Olin viimast korda koos kõigi kolleegidega. Mõtlesin, et viin neile kooki või midagi (kujunes välja küpsisteks ja jookideks) ning ütlen, et jään neid igatsema, mis on ka tõsi. Aga läks nii, et nad otsustasid püsti tõusta ja laulda mulle sõbra laulu, nagu mul oleks sünnipäev, valmistades mulle korraga niii rõõmu kui punastama panevat piinlikkust ootamatust suurest tähelepanust. Ja siis käisid kõik mind korduvalt kallistamas ja kinkisid mulle ilusa ehete komplekti ja sundisid mind lubama neile kirjutada. Mida ma plaanin kindlasti teha ka. Ja nii kurb oli. Nii lõplik. Täna leiti mulle ka asendaja. Nüüd on natuke ikkagi tunne, nagu mind oleks välja vahetatud, kuigi tegelikult lähen ju oma unistust jahtima.
Et jah... kurb on. Ja veidi nüüd juba hirmus ka. Mulle osaliselt meeldib kõik kaasnev teadmatus, aga osaliselt ei meeldi ka. Ja ma ei kujuta ette, kui kurb võib veel olla kõigi lähedastega hüvasti jätmine. Aga iga lõpp on millegi uue algus eks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar