale jälgi. Samas kolm peksmist või isegi üks võib saatuslikult lõppeda. Üle kolme? Kes seda üle elaks? Ma muidugi ei tea, kui tõsised tülid seal peres varem on olnud, aga on asju, mida ma ei kirjutanud. Hullemaid asju.

Keskkonnast nii palju, et ma olen tema vanematega kohtunud. Mõlemad tunduvad hoopis erinevad temast. Täiesti teise temperamendiga esiteks. Sellised inglased, kes ei unusta kunagi öelda please ja thank you ning joovad täpselt kell viis teed. Ja ma ju nägin, kuidas ta ka oma isa kallal norimist alustas ning isa otsustas lihtsalt olla see targem ja mitte laskuda tõsisemasse vaidlusesse. Samas ta muigas mulle, sest teadis väga hästi, kellel taaskord õigus on ja kellel mitte.

Maria ütles ...

Telc, selleks,et naine üldsemidagi ette võtma hakkaks, saab ta keskmiselt 33 korda enne seda keretäie. Kas mees piinab naist pärast politseis käiku vähem? Ei, aga ta ei jäta jälgi, kuni siis ükskord unustab ennast. Kolm avaldust on liiga vähe?!?!? Seda on liiga palju. Ükskõik mitu korda peksa saada on liiga palju. Tavaliselt on just 15- 16 aastased pojad need, kes lõpuks isale vastu astuvad. Aga selleks ajaks on kogu pere juba kümmekond aastat kannatanud.
Ruitlase näidet ei tooks ma mitte kunagi, millegi võrdluseks. Nagu tõsiselt mõtlete või? Ruitlast näiteks tuua? Seda raamatut ja seda blogi mida te lugenud olete? Siis võiks juba...ei ma ei hakka siin blogis ropendama..
Arvan, et politsei võiks uurida perevägivalla juhtumeid. Olid ajad,kus politseinik teatas mehele,kes oma naise oli jõhkralt läbi peksnud avalikus kohas, et te klaarige see asi ära, mul juhtub ka kodus selliseid asju. Nosee pole nüüd sõnasõnalt edasi antud, aga mõte jääb samaks.
Või näiteks keeldus politseiametnik avaldust vastu võtmast. Lihtsalt ei võtnud ja kõik.