Läks aega palju läks, aga eile saime ühe sõbrannaga kokku. Ta nägi mu kodu ära ja siis me veinitasime ja sõime brie'd ja rämpstoitu ja enne, kui me arugi saime, olime me juba üsna svipsis ja kõik oli nii naljakas. Seejärel liitusid meiega ka üks mu sõber ja tema töökaaslane. Mängisime koos lauamänge, purjus mina ajas alkoholi nii ülikallile mängule kui üürilepingule. Ten points, ma ütlen! Ja see, et mu sõber üürilepingu siis kraanikaussi märja kausi sisse nö kuivama pani, oli ka superluks.
Vastu ööd otsustasime randa jalutada ja see oli hästi tore. Mulle nii meeldis eilne ilm. See soe peene uduvihm. Ja siis juhtus midagi toredat. Mina jalutasin selle uue tuttavaga ees ja kui me jälle teistega liitusime - eraldioleks võis olla maksimaalselt kümme minutit - siis võisime näha kahte toredat inimest suudlemas. Me siis andsime neile natuke privaatsust.
Pärast rääkisime veel suhetest ja lastest ja vaatasime veidi filmi ning ma ei teagi, mis kell, aga ühel hetkel kukkusime me kõik ära. Aga vastupidi paarides. Ja siis läksidki asjad käest ära. Ma ei tea, kas kuri olla või peaksin olema rahul, sest oli ju hea, aga hommikul oli nii imelik talle otsa vaadata. Ja ma ei saa ega taha seda siin päris lahti kirjutada. Sellepärast ka segane tekst võib-olla.
Aga see uus tuttav oli tore ja temaga oli kerge rääkida. Ainus, mis mind imestama paneb, on see, et ta on tõesti lapsest peale ühe neiuga koos olnud ja nüüd ka elavad koos ja ometi on ta ikka veel see mees, kes potikaane üles jätab, kunagi pudelile korki peale tagasi ei pane ja peab ebaõigluseks seda, et peaks ise süüa tegema või nõusid püsima. Kuidas see neiu sellega lepib?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar