Surma varjus kõndides

Täna oli minu elu esimene mulda sängitamisega matus. Arvasin, et mul ei ole taskurätikuid vaja, sest ma tavaliselt ei käitu sellistes olukordades nii, nagu "peaks". Oi, kuidas ma eksisin. Tavaliselt ma mõtlen, et huvitav, kas ma peaksin demonstratiivselt ulguma, et kõik ikka märkaksid, kui palju ma hoolisin või vastupidi - olema hästi tugev ning vältima iga hinna eest emotsioonide välja paistmist, sest kui ma ei ole just lähisugulane, siis mis on minu valu võrreldes nende omaga. Ja siis ma pendeldan kusagil nende kahe äärmuse vahel.

Täna aga kallistasin onutütred ära vabandades, et ei oska midagi geniaalset öelda ning pakkudes igakülgset abi ning kohe kui jõudsin kabelisse, hakkasin vesistama. Põhjendus on lihtne ja kahesõnaline - avatud kirst. Oi, kuidas ma sellist asja vihkan. Ei taha sellist viimast mälestust kellestki kallist. Pealegi nad ei ole siis ju enam igasugusest meigist hoolimata enda moodi. Ma siis seisin kirstust võimalikult kaugel, kuni enam ei suutnud seal ruumis olla ja läksin üksi välja enda emotsioonidega tegelema.

Nutsin siis veidike maja nurga taga ja tegin hingamisharjutusi kogumaks end ja taas sisenemiseks, sest matus oli ju algamas ja ma olin siiski võtnud töölt vaba päeva, et sõita teise Eesti otsa hüvasti jätma. Siis aga tulid mu lähemad sugulased välja ja hakkasid minuga rääkima ning taolistel hetkedel ma ju ei suuda rääkida. Hakkan kohe nutma ega suuda oma häält kontrollida. Niisiis järsku tundus ka õu lämmatavalt väike ja põgenesin tagasi sisse.

Siis aga anti mulle üks pisike, kuid oluline ülesanne, mis aitas mul end kontrolli alla saada ja millest oli ka onu perele kasu. Nii kurb oli vaadata minu vanuseid onutütreid oma emaga viimast korda hüvasti jätmas. Või onu naise kaheksakümneaastast ema. Või onu. Või onunaise vennapoega ahastusest ulgumas ning ta on ju ka ikka sellises vanuses noormees, kes millestki end loksutada lasta ei tohiks. Vähemalt enamuse arvates. Sest Eestis mehed ju ei nuta. Neil ei ole pisarakanaleidki.

Pärast korra veel kirstule ringi ümber tehes läksin vesiseks, aga siis oli ka kõik. Kui liikusime surnuaeda, hakkas juba palju kergem. Enam ei avatud kirstu ega tehtud kadunukesele pai. Enam ei oldud hämaras. Argipäev hakkas taas oma juuri kõigi eludesse ajama. Ja isegi muld ei olnud musta värvi. Kõigil oli juba kergendus vist. Õeldi veel mõned palved, lauldi paar kõigile võõrast laulu, visati kolm peotäit mulda, pildistati end kirstu taustal ja kaevati auk kinni. See matuse pildistamine on veel üks neist asjadest, millest ma aru ei saa ja mis mulle ei meeldi. Kes neid pilte pärast tegelikult näha tahab? Mitte ei vaata kohusetundest. Samuti, kes naudib kaastundeavaldusi? Ja mille krdi pärast järgneb matusele üks söögiorgia. Sööma lähete matusele või, inimesed?

Iga matusega mu elus muutub mulle aina selgemaks visioon enda soovmatusest. Ja kavatsen nii kohelda ka oma lähedasi, kui nad just selgelt muud soovi ei avalda. Sest krdile kõik nõmedad traditsioonid. Lein on ju isiklik asi ja kõigil peaks olema õigus leinata just nii, nagu nemad tahavad. Endale sobival viisil.

Niisiis, nagu ema sõnastas, on matus viimane võimalus jätta hüvasti kalli inimesega. Ja see on minu meelest ilus komme. Aga paljusid teisi asju ma muudaksin.

Esiteks ei mingit lahtist kirstu! Juba põhjendasin.

Kui üldse, siis korralik sirge lõikega lakitud pigem tumedast puidust kirst. Minu poolest oleks aga väga okei juba jumalagajätu tseremooniale eelnev kremeerimine ning siis tseremooni kabelis, nii et kohal on vaid tuhaga urn. See oleks ka mugavam variant minu tervikvisiooni mõttes. Sest tuhastamine on mul ka kindel soov. Sellest olen kindlasti varemgi rääkinud.

Pärast lühikest tseremooniat, mille taustaks mulle meeldivad hüvastijätulaulud, mitte mingid ebamugavad kõigile võõrad vanad kiriklikud lood, võiks liikuda autorong Suurupisse, et siis üheskoos tuhk pankrannikult alla raputada. Tuul oleks mega. Andke mulle võimalus veel kord lennata, olla vaba. Ja haua asemel võite ju seal vahel minuga rääkimas ning lilli panemas käia. Aga mitte minu surmaaastapäeval. Kindlasti sünnipäeval. Või argipäeval. Või teile endale olulisel päeval.

Ja kui surnu ei ole mitte mina, vaid keegi mulle hästi lähedane, siis palun ärge tulge mind kaastundeavaldustega rohkem paanikasse ajama. Ei ole vaja kasutuid sõnu. Ma ju tean, et te hoolite, kui olete matusele kohale tulnud, lille või pärja kaasa toonud ja siis mind kõvasti kallistanud. Muidu ma äkki lihtsalt kukun kokku. Hea meelega oleksin ise nurgas kükitav ulguv mannatera ju. Austage siis minu isiklikku ruumi. Ja öelge hüvasti lahkunule, mitte maha jäänule. 

Pärast matust - nii minu kui kellegi väga lähedase puhul - söömatalguid ei tule. Kindlasti võiks kuhugi sobivasse söögikohta jätta lahtise arve ja võimaluse vahepeal seal tankimas käia - et kaugemad külalised nälga ei sureks. Aga ühissöömaaega ei tule. Minu meelest on see nii ebasobiv traditsioonist hoolimata. Kuidas keegi üldse suudab süüa? Nautida toitu olles just kellegi igaveseks kaotanud. Tegelikult suutsin seekord ise ka süüa ja söök kadus kui lõputusse auku. Ikka kõhus kraapis. Aga ma ei taha pidu.

Hea meelega üüriks suurema ruumi mõnes pubis, aga ei reserveeriks seda tervikuna. Joogid oleksid siis omaste poolt ja kõik lähedased jooksid soovi korral klaasi või paar või pudeli mida iganes hing ihaldab. Ei taha pikka lauda, kus kõik end ebamugavalt tunnevad. Tahaks pisikesi ja ümmargusi. Või istuks baarileti ääres. Meenutaks vabas õhkkonnas kõike toredat ning vajadusel kurvastaks ja kiruks saatust. Nutaks, naeraks. Nutaks veel. Kallistaks palju. Vajadusel lõhuks midagi. Võib-olla vaataks pilte kadunukese elust. Ja oleks oma üdini toetavas mullis. 

Kas see kõik kõlab teile kui absurd või mõistab keegi ka mind?