Hoidke mulle nüüd, palun, pöialt.

Proovin veelkord õnne ühe India kiirabiga. See tundub väga lahe. Aga selle jaoks pika küsitluste täitmine üherealisesse vormi, on tohutult nõme. Tähemärkide arvu ka pole antud, aga ootamatult saab täis. Päris mitu korda vihastasin ja alustasin otsast.

Pean veel mainima, et ma olen nüüd veidike rohkem kunstimaailmas sees. Sattusin kogemata kohta, kus raamitakse pilte - mida mul ongi vaja eks - ja seal töötab üliilus noormees (S, ma polegi lasteahistaja. Ta on sama vana, aga vist hõivatud. Nagu minagi:D). Ja tema ema, kes seda töökoda juhib, on superäge. Ja nii jutukas, et olen seal kaks korda tunde veetnud. Aga ta teeb tööd südamega. Ja kuigi ma jään vaeseks, makstes raami eest kordades rohkem kui pildi eest, on nii tore teha kaupa nii, et astud sisse, saad kohe koertelt musi ja keegi hõikab sõbralikult: tere, Maria!

Ja ma lihtsalt pean mainima, et mul on imelikud naabrid. No kas teie kujutaksite ette, et plaanite võtta teile kingitud Moet Chandoni külla kaasa, aga enne teeksite lahti, et maitsta? Ja siis muidugi ei jõuagi see pudel kodust kaugemale. Ülinõme ju. Ma ei teeks mitte kunagi nii. Samuti nagu ei sööks kommikarbist enne mõnda ära. Aga võib-olla olen mina see imelik hoopis. See nädal vähemalt ülitöökas imelik.

Aga teine perverdist naabrimees kinkis mulle vähemalt nunnu tiigri-kaisuka. Kuigi minu kaisus tema kingitud loom küll magama ei hakka. Ja siin voodis on kitsas ka juba. Mina ja Torukübar ja Aleksander ja külalised ka tihti.